" mida sa homme teed"

[Külaline]

Kas teid ka see küsimus häirib? Kui keegi nii küsib, siis on juba teada, et tal on su abi vaja.
Teisalt ei oskaks ma ise seda kuidagi teisiti ka alustada, kui vajan abi.
Kuidas te küsite, kui tahate, et keegi teid aitaks, lapsi hoiaks või muud te heaks teeks.

[Mauno]

Mind häirib hoopis küsimus "Mis nädalavahetusel teete/plaanis?", sest see tekitab alati tunde nagu mul/meie perel peaks olema meeletud plaanid. Nagu niisama ei tohiks kodus vedeleda

[Külaline]

Mind häirib hoopis küsimus "Mis nädalavahetusel teete/plaanis?", sest see tekitab alati tunde nagu mul/meie perel peaks olema meeletud plaanid. Nagu niisama ei tohiks kodus vedeleda

Ojaa, mulle ka see küsimus ei meeldi. Paneb tundma nagu peaks mu vaba aeg ka graafiku järgi käima. Meeldib niisama olla. Aga mul on alati olnud kolleege, kes käivadki ja teevadki terve nädalvahetuse plaani järgi. Kohustuslikult tuleb kõik etendused, kinod, sündmused läbi käia.

[Külaline]

Lisaks veel - mida sa siis puhkuse ajal tegema hakkad? Halloo, puhata kavatsen!

[Külaline]

Kuidas küll tänapäeval igat küsimust tohutu ahistamisena suudetakse võtta

[Külaline]

Kuidas küll tänapäeval igat küsimust tohutu ahistamisena suudetakse võtta

Ei tea jah. Vastangi suvaliselt, kuidas tuju on. Näiteks, midagi ei tee, puhkan niisama, lähen seenele, kinno, lapse sünnipäev vms. Kui keegi pidevalt abi paluks lapse hoidmisel näiteks ja mina seda ei taha, siis ütlengi, et on selline või selline plaan. Kui võin abistada küll, siis ütlengi, et ei ole suuri plaane. Vastavalt olukorrale ja olenevalt kes küsib siis ka vastan. Ei tea jah, kuidas pooltel elementaarne suhtlemine nii kontimurdev on.

[Katerin]

Kui minu käest keegi nii küsib, siis on see meeldiva kõlaga küsimus, sest tähendab, et teine kutsub mind välja, tahab minuga koos aega veeta ja see on ju tore. Kui päev ei sobi, eks siis saan ära öelda või kohtumiseks teise päeva kokku leppida. Vähemalt nii on minu tutvuskonnas kombeks. Kui aga on abi vaja, siis esitatakse tavaliselt kõigepealt abipalve ja siis küsitakse, kas olen sel päeval vaba.

Kunagi aastate eest oli mul kolleeg, kes kuulus Jehoova Tunnistajatesse. Ja temal oli kombeks küsida seda küsimust tagamõttega meelitada mind oma kirikusse. Kusjuures ta lähenes selle ettepanekuga alati hästi innukalt, suu naerul, jättes mulje, et nüüd tuleb midagi vahvat. Kui aga aru sain, et küsimus ei ole mitte minu eriliselt võluvas isikus, vaid tema täidab hoopis oma kuulutamise-missiooni, siis oli küll ärakasutamise tunne.

Ahjaa, ja siis on veel selline osa inimestest, kes ei aktsepteeri mu vastuseid. Näiteks kui ütlen, et lähen homme ämmale maale abiks, vastab ta, et küll sinna jõuad teine kordki minna; või kui ütlen, et viin lapse sünnipäevale, siis teatab, et pole su lapsel vaja igal sünnipäeval jõlkuda. Niisugune dikteerimine, kuidas ma oma aega veeta tohin, ajab pisut kurjaks küll, ja päris kindlasti ei pane see mind oma plaane tema pärast ümber muutma.

[Külaline]

Kas teid ka see küsimus häirib? Kui keegi nii küsib, siis on juba teada, et tal on su abi vaja.
Teisalt ei oskaks ma ise seda kuidagi teisiti ka alustada, kui vajan abi.
Kuidas te küsite, kui tahate, et keegi teid aitaks, lapsi hoiaks või muud te heaks teeks.

Näiteks “kas sul on homme/laupäeval/… aega, et mul aidata teha asja x?”
Ja pealkirjas esitatud küsimus mind ei häiri. Minu jaoks on tegu lihtsalt tavalise vestlusega. Ilmselt pole mu suhtlusringkonnas lihtsalt inimesi, kes uurivad mu plaane mingi tagamõttega.

[Egalitaar]

Üheksakümnendate keskel oli mul ülemus kes nädalavahetuse töö soovi juhatas sisse nii: Ega äkki sa mingi usklik pole kes pühapäeval kirikus käib?

[Külaline]

Kas teid ka see küsimus häirib? Kui keegi nii küsib, siis on juba teada, et tal on su abi vaja.
Teisalt ei oskaks ma ise seda kuidagi teisiti ka alustada, kui vajan abi.
Kuidas te küsite, kui tahate, et keegi teid aitaks, lapsi hoiaks või muud te heaks teeks.

Ei häiri selline küsimus, et mida sa homme teed. Ma küsin kohe vastu, et kas sul on midagi plaanis? Siis tema vastuse järgi vaatan, kas mul on midagi endal plaanis või liitun tema plaanidega, kui need tunduvad mulle vahva või huvitava ajaveetmisena.

Kui mul on abi vaja, siis ma ostan selle teenuse sisse, mitte ei pane inimesi ebamugavasse olukorda. Miks peaks keegi tulema mu last hoidma või ma ei tea, mis abi andma? Mulle ei meeldi inimesi ära kasutada.

[Tutiga Täi]

Kas teid ka see küsimus häirib? Kui keegi nii küsib, siis on juba teada, et tal on su abi vaja.

Varem oleks häirinud, nüüd enam mitte. Kahekümnendates, kui paljud tuttavad olid oma elu alustamas, võis seda küsimust tihti kuulda ja just sellises võtmes, et oleks vaja abi. Kellel remondiga, kellel kolimisega või hoopis mõne talgutegevusega.

Nooremana olin vilets ei ütleja ja nii ma siis leidsingi ennast vahel laupäevahommikuti mõne koolikaaslase mitmehektarisel aiamaal kuuseistikuid istutamas või puulehti riisumas. Sõprade aitamine pole vale, aga kui see muutub iga-aastaseks iseenesest mõistetavaks tegevuseks ja hakkab häirima, siis tuleb see lihtsalt ära lõpetada.

Praegu mind sellised küsimused ei häiri kuidagi. Kui soovitakse abi ja mul on võimalik minna, siis ikka teen seda. Kui ei, siis ütlengi otse, et mul on muud plaanid.
Tihtipeale on ka nii, et need aitamised võivad kujuneda mõnusaks koosolemise ajaks, mida hiljem meenutada.

[Külaline]

Kui päriselt on abi vaja siis ma küsin kohe otse. Elu õpetab...

Kui aga selline umbmäärane küsimine on minu poolt, siis ma tavaliselt mõtlen, et ehk lähen külla/tuleb sõber mulle külla või lähme välja.

[Külaline]

Üheksakümnendate keskel oli mul ülemus kes nädalavahetuse töö soovi juhatas sisse nii: Ega äkki sa mingi usklik pole kes pühapäeval kirikus käib?

Mul oli ülemus-mimmu ise usklik ja tema leidis, et täitsa norm on mind oma last hoidma panna.

[Külaline]

Kuidas küll tänapäeval igat küsimust tohutu ahistamisena suudetakse võtta

Ei tea jah. Vastangi suvaliselt, kuidas tuju on. Näiteks, midagi ei tee, puhkan niisama, lähen seenele, kinno, lapse sünnipäev vms. Kui keegi pidevalt abi paluks lapse hoidmisel näiteks ja mina seda ei taha, siis ütlengi, et on selline või selline plaan. Kui võin abistada küll, siis ütlengi, et ei ole suuri plaane. Vastavalt olukorrale ja olenevalt kes küsib siis ka vastan. Ei tea jah, kuidas pooltel elementaarne suhtlemine nii kontimurdev on.

Asi pole suhtlemises, vaid paneb inimese, kes enamasti puhkabki niisama, nõmedasse olukorda. Eriti kui küsija ise on aktivist, kes igal sündmusel oleneb. Nõme on ju hakata valetama ja välja mõtlema. Osad jällegi hindavad privaatsust, ega soovi kõigile kuulutada, millega tegelevad. Reeglina see pärija lendab esmaspäeval peale küsimustega, kuidas sul siis seal ja seal siis läks.

[Külaline]

Kuidas küll tänapäeval igat küsimust tohutu ahistamisena suudetakse võtta

Ei tea jah. Vastangi suvaliselt, kuidas tuju on. Näiteks, midagi ei tee, puhkan niisama, lähen seenele, kinno, lapse sünnipäev vms. Kui keegi pidevalt abi paluks lapse hoidmisel näiteks ja mina seda ei taha, siis ütlengi, et on selline või selline plaan. Kui võin abistada küll, siis ütlengi, et ei ole suuri plaane. Vastavalt olukorrale ja olenevalt kes küsib siis ka vastan. Ei tea jah, kuidas pooltel elementaarne suhtlemine nii kontimurdev on.

Asi pole suhtlemises, vaid paneb inimese, kes enamasti puhkabki niisama, nõmedasse olukorda. Eriti kui küsija ise on aktivist, kes igal sündmusel oleneb. Nõme on ju hakata valetama ja välja mõtlema. Osad jällegi hindavad privaatsust, ega soovi kõigile kuulutada, millega tegelevad. Reeglina see pärija lendab esmaspäeval peale küsimustega, kuidas sul siis seal ja seal siis läks.

[Aganimepole]

Üks küsis kord, et “mida te ometi maal teete suvel, igab pole?”
Nii lollile küsimusele ei oskagi vastata. Üks töö ajsb teist taga. Küsija ise oli muidugi motoorselt rahutu tänapäeva mimm, kes vaid autos ketsi anda oskab ühelt ürituselt teisele.

[Külaline]

Lisaks veel - mida sa siis puhkuse ajal tegema hakkad? Halloo, puhata kavatsen!

Ja pärast puhkust "puhkasid aktiivselt või molutasid?".

[iiR]

Jestas, ma kohe ilma igasuguse valehäbita ütlengi, et kavatsen lihtsalt molutada/lugeda/joonistada/matkata/aias nokitseda või mida iganes ma siis teha kavatsen, ja üldse ei häiri, kui keegi aktiivsem inimene selle kohta küsib või minu pärast kasvõi mu igava elu peale silmi pööritab. Eks ma ka pööritan vahel kuulates, kuidas ühte nädalavahetusse mahub 10 erinevat üritust ja mõtlen endamisi, et kuidas ta ometi viitsib.

[Külaline]

Loen ja imestan. Minu käest ei küsi keegi, mida ma suvel või nädalavahetusel teen ja ma ei küsi ka teiste käest. Kes tahab, räägib ju ise. Väga veider oleks ise niimoodi urgitseda, et mida kavatsed teha või mida tegid. Normaalne on siiski respekteerida teiste inimeste privaatsust.

[Külaline]

Kuidas küll tänapäeval igat küsimust tohutu ahistamisena suudetakse võtta

Ei tea jah. Vastangi suvaliselt, kuidas tuju on. Näiteks, midagi ei tee, puhkan niisama, lähen seenele, kinno, lapse sünnipäev vms. Kui keegi pidevalt abi paluks lapse hoidmisel näiteks ja mina seda ei taha, siis ütlengi, et on selline või selline plaan. Kui võin abistada küll, siis ütlengi, et ei ole suuri plaane. Vastavalt olukorrale ja olenevalt kes küsib siis ka vastan. Ei tea jah, kuidas pooltel elementaarne suhtlemine nii kontimurdev on.

Asi pole suhtlemises, vaid paneb inimese, kes enamasti puhkabki niisama, nõmedasse olukorda. Eriti kui küsija ise on aktivist, kes igal sündmusel oleneb. Nõme on ju hakata valetama ja välja mõtlema. Osad jällegi hindavad privaatsust, ega soovi kõigile kuulutada, millega tegelevad. Reeglina see pärija lendab esmaspäeval peale küsimustega, kuidas sul siis seal ja seal siis läks.

No ei saa nii saamatu olla. Vasta “vahin seebikat” ja korras, rohkem ei küsita. Või “pesen pead” või “panen oma liblika kollektsioonis liblikad tähestikulisse järjekorda”