Autistist laps ja vanema enda tunded

[Külaline]

Kuidas olete hakkama saanud enese muutmisega autistist lapse kasvatamisel? Laps on ülitundlik, esinevad erinevad stimmid, et tulla toime oma tunnetega ( käte lehvitamine, hüpitamine, keha kõigutamine jne). Okey vanemana mõistame ja laseme lapsel neid tundeid ja emotsioone tunda. Aga kuidas lapsevanem pidevalt tuleb enda allasurutud emotsioonidega toime. Pidevalt see mämmutamine, lapse tunnete mõistmine ja nendega arvestamine. Erinevaid lahendusi ja lähenemisi on nii palju proovitud, et üks hetk on tunne, et ei tule enda allasurutud emotsioonidega enam toime. Kas siis lapsevanema tunded ei olegi tähtsad, kuna alati peab mõtlema mida autistist laps tunneb. Mina isiklikult tunnen, et kuna ma pean pidevalt enda emotsioone alla suruma siis üks hetk ma olen nendest nii läbi. Pidev see selgitamine, tunnete mõistmine, tunnete peegeldamine, planeerimine, rutiini pakkumine jnejne see väsitab. Kas siis allistide tunded ja emotsioonid ei olegi siis olulised. Kujutan ette õpetajat kes töötab autistidega ja peab siis neid kõiki lähenemisi pidevalt praktiseerima ja enda emotsioone allasuruma. Toon näite üks autistist laps plahvatab õppetöö käigus kuna teine kõrval laps teeb toksivat hääält laua taga. Laps viskab raevunult tooliga teise lapse suunas ja selle käigus saab ka õpetaja pihta. Õpetaja peab enda tundeid alla suruma kuna kõige olulisem siin on autisti tunded, sest ta on autist ja tuleb tegeleda sellega mis neid emotsioone põhjustas. Kuidas siis on üldiselt kui klassiruumis, kodus, ühiskonnas on ka olemas allistid kas siis nende tunded ja soovid ei loegi enam? Ongi vaid pidev tunnete mõistmine, peegeldamine, aga allisti enese tunded enam olulised pole. Kas tõesti ongi olemas ideaalsed allistid kes jaksavad pidevalt selgitada, peegeldada ja mõista enese tunnetest hoolimata? Ma ise tunnen et olen juba läbi kukkunud emana sest ma tunnen, et ei minu ega kellegi teise tunded siin peres enam polegi olulised sest kõik keerleb vaid ühe autisti tunnete mõistmise ümber ja temale pideva selgitustöö ja rutiini loomisega. Ja kui midagi on teistmoodi siis kogu pere kannatab aga ainus kelle tunnete mõistmiseks enam jaksu ei ole. Igal pool räägitakse kuidas kohelda autistist last aga kuhu jääb kõige selle juures lapsevanema, lähedaste või õpetaja tunnete mõistmine?

[Eirea]

Sõltub ju ka, kas see laps on väike või juba nt teismeline ja milline on tema intellekti areng. Nt 2-a lapse puhul, ka tavalapse puhul, eeldatakse tõesti, et vanemad suudavad oma emotsioone kontrollida ja igas olukorras rahulikuks jääda, sest lapse kognitiivne areng ei võimalda tal ju veel"teiste tunnetega arvestada". Samas teismelisele saab juba selgitada. Autistidel, isegi kui neil vaimset mahajäämust ei kaasne, on ikkagi tihti keeruline teiste tundeid ja läbielamisi mõista. Laps ju ei häiri sind meelega, ta lihtsalt ei suuda oma reaktsioone kontrollida. Kui laps oleks nt ratastoolis, kas sa siis ka läheksid närvi, et miks ma pean teda igale poole sõidutama, miks ta püsti ei tõuse?

Minu laps ei ole autist, aga on ka erivajadustega, ülitundlik ja kui ta millelegi keskendub, siis teeb lõputult mmmmmm mmmmmmm mmmmmm. Kui ta päev otsa kodus on, siis ma, ausalt, tahaks õhtuks kuhugi minema joosta. Sinu laps, nagu ma aru saan, imelikke hääli ei tee, seega on veel hästi läinud. Kätega levitamise periood oli meil ka, aga see läks lõpuks üle. Mind see eriti ei häirinud, aga häiris väga teadmine, et ta teeb seda ka avalikes kohtades ja see paneb võõrad vahtima. Nüüd on ta nii vana juba, et ma ütlen talle, et ära mõmise, see segab teisi. Ta vastab: ma pean mõmisema! Mina: siis ma lähen ära teise tuppa, kus on vaikne. Vahel see mõjub natukeseks, kui ta tahab, et me midagi koos teeme. Vahel ütleb, et mine jah. Aga üldiselt hakkab ta suht ruttu uuesti mõmisema, midagi teha ei saa, mingid asendustegevused, nt et mudi midagi vms pole külge hakanud. Mind aitavad pausid, see aeg päevas, kus ta on koolis või isaga õues vms, kus ma ei pea mõmmi kuulama.

Ja see mure on minulgi, et lapse tunnete ja hirmudega tegelemine ja tema ettevalmistamine ja kuhugi minemine on marutüütu. Minu lapse erivajaduseks on täpselt teada pisiasju kuni detailideni, mida ma kuidagi moodi teada ei saa. Lisaks on tal vist ka delayed processing disorder, kuigi pole diagnoositud, aga mina ise kogen seda iga päev ja tühja see diagnoos midagi muudaks. Näide: ühel hommikul läheme trepist alla, trepikojas istub sokkide väel joobes võõras mees. Laps ehmatusest tardunud. Ma juba teadsin, et nüüd umbes järgmise päeva õhtul, kui ta on infot töödelnud ajus, tuleb valang. Tuligi. Küsis nt, et kuidas ta kingad ära kaotas, kas ta jõi oma kodus alkoholi ära, võttis kingad jalast ja tuli meie koju või võttis tee peal kingad ära. Kurask, kust mina pean teadma, kuhu võõras joodik oma kingad kaotas, ausalt! Aga lapsele pean ikka rahulikult seletama, et võis olla nii või naa, meie ei tea.

Ma ei tea, kuidas sinu lapsega on, kas prognoositakse kunagi ka sundkäitumiste vähenemist, aga ka autistid ikkagi kasvavad paljudest asjadest välja. Ja igasugu vägivaldseid käitumisi tuleb igal juhul korrigeerida. Minu lapse klassis on üks autist ja laps on mulle nüüd kevadel rääkinud mitmeid asju, mida too enne tegi, aga nüüd enam ei tee.

Minu meelest peab leidma kompromissi, pole mõtet üritada takistada neid käitumisi, mida laps (veel) võimeline kontrollima pole, aga igatahes peab ka autist õppima võimete piires ümbritsevatega arvestama. Vt nt Toren Wolfi videoid, kes on 16 ja pidevalt hüpleb, aga ütleb, kui ta on kuskil, kus see teisi häirib, siis läheb nt ruumist välja hüppama.

[Külaline]

Mulle tundub, et viimasel ajal on lastekasvatuse pedagoogika üleüldse kuidagi üle võlli keeranud. Lapsest (ka tervest lapsest) on tehtud mingisugune puuslik, keda perekond peab kummardama. Vanematel kästakse lõpmatuseni oma tundeid alla suruda, kõike enda kanda võtta, kõige eest ainukesena vastutada. Seda isegi nt 17-aastase puruterve noore inimese puhul, kellel oleks viimane aeg pisut vastutust õppida. Mis siis veel autistidest rääkida. Õnneks enamik vanemaid selle hetkepedagoogika moevooluga valimatult kaasa ei lähe ja on säilitanud terve mõistuse. Või muidu oleks meil varsti noored vanglas ja vanemad hullaris.

Lahenduseks on ikkagi mõistlike ja jõukohaste kompromisside sõlmimine perekonnas. Ema-isa ei pea olema robotid, ka neil on õigus tunnetele. Kui koolis õpetaja ei jaksa enam autistidega töötada, siis saab ta leida endale uue töö. Ent lapsevanematel pole minna mitte kuhugi. Nii peabki perekond koos toimima ja kõigiga tuleb jõudumööda arvestada - see on ainuke viis ellu jääda.

Mu enda terve noorem laps õiendas minuga pidevalt, et aga miks õde tohib kõike ja miks temale on kõik lubatud? Siis tuligi muudkui selgitada, et õde on ju puudega, ja lohutuseks mainisin, et aga sina terve lapsena võid teha palju-palju rohkem asju kui su õde. Tähelepanu jagamine ka pere teistele lastele on suur probleem. Siin on abi tugivõrgustikust ehk võimalusest jätta autist kellegi hoida või üksi koju kui võimalik, ja ise pere teise lapsega aega veeta. Ega ühest lihtsat lahendust polegi, nagu sa kahtlemata juba isegi tead.

Ise prooviks autisti siiski inimühiskonnaga kohandada nii palju kui võimalik. Kui tal pole just suurt vaimupuuet, peaks talle saama vähemalt mõningaid asju selgitada küll. Lihtsalt tuimalt eluaeg oma tundeid alla suruda ja ise vaikselt hulluks minna (ning pärast olla selle tagajärjel ise samasugune abivajav patsient nagu autistki) pole ka jätkusuutlik lahendus. Ning teiseks peab ta ju täiskasvanuks saades inimühiskonnas hakkama toime tulema nagunii, paljukest neid lapsevanemate kombel oma tunnete äärmuseni valitsejaid kooli- või töökeskkonnas ikka on.

[Liane]

Kõik oleneb sellest, millele keskenduda. Mina olen keskendunud sellele, et oma laps rääkima saada dieediga, vitamiinidega, toidulisanditega, eriteraapiatega. Kõne on tulnud tasapisi ning koos sellega on kadunud ka kõiksugu veidrad käitumismustrid. Tõsi täna ta hetkel lehvitab oma käsi jälle, kuna ta pühapäeval otsustas, et käes on Halloween ning sai issi nõusse poodi kommi ostma minna. Aga ma tean, et see läheb jälle üle, kui dieedist kinni pidada.

[Külaline]

Kõik oleneb sellest, millele keskenduda. Mina olen keskendunud sellele, et oma laps rääkima saada dieediga, vitamiinidega, toidulisanditega, eriteraapiatega. Kõne on tulnud tasapisi ning koos sellega on kadunud ka kõiksugu veidrad käitumismustrid. Tõsi täna ta hetkel lehvitab oma käsi jälle, kuna ta pühapäeval otsustas, et käes on Halloween ning sai issi nõusse poodi kommi ostma minna. Aga ma tean, et see läheb jälle üle, kui dieedist kinni pidada.

Mis dieet see siis on, mis on aidanud?

[Liane]

Kõik oleneb sellest, millele keskenduda. Mina olen keskendunud sellele, et oma laps rääkima saada dieediga, vitamiinidega, toidulisanditega, eriteraapiatega. Kõne on tulnud tasapisi ning koos sellega on kadunud ka kõiksugu veidrad käitumismustrid. Tõsi täna ta hetkel lehvitab oma käsi jälle, kuna ta pühapäeval otsustas, et käes on Halloween ning sai issi nõusse poodi kommi ostma minna. Aga ma tean, et see läheb jälle üle, kui dieedist kinni pidada.

Mis dieet see siis on, mis on aidanud?

Meie last aitab ainult paleo, mõnele lapsele piisab gluteenivabast toitumisest. Aga üldiselt on see iga lapsega erinev ja tuleb käitumist jälgida, et aru saada, mis ei sobi.

[Külaline]

Lapsele, puudest sõltumata, ongi tänapäeval kõik lubatud. 14-aastane laps võib näiteks öelda, et tema hakkab nüüd iga päeva pärast kooli mingi vanamehega seksima ja vanematel pole mingit õigust keelata.Vanemad ainult maksku, kui mingi jama on kokku keeratud. Vanematel pole mingeid õigusi, ainult kohustused. .

[Külaline]

Tänapäeval vanemad peavad olema 24/7 oma lastega ja kui 1h puhata tahavad peavad häbi tundma, et hakkama ei saa oma lastega. Oma tunnetele siin kohta pole. Kõik käib laste tujude ja soovide järgi ja katsu sa üldse kurta. Huvitav oleks juba näha millised haigused 20-40a pärast penskaritel on. Arvan siit on tulemas suur hulk vaimsete probleemidega vanureid. Kui ikka aastaid oma tundeid maha suruda, siis ega see hästi saa tervisele mõjuda.

[Külaline]

Tänapäeval vanemad peavad olema 24/7 oma lastega ja kui 1h puhata tahavad peavad häbi tundma, et hakkama ei saa oma lastega. Oma tunnetele siin kohta pole. Kõik käib laste tujude ja soovide järgi ja katsu sa üldse kurta. Huvitav oleks juba näha millised haigused 20-40a pärast penskaritel on. Arvan siit on tulemas suur hulk vaimsete probleemidega vanureid. Kui ikka aastaid oma tundeid maha suruda, siis ega see hästi saa tervisele mõjuda.

Ei pea igasuguste arvamuste ja soovituste järgi joonduma. Tänapäeva lapsevanemad on nii saamatud, et igaks asjaks on juhendit vaja ja laps on kui eriline saavutus ja enneolematu raskus. Laske lastel lihtsalt endaga koos kasvada ja ongi kogu tarkus.

[külaline]

Ei pea igasuguste arvamuste ja soovituste järgi joonduma. Tänapäeva lapsevanemad on nii saamatud, et igaks asjaks on juhendit vaja ja laps on kui eriline saavutus ja enneolematu raskus. Laske lastel lihtsalt endaga koos kasvada ja ongi kogu tarkus.

Maru kerge on öelda: "Ah, need tänapäeva lapsevanemad on nii saamatud". Aga kas te ise üldse olete kokku puutunud autistliku lapse või täiskasvanud inimesega, teate, mida see tähendab?

Autistliku lapsega ei ole nii, et pistad pea liiva alla nagu jaanalind, kasvatad teda nö. tavaliselt - ja lapse autistlik käitumine on vuhh!!! nagu peoga pühitud ja väga mõnus ja lihtne on! Paraku see ei ole nii. Ning jah, ei saa eeldada, et lapsevanem on kohe sünnipäraselt nii tark, et teab, kuidas autistliku lapsega toimida. "Juhend" ehk asjast midagi jagavate inimeste nõuanded, kogemuste vahetamine teiste autistlike laste vanematega, kuidas nemad on nö. ellu jäänud, kulub marjaks ära.

Siin teemas on õnneks paar asjalikku vastust ka. Külaline 07.18 ja esimese vastaja (Eirea) kommentaar: "Minu meelest peab leidma kompromissi, pole mõtet üritada takistada neid käitumisi, mida laps (veel) võimeline kontrollima pole, aga igatahes peab ka autist õppima võimete piires ümbritsevatega arvestama."