Suure-Lähtru lugu, kuidas võiks lõppeda?

[Külaline]

Sellest oli juba Perekoolis pikalt juttu, arvan, et sa ise püstitasid seal sama küsimuse ja said mitu lehekülge vastuseid.
Ongi vahel nii, et mõni juhtum pälvib palju suuremat tähelepanu kui teine. Vahel on ka nt avariidega nii. Seda ei olegi otseselt ja üheselt võimalik põhjendada, et miks nii või naa.
Selles loos on mitu tahku. Esiteks teo julmus, ei saa keegi öelda, et lapse ülepoomine oleks vähem jube, aga imiku tapmine oma ema poolt puudutas järelikult inimesi sootuks rohkem. Teine asi, juba eelpool kirjeldatud, terve Eesti aeti jalule, paluti abi naise leidmisel. Pidid olema ikka kurt ja pime, kui asjast midagi ei teadnud. Ja muretseti meeletult. Kõigepealt, et äkki on kuskil külmumas äsjasünnitanud naine, äkki on perevägivald, palju muret ja vastuseta küsimusi. Ja seda päris pikka aega. Siis edasi äärmine süüdimatuks, sünnitanud ja lapse tapnud naine kuskil moenädalal. Siis tohutult vastuoluline info ka pere poolt. Rasedusest mitteteadmine jne. Väga erinevad kaks lugu. Ja kuna rahvas oli nii suurelt kaasatud, siis loogiline, et sellise õudse loo puhul ei vaibu huvi niipea.

Ei mina pole küll perekoolist midagi sellist küsinud. Lihtsalt tundub natuke silmakirjalik see nutuvõru mõne inimese näos. Minu jaoks on õõvastavam, kui laps on mõnd aega siin ilmas elanud ja temast jäävad maha lähedased, kelle süda on murtud ja leinavad terve ülejäänud elu. Tema jõudis tapmise momendil tunda kohtuvat segadust ja õudu.

[Külaline]

Minu jaoks oli ka see nelja-aastase lapse poomine palju õudsem lugu. Samas, küsimusi ja mõtteainet ei ole üldse nii palju kui konkreetse suure-lähtru loo puhul.

Kaks väiksekest on surnud. Ja see on väga kurb!

[Külaline]

Minu jaoks oli ka see nelja-aastase lapse poomine palju õudsem lugu. Samas, küsimusi ja mõtteainet ei ole üldse nii palju kui konkreetse suure-lähtru loo puhul.

Kaks väiksekest on surnud. Ja see on väga kurb!

Kuidas ei ole? Oma last üles poov isa on haruldasem nähtus kui ema, kellel ei teki ematundeid. Minu arvates ei oleks vähem huvitav lugeda psühholoogilist selgitust, miks üks isa selleni jõudis. Selles, et emal vastsündinuga kohe kontakti ei teki, ei ole midagi uut. Aga juba paar aastat elanud ja hoitud lapsuke, kasvanud vanema südame külge... see ei mahu pähe.

[iiR]

Uudishimu selliste õudsete lugude puhul ei ole seni haiglane, kuni lähtub kaastundest ohvri suhtes ja inimlikust soovist selguse järele. Seda on siin kindlasti enamuses.
Aga kui hakatakse lolle, võimalikult perversseid spekulatsioone tegema, nagu siingi on tehtud, siis on kuidagi lausa läbi kommentaariumi tunda, kuidas osal silmad põlevad peas, kui aina mahlakamaid teooriaid "poolkogemata" õhku visatakse. Enamik kindlasti sellised kaarnad ei ole, aga siin on küll neid just nimelt haiglast uudishimu tundjaid ka.

Ja tõesti ollakse pisut kahepalgelised oma hoolivuses ja kaastundes - et üks hingeke, kelle surm ei puudutanud rohkemaid osalisi kui tema ise, pälvib kuudepikkust nutukoori, samas kui teine tapetud laps, kelle surm tegi elust põrgu ka teise vanema ja muude lähedaste jaoks, sellist empaatiatormi misipärast ei pälvi. On küll huvitav mõelda, miks nii on või millest sõltub. Ja nõus, et naise pere võiks pigem kommentaaridest meediale hoiduda.

[Külaline]

Eks oluline vahe on ka ajakirjanduse kajastuse hulgas

[Külaline]

Uudishimu selliste õudsete lugude puhul ei ole seni haiglane, kuni lähtub kaastundest ohvri suhtes ja inimlikust soovist selguse järele. Seda on siin kindlasti enamuses.
Aga kui hakatakse lolle, võimalikult perversseid spekulatsioone tegema, nagu siingi on tehtud, siis on kuidagi lausa läbi kommentaariumi tunda, kuidas osal silmad põlevad peas, kui aina mahlakamaid teooriaid "poolkogemata" õhku visatakse. Enamik kindlasti sellised kaarnad ei ole, aga siin on küll neid just nimelt haiglast uudishimu tundjaid ka.

Ja tõesti ollakse pisut kahepalgelised oma hoolivuses ja kaastundes - et üks hingeke, kelle surm ei puudutanud rohkemaid osalisi kui tema ise, pälvib kuudepikkust nutukoori, samas kui teine tapetud laps, kelle surm tegi elust põrgu ka teise vanema ja muude lähedaste jaoks, sellist empaatiatormi misipärast ei pälvi. On küll huvitav mõelda, miks nii on või millest sõltub. Ja nõus, et naise pere võiks pigem kommentaaridest meediale hoiduda.

Oskasid minu mõtted sõnadeks panna. Nõus.

[Külaline]

Minu jaoks oli ka see nelja-aastase lapse poomine palju õudsem lugu. Samas, küsimusi ja mõtteainet ei ole üldse nii palju kui konkreetse suure-lähtru loo puhul.

Kaks väiksekest on surnud. Ja see on väga kurb!

Kuidas ei ole? Oma last üles poov isa on haruldasem nähtus kui ema, kellel ei teki ematundeid. Minu arvates ei oleks vähem huvitav lugeda psühholoogilist selgitust, miks üks isa selleni jõudis. Selles, et emal vastsündinuga kohe kontakti ei teki, ei ole midagi uut. Aga juba paar aastat elanud ja hoitud lapsuke, kasvanud vanema südame külge... see ei mahu pähe.

Seda ju ütlengi, et minu jaoks on see isa-lapse lugu palju õudsem. Üks asi see, et laps oli juba olemas mitu aastat ja ilmselt enda olemasolust teadlik. Ja, kui meeletult hirmul ta võis olla, kui isa... Ei taha rohkem mõeldagi.

Samas, see teine lugu on palju rohkem küsimusi tekitav. Seal on just kui mitu erinevat haru, mille üle juurelda.

[Külaline]

Uudishimu selliste õudsete lugude puhul ei ole seni haiglane, kuni lähtub kaastundest ohvri suhtes ja inimlikust soovist selguse järele. Seda on siin kindlasti enamuses.
Aga kui hakatakse lolle, võimalikult perversseid spekulatsioone tegema, nagu siingi on tehtud, siis on kuidagi lausa läbi kommentaariumi tunda, kuidas osal silmad põlevad peas, kui aina mahlakamaid teooriaid "poolkogemata" õhku visatakse. Enamik kindlasti sellised kaarnad ei ole, aga siin on küll neid just nimelt haiglast uudishimu tundjaid ka.

Ja tõesti ollakse pisut kahepalgelised oma hoolivuses ja kaastundes - et üks hingeke, kelle surm ei puudutanud rohkemaid osalisi kui tema ise, pälvib kuudepikkust nutukoori, samas kui teine tapetud laps, kelle surm tegi elust põrgu ka teise vanema ja muude lähedaste jaoks, sellist empaatiatormi misipärast ei pälvi. On küll huvitav mõelda, miks nii on või millest sõltub. Ja nõus, et naise pere võiks pigem kommentaaridest meediale hoiduda.

Olgem ausad! Eks sina isegi avasid selle teema just suurest uudishimust. Mida sa siis nüüd õigupoolest teistele ette heidad?

Ja see on muidugi tohutult imelik, et sa ei usu, et selle teema lugejad ja kommenteerijad siiralt ei kurvastaks selle beebi pärast. Usun, et valdav enamus meist siin on väga, väga kurvad, et üks väike oma elu kaotas. Ilmselt iga naine siin, kes on ilmale toonud lapse, tunneb suurt kurbust, et ühe hingega nii läks. Võltsempaatia? Nii võib öelda vaid inimene, kes ise selline on!

[Külaline]

No näedsa, kaks Eriti Õilsat ja Mitteuudishimulikku Neitsit said kokku ja tegid kõigile teistele selgeks, mida nad tundma ja arvama peavad ja kelle suhtes.

[Külaline]

Uudishimu selliste õudsete lugude puhul ei ole seni haiglane, kuni lähtub kaastundest ohvri suhtes ja inimlikust soovist selguse järele. Seda on siin kindlasti enamuses.
Aga kui hakatakse lolle, võimalikult perversseid spekulatsioone tegema, nagu siingi on tehtud, siis on kuidagi lausa läbi kommentaariumi tunda, kuidas osal silmad põlevad peas, kui aina mahlakamaid teooriaid "poolkogemata" õhku visatakse. Enamik kindlasti sellised kaarnad ei ole, aga siin on küll neid just nimelt haiglast uudishimu tundjaid ka.

Ja tõesti ollakse pisut kahepalgelised oma hoolivuses ja kaastundes - et üks hingeke, kelle surm ei puudutanud rohkemaid osalisi kui tema ise, pälvib kuudepikkust nutukoori, samas kui teine tapetud laps, kelle surm tegi elust põrgu ka teise vanema ja muude lähedaste jaoks, sellist empaatiatormi misipärast ei pälvi. On küll huvitav mõelda, miks nii on või millest sõltub. Ja nõus, et naise pere võiks pigem kommentaaridest meediale hoiduda.

Olgem ausad! Eks sina isegi avasid selle teema just suurest uudishimust. Mida sa siis nüüd õigupoolest teistele ette heidad?

Ja see on muidugi tohutult imelik, et sa ei usu, et selle teema lugejad ja kommenteerijad siiralt ei kurvastaks selle beebi pärast. Usun, et valdav enamus meist siin on väga, väga kurvad, et üks väike oma elu kaotas. Ilmselt iga naine siin, kes on ilmale toonud lapse, tunneb suurt kurbust, et ühe hingega nii läks. Võltsempaatia? Nii võib öelda vaid inimene, kes ise selline on!

Kahtlen selles, et mingit suur kurbust ja leina suvaliste inimeste poolt siin tuntakse. Maailmas juhtub kogu aeg igatsugu kohutavaid asju, seal hulgas lastega ja kui sa kogu aeg sügavas kurbuses elad, siis keerad ka lõpuks ära. Nendel samadel suurtel kurvastajatel pole mingit probleemi mõnes teises teemas Ukraina peresid sõimata, et mingu oma lapsega tagasi ohutsooni, mind ei koti, miks te siis pole eesti keelt ära õppinud.

[Külaline]

Aga kui hakatakse lolle, võimalikult perversseid spekulatsioone tegema, nagu siingi on tehtud, siis on kuidagi lausa läbi kommentaariumi tunda, kuidas osal silmad põlevad peas, kui aina mahlakamaid teooriaid "poolkogemata" õhku visatakse. Enamik kindlasti sellised kaarnad ei ole, aga siin on küll neid just nimelt haiglast uudishimu tundjaid ka.

Aga siiani pole mingit tõepärast seletust toimunule olnud. Ainult hämamised. Koera süüdistas ju pereisa.

[Külaline]

Uudishimu selliste õudsete lugude puhul ei ole seni haiglane, kuni lähtub kaastundest ohvri suhtes ja inimlikust soovist selguse järele. Seda on siin kindlasti enamuses.
Aga kui hakatakse lolle, võimalikult perversseid spekulatsioone tegema, nagu siingi on tehtud, siis on kuidagi lausa läbi kommentaariumi tunda, kuidas osal silmad põlevad peas, kui aina mahlakamaid teooriaid "poolkogemata" õhku visatakse. Enamik kindlasti sellised kaarnad ei ole, aga siin on küll neid just nimelt haiglast uudishimu tundjaid ka.

Ja tõesti ollakse pisut kahepalgelised oma hoolivuses ja kaastundes - et üks hingeke, kelle surm ei puudutanud rohkemaid osalisi kui tema ise, pälvib kuudepikkust nutukoori, samas kui teine tapetud laps, kelle surm tegi elust põrgu ka teise vanema ja muude lähedaste jaoks, sellist empaatiatormi misipärast ei pälvi. On küll huvitav mõelda, miks nii on või millest sõltub. Ja nõus, et naise pere võiks pigem kommentaaridest meediale hoiduda.

Olgem ausad! Eks sina isegi avasid selle teema just suurest uudishimust. Mida sa siis nüüd õigupoolest teistele ette heidad?

Ja see on muidugi tohutult imelik, et sa ei usu, et selle teema lugejad ja kommenteerijad siiralt ei kurvastaks selle beebi pärast. Usun, et valdav enamus meist siin on väga, väga kurvad, et üks väike oma elu kaotas. Ilmselt iga naine siin, kes on ilmale toonud lapse, tunneb suurt kurbust, et ühe hingega nii läks. Võltsempaatia? Nii võib öelda vaid inimene, kes ise selline on!

Kahtlen selles, et mingit suur kurbust ja leina suvaliste inimeste poolt siin tuntakse. Maailmas juhtub kogu aeg igatsugu kohutavaid asju, seal hulgas lastega ja kui sa kogu aeg sügavas kurbuses elad, siis keerad ka lõpuks ära. Nendel samadel suurtel kurvastajatel pole mingit probleemi mõnes teises teemas Ukraina peresid sõimata, et mingu oma lapsega tagasi ohutsooni, mind ei koti, miks te siis pole eesti keelt ära õppinud.

Just nimelt KAHTLEN! Tegelikult, inimesed on erinevad. Mina tunnen siirast kaotusvalu ka nende haigete või surnud laste ja nende lähedaste pärast, keda ma ei tunne ja kellega mis iganes kokkupuude puudub.

[Külaline]

Huvi ongi erinev seepärast, et seal enesetapu juhtumis ei ole ruumi spekulatsioonidele, on kindel mis juhtus. Asjal lõpp. Aga see ei tähenda, et see vähem oluline või võikam oleks.

Lähtru loos aga keegi ei tea ja see annab ja võimaluse neile kuulujuttudele. Ja inimesi huvitab tõde. Ma ei liigitaks seda haiglase uudishimu alla. Inimesed tahavad teada, mis siis ikkagi juhtus.

[Külaline]

Olgem ausad! Eks sina isegi avasid selle teema just suurest uudishimust. Mida sa siis nüüd õigupoolest teistele ette heidad?

Ja see on muidugi tohutult imelik, et sa ei usu, et selle teema lugejad ja kommenteerijad siiralt ei kurvastaks selle beebi pärast. Usun, et valdav enamus meist siin on väga, väga kurvad, et üks väike oma elu kaotas. Ilmselt iga naine siin, kes on ilmale toonud lapse, tunneb suurt kurbust, et ühe hingega nii läks. Võltsempaatia? Nii võib öelda vaid inimene, kes ise selline on!

Kahtlen selles, et mingit suur kurbust ja leina suvaliste inimeste poolt siin tuntakse. Maailmas juhtub kogu aeg igatsugu kohutavaid asju, seal hulgas lastega ja kui sa kogu aeg sügavas kurbuses elad, siis keerad ka lõpuks ära. Nendel samadel suurtel kurvastajatel pole mingit probleemi mõnes teises teemas Ukraina peresid sõimata, et mingu oma lapsega tagasi ohutsooni, mind ei koti, miks te siis pole eesti keelt ära õppinud.

Just nimelt KAHTLEN! Tegelikult, inimesed on erinevad. Mina tunnen siirast kaotusvalu ka nende haigete või surnud laste ja nende lähedaste pärast, keda ma ei tunne ja kellega mis iganes kokkupuude puudub.

Tunnen kaasa, aga see ei ole võrreldav nende tunnetega, mida ma tunnen, kui lahkub tuttav, sugulane, lähedane. Ma ei jõua küll olla lõputus kurbuses. Kuidas sa oma lastega suudad üldse tegeleda ja hea ema olla, kui muu maailma pärast aina töristad?

[Külaline]

Kahtlen selles, et mingit suur kurbust ja leina suvaliste inimeste poolt siin tuntakse. Maailmas juhtub kogu aeg igatsugu kohutavaid asju, seal hulgas lastega ja kui sa kogu aeg sügavas kurbuses elad, siis keerad ka lõpuks ära. Nendel samadel suurtel kurvastajatel pole mingit probleemi mõnes teises teemas Ukraina peresid sõimata, et mingu oma lapsega tagasi ohutsooni, mind ei koti, miks te siis pole eesti keelt ära õppinud.

Just nimelt KAHTLEN! Tegelikult, inimesed on erinevad. Mina tunnen siirast kaotusvalu ka nende haigete või surnud laste ja nende lähedaste pärast, keda ma ei tunne ja kellega mis iganes kokkupuude puudub.

Tunnen kaasa, aga see ei ole võrreldav nende tunnetega, mida ma tunnen, kui lahkub tuttav, sugulane, lähedane. Ma ei jõua küll olla lõputus kurbuses. Kuidas sa oma lastega suudad üldse tegeleda ja hea ema olla, kui muu maailma pärast aina töristad?

Ju saan kuidagi hakkama. Päriselt, ma olen väga tundlik inimene ja kurvastan väga võõraste inimeste mure ja leina üle, kui on tegemist laste ja noorte inimestega. Miks see mõnele inimesele nii uskumatu tundub, et ka võõraste pärast südant valutatakse?

[Külaline]

Tunnen kaasa, aga see ei ole võrreldav nende tunnetega, mida ma tunnen, kui lahkub tuttav, sugulane, lähedane. Ma ei jõua küll olla lõputus kurbuses. Kuidas sa oma lastega suudad üldse tegeleda ja hea ema olla, kui muu maailma pärast aina töristad?

Tõesti? Väljaspool oma peret mitte ükski teema ei puuduta ega tekita mingeid emotsioone?

[Külaline]

Lapse poomise lugu ei pälvi sellepärast nii suurt tähelepanu, et süüdlane on teada ja surnud, ajakirjandus pole seda saadete ja intekatega üles puhunud, karistus ei ole kuidagi lahtine, pere pole avalikult väitnud, et nemad ei tea midagi ja pole olnud jne. Seal on asi selge. Pole vaja arutada, kuidas ja keda karistada. See ei tee seda vähem võikaks.

Lähtru loos on kõik need asjaolud, mis kuulujutte ja spekulatsioone ja prognoose tekitavad, paraku olemas. Lugu senini lahtine ning igasugust jama on süle ja seljaga eetrisse paisatud.

Suurest kurbusest. Vaevalt küll siin kõigil hukkamõistjatelt, kelle hulka ma ise ka kuulun, on nüüd suur südantlõhestav kurbus ja lein, nii et elada ei lase. Aga õõv on küll. Ja see õõv nõuab õiglast lahendust. Kellel pole õõva, sellel on ka ükskõik, nende õiglustunne pole riivatud. Ei mõista, kuidas võib nende juhtumite puhul õõva mitte tunda, aga ju need õlakehitajad või koguni naise kaitsjad ise teavad. Poomisjuhtumi puhul on lahendus olemas, Lähtru juhtumil veel ei ole. Kui see saabub, siis saab jälle arutada, kas oli õiglane. See on täiesti normaalne suhtumine.

Olnuks ajakirjandus ja see pere ise vait, poleks siin ka praegu ligi 40 lehekülge arutamist. Kirjutati korraks kuskil ja kõik, oleks juba ära vajunud. Paraku ei lase meedia sellel vaibuda, mis teha. Järelikult elame kaasa.

[Külaline]

Just nimelt KAHTLEN! Tegelikult, inimesed on erinevad. Mina tunnen siirast kaotusvalu ka nende haigete või surnud laste ja nende lähedaste pärast, keda ma ei tunne ja kellega mis iganes kokkupuude puudub.

Tunnen kaasa, aga see ei ole võrreldav nende tunnetega, mida ma tunnen, kui lahkub tuttav, sugulane, lähedane. Ma ei jõua küll olla lõputus kurbuses. Kuidas sa oma lastega suudad üldse tegeleda ja hea ema olla, kui muu maailma pärast aina töristad?

Ju saan kuidagi hakkama. Päriselt, ma olen väga tundlik inimene ja kurvastan väga võõraste inimeste mure ja leina üle, kui on tegemist laste ja noorte inimestega. Miks see mõnele inimesele nii uskumatu tundub, et ka võõraste pärast südant valutatakse?

Igal aastal sureb Eestis lapsi ka haiguste ja traumade tõttu. Sageli peavad nad kuid või isegi aastaid enne surma taluma valu ja liikumist piiravaid tingimusi. Vähesed lood jõuavad avalikkuse ette. Sina nutad nende pärast, mis jõuavad sinu kõrvu, aga kuidas on lood nende lugudega, mis sinu kõrvu ei jõua? Võiksid mõelda selle üle kas on mõtet nii suurt kurvastust, mis ei ole otseselt sinuga seotud, endasse immutada. Sa ei jõua nagunii kõigi juhtumite pärast võrdselt kurvastada, sest sa lihtsalt pole neist teadlik. Neid üksikuid, mida sa saad teadma, sinu kurvastus kuidagi ei aita.

[Külaline]

Tunnen kaasa, aga see ei ole võrreldav nende tunnetega, mida ma tunnen, kui lahkub tuttav, sugulane, lähedane. Ma ei jõua küll olla lõputus kurbuses. Kuidas sa oma lastega suudad üldse tegeleda ja hea ema olla, kui muu maailma pärast aina töristad?

Tõesti? Väljaspool oma peret mitte ükski teema ei puuduta ega tekita mingeid emotsioone?

Mina pole sama inimene, aga jah, minul ka ei tekita. Miks see imestama paneb? Nii, nagu on väga tundlikke inimesi, on ka tundetuid. See pole üldiselt enda teha, nagu ka blondid juuksed, kunstianne või midagi kuuendat.

[Külaline]

Tunnen kaasa, aga see ei ole võrreldav nende tunnetega, mida ma tunnen, kui lahkub tuttav, sugulane, lähedane. Ma ei jõua küll olla lõputus kurbuses. Kuidas sa oma lastega suudad üldse tegeleda ja hea ema olla, kui muu maailma pärast aina töristad?

Ju saan kuidagi hakkama. Päriselt, ma olen väga tundlik inimene ja kurvastan väga võõraste inimeste mure ja leina üle, kui on tegemist laste ja noorte inimestega. Miks see mõnele inimesele nii uskumatu tundub, et ka võõraste pärast südant valutatakse?

Igal aastal sureb Eestis lapsi ka haiguste ja traumade tõttu. Sageli peavad nad kuid või isegi aastaid enne surma taluma valu ja liikumist piiravaid tingimusi. Vähesed lood jõuavad avalikkuse ette. Sina nutad nende pärast, mis jõuavad sinu kõrvu, aga kuidas on lood nende lugudega, mis sinu kõrvu ei jõua? Võiksid mõelda selle üle kas on mõtet nii suurt kurvastust, mis ei ole otseselt sinuga seotud, endasse immutada. Sa ei jõua nagunii kõigi juhtumite pärast võrdselt kurvastada, sest sa lihtsalt pole neist teadlik. Neid üksikuid, mida sa saad teadma, sinu kurvastus kuidagi ei aita.

Paraku jõuavad need teised lood minu kaudu minu tööga seotult. Jah, kurvastan kõikide nende juhtumite pärast. Miks see nii imelik ja võimatu näib?