Nõukaaegsed magustoidud

[Tutiga Täi]

Võibolla on keegi juba maininud küpsisetorti. Selleta ei möödunud ühtegi tähtpäeva. Kalevi küpsised, kohupiimapasta ja marjad kihiti. Imelihtne ja maitsev.

Mu lemmikmaius oli aga hoopis sulatatud iiristest ja maisipulkadest segu, mis kile sees vorstiks keerati. Pärast paari tundi külmikus sai sealt juba viilukesi lõigata.

[Külaline]

Võibolla on keegi juba maininud küpsisetorti. Selleta ei möödunud ühtegi tähtpäeva. Kalevi küpsised, kohupiimapasta ja marjad kihiti. Imelihtne ja maitsev.

Kas seda mitte hapukoorega ei tehtud? Kohupiimapastat nõukaajal ei müüdudki.

[Traksik]

Võibolla on keegi juba maininud küpsisetorti. Selleta ei möödunud ühtegi tähtpäeva. Kalevi küpsised, kohupiimapasta ja marjad kihiti. Imelihtne ja maitsev.

Mu lemmikmaius oli aga hoopis sulatatud iiristest ja maisipulkadest segu, mis kile sees vorstiks keerati. Pärast paari tundi külmikus sai sealt juba viilukesi lõigata.

Me tegime küpsisetorti vahukoore ja moosi või marjadega. Sõltus aastaajast, talvel oli moos.

Maisipulkadest ja iirisest on "Mõnus maius". Kalev teeb praegugi aga see ei saa ligilähedalegi kodus tehtule. Maisikepikesed + sulatatud iiris + või.

[Traksik]

Aga lumepallisupp? See vist juba keelatud salmonella tõttu?

Salmonellahirmu tundes ei või sa tooreid mune süüa, lumepalli supi sees pole toorest muna.

Üldiselt Eestis kontrollitakse nii hoolikalt munatoodangut, et mina küll salmonellat ei karda.

[Kõuts]

Maisipulgad + iirised + või oli kass Arturi kook.

https://nami-nami.ee/retsept/2587/kass_arturi_kook

Kalev hakkas sarnast toodet Mõnusaks maiuseks nimetama.

[Traksik]

Maisipulgad + iirised + või oli kass Arturi kook.

https://nami-nami.ee/retsept/2587/kass_arturi_kook

Kalev hakkas sarnast toodet Mõnusaks maiuseks nimetama.

Oli jah. Leopoldi saatest see maius tuligi.

[Külaline]

Kalevi oma pole suurem asi, aga nt Selveri Kass Arturi kook on väga hea.

[Tutiga Täi]

Võibolla on keegi juba maininud küpsisetorti. Selleta ei möödunud ühtegi tähtpäeva. Kalevi küpsised, kohupiimapasta ja marjad kihiti. Imelihtne ja maitsev.

Kas seda mitte hapukoorega ei tehtud? Kohupiimapastat nõukaajal ei müüdudki.

Tegelikult müüdi küll mingit kohupiimakreemi, aga sul on õigus, et küpsisetordi sisse läks hapukoore ja teralise kohupiima segu. Sellele võis lisada veidi mingit marjakompotti. Meil oli kodus alati olemas magus kirsikompott, see sobis küpsisetordi sisse suurepäraselt.

[Kirilee]

[/quote]

Kas seda mitte hapukoorega ei tehtud? Kohupiimapastat nõukaajal ei müüdudki.
[/quote]

Müüdi ikka, mäletan poest toodud tavalist kohupiimapastat ja ka magusat kohupiimapastat rosinatega. Ei olnud teralised nagu tavaline kohupiim.

Meil vanaema tegi sügiseti sageli täidetud ahjuõunu, sisse erinevaid asju. Väga maitses mulle kaneeliküpsisepuru täidisega. Kõrvale tegi vaniljekastet.

[Külaline]

Teraline kohupiim oli, müüdi paki sees, nagu võid.
Ma ei saa aru, kas mõni ajab nõukaaja mingi hilisema ajaga segamini? Või on siin mõni überkommunisti laps, kelle kogu kaup tuli eripoest? Jätaks selke nagu välja.
Kohupiim segati/hõõruti kodus piimaga, et saada pastat. Meil oli kolhoosipiim, selle rasvaprotsent oli üüratu.

[Külaline]

Teraline kohupiim oli, müüdi paki sees, nagu võid.
Ma ei saa aru, kas mõni ajab nõukaaja mingi hilisema ajaga segamini? Või on siin mõni überkommunisti laps, kelle kogu kaup tuli eripoest? Jätaks selke nagu välja.
Kohupiim segati/hõõruti kodus piimaga, et saada pastat. Meil oli kolhoosipiim, selle rasvaprotsent oli üüratu.

https://www.osta.ee/nouka-aegne-kohupii ... 10304.html

https://www.osta.ee/hapukoore-ja-kohuke ... 94315.html

Kui natuke allapoole kerid, näed silte.
Oli ka väiksemas paberpakis rosinatega kohupiima, mis oli ka üsna kreemine.
Tartus müüdi kindlasti.

[Külaline]

minumeelest ka oli nii kandilises pakis teraline kui ka mingi kreemisem kohupiim. Ja oli dessert "Õunake", samas pakis nagu Merevaik.
Küpsisetorti tehti meil hapukoorega, selle segasime suhkru ja kakaoga.

Aga muidugi tehti ka meil lõputult ahjuõunu, vahel õunapomme!

[Kõuts]

Teraline kohupiim oli, müüdi paki sees, nagu võid.
Ma ei saa aru, kas mõni ajab nõukaaja mingi hilisema ajaga segamini? Või on siin mõni überkommunisti laps, kelle kogu kaup tuli eripoest? Jätaks selke nagu välja.
Kohupiim segati/hõõruti kodus piimaga, et saada pastat. Meil oli kolhoosipiim, selle rasvaprotsent oli üüratu.

Vanasti polnud nii, et kogu kaup oli kõigis poodides müügil. Praegu lähed suvalises Eesti otsas Selverisse ja kõik on sama, v-o mõne erandiga.
Piimakombinaadid tootsid erinevaid asju ja müüdi põhiliselt lähiümbruses.
Mu mees on pärit Järvamaalt ja ta polnud kunagi kuulnud glasuurkohukesest, mida mina sõin terve lapsepõlve.
Minu jaoks oli uudis nt liitrine piimapudel.

[Külaline]

https://www.osta.ee/nouka-aegne-kohupii ... 10304.html

https://www.osta.ee/hapukoore-ja-kohuke ... 94315.html

Kui natuke allapoole kerid, näed silte.
Oli ka väiksemas paberpakis rosinatega kohupiima, mis oli ka üsna kreemine.
Tartus müüdi kindlasti.

Neid topsikesi oleks ikka palju kulunud tordile. Nõukaaeg koosneb väga erinevatest ajajärkudest. Siis oli palju tööstusi ja toodangut müüdi ainult omas rajoonis.
Meil oli 4 km Põlva poole sõites müügil ainult surmarandiga loomadele sobilikud vormileivad, 4 km üle Tartu rajooni piiri inimtoiduks kõlblikud põrandaleivad.

[Nisu Kuuno]

Piima ja leivakombinaadid tegutsesid nõuka ajal enamasti rajoonipõhiselt, nagu siin juba keegi märkis. Magusat Borodino leiba sai Saaremaalt (kui piiritsooni loa said sinna sõitmiseks), samuti müüdi seal valget Ave halvaad, mida mujal ei olnud. Saku õlletehase toodang oli põhiliselt Tallinna ja Põhja eesti kandis, Tartu õlletehase toodang jälle lõunarajoonides. Nii oli, transpordikulu väiksem. Õlu säilis ka lühikest aega tollel ajal, mitte nagu praegu.

[Külaline]

Siis ei olnudki selliseid "igavesti" säilivaid toidukaupu, ega külmutusega autosidki vist olnud. Või oli, mõne korra aastas meile maale ikka jäätist kuidagi toodi.

[Külaline]

Siis ei olnudki selliseid "igavesti" säilivaid toidukaupu, ega külmutusega autosidki vist olnud. Või oli, mõne korra aastas meile maale ikka jäätist kuidagi toodi.

Olid ikka külmutusautod ja külmlaod. Asjad ei säilinud nii kaua, kuna säilitusaineid ei kasutatud ja kuna kaupa nagunii vähe saada oli, siis osteti kõik väga kiiresti ära ka.

See on ka õige, et kombinaadid tootsid ikka pigem lähirajoonidesse - meil Tallinnas ei olnud selliseid leiva ega piimatooteid kui maal sugulaste juures, neil Lõuna-Eestis olid minu mälus palju maitsvamad asjad ja see maa-limonaad oli ka niiii hea ja hoopis teistsuguses pudelis.

[Külaline]

Vanasti polnud nii, et kogu kaup oli kõigis poodides müügil. Praegu lähed suvalises Eesti otsas Selverisse ja kõik on sama, v-o mõne erandiga.
Piimakombinaadid tootsid erinevaid asju ja müüdi põhiliselt lähiümbruses.
Mu mees on pärit Järvamaalt ja ta polnud kunagi kuulnud glasuurkohukesest, mida mina sõin terve lapsepõlve.
Minu jaoks oli uudis nt liitrine piimapudel.

Kusjuures tõesti võis poes saada olev valik erineda. Meie käisime näiteks vahel spetsiaalselt Tallinnas jäätist ostmas sest juba Balti jaama putkade jäätisevalik oli suurem, kui minu kodualevis. Kodupoes oli, kui üldse, siis seda kõige tavalisemat valget plombiiri. Vahel juhtus, et poodi tuli müügile mingit muud sorti, näiteks mu lemmik "Kooli" jäätis, siis sai kiiruga poodi lipatud, et mitte ilma jääda. Inimesed isegi helistasid üksteisele ja teavitasid, kui mingi haruldasem kaubaartikkel müügile tuli.

[Külaline]

Mina sündisin-kasvasin Saaremaal ja lapsena ei saanud üldse aru, mida imet kõik seda Borodino leiba nii eriliseks peavad ja eriti mandriinimesed igalt poolt taga ajavad. Mulle see üldse eriti ei maitsenud, see odavam hapukas hele vormileib (meil kutsuti lehmaleivaks, sest vanavanemad ostsid seda loomadele) oli minu meelest nii palju parem. Kui Tallinna sugulased tulid ja tõid kaasa kolmnurkses pakis piima ja kohukesi, siis see tundus peaaegu nagu välismaa kraam. Meil olid ainult rasked liitrised klaasist piimapudelid ja kilepakis piim, mida oli riskantne osta, sest need kilepakid tilkusid alatasa.

[Külaline]

Me nimetasime heledat odavat vormileiba seakeeksiks. Ikka seetõttu, et oli odav ja söödeti loomadele (meie peres ei söödetud, võib-olla ainult koerale, kes sai söögiks toidujääke). Mul olid mõlemad vanemad suurest lasterikkast maaperest pärit, leiba austati, hea kui inimestelegi jätkus.

Vanast leivast tegime magustoitu: leib ära riivida, praadida vähese võiga pannil pruuniks, natuke suhkrut hulka, et ära karamellistuks, kui oli, siis kaneeli ka veidi maitseks. Kihiti kohupiimavahuga ja moosiga suurde kaussi, nii et viimane pealmine kiht oli ka riivleib. Külmkapis mõned tunnid seista ja väga maitsev oli. Sama võis teha ka praetud kaerahelvestega. Hea magustoit, mida pole aastakümneid enam teinud, kuigi võiks. Tervislik pealegi.