Suure-Lähtru lugu, kuidas võiks lõppeda?

[Külaline]

Lapse poomise lugu ei pälvi sellepärast nii suurt tähelepanu, et süüdlane on teada ja surnud, ajakirjandus pole seda saadete ja intekatega üles puhunud, karistus ei ole kuidagi lahtine, pere pole avalikult väitnud, et nemad ei tea midagi ja pole olnud jne. Seal on asi selge. Pole vaja arutada, kuidas ja keda karistada. See ei tee seda vähem võikaks.

Lähtru loos on kõik need asjaolud, mis kuulujutte ja spekulatsioone ja prognoose tekitavad, paraku olemas. Lugu senini lahtine ning igasugust jama on süle ja seljaga eetrisse paisatud.

Suurest kurbusest. Vaevalt küll siin kõigil hukkamõistjatelt, kelle hulka ma ise ka kuulun, on nüüd suur südantlõhestav kurbus ja lein, nii et elada ei lase. Aga õõv on küll. Ja see õõv nõuab õiglast lahendust. Kellel pole õõva, sellel on ka ükskõik, nende õiglustunne pole riivatud. Ei mõista, kuidas võib nende juhtumite puhul õõva mitte tunda, aga ju need õlakehitajad või koguni naise kaitsjad ise teavad. Poomisjuhtumi puhul on lahendus olemas, Lähtru juhtumil veel ei ole. Kui see saabub, siis saab jälle arutada, kas oli õiglane. See on täiesti normaalne suhtumine.

Olnuks ajakirjandus ja see pere ise vait, poleks siin ka praegu ligi 40 lehekülge arutamist. Kirjutati korraks kuskil ja kõik, oleks juba ära vajunud. Paraku ei lase meedia sellel vaibuda, mis teha. Järelikult elame kaasa.

Küsimus polegi selleks, miks nad erinevat tähelepanu saavad, vaid osad põhjendavad, kuidas neid huvitab sellepärast nii tohutult, et nad on sügavalt kurvad ja šokeeritud. Samas ei valuta nad samaväärselt südant ega tunne põhjatut kurbust selle teise juhtumi üle, kus laps oli mõnd aega siin ilmas oma väikest elu elanud ja tema vägivaldne lahkumine tõenäoliselt tekitas lähedastele eluaegse trauma. Tuleb suht ükskõike õla kehitus - ahh selle juhtumi puhul on kõik selge, mida mul siin mõelda.

[Külaline]

Ju saan kuidagi hakkama. Päriselt, ma olen väga tundlik inimene ja kurvastan väga võõraste inimeste mure ja leina üle, kui on tegemist laste ja noorte inimestega. Miks see mõnele inimesele nii uskumatu tundub, et ka võõraste pärast südant valutatakse?

Igal aastal sureb Eestis lapsi ka haiguste ja traumade tõttu. Sageli peavad nad kuid või isegi aastaid enne surma taluma valu ja liikumist piiravaid tingimusi. Vähesed lood jõuavad avalikkuse ette. Sina nutad nende pärast, mis jõuavad sinu kõrvu, aga kuidas on lood nende lugudega, mis sinu kõrvu ei jõua? Võiksid mõelda selle üle kas on mõtet nii suurt kurvastust, mis ei ole otseselt sinuga seotud, endasse immutada. Sa ei jõua nagunii kõigi juhtumite pärast võrdselt kurvastada, sest sa lihtsalt pole neist teadlik. Neid üksikuid, mida sa saad teadma, sinu kurvastus kuidagi ei aita.

Paraku jõuavad need teised lood minu kaudu minu tööga seotult. Jah, kurvastan kõikide nende juhtumite pärast. Miks see nii imelik ja võimatu näib?

See ilmselgelt pole võrreldav kurbuse ja leinaga, mida tunnevad lapsevanemad, kes oma lapse kaotavad. Vastasel juhul ei saaks sa oma igapäevast elu üldse elada, oleksid kogu aeg rahustite peal.
Sellise töö puhul muidugi tuntakse kaasa, aga õpitakse ka piiri pidama ja teatud määral harjutakse, sest oma elu ja töö vajab ka elamist.

[Külaline]

Kui politseinikud, kiirabitöötajad, päästjad, arstid iga kord suure häälega nutma hakkaks ja maha langeks, kui vigastatut, surnut näevad, siis nad ei saaks ju oma tööd teha. Muidugi lähevad need lood neile sageli rohkem või vähem hinge, nad ikka ka inimesed, aga õpitakse kainet pead hoidma ja mitte nii südamesse võtma.

[Külaline]

Lapse poomise lugu ei pälvi sellepärast nii suurt tähelepanu, et süüdlane on teada ja surnud, ajakirjandus pole seda saadete ja intekatega üles puhunud, karistus ei ole kuidagi lahtine, pere pole avalikult väitnud, et nemad ei tea midagi ja pole olnud jne. Seal on asi selge. Pole vaja arutada, kuidas ja keda karistada. See ei tee seda vähem võikaks.

Lähtru loos on kõik need asjaolud, mis kuulujutte ja spekulatsioone ja prognoose tekitavad, paraku olemas. Lugu senini lahtine ning igasugust jama on süle ja seljaga eetrisse paisatud.

Suurest kurbusest. Vaevalt küll siin kõigil hukkamõistjatelt, kelle hulka ma ise ka kuulun, on nüüd suur südantlõhestav kurbus ja lein, nii et elada ei lase. Aga õõv on küll. Ja see õõv nõuab õiglast lahendust. Kellel pole õõva, sellel on ka ükskõik, nende õiglustunne pole riivatud. Ei mõista, kuidas võib nende juhtumite puhul õõva mitte tunda, aga ju need õlakehitajad või koguni naise kaitsjad ise teavad. Poomisjuhtumi puhul on lahendus olemas, Lähtru juhtumil veel ei ole. Kui see saabub, siis saab jälle arutada, kas oli õiglane. See on täiesti normaalne suhtumine.

Olnuks ajakirjandus ja see pere ise vait, poleks siin ka praegu ligi 40 lehekülge arutamist. Kirjutati korraks kuskil ja kõik, oleks juba ära vajunud. Paraku ei lase meedia sellel vaibuda, mis teha. Järelikult elame kaasa.

Küsimus polegi selleks, miks nad erinevat tähelepanu saavad, vaid osad põhjendavad, kuidas neid huvitab sellepärast nii tohutult, et nad on sügavalt kurvad ja šokeeritud. Samas ei valuta nad samaväärselt südant ega tunne põhjatut kurbust selle teise juhtumi üle, kus laps oli mõnd aega siin ilmas oma väikest elu elanud ja tema vägivaldne lahkumine tõenäoliselt tekitas lähedastele eluaegse trauma. Tuleb suht ükskõike õla kehitus - ahh selle juhtumi puhul on kõik selge, mida mul siin mõelda.

Nõustun sinuga. Ma arvan, et nad lihtsalt ei oska oma huvi sõnastada. Tohutu südamevaluga seda huvi ei saagi tegelikult seletada, sest ega asjas urgitsemine ju südamevalu ei leevenda, seda esiteks. Ja teiseks, kui inimene tõesti meeletut südamevalu tunneks, siis oleks ta selle kätte juba ise enesetapu teinud, aga tõenäolisemalt keeraks kõik uudised kinni, sest talumatus valus ei suuda keegi kogu aeg elada.
Seega mina kirjutan nende põhjenduse lihtsalt väljendusoskuse või analüüsivõime puudulikkuse arvele. Millegagi nad peavad huvi põhjendama, mis ei oleks lihtsalt alatu ja rumal klatšihimu, aga ei suuda välja mõelda, mis see siis on. Kõige õilsam on väita end meeletult kaasa tundmas beebile. Ei ole usutav, seda muidugi. Kuid huvi on siiski normaalne praegusel puhul. Tembeldada seda õelaks klatšihimuks on ülekohtune ja sama rumal kui südamevaluga lehvitamine.

[iiR]

Ma ju ei mõistagi hukka uudishimu ega pea asjatuks ja võltsiks kaastunnet kui sellist, imelik, et mu kommentaarist nii üldse välja sai lugeda.
Mina ka kurvastan võõraste pärast, kel kehvasti läheb, see on ju normaalne empaatia, et oskad panna end teise olukorda ja kaasa tunda.
Ma pean kohatuks siin pikas teemas kohati vohavat õhinat. Minu jaoks ületavad osa kommentaare hea maitse ja moraalitunde piirid. Ma ei pretendeeri seejuures lõplikule tõele, nii et pole mingit mõtet mu kommentaaride peale ärrituda või tuliselt end õigustada, ma täitsa usun, et enamik kommenteerijatest ei lähtu noist madalamatest instinktidest, aga osa küll, ja kirjutama ajendaski mind justnimelt taoline nõmedus (seoses väitega, nagu poleks leidunud ühtegi advokaadi, kes oleks suutnud antud naist kohtus kaitsta).

[Külaline]

Ma ju ei mõistagi hukka uudishimu ega pea asjatuks ja võltsiks kaastunnet kui sellist, imelik, et mu kommentaarist nii üldse välja sai lugeda.
Mina ka kurvastan võõraste pärast, kel kehvasti läheb, see on ju normaalne empaatia, et oskad panna end teise olukorda ja kaasa tunda.
Ma pean kohatuks siin pikas teemas kohati vohavat õhinat. Minu jaoks ületavad osa kommentaare hea maitse ja moraalitunde piirid. Ma ei pretendeeri seejuures lõplikule tõele, nii et pole mingit mõtet mu kommentaaride peale ärrituda või tuliselt end õigustada, ma täitsa usun, et enamik kommenteerijatest ei lähtu noist madalamatest instinktidest, aga osa küll, ja kirjutama ajendaski mind justnimelt taoline nõmedus (seoses väitega, nagu poleks leidunud ühtegi advokaadi, kes oleks suutnud antud naist kohtus kaitsta).

No kammoon, Eesti oma true crime episood. Ilmselgelt on tegemist meelelahutusega.
Ja sa ise oled samasugune, arutad ka sama juhtumit avalikus foorumis. Mitte grammigi vähem nõme

[Külaline]

Ma ju ei mõistagi hukka uudishimu ega pea asjatuks ja võltsiks kaastunnet kui sellist, imelik, et mu kommentaarist nii üldse välja sai lugeda.
Mina ka kurvastan võõraste pärast, kel kehvasti läheb, see on ju normaalne empaatia, et oskad panna end teise olukorda ja kaasa tunda.
Ma pean kohatuks siin pikas teemas kohati vohavat õhinat. Minu jaoks ületavad osa kommentaare hea maitse ja moraalitunde piirid. Ma ei pretendeeri seejuures lõplikule tõele, nii et pole mingit mõtet mu kommentaaride peale ärrituda või tuliselt end õigustada, ma täitsa usun, et enamik kommenteerijatest ei lähtu noist madalamatest instinktidest, aga osa küll, ja kirjutama ajendaski mind justnimelt taoline nõmedus (seoses väitega, nagu poleks leidunud ühtegi advokaadi, kes oleks suutnud antud naist kohtus kaitsta).

No kammoon, Eesti oma true crime episood. Ilmselgelt on tegemist meelelahutusega.
Ja sa ise oled samasugune, arutad ka sama juhtumit avalikus foorumis. Mitte grammigi vähem nõme

Kuule, ära plärtsu temaga. Ja üldse, plärtsu vähem.

[Külaline]

Ma ju ei mõistagi hukka uudishimu ega pea asjatuks ja võltsiks kaastunnet kui sellist, imelik, et mu kommentaarist nii üldse välja sai lugeda.
Mina ka kurvastan võõraste pärast, kel kehvasti läheb, see on ju normaalne empaatia, et oskad panna end teise olukorda ja kaasa tunda.
Ma pean kohatuks siin pikas teemas kohati vohavat õhinat. Minu jaoks ületavad osa kommentaare hea maitse ja moraalitunde piirid. Ma ei pretendeeri seejuures lõplikule tõele, nii et pole mingit mõtet mu kommentaaride peale ärrituda või tuliselt end õigustada, ma täitsa usun, et enamik kommenteerijatest ei lähtu noist madalamatest instinktidest, aga osa küll, ja kirjutama ajendaski mind justnimelt taoline nõmedus (seoses väitega, nagu poleks leidunud ühtegi advokaadi, kes oleks suutnud antud naist kohtus kaitsta).

No kammoon, Eesti oma true crime episood. Ilmselgelt on tegemist meelelahutusega.
Ja sa ise oled samasugune, arutad ka sama juhtumit avalikus foorumis. Mitte grammigi vähem nõme

Kuule, ära plärtsu temaga. Ja üldse, plärtsu vähem.

Rohkem ikka vaja plärtsuda, mitte vähem.

[Külaline]

Isa-lapse loos on ju ohver ka lapse ema, kelle üleelamist on raske ette kujutada. Ilmselt ka neil kaalutlustel ajakirjandus seda tragöödiat rohkem ei kajastanud.

[Külaline]

Ah, pole mõtet vaielda. Mõni ei saa päriselt aru, et ongi võimalik kurb olla selle imiku pärast. Mõni vaidleb lihtsalt vaidlemise pärast. Ja lisaks, terve hulk igasuguste häiretega lapsi on täiskasvanuks saanud, kellel puudub empaatiavõime. Need ei saa iialgi sellest seletusest siin aru, räägi, kuidas tahad.
Mina ütlen enda kohta, et ma ei ole ka päris selline, kes kogu maailma pärast südant valutaks ja igasuguseid juhtumeid südamesse võtaks. Aga selle beebi juhtum läks väga-väga hinge, siiamaani läheb. Ja ega ei oskagi seletada, miks palju rohkem kui see poodud lapse asi. Temast oli ka kahju, aga see Lähtru juhtum oli kuidagi hirmus valus. Siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen, mida see beebi pidi taluma, lämmatamist, lööke, kaitsetuna lihtsalt põllule visatud ..mul on endal mitu last, no ei kujuta ette mitte kuidagi, kuidas nii saab teha.
Aga miks veel selle asja vastu on nii suur huvi. See on ilmselgelt ka sellepärast, et esiteks on nii palju vastuseta küsimusi ja lisaks on veel nii palju vastuolusid, millest siin lehekülgede kaupa kirjutatud. Vabalt võib ju igaüks endalt küsida, et mis siis ikkagi juhtus, äkki juhtub minu lähedasega ka nii....igasuguseid asju võib mõelda. Inimesed analüüsivad kogu aeg midagi, miks filme vaadatakse, miks raamatuid loetakse? Seal on ka sündmused, situatsioonid, nüüd on reaalses elus meie oma Eestis selline asi. No tõesti, ikka väga enesekeskne ja tundetu inimene peab olema, kellele see Si üldse korda ei lähe.

[Külaline]

Ah, pole mõtet vaielda. Mõni ei saa päriselt aru, et ongi võimalik kurb olla selle imiku pärast. Mõni vaidleb lihtsalt vaidlemise pärast. Ja lisaks, terve hulk igasuguste häiretega lapsi on täiskasvanuks saanud, kellel puudub empaatiavõime. Need ei saa iialgi sellest seletusest siin aru, räägi, kuidas tahad.
Mina ütlen enda kohta, et ma ei ole ka päris selline, kes kogu maailma pärast südant valutaks ja igasuguseid juhtumeid südamesse võtaks. Aga selle beebi juhtum läks väga-väga hinge, siiamaani läheb. Ja ega ei oskagi seletada, miks palju rohkem kui see poodud lapse asi. Temast oli ka kahju, aga see Lähtru juhtum oli kuidagi hirmus valus. Siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen, mida see beebi pidi taluma, lämmatamist, lööke, kaitsetuna lihtsalt põllule visatud ..mul on endal mitu last, no ei kujuta ette mitte kuidagi, kuidas nii saab teha.
Aga miks veel selle asja vastu on nii suur huvi. See on ilmselgelt ka sellepärast, et esiteks on nii palju vastuseta küsimusi ja lisaks on veel nii palju vastuolusid, millest siin lehekülgede kaupa kirjutatud. Vabalt võib ju igaüks endalt küsida, et mis siis ikkagi juhtus, äkki juhtub minu lähedasega ka nii....igasuguseid asju võib mõelda. Inimesed analüüsivad kogu aeg midagi, miks filme vaadatakse, miks raamatuid loetakse? Seal on ka sündmused, situatsioonid, nüüd on reaalses elus meie oma Eestis selline asi. No tõesti, ikka väga enesekeskne ja tundetu inimene peab olema, kellele see Si üldse korda ei lähe.

Kui peaks kuidagi skaalale asetama, siis poodud laps on mul küll nõksa eespool kui lämmatatud vastsündinu. Vastsündinul ei ole veel selliseid emotsioone ja aistinguid arenenud kui nelja-aastasel, ilmselt ei jõudnud tema tunda hirmu, usalduse petmist, paanikat ega õudu. Selle neljase peale tõesti ei kannata pikalt mõelda, siin tuleb mulgi pisar silma. Kuigi, mis siin võrrelda, jubedad lood mõlemad. Üks koletis on elimineeritud, teine veel mitte.

[Külaline]

Ah, pole mõtet vaielda. Mõni ei saa päriselt aru, et ongi võimalik kurb olla selle imiku pärast. Mõni vaidleb lihtsalt vaidlemise pärast. Ja lisaks, terve hulk igasuguste häiretega lapsi on täiskasvanuks saanud, kellel puudub empaatiavõime. Need ei saa iialgi sellest seletusest siin aru, räägi, kuidas tahad.
Mina ütlen enda kohta, et ma ei ole ka päris selline, kes kogu maailma pärast südant valutaks ja igasuguseid juhtumeid südamesse võtaks. Aga selle beebi juhtum läks väga-väga hinge, siiamaani läheb. Ja ega ei oskagi seletada, miks palju rohkem kui see poodud lapse asi. Temast oli ka kahju, aga see Lähtru juhtum oli kuidagi hirmus valus. Siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen, mida see beebi pidi taluma, lämmatamist, lööke, kaitsetuna lihtsalt põllule visatud ..mul on endal mitu last, no ei kujuta ette mitte kuidagi, kuidas nii saab teha.
Aga miks veel selle asja vastu on nii suur huvi. See on ilmselgelt ka sellepärast, et esiteks on nii palju vastuseta küsimusi ja lisaks on veel nii palju vastuolusid, millest siin lehekülgede kaupa kirjutatud. Vabalt võib ju igaüks endalt küsida, et mis siis ikkagi juhtus, äkki juhtub minu lähedasega ka nii....igasuguseid asju võib mõelda. Inimesed analüüsivad kogu aeg midagi, miks filme vaadatakse, miks raamatuid loetakse? Seal on ka sündmused, situatsioonid, nüüd on reaalses elus meie oma Eestis selline asi. No tõesti, ikka väga enesekeskne ja tundetu inimene peab olema, kellele see Si üldse korda ei lähe.

Kui peaks kuidagi skaalale asetama, siis poodud laps on mul küll nõksa eespool kui lämmatatud vastsündinu. Vastsündinul ei ole veel selliseid emotsioone ja aistinguid arenenud kui nelja-aastasel, ilmselt ei jõudnud tema tunda hirmu, usalduse petmist, paanikat ega õudu. Selle neljase peale tõesti ei kannata pikalt mõelda, siin tuleb mulgi pisar silma. Kuigi, mis siin võrrelda, jubedad lood mõlemad. Üks koletis on elimineeritud, teine veel mitte.

Lisan veel, et selle neljase ema ja teiste pereliikmete õudu on ka kohutav kujutledagi, seda leina, seda viha, seda abitust. Ja see kestab ja jääbki kestma. Lähtru beebit ei leina ilmselt tõesti keegi, mitte kellelegi peale beebi pole seal kaasa tunda. Aga beebi on nüüd juba paremas paigas. Küll tuleb tasumise tund kõigile lapsetapjatest närakatele ükskord ikka, olgu siin või sealpoolsuses.

[Külaline]

Ma olen ka seda mõelnud ja see natuke lohutab ka, et beebi ei pea enam kannatama ja võib-olla on tal varemgi nii. Me ei tea ju siiamaani, mis raev, pime viha see oli, mis tema eluküünla lõpetas. Võib-olla poleks tal elavana mingit normaalset elu olnud.
Ja see, et lapse ema nüüd nutab, et laps matmata, see on kuidagi väga julm. Isegi, kui ta on seitse kuud järele mõelnud ja päriselt tunneb nii, siis oleks targem mitte sellest rääkida. Esimene mõte seda kuuldes on, et mis enam sellest matmisest, kui oled ta tapnud ja põllule jätnud.

Aga kuidas ikkagi on võimalik mõne tunni jooksul sünnitada, kõik ära koristada, koeri taga ajada, liikuda, nagu poleks midagi olnud ja pärast tapmist rõõmus olla, see on siiski suur küsimärk. Olgu, paljud, sealhulgas mina ühe lapsega olen mõne tunni möödudes tõusnud ja olnud päris asjalik. Aga seda, et koristan ja kraamin kogu sünnitegevuse jäägid, pesen kõik nii puhtaks, et mitte midagi mitte kuskil ei ole näha, see ei tundu kuidagi võimalik. Oleks mitu päeva aega, siis veel, aga vaid mõned tunnid. Ja kuhu ta need verised asjad üldse pani ja platsenta. Seda ju ka ei leitud.

[Külaline]

Suure tõenäosusega pere aitas tal toimetada ning jälgi kaotada.

[Külaline]

Ma olen ka seda mõelnud ja see natuke lohutab ka, et beebi ei pea enam kannatama ja võib-olla on tal varemgi nii. Me ei tea ju siiamaani, mis raev, pime viha see oli, mis tema eluküünla lõpetas. Võib-olla poleks tal elavana mingit normaalset elu olnud.
Ja see, et lapse ema nüüd nutab, et laps matmata, see on kuidagi väga julm. Isegi, kui ta on seitse kuud järele mõelnud ja päriselt tunneb nii, siis oleks targem mitte sellest rääkida. Esimene mõte seda kuuldes on, et mis enam sellest matmisest, kui oled ta tapnud ja põllule jätnud.

Aga kuidas ikkagi on võimalik mõne tunni jooksul sünnitada, kõik ära koristada, koeri taga ajada, liikuda, nagu poleks midagi olnud ja pärast tapmist rõõmus olla, see on siiski suur küsimärk. Olgu, paljud, sealhulgas mina ühe lapsega olen mõne tunni möödudes tõusnud ja olnud päris asjalik. Aga seda, et koristan ja kraamin kogu sünnitegevuse jäägid, pesen kõik nii puhtaks, et mitte midagi mitte kuskil ei ole näha, see ei tundu kuidagi võimalik. Oleks mitu päeva aega, siis veel, aga vaid mõned tunnid. Ja kuhu ta need verised asjad üldse pani ja platsenta. Seda ju ka ei leitud.

Ega siis sünnitusel ei tule naisest välja liitrite viisi verd ega muid eritisi. Lükkas platsenta ja nabanööri prügikotti, loputas sauna!!! veega üle ja suht kõik ju. Mida seal nagu veel olema pidi? Me ei tea ju, missugune see saun oli. V-o oli seal pesuruumis restpõrand, mille all maa ja saabki suht kähku minema uhutud kõik. Pigem jah, et kuidas ta sai kindel olla, et ta jaksab/jõuab. Esimene sünnitus võib muidugi ka lihtne olla. Kui oli esimene.

[Kukesupp]

Ah, pole mõtet vaielda. Mõni ei saa päriselt aru, et ongi võimalik kurb olla selle imiku pärast. Mõni vaidleb lihtsalt vaidlemise pärast. Ja lisaks, terve hulk igasuguste häiretega lapsi on täiskasvanuks saanud, kellel puudub empaatiavõime. Need ei saa iialgi sellest seletusest siin aru, räägi, kuidas tahad.
Mina ütlen enda kohta, et ma ei ole ka päris selline, kes kogu maailma pärast südant valutaks ja igasuguseid juhtumeid südamesse võtaks. Aga selle beebi juhtum läks väga-väga hinge, siiamaani läheb. Ja ega ei oskagi seletada, miks palju rohkem kui see poodud lapse asi. Temast oli ka kahju, aga see Lähtru juhtum oli kuidagi hirmus valus. Siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen, mida see beebi pidi taluma, lämmatamist, lööke, kaitsetuna lihtsalt põllule visatud ..mul on endal mitu last, no ei kujuta ette mitte kuidagi, kuidas nii saab teha.
Aga miks veel selle asja vastu on nii suur huvi. See on ilmselgelt ka sellepärast, et esiteks on nii palju vastuseta küsimusi ja lisaks on veel nii palju vastuolusid, millest siin lehekülgede kaupa kirjutatud. Vabalt võib ju igaüks endalt küsida, et mis siis ikkagi juhtus, äkki juhtub minu lähedasega ka nii....igasuguseid asju võib mõelda. Inimesed analüüsivad kogu aeg midagi, miks filme vaadatakse, miks raamatuid loetakse? Seal on ka sündmused, situatsioonid, nüüd on reaalses elus meie oma Eestis selline asi. No tõesti, ikka väga enesekeskne ja tundetu inimene peab olema, kellele see Si üldse korda ei lähe.

Kui peaks kuidagi skaalale asetama, siis poodud laps on mul küll nõksa eespool kui lämmatatud vastsündinu. Vastsündinul ei ole veel selliseid emotsioone ja aistinguid arenenud kui nelja-aastasel, ilmselt ei jõudnud tema tunda hirmu, usalduse petmist, paanikat ega õudu. Selle neljase peale tõesti ei kannata pikalt mõelda, siin tuleb mulgi pisar silma. Kuigi, mis siin võrrelda, jubedad lood mõlemad. Üks koletis on elimineeritud, teine veel mitte.

Tõsi, mul on sama arvamus, see nelja-aastase lugu on ikka väga-väga õõvastav.

[Külaline]

Ma ju ei mõistagi hukka uudishimu ega pea asjatuks ja võltsiks kaastunnet kui sellist, imelik, et mu kommentaarist nii üldse välja sai lugeda.
Mina ka kurvastan võõraste pärast, kel kehvasti läheb, see on ju normaalne empaatia, et oskad panna end teise olukorda ja kaasa tunda.
Ma pean kohatuks siin pikas teemas kohati vohavat õhinat. Minu jaoks ületavad osa kommentaare hea maitse ja moraalitunde piirid. Ma ei pretendeeri seejuures lõplikule tõele, nii et pole mingit mõtet mu kommentaaride peale ärrituda või tuliselt end õigustada, ma täitsa usun, et enamik kommenteerijatest ei lähtu noist madalamatest instinktidest, aga osa küll, ja kirjutama ajendaski mind justnimelt taoline nõmedus (seoses väitega, nagu poleks leidunud ühtegi advokaadi, kes oleks suutnud antud naist kohtus kaitsta).

Nojah, ainult et ise oled samamoodi siin õhinal uudishimutsemas ja kommenteerimas. Miks need teised siis nüüd sinust õelamad ja klatšihimulisemad on?

See, kellegi arvamus, et sellise juhtumi jaoks ei suudetud kaitsjat leida, on lihtsalt üks võhiklik ja asjatundmatu arvamus. Midagi eriliselt moraalitut sellises arvamuses küll ei näe.

[Külaline]

Küsimus polegi selleks, miks nad erinevat tähelepanu saavad, vaid osad põhjendavad, kuidas neid huvitab sellepärast nii tohutult, et nad on sügavalt kurvad ja šokeeritud. Samas ei valuta nad samaväärselt südant ega tunne põhjatut kurbust selle teise juhtumi üle, kus laps oli mõnd aega siin ilmas oma väikest elu elanud ja tema vägivaldne lahkumine tõenäoliselt tekitas lähedastele eluaegse trauma. Tuleb suht ükskõike õla kehitus - ahh selle juhtumi puhul on kõik selge, mida mul siin mõelda.

Ära sina siin teiste eest otsusta, mida nad tunnevad või ei tunne.

[Külaline]

Üks ema teresa kontrollib, et kõik võikused ikka võrdselt tähelepanu saaks. Teine peab maavõistlust, et kumb lugu ikka võikam on. Ja kohtunik jälgib mängu, et kui palju tunda võib ja karistab liigse õhina eest.

[Külaline]

Pigem järjekordne hambutu katse teemat solkida, küll on siit läbi käinud sõda ja muud võikad lastevastased juhtumid. Keegi üritab väita, et no mis see siis ära ei ole, üks juhtum jubeduste pikas reas... Teema on siiski konkreetselt Suure-Lähtru juhtumist.