Armukadedus

[Egalitaar]

Kui armukadedus on haiglane, siis on halb küll. Halb on ka siis kui armukadedust üldse ei ole...

[Külaline]

Kui armukadedus on haiglane, siis on halb küll. Halb on ka siis kui armukadedust üldse ei ole...

Miks on halb, kui armukadedust üldse pole? Meie oleme mehega 10+ aastat abielus, on suur armastus ja kirg siiamaani, aga armukadedust pole kunagi olnud. Vahel ta räägib küll, et on ühe oma sõbra peale armukade, aga me mõlemad teame, et see on nali. Ok, ma olen tema hobi peale tegelt natuke armukade, aga teiste naiste peale küll mitte.

[Külaline]

Kui armukadedus on haiglane, siis on halb küll. Halb on ka siis kui armukadedust üldse ei ole...

Miks on halb, kui armukadedust üldse pole? Meie oleme mehega 10+ aastat abielus, on suur armastus ja kirg siiamaani, aga armukadedust pole kunagi olnud. Vahel ta räägib küll, et on ühe oma sõbra peale armukade, aga me mõlemad teame, et see on nali. Ok, ma olen tema hobi peale tegelt natuke armukade, aga teiste naiste peale küll mitte.

Mis hobi see selline on, et ise kaasa lüüa ei saa?

[Egalitaar]

Kui armukadedus on haiglane, siis on halb küll. Halb on ka siis kui armukadedust üldse ei ole...

Miks on halb, kui armukadedust üldse pole? Meie oleme mehega 10+ aastat abielus, on suur armastus ja kirg siiamaani, aga armukadedust pole kunagi olnud. Vahel ta räägib küll, et on ühe oma sõbra peale armukade, aga me mõlemad teame, et see on nali. Ok, ma olen tema hobi peale tegelt natuke armukade, aga teiste naiste peale küll mitte.

Armastust ja kirge ilma armukadeduseta ei eksisteeri.

[Külaline]

Kui armukadedus on haiglane, siis on halb küll. Halb on ka siis kui armukadedust üldse ei ole...

Miks on halb, kui armukadedust üldse pole? Meie oleme mehega 10+ aastat abielus, on suur armastus ja kirg siiamaani, aga armukadedust pole kunagi olnud. Vahel ta räägib küll, et on ühe oma sõbra peale armukade, aga me mõlemad teame, et see on nali. Ok, ma olen tema hobi peale tegelt natuke armukade, aga teiste naiste peale küll mitte.

Mis hobi see selline on, et ise kaasa lüüa ei saa?

Saaks ikka kaasa lüüa kui tahaks, aga ma ei taha. Ei huvita see asi absoluutselt.
(Armu)kade olen sellepärast, et tal sellevõrra vähem aega pere ja laste jaoks. Kui lapsi poleks või nad oleks oma elu peal juba, siis üldse ei häiriks, mul ka osad huvid sellised, mis meest absoluutselt ei huvita.

[Külaline]

Kui armukadedus on haiglane, siis on halb küll. Halb on ka siis kui armukadedust üldse ei ole...

Miks on halb, kui armukadedust üldse pole? Meie oleme mehega 10+ aastat abielus, on suur armastus ja kirg siiamaani, aga armukadedust pole kunagi olnud. Vahel ta räägib küll, et on ühe oma sõbra peale armukade, aga me mõlemad teame, et see on nali. Ok, ma olen tema hobi peale tegelt natuke armukade, aga teiste naiste peale küll mitte.

Armastust ja kirge ilma armukadeduseta ei eksisteeri.

Aga miks sa nii arvad, seleta palun?

Minu arust on armukadedust kahte tüüpi.
Ühe puhul on põhjus armukadedas inimeses endas - tal polegi mingit põhjust vaja anda. Tavaliselt see ongi see haiglane armukadedus. Näiteks on nartsissistlik inimene, kes ei suudagi päriselt armastada, kes võtab teist inimest enda omandina. Või haiglaselt ebakindel inimene, kellele tundub, et kõik teised on temast paremad, ilusamad, targemad ja pole võimalik, et partner talle truu oleks.

Teine armukadeduse tüüp on selline, kus põhjus on partneris - ehk partner on andnud põhjust kahtlustada, et ta petab.

Kui ma olen psüühiliselt terve ja mees pole kunagi põhjust andnud tema truuduses kahelda, siis miks ometi peaks ma armukade olema? Samuti ei ole mina kunagi vähimatki põhjust andnud mehele armukadetsemiseks, miks peaks tema armukade olema?

[Egalitaar]

Miks on halb, kui armukadedust üldse pole? Meie oleme mehega 10+ aastat abielus, on suur armastus ja kirg siiamaani, aga armukadedust pole kunagi olnud. Vahel ta räägib küll, et on ühe oma sõbra peale armukade, aga me mõlemad teame, et see on nali. Ok, ma olen tema hobi peale tegelt natuke armukade, aga teiste naiste peale küll mitte.

Armastust ja kirge ilma armukadeduseta ei eksisteeri.

Aga miks sa nii arvad, seleta palun?

Minu arust on armukadedust kahte tüüpi.
Ühe puhul on põhjus armukadedas inimeses endas - tal polegi mingit põhjust vaja anda. Tavaliselt see ongi see haiglane armukadedus. Näiteks on nartsissistlik inimene, kes ei suudagi päriselt armastada, kes võtab teist inimest enda omandina. Või haiglaselt ebakindel inimene, kellele tundub, et kõik teised on temast paremad, ilusamad, targemad ja pole võimalik, et partner talle truu oleks.

Teine armukadeduse tüüp on selline, kus põhjus on partneris - ehk partner on andnud põhjust kahtlustada, et ta petab.

Kui ma olen psüühiliselt terve ja mees pole kunagi põhjust andnud tema truuduses kahelda, siis miks ometi peaks ma armukade olema? Samuti ei ole mina kunagi vähimatki põhjust andnud mehele armukadetsemiseks, miks peaks tema armukade olema?

Sina räägid haiglasest armukadedusest (kahtlustamisest). Mina rääkisin armukadedusest üldiselt.

[Külaline]

Sina räägid haiglasest armukadedusest (kahtlustamisest). Mina rääkisin armukadedusest üldiselt.

Kahtlustamine pole haiglane armukadedus, kui partner ongi kunagi petnud. Siis ongi usaldus eluajaks läinud ja see on loomulik, mitte midagi haiglast. Selliseid inimesi, kes lambist muudkui midagi kahtlustaks, kuigi põhjust pole, on väga vähe.

[Külaline]

Armastust ja kirge ilma armukadeduseta ei eksisteeri.

Aga miks sa nii arvad, seleta palun?

Minu arust on armukadedust kahte tüüpi.
Ühe puhul on põhjus armukadedas inimeses endas - tal polegi mingit põhjust vaja anda. Tavaliselt see ongi see haiglane armukadedus. Näiteks on nartsissistlik inimene, kes ei suudagi päriselt armastada, kes võtab teist inimest enda omandina. Või haiglaselt ebakindel inimene, kellele tundub, et kõik teised on temast paremad, ilusamad, targemad ja pole võimalik, et partner talle truu oleks.

Teine armukadeduse tüüp on selline, kus põhjus on partneris - ehk partner on andnud põhjust kahtlustada, et ta petab.

Kui ma olen psüühiliselt terve ja mees pole kunagi põhjust andnud tema truuduses kahelda, siis miks ometi peaks ma armukade olema? Samuti ei ole mina kunagi vähimatki põhjust andnud mehele armukadetsemiseks, miks peaks tema armukade olema?

Sina räägid haiglasest armukadedusest (kahtlustamisest). Mina rääkisin armukadedusest üldiselt.

Milline see armukadedus üldiselt on siis, ilma milleta ei ole armastust ega kirge??! Selgitad äkki, tood mõne näite?

[Egalitaar]

Aga miks sa nii arvad, seleta palun?

Minu arust on armukadedust kahte tüüpi.
Ühe puhul on põhjus armukadedas inimeses endas - tal polegi mingit põhjust vaja anda. Tavaliselt see ongi see haiglane armukadedus. Näiteks on nartsissistlik inimene, kes ei suudagi päriselt armastada, kes võtab teist inimest enda omandina. Või haiglaselt ebakindel inimene, kellele tundub, et kõik teised on temast paremad, ilusamad, targemad ja pole võimalik, et partner talle truu oleks.

Teine armukadeduse tüüp on selline, kus põhjus on partneris - ehk partner on andnud põhjust kahtlustada, et ta petab.

Kui ma olen psüühiliselt terve ja mees pole kunagi põhjust andnud tema truuduses kahelda, siis miks ometi peaks ma armukade olema? Samuti ei ole mina kunagi vähimatki põhjust andnud mehele armukadetsemiseks, miks peaks tema armukade olema?

Sina räägid haiglasest armukadedusest (kahtlustamisest). Mina rääkisin armukadedusest üldiselt.

Milline see armukadedus üldiselt on siis, ilma milleta ei ole armastust ega kirge??! Selgitad äkki, tood mõne näite?

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

[Külaline]

Sina räägid haiglasest armukadedusest (kahtlustamisest). Mina rääkisin armukadedusest üldiselt.

Milline see armukadedus üldiselt on siis, ilma milleta ei ole armastust ega kirge??! Selgitad äkki, tood mõne näite?

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

[Egalitaar]

Milline see armukadedus üldiselt on siis, ilma milleta ei ole armastust ega kirge??! Selgitad äkki, tood mõne näite?

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Tähendab sulle on täiesti ükskõik kas ta on kellegi teisega ka vahekorras või mitte? Kui on ükskõik, tähendab vabaarmastust. Kui ei ole, tähendab armukadedust. Lihtne?

Muidugi, filosofeerimiseks siin ruumi ehk jätkub, aga selline on minu seisukoht.

[Külaline]

Las siis seisku! Minu küsimus oli tollele allaheitlikule naisele, et miks tema seda taluda soovib? See ei ole ju ometigi kohustuslik. Normaalseid mehi on küll ja veel, ju.

Mismoodi ma allaheitlik olen? Minul on loomulikult täpselt samad vabadused kui temal. On küll normaalseid mehi ka, olen proovinud, ei toimi hästi need monosuhted. Ainult loll astub järjest sama reha otsa ja ootab teist tulemust.

Näiliselt on loomulikult sul samad õigused, mis temal. Aga, kas sa reaalselt neid õiguseid kasutad? Las ma vastan sinu eest - ei kasuta, sest sind ennast lihtsalt ei huvita. On ju nii? Ja su mees teab seda ning sellega on kogu olukord tema jaoks väga sobiv - hundid söönud, lambad terved. Mõlemad osapooled on elukorraldusega väga rahul.

Ole täiesti kindel, et kui sa ühel päeval reaalselt selle sama vabaduse endale võtad, siis on sinu mehel täiesti kindlasti selle kohta hoopis teine arvamus.

Mida tähendab, et monosuhted ei toimi hästi? Sa tahad öelda, et sinu jaoks on truu mees ebaatraktiivne ja igav?

Oled küll allaheitlik naine. Ja ilmselt mehe poolt korralikult ka ajuloputatud.

[Külaline]

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Tähendab sulle on täiesti ükskõik kas ta on kellegi teisega ka vahekorras või mitte? Kui on ükskõik, tähendab vabaarmastust. Kui ei ole, tähendab armukadedust. Lihtne?

Muidugi, filosofeerimiseks siin ruumi ehk jätkub, aga selline on minu seisukoht.

Ok, nüüd sa ütlesid lõpuks välja, kuidas sa defineerid armukadedust. Armukadedus on siis kui EI OLE ÜKSKÕIK, kas partner magab teistega.

Nii, aga võtame mingi muu asja, näiteks lennuärevuse. Need, kellel ei ole lennuärevust, saavad lennu ajal rahulikult puhata või oma asjadega tegeleda, sest nad usaldavad tehnikat ja meeskonda ja ei muretse selle pärast, kas lennuk ikka jõuab turvaliselt sihtkohta. Aga sina ütleksid ilmselt, et kõigil, kes lennukiga lendavad, peab olema lennuärevus, sest neil EI OLE ÜKSKÕIK, kas lennuk kukub alla või mitte. Ja kui ei ole lennuärevust, siis oled mingi enesetapumõtetega hälvik.

Kas oled Eesti suhtes armukade? Ei ole? Järelikult oled reetur ja putinist, sest sul täiesti ÜKSKÕIK, kas naaberriik vallutab Eestit või mitte.
Kas oled päikesekade? Ei ole? No siis oled puhta loll - sul on ÜKSKÕIK, kui Päike kustub homme ära ja me kõik sureme ära.

Neid asju, mille suhtes mul ei ole ükskõik, on mustmiljon. Mul ei ole ükskõik, kas ma jään homme auto alla, kas mu kodu põleb maha, kas mõnel lähedasel avastatakse vähk jne jne. Aga see ei tähenda, et mul on iga sellise olukorra jaoks mingi eraldi tunne. Tunded on ikka need, mida sa päriselt ka tunned

[Külaline]

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Mulle tundub sinu asjakäsitlus eluvõõras. Esiteks, inimesed ja inimeste omavahelised suhted on erinevad. See, et sinu peres on nii, ei tähenda, et kõikides peredes on samamoodi.

Ja see lause: Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.... Nojah, eks me kõik usume ju, et kui kodus on kõik korras, siis on võimatu, et mees võiks kuskil "ära käia". Usume kuni selle momendini, kuni see juhtub.
See enesekiitus, kuidas ma olen nii tubli, tore, ei nääguta, algatan seksi ise, seksime mitu korda nädalas, ei ütle kunagi ei... See ei garanteeri ju midagi. Enda arvates oled sa kõik hästi ja õigesti teinud, aga ega mehed tavaliselt sellepärast "hüppes" käi, et oma kodus on midagi puudu. Petetakse lihtsalt uudishimust, seikluse mõttes, kambavaimus...Ja ega sa isegi ei saa praegu kindel olla, et su mees pole sulle sarvi teinud. Vaatamata sellele, et oled enda arvates hüper-super-tubli ja kogu suhe on ideaalne.

[Külaline]

Milline see armukadedus üldiselt on siis, ilma milleta ei ole armastust ega kirge??! Selgitad äkki, tood mõne näite?

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Üdini eluvõõras kommentaar.
Ma olin noorena ühe mehe armuke. Tema naine kirjeldas nende kodust elu täpselt nii nagu see kommentaar on. Ma tean, sest liikusin nendega ka muidu samas seltskonnas.

> Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.

Ja kuidas veel läheb, sa ei kujuta ettegi..

[Külaline]

Lihtsam oleks tuua näide "armastusest" millel puudub armukadeduse moment. Vabaarmastus.

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Üdini eluvõõras kommentaar.
Ma olin noorena ühe mehe armuke. Tema naine kirjeldas nende kodust elu täpselt nii nagu see kommentaar on. Ma tean, sest liikusin nendega ka muidu samas seltskonnas.

> Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.

Ja kuidas veel läheb, sa ei kujuta ettegi..

Kuidas see lugu lõppes? Kas naine sai lõpuks teada? Kas nad läksid lahku?

[Külaline]

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Mulle tundub sinu asjakäsitlus eluvõõras. Esiteks, inimesed ja inimeste omavahelised suhted on erinevad. See, et sinu peres on nii, ei tähenda, et kõikides peredes on samamoodi.

Ja see lause: Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.... Nojah, eks me kõik usume ju, et kui kodus on kõik korras, siis on võimatu, et mees võiks kuskil "ära käia". Usume kuni selle momendini, kuni see juhtub.
See enesekiitus, kuidas ma olen nii tubli, tore, ei nääguta, algatan seksi ise, seksime mitu korda nädalas, ei ütle kunagi ei... See ei garanteeri ju midagi. Enda arvates oled sa kõik hästi ja õigesti teinud, aga ega mehed tavaliselt sellepärast "hüppes" käi, et oma kodus on midagi puudu. Petetakse lihtsalt uudishimust, seikluse mõttes, kambavaimus...Ja ega sa isegi ei saa praegu kindel olla, et su mees pole sulle sarvi teinud. Vaatamata sellele, et oled enda arvates hüper-super-tubli ja kogu suhe on ideaalne.

Muidugi on inimesed ja suhted erinevad, rääkisingi enda suhtest ainult. Egaalitar oli see, kes väitis, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka armukadedus - tõingi näite, et saab ka teisiti.

Ma rääkisin juba oma elufilosoofiast (kommentaar kell 9:52). Lühidalt: "tee mis vaja ja tulgu mis tuleb". Mitte miski siin elus ei ole garanteeritud. Kui sa homme hommikul tööle lähed, siis mitte keegi ei garanteeri sulle, et jõuad elusalt ja tervena koju tagasi. Sina võid jalakäija, ratturi või autojuhina järgida kõiki liikluseeskirju, aga mõni purjus autojuht lendab 120-ga punase alt läbi ja ongi jama käes. Kas sa tunned ärevust, hirmu või misiganes muud emotsiooni, kuna selline asi võib sinuga juhtuda? Mina ei tunne - ma teen seda, mis ma tegema pean ja loodan, et kõik läheb hästi. Enamusel on see nii, eks ole, loodetavasti ka sinul.

Sama ka suhetega - olen palju uurinud ja lugenud suhete kohta ja enda arust mõistan päris hästi, kuidas need toimivad. Annan endast maksimumi ja "tulgu mis tuleb". Naljakas on see, et kui inimesel ei ole liiklusärevust, lennuärevust, tulekahjuhirmu, vanglasse sattumise hirmu, jalaluu murdmise hirmu jms, siis on see igati loomulik. Aga kui pole armukadedust, siis oled kohe eluvõõras

[Külaline]

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Mulle tundub sinu asjakäsitlus eluvõõras. Esiteks, inimesed ja inimeste omavahelised suhted on erinevad. See, et sinu peres on nii, ei tähenda, et kõikides peredes on samamoodi.

Ja see lause: Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.... Nojah, eks me kõik usume ju, et kui kodus on kõik korras, siis on võimatu, et mees võiks kuskil "ära käia". Usume kuni selle momendini, kuni see juhtub.
See enesekiitus, kuidas ma olen nii tubli, tore, ei nääguta, algatan seksi ise, seksime mitu korda nädalas, ei ütle kunagi ei... See ei garanteeri ju midagi. Enda arvates oled sa kõik hästi ja õigesti teinud, aga ega mehed tavaliselt sellepärast "hüppes" käi, et oma kodus on midagi puudu. Petetakse lihtsalt uudishimust, seikluse mõttes, kambavaimus...Ja ega sa isegi ei saa praegu kindel olla, et su mees pole sulle sarvi teinud. Vaatamata sellele, et oled enda arvates hüper-super-tubli ja kogu suhe on ideaalne.

Muidugi on inimesed ja suhted erinevad, rääkisingi enda suhtest ainult. Egaalitar oli see, kes väitis, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka armukadedus - tõingi näite, et saab ka teisiti.

Ma rääkisin juba oma elufilosoofiast (kommentaar kell 9:52). Lühidalt: "tee mis vaja ja tulgu mis tuleb". Mitte miski siin elus ei ole garanteeritud. Kui sa homme hommikul tööle lähed, siis mitte keegi ei garanteeri sulle, et jõuad elusalt ja tervena koju tagasi. Sina võid jalakäija, ratturi või autojuhina järgida kõiki liikluseeskirju, aga mõni purjus autojuht lendab 120-ga punase alt läbi ja ongi jama käes. Kas sa tunned ärevust, hirmu või misiganes muud emotsiooni, kuna selline asi võib sinuga juhtuda? Mina ei tunne - ma teen seda, mis ma tegema pean ja loodan, et kõik läheb hästi. Enamusel on see nii, eks ole, loodetavasti ka sinul.

Sama ka suhetega - olen palju uurinud ja lugenud suhete kohta ja enda arust mõistan päris hästi, kuidas need toimivad. Annan endast maksimumi ja "tulgu mis tuleb". Naljakas on see, et kui inimesel ei ole liiklusärevust, lennuärevust, tulekahjuhirmu, vanglasse sattumise hirmu, jalaluu murdmise hirmu jms, siis on see igati loomulik. Aga kui pole armukadedust, siis oled kohe eluvõõras

No kuidas võtta, ma jah ei käi ringi ja ei mõtle pildevalt tulekahjust, aga na ei saa ja öelda, et ma üldse tuld ei karda, ser on ikka päris kuum... samamoodi ma põhjuseta ei põe armukadeduse tõttu, aga samas ma loomulikult lähen kadedaks kui mu paariline kedagi teist rohkem armastab ja mulle ebam tähelepanu ei jää jne

[Külaline]

Mis vabaarmastus, millest sa räägid ?!
Ma tõin sulle näiteks juba oma suhte. Ei ole mingi "vabaarmastus", täiesti tavaline monogaamne suhe. Üle 10 aasta abielus. Ühised lapsed. Suur kirg ja armastus, seks mitu korda nädalas, puhkuse ajal vahel iga päev.

Selleks ajaks kui kokku saime, olid mõlemal juba sarved maha joostud, otsisime partnerit kogu ülejäänud eluks. Sobime väga hästi kokku, eriti voodis. Mul on põhimõte, et ei ütle kunagi "ei" oma mehele, kui just väga haige ei ole (aga siis ta saab ise ka aru, pole vaja öeldagi). Ise algatan ka või siis hakkan õhtul varakult juba vihjama, et ootan väga seda hetke kui lapsed magama jäävad...
Ei nääguta peaaegu mitte kunagi, ei kamanda, lasen tal olla peremees, abikaasa.ja isa oma peres. Austan ja armastan teda. Olen talle võrdne partner, ka rahaliselt.

Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe. Mina samuti, olen abielus õnnelik ja 200% truu oma mehele - selles mõttes, et ei vaata isegi teisi mehi kunagi sellise pilguga, et "oh, kena seksikas mees".

Meie suhtes pole armukadedusele lihtsalt ruumi, täiesti mõttetu tunne minu arust. Öeldakse ju, et armukadedus tuleb alati kas liiga vara või liiga hilja - õiget aega selle jaoks polegi.

Mulle tundub sinu asjakäsitlus eluvõõras. Esiteks, inimesed ja inimeste omavahelised suhted on erinevad. See, et sinu peres on nii, ei tähenda, et kõikides peredes on samamoodi.

Ja see lause: Kas mees läheb kuskile mujale mingeid kahtlaseid naudinguid otsima, kui tal on kodus kõik olemas? No ei lähe.... Nojah, eks me kõik usume ju, et kui kodus on kõik korras, siis on võimatu, et mees võiks kuskil "ära käia". Usume kuni selle momendini, kuni see juhtub.
See enesekiitus, kuidas ma olen nii tubli, tore, ei nääguta, algatan seksi ise, seksime mitu korda nädalas, ei ütle kunagi ei... See ei garanteeri ju midagi. Enda arvates oled sa kõik hästi ja õigesti teinud, aga ega mehed tavaliselt sellepärast "hüppes" käi, et oma kodus on midagi puudu. Petetakse lihtsalt uudishimust, seikluse mõttes, kambavaimus...Ja ega sa isegi ei saa praegu kindel olla, et su mees pole sulle sarvi teinud. Vaatamata sellele, et oled enda arvates hüper-super-tubli ja kogu suhe on ideaalne.

Muidugi on inimesed ja suhted erinevad, rääkisingi enda suhtest ainult. Egaalitar oli see, kes väitis, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka armukadedus - tõingi näite, et saab ka teisiti.

Ma rääkisin juba oma elufilosoofiast (kommentaar kell 9:52). Lühidalt: "tee mis vaja ja tulgu mis tuleb". Mitte miski siin elus ei ole garanteeritud. Kui sa homme hommikul tööle lähed, siis mitte keegi ei garanteeri sulle, et jõuad elusalt ja tervena koju tagasi. Sina võid jalakäija, ratturi või autojuhina järgida kõiki liikluseeskirju, aga mõni purjus autojuht lendab 120-ga punase alt läbi ja ongi jama käes. Kas sa tunned ärevust, hirmu või misiganes muud emotsiooni, kuna selline asi võib sinuga juhtuda? Mina ei tunne - ma teen seda, mis ma tegema pean ja loodan, et kõik läheb hästi. Enamusel on see nii, eks ole, loodetavasti ka sinul.

Sama ka suhetega - olen palju uurinud ja lugenud suhete kohta ja enda arust mõistan päris hästi, kuidas need toimivad. Annan endast maksimumi ja "tulgu mis tuleb". Naljakas on see, et kui inimesel ei ole liiklusärevust, lennuärevust, tulekahjuhirmu, vanglasse sattumise hirmu, jalaluu murdmise hirmu jms, siis on see igati loomulik. Aga kui pole armukadedust, siis oled kohe eluvõõras

Eluvõõras pole sa mitte armukadeduse puudumise tõttu, vaid kõige su jutu kohta, mis väidetavalt välistab mehe petmise. Tegelikult võiks sa olla ka jumala kehv naine ja sind ei peteta või siis superlux ja petetakse ikka. Petmine ei sõltu naisest.