lapsepaanika

[tupsu]

Kas ongi nii, nagu minu mulje on, et naistel tüüpiliselt ei ole mingeid kõhklusi lapse saamisega seoses? Et lihtsalt tead, et tahad, ja ei tule pähe ka et seal võiks midagi päriselt valesti minna, ja et mis siis saab. Eelkõige mis puudutab lapse ja iseenda tervist. Nagu mingis roosas mullis tunduvad raseduse planeerijad. Kas päriselt ka on nii, või on ikka naistel mingid päris hirmud ka rasedusega seoses, mida tõsiselt võetakse? Miks see üldse välja ei paista? Või on kuskil seal hormoonides või ajus midagi, mis võimaldab kõik reaalsed hirmud mingiks uduseks ebatõenäosuseks tõrjuda?

Minu häda on see, et kardan kohutavalt oma potentsiaalse lapse pärast. Väga-väga tahan last. Aga ainult tervet ja toimivat last. Saan lastega suurepäraselt läbi, oskan neid kuulata, nendega juttu rääkida, aidata, nendega mängida ja neid asjalikke ja tõsiseid asja tegema motiveerida, kaisutada ja samas tarka juttu rääkida. Praktiliselt mis tahes vanuses ja mis tahes huvide ja iseloomudega lastega tulen vabalt ja loomulikult toime. Olen ka ametilt õpetaja ja armastan seda tööd.

Aga hirm haige, päriselt haige lapse saamise ees on nii tohutu, et ma ei suuda endale reaalselt isegi visualiseerida ei rasedust ega sünnitust ega lapse kasvatamist, mitte midagi. Pilt läheb ees mustaks, ja nö film ei lähe käima. Ma lihtsalt nii totaalselt absoluutselt mitte sugugi ei taha päriselt haiget last, tunnen, et ei tule toime lapsega, kes pole oma eakaaslastega mitte kunagi milleski võrdväärne, kes mitte kunagi päriselt iseseisvaks ei saa, kelle kogu elu saab olema ainult tema ema, kes tema nimel omaenda elust loobub, ja igasugusest normaalsest toimetulekust ja inimväärikusest. Isa statistika järgi otsustades tõmbab tõenäoliselt peagi uttu, kui laps on tõsisema puudega. Kuskil mujal mingi teise naisega on helgem ja vahvam, oma santi last võib paar korda kuus mängima viia ja siis jälle tagasi ema kätte põrgatada, lõputuks halliks argipäevaks.

Kogu see paanika tuleb sellest, et kasvasin üles keerulises olukorras, vaesuses, puudega ja sealjuures tõsiselt vägivaldse venna kõrval, ja see elu mida mu ema elas, ja mida ma ise elasin, ja mida mu vend elas, oli kohutav. Aga kõige õudsem oli just näha ema seda kõike läbi tegemas, ja tean, et ei taha nii elada, mitte mingi hinna eest. Isa suri, kui olin väike. Kaugemad pereliikmed, nii palju kui neid oli, eemaldusid kõik vaikselt. Mitte kedagi ei olnud toeks. Sotsiaalabi oli naljanumber.

Kas on veel keegi, kes on selliste reaalsete tõsiste hirmude kõrvalt ikkagi lapse saanud? Kuidas seda teha, nii et mitte hirmu kätte surra, ja omaenda veel sündimata last oma talumatu stressiga katki teha? Ja kas see hirm läheb millalgi üle, kui on vähemalt justkui paista, et lapsega on kõik korras? Ja mis saab siis, kui tõesti ei olegi - kas keegi on kunagi pidanud millegi sellisega toime tulema? Kuidas?

[KeppivIssi]

Adopteeri terve laps, kui hirm nii suur. Stress teeb asja vaid hullemaks, võta rahulikumalt. Isegi kui juhtub, et laps ei sünni tervelt, pead sa sellega leppima ja teda armastama, ma isiklikult annaks haige lapse ära riigile ja prooviks taas tervemat saada naisega. Jutt jutuks, selle hirmuga toime tulemiseks võib olla rääkida sellest avameelselt kellegagi, kes sind mõistab ja toetab, näiteks terapeudiga. Samuti võib olla kasulik teha endale selgeks, millised on tegelikult võimalikud riskid ja kuidas neid ennetada või leevendada. Lisaks võib olla abi võtta osa vanemlus- või lapse arengu kursustest, et end paremini ette valmistada lapse saamiseks. Hirm on loomulik emotsioon, aga oluline on mitte lasta sellel sind takistada oma unistuste poole liikumast. Edu keppimisel!

[Hüppaja]

Tegelikult peaksid lapsi saama vanemad, kes on valmis ka erivajadusega lapse üles kasvatama ja suudavad teda armastada ja toetada. Kõik rasedust planeerivad pered peaksid olema väga teadlikud, et selline võimalus on alati olemas.
Tegelikult muidugi ei olda. Aga minu kogemusel armastavad vanemad tavaliselt oma last tingimusteta olenemata tema tervisest.
Mina isiklikult olen nt loobunud suhtest ja lapsesaamisplaanidest mehega, kes avalikus kohas puudega last nähes läks silmnähtavalt närvi ja hakkas mulle rääkima, et kurat, milleks, õige oleks sellised kõik juba kohe magama panna. Sellist väljendit kasutaski. Selge ju, et niisuguse mentaliteediga mees laseb tõesti kohe jalga.
Mina olen ka õpetaja ja õppinud arengupsühholoogiat nii palju, et tean üldjoontes, kuidas loote areng toimub, kui peen protsess see on ja mis kõik võib kui kergesti viltu minna. Minu meelest on pigem suur ime, et enamik inimesi sünnib meil tavaliselt tervetena. Seega jah, kui sul on nii suur vastumeelsus ja varasem trauma erivajadustega lapse sünni osas, oleks soovitav enne teraapias käia ja alles siis, kui end kindlalt tunned, lapse saamist planeerida

[Kogemusega]

Mina olin enne laste saamist võrdlemisi lapsekauge inimene. Kui kokku puutusin lastega ei tekitanud nad minus suuri tundeid pigem vahel häirisidki. Aga emadus on mind muutnud täielikult. Emadus annab tõesti mingi hormonaalse kokteili, mis tagab lapse ellujäämise. Ka puudega lapse puhul. Viimase puhul võib see kokteil isegi kangem olla sest ellujäämiseks on meilt emadelt rohkem vaja. Mul on palju lapsi. Nendest 1 on raske puudega. Eakaaslastega võrreldamatu. Ja ta on sellegipoolest täiuslik. Ta on meile mehega õpetanud vanemluse täiesti uusi tahke, avardanud tingimusteta armastust meie sees. Ja täiesti käsi südamel ma ei ilusta. Kindlasti on raskemaid juhtumeid. Meie eriline laps on rahulik ja rõõmsameelse loomuga. Alati särab kui temaga suhelda ja seega ei kujuta ette vägivaldse lapse raskusi. Aga jah, puudeid on ka palju erisuguseid.
Kuna me siiralt tunneme, et ta on täiuslik saime ka peale teda terve lapse, hirmuta. Isegi ei mõelnud, et võiks uuesti puudega laps sündida.
Aga see teraapia soovitus on hea. Oma hirmudele võib sealt abi saada küll

[Külaline]

Sa ikka tead, et raseduse ajal tehakse igasuguseid teste, et näha kas loode on terve ega pole mingit riket. Ja kui selgub, et on midagi saab ka aborti teha. Isegi kui on midagi tõsist siis ei pea rasedust lõpuni kandma.

Samas ei tea kunagi mis võib juhtuda, terve rasedus võib olla ilus ja tore aga sünnitusel võib midagi valesti minna. Seda ei tea me kunagi ja ilmselt kõik rasedad muretsevad terve raseduse oma lapse pärast ja kui laps on sündinud siis see mure ei kao kuhugi vaid siis on uued mured.
Su laps võib igati terve olla aga näiteks kui on suurem juhtub midagi ja ongi haige.

[Külaline]

Sa ikka tead, et raseduse ajal tehakse igasuguseid teste, et näha kas loode on terve ega pole mingit riket. Ja kui selgub, et on midagi saab ka aborti teha. Isegi kui on midagi tõsist siis ei pea rasedust lõpuni kandma.

Samas ei tea kunagi mis võib juhtuda, terve rasedus võib olla ilus ja tore aga sünnitusel võib midagi valesti minna. Seda ei tea me kunagi ja ilmselt kõik rasedad muretsevad terve raseduse oma lapse pärast ja kui laps on sündinud siis see mure ei kao kuhugi vaid siis on uued mured.
Su laps võib igati terve olla aga näiteks kui on suurem juhtub midagi ja ongi haige.

Hea lohutus küll, "kui lapsel on midagi viga, saab ta ära tappa". Nagu see teeks midagi paremaks. Mul oli üks beebi sellise hulgiväärarenguga, et poleks mitte mingil juhul ellu jäänud, ja tagantjärele ütlen, et pigem oleksin ikkagi lasknud tal loomulikul teel surra. Oleks saanud korralikult leinata, võib-olla lapsele nimegi panna, igatahes oleks inimlikum olnud. Olukord oli niikuinii juba traagiline, mingi abort seda õudu ei vähenda.
Seda varianti võiks niigi kohutavas olukorras vanematele vähemalt tutvustada (ja eriti tore, kui seda suudetaks veel neutraalselt, nina kirtsutamata / halvustava toonita teha).

[Külaline]

Sa ikka tead, et raseduse ajal tehakse igasuguseid teste, et näha kas loode on terve ega pole mingit riket. Ja kui selgub, et on midagi saab ka aborti teha. Isegi kui on midagi tõsist siis ei pea rasedust lõpuni kandma.

Samas ei tea kunagi mis võib juhtuda, terve rasedus võib olla ilus ja tore aga sünnitusel võib midagi valesti minna. Seda ei tea me kunagi ja ilmselt kõik rasedad muretsevad terve raseduse oma lapse pärast ja kui laps on sündinud siis see mure ei kao kuhugi vaid siis on uued mured.
Su laps võib igati terve olla aga näiteks kui on suurem juhtub midagi ja ongi haige.

Hea lohutus küll, "kui lapsel on midagi viga, saab ta ära tappa". Nagu see teeks midagi paremaks. Mul oli üks beebi sellise hulgiväärarenguga, et poleks mitte mingil juhul ellu jäänud, ja tagantjärele ütlen, et pigem oleksin ikkagi lasknud tal loomulikul teel surra. Oleks saanud korralikult leinata, võib-olla lapsele nimegi panna, igatahes oleks inimlikum olnud. Olukord oli niikuinii juba traagiline, mingi abort seda õudu ei vähenda.
Seda varianti võiks niigi kohutavas olukorras vanematele vähemalt tutvustada (ja eriti tore, kui seda suudetaks veel neutraalselt, nina kirtsutamata / halvustava toonita teha).

Ma ei ütle, et see midagi paremaks teeb aga see võimalus on olemas. Sellises olukorras olla on muidugi kahju ja julm. Ma ei tea isegi kas ma suudaks aborti teha või kanda lõpuni lapse kes ei pruugigi elama jääda näiteks. See lõpuni kandmine tundub siis lihtsalt julm mentaalselt juba ja ka oma kehale, sest stress oleks suur terve see aeg ja teadmine, et lõpuks sa ikka seda last ei saa. Lihtsalt on väikegi lohutus,et sa ei pea läbi tegema midagi sellist ja arstid saavad su raseduse lõpetada kuigi ka see, et sa lased tappa oma lapse ei ole parim variant. Aga see ju ongi inimese enda otsus juba kuidas ta edasi käitub ja mis ta teha tahab.

[kahe ema]

Mina ei olnud samuti eriliselt valmis. Esimesega aga mees tahtis väga last ja nii see asi ära tehtud sai. Loomulikult olin ka mures ja mis hullem veel, veretest näitas Edwardsi sündroomi kahtlust, mille peale tehti looteveeuuring. Millel ju on oma riskid. Laps siiski terve ja tubli ning tänaseks täiskasvanu.

Teisega oli nii, et mees enam polnud huvitatud, aga minu kindel arvamus oli, et üksiklapsena üles kasvamine pole ka hea mõte. Ei tundnud üldse, et vaimselt kuidagi valmis olen. Pigem lihtsalt tuimalt käisin spiraali eemaldamas ja kohe easestusin ka. Jälle vereproovid korrast ära, kuid siiski mitte nii palju, et looteveeuuring põhjendatud oleks. Tehti põhjalikum ultraheli. Laps samuti terve ja tubli.

[Mts]

Mina töötasin enne esimest last (ja ka juba rasedana) lastehaiglas, kus puutusin igapäevaselt kokku erinevate (arengu)häiretega lastega, igasuguses raskusastmes. Nägin nende vanemate muresid ja igapäevaelu väljakutseid, mille keerukusest tagantjärgi mõeldes ma ise veel lastetuna lõpuni aru ei saanudki. Oli suur hirm oma lapse tervise pärast, sest mulle tundus, et tõenäosus tervet last saada on väga väike. Tõrjusin neid mõtteid küll endast eemale ja kokkuvõttes suutsin üsna rahulik olla, kaasa aitas muidugi ka see, et kõik rasedusaegsed uuringud ja analüüsid olid mul korras. Mäletan, et ükskord tekkis kolleegidel mõte kirjutada mingi artikkel ühe spetsiifilise häire kohta ja ütlesin neile ausalt, et mina seda praegu teha ei taha. Sest mulle tundus, et oleksin sellega justkui oma sündimata lapsele sedasama probleemi ligi kutsunud. Lugesin nädalaid ja kuid, millal saan sünnituspuhkusele jääda ja oli tõeline kergendus, kui see aeg lõpuks saabus, sest see keskkond oli minu jaoks niisugusel õrnal perioodil ikka väga muserdav. Üks ema kusjuures küsis mult töö juures mu kõhtu nähes, et kas ma ei karda last saada, kui siin ümberringi on nii palju muret ja häda ja viletsust. Ma isegi ei mäleta, mida talle vastasin.

Jutu mõte on see, et minu (nagu ilmselt ka TA) tunnetus oli üsna vildakas, sest kõik need probleemid olid mul kogu aeg silme ees. Muidugi pole elus miski garanteeritud, aga tegelikult on tõenäosus tervet last saada õnneks väga suur. Minul järgmiste lastega enam hirme polnud. Nüüd on nad juba suured. Kusjuures üks mu lastest on kerge erivajadusega, aga kummalisel kombel mulle tundub, et sellel on omajagu positiivseid külgi. See on aidanud mul inimesena areneda ja omamoodi elu lausa rikastanud. Päris imelik on seda siia kirja panna, aga nii ma tunnen.

[Külaline]

Minu meelest on see normaalne tunne. Keskmine naine ei mõtle sellele variandile, arvab et halvad asjad juhtuvad kellegi teisega, vms. Vaevalt keegi planeeriks rasedust kui teaks 100% kindlusega et tuleb haige laps.

[Mmm]

Samastun, aga hoopis sellega, et enda tervise pärast on hirm rohkem. Tiktokis on lausa girl with the list, kes jagab kõiki sadu, tuhandeid asju mis võib naise ja tema tervisega juhtuda raseduse/sünnituse/postpartum ajal. Minu jaoks liiga õudne ja riskantne. Olen olnud varasemalt mõne tüütu terviseprobleemiga hädas, mis on pärast mitmeid kuid ikkagi lahenenud, aga tean naisi, kellel sünnitusest/rasedusest tekkinud tüsistused häirivad elu vähemal/rohkemal määral. Ütlengi ausalt, et olen selleks liiga lumehelbeke, ei kujuta end rasedana ette, sünnitamas, suure osa elust ja lapse esimestest aastatest talle pühenduda ja mitte närvi minna.


Ma ei tea kas ma suudaks seda last armastada, kui sünnitusel saaksin näiteks 3-4 astme rebendid, pidamatused, südameprobleemid, ülekaalu ja muud hädad. Pigem ei suudaks. Mõistus teab, et poleks lapse süü otseselt, aga ikkagi ei suudaks andestada. Sel põhjusel lapsi ei saa.

Minu jaoks riskid on liiga kõrged. Ei pea isegi puudega laps olema, mis siis kui laps on pahatahtlik, õel, kiuslik, temast saab kriminaal, kurjategija? Minu lapsepõlves oli juba õelate laste protsent päris kõrge, üksteisele anti jalaga, pandi jalga ette, et teine kukuks. Lisaks see viimati avalikuks tulnud koolikiusamise video, kus kambakesi noort tüdrukut jalaga hüpates selga pekstakse. Ei taha mina, et mu tulevane laps oleks selle peksja ega pekstatava rollis. Paljudel lastel on vaimse tervise häired, anoreksia/buliimia, enesevigastamine. Tunnen, et kui laps peaks vähegi probleemne olema, siis ei saaks sellega hakkama.

Selliseid tublisid, andekaid, tegusaid, hea iseloomuga lapsi on vähestel, kes kasvavad vanemate rõõmuks, koolist toovad viitesadu ja kiituskirju, vähe probleeme.

[Mmm]

Ja paljud naised ei oska karta. Vanasti ei räägitud negatiivsetest asjadest. Isegi leian vahetevahel kusagilt uue video, teksti mis räägib millestki mis sünnitusel, rasedusel valesti läks. 20 aastasena teadsin vaid rebenditest, venitusarmidest ja maksimaalselt 3 rasedusaegsest probleemist. Paar aastat tagasi lugesin, kuidas ühel naisel laps ribidesse mõra põtkis ja ühel lausa ribi katki tegi. Selle peale ei osanud isegi mõelda, et see laps ju liigub päris palju raseduse lõpufaasis. Ühesõnaga olen lugenud piisavalt palju, et ennast sellest ettevõtmisest igaveseks eemalehoida

[Maasikas]

Ma mõtlen ka praegu, et olin ikka paras naiivitar, kui lapse sain. Muretsesin küll, aga enda pärast rohkem: et kas pärast rasedust lähen paksuks, kas tulevad venitusarmid, kas rinnad hakkavad rippuma. Laps oli õnneks terve, aga kerge sünnitraumaga, mis tähendas seda, et ta oli rahutu, impulsiivne, ei allunud korraldustele. Mida suuremaks, seda paremaks asi läks, aga isegi see pani juba päris suure paugu mehe ja minu omavahelistele suhetele, kogu aeg sain nahutada, miks ma oma last ei kasvata, kuigi tegelikult tegelesin temaga kümme korda rohkem kui nii mõnigi teine ema oma lapsega tegeleb. Nüüd on ta juba suur ja igati tubli laps, aga juba see kogemus pani mind mõtlema, kui raske on erivajadusega lapse vanema elu.

[Barbara]

Kas ongi nii, nagu minu mulje on, et naistel tüüpiliselt ei ole mingeid kõhklusi lapse saamisega seoses?

OI jeerum, ja kuidas veel on!! Põhipaanika rasedaks jäädes vast veel enam lahti läheb, kogu aeg muretsed, et kas kõik on korras...

[Külaline]

Soovisin last üle kõige maailmas ja üldse ei mõelnud, et ta võiks sündida puudega. Viimased kuud olin haiglas ja sõin tablette, laps sündis siiski terve ja ilusana! Järgmise lapse lapsendasin imikuna kohe peale tema sündi. Hoiatati, et ettevaatust, lapse ema on vaimse puudega. Laps oli aga nunnu ja armas ja mingeid kõhklusi ei tekkinud...Siiski - siiski, kui laps kasvas, selgus, et ta on sügava puudega ja ei hakka kunagi normaalset iseseisvat elu elama. Nägime temaga palju vaeva, ta lõhkus elamist ja ei lasknud öösel magada. Püüdsin teda kasvatada nii, et vanem laps ei peaks kannatama tähelepanu puuduse all. Tavaliselt kipub nii olema, et kogu energia läheb puudega lapsele, ma üritasin seda teadlikult vältida.
Teemaalgatajale soovitaks kas psühholoogi abi või lapsendamist, aga juba natuke vanema lapsendamist, nii et oleks aru saada, kas on terve.

[Külaline]

Lisaks lapsele on elus iga päev sadu asju, mis võivad valesti minna. Sõda, haigused, nälg, õnnetused, kurjategijad, liiklus, ühtegi neist ei suuda inimene tegelikult kontrollida. Kui jääda selle kõige üle arutlema ja kõike kartma, siis elamisena ju ei jõuagi. Ka terve ja tubli laps võib ühe lolli otsuse tõttu eluaegne invaliid, sõltlane või kurjategija olla. Sama võib muide ka sinu endaga juhtuda.