Riigilt toetuse skeemitamine

[Külaline]

Olin 18-aastane kehalise puudega noor, püüdsin puudest hoolimata omandada gümnaasiumiharidust. Mu ema (üksikema) koondati ja nii polnud meil enam millestki elada. Jah, saime piskut minu puuderaha, selle eest toitsime ära iseendid ja meie koera ja kassi. Aga ei piisanud, ja nii läksin tööle. Töö oli, nagu lihttööd tihtipeale ikka, raske, igav ja väsitav. Kuna käisin gümnaasiumis, ei saanud ma teha täistööpäevi ja sellevõrra oli ka palk palju väiksem. Aga midagi polnud teha. Teised minuvanused noored lõbutsesid ja käisid mööda pidusid, kui mina pärast gümnaasiumi- ja tööpäeva varisesin lihtsalt voodisse. Kogu mu palk läks pere ülal pidamiseks. Elasime ju emaga koos, lisaks koer ja kass. Ema õpetas, et ära sa pensioniametile ütle, et töötad, või muidu võetakse sult puuderaha suuremas osas ära! Nii ma ei öelnudki, ehk siis jah, ma skeemitasin.

Sain sedasi töötada täpselt pool aastat. Siis tuldi töökohta kontrollima. Avastati, et siin töötab üks invaliid, ja saab ometigi täispuuderaha! See vägev Riik tegutses siin küll ülikiirelt ja tõhusalt ning mult, teismeliselt koolilapselt, võeti nii edas- kui ka tagantjärele kõik summad maha. Maksin neid puuderahasid kuude kaupa tagasi, endal polnud enam isegi leivapätsi kodus, sest palk oli nii väike. Kõht oli pidevalt tühi, gaas ja elekter lülitati välja, kuna meil polnud raha nende eest tasumiseks. Mäletan, kuidas ma keetsin suppi õues lõkke peal. Kui pöördusime emaga LOV sotsiaaltöötaja poole, sõimas too meil vaid näo täis, käskis koera ja kassi hukata ja ajas minema. Mingit abi ei saanud. Arvestasin, et mul olnuks palju kasulikum mitte tööl käia, vaid kodus istuda, kuna palk oli nii pisike, et täispuuderaha oli sellest isegi suurem. Seega panin lahkumisavalduse lauale ja edaspidi elatusin puuderahast. Astusin ülikooli, sain pingereas parimatele tudengitele makstava stipendiumi, mis oli ka suureks abiks, ja pärast ülikooli lõpetamist õnnestus teha läbimurre ning pääseda erialasele tööle. Lõpp hea, kõik hea?

Ent siiamaani on mul okas hinges meenutades, kui ükskõikne ja lausa vaenulik oli see Riik minu, vigase ja vaese koolilapse vastu siis, kui ma kõige enam abi vajasin. Ei ole see Riik midagi, kes minu eest hoolitseb, ja sestap ei pea ka mina ennast Riigi heaks ohverdama ega teda kuidagi austama.

Ma ei taha üldse nagu päriselt õel või vastik olla aga lugesin lausa mitu korda...miks koondatud ema uut tööd ei otsinud?
Miks sina, koolilaps pidid vastutuse endale võtma?
Kui sina, liikumispuudega ja lausa kooli kõrvalt olid võimeline töökoha saama, mis siis ema takistas?

Riik nüüd küll süüdi polnud. Üksikema või ei, tema oleks pidanud sind ülal pidama, mitte vastupidi.

[Külaline]

Olin 18-aastane kehalise puudega noor, püüdsin puudest hoolimata omandada gümnaasiumiharidust. Mu ema (üksikema) koondati ja nii polnud meil enam millestki elada. Jah, saime piskut minu puuderaha, selle eest toitsime ära iseendid ja meie koera ja kassi. Aga ei piisanud, ja nii läksin tööle. Töö oli, nagu lihttööd tihtipeale ikka, raske, igav ja väsitav. Kuna käisin gümnaasiumis, ei saanud ma teha täistööpäevi ja sellevõrra oli ka palk palju väiksem. Aga midagi polnud teha. Teised minuvanused noored lõbutsesid ja käisid mööda pidusid, kui mina pärast gümnaasiumi- ja tööpäeva varisesin lihtsalt voodisse. Kogu mu palk läks pere ülal pidamiseks. Elasime ju emaga koos, lisaks koer ja kass. Ema õpetas, et ära sa pensioniametile ütle, et töötad, või muidu võetakse sult puuderaha suuremas osas ära! Nii ma ei öelnudki, ehk siis jah, ma skeemitasin.

Sain sedasi töötada täpselt pool aastat. Siis tuldi töökohta kontrollima. Avastati, et siin töötab üks invaliid, ja saab ometigi täispuuderaha! See vägev Riik tegutses siin küll ülikiirelt ja tõhusalt ning mult, teismeliselt koolilapselt, võeti nii edas- kui ka tagantjärele kõik summad maha. Maksin neid puuderahasid kuude kaupa tagasi, endal polnud enam isegi leivapätsi kodus, sest palk oli nii väike. Kõht oli pidevalt tühi, gaas ja elekter lülitati välja, kuna meil polnud raha nende eest tasumiseks. Mäletan, kuidas ma keetsin suppi õues lõkke peal. Kui pöördusime emaga LOV sotsiaaltöötaja poole, sõimas too meil vaid näo täis, käskis koera ja kassi hukata ja ajas minema. Mingit abi ei saanud. Arvestasin, et mul olnuks palju kasulikum mitte tööl käia, vaid kodus istuda, kuna palk oli nii pisike, et täispuuderaha oli sellest isegi suurem. Seega panin lahkumisavalduse lauale ja edaspidi elatusin puuderahast. Astusin ülikooli, sain pingereas parimatele tudengitele makstava stipendiumi, mis oli ka suureks abiks, ja pärast ülikooli lõpetamist õnnestus teha läbimurre ning pääseda erialasele tööle. Lõpp hea, kõik hea?

Ent siiamaani on mul okas hinges meenutades, kui ükskõikne ja lausa vaenulik oli see Riik minu, vigase ja vaese koolilapse vastu siis, kui ma kõige enam abi vajasin. Ei ole see Riik midagi, kes minu eest hoolitseb, ja sestap ei pea ka mina ennast Riigi heaks ohverdama ega teda kuidagi austama.

Ma ei taha üldse nagu päriselt õel või vastik olla aga lugesin lausa mitu korda...miks koondatud ema uut tööd ei otsinud?
Miks sina, koolilaps pidid vastutuse endale võtma?
Kui sina, liikumispuudega ja lausa kooli kõrvalt olid võimeline töökoha saama, mis siis ema takistas?

Riik nüüd küll süüdi polnud. Üksikema või ei, tema oleks pidanud sind ülal pidama, mitte vastupidi.

Häda ei loe seadust.

[Külaline]

Siin proovitakse mingi hirmsa looga näidata, et riik käitub väga halvasti. Aga kui seadus on üks, siis käitutakse ju selle seaduse järgi, mitte ei hinnata iga inimese elulugu, et temal oleks ikka seda raha väga vaja olnud. Täpselt samast ooperist oli See Arhangelski lese lugu, et temal selline traagika ja nüüd Eesti riik võtab toetused ära. Aga kuidas see siia puutub? Kes peaks hindama, kelle lugu on hullem, kelle elus on rohkem traagikat, kes kasvas üksikema peres, kellel suri mees ära. Seadus tehakse parimas usus ja toetused määratakse nendele, kes vastavad nendele tingimustele, mitte selle järgi, kellel on haledam lugu rääkida. Seal ka lesk ahastas, et kuidas riik on teda reetnud. Aga ise ei ela ju Eestis, ei maksa siin makse. Siis peabki toetust sealt küsima, kus ta elab.

[Külaline]

Siin proovitakse mingi hirmsa looga näidata, et riik käitub väga halvasti. Aga kui seadus on üks, siis käitutakse ju selle seaduse järgi, mitte ei hinnata iga inimese elulugu, et temal oleks ikka seda raha väga vaja olnud. Täpselt samast ooperist oli See Arhangelski lese lugu, et temal selline traagika ja nüüd Eesti riik võtab toetused ära. Aga kuidas see siia puutub? Kes peaks hindama, kelle lugu on hullem, kelle elus on rohkem traagikat, kes kasvas üksikema peres, kellel suri mees ära. Seadus tehakse parimas usus ja toetused määratakse nendele, kes vastavad nendele tingimustele, mitte selle järgi, kellel on haledam lugu rääkida. Seal ka lesk ahastas, et kuidas riik on teda reetnud. Aga ise ei ela ju Eestis, ei maksa siin makse. Siis peabki toetust sealt küsima, kus ta elab.

Eesti riik ju ei tulnud toime mehe ravimisega. Mis tal üle jäi? Lasta mehel ära surra? Isegi mitte proovida? Ta ei läinud ju teise riiki vabatahtlikult trallitama, ta läks häda pärast meest ravima.

[Külaline]

Siin proovitakse mingi hirmsa looga näidata, et riik käitub väga halvasti. Aga kui seadus on üks, siis käitutakse ju selle seaduse järgi, mitte ei hinnata iga inimese elulugu, et temal oleks ikka seda raha väga vaja olnud. Täpselt samast ooperist oli See Arhangelski lese lugu, et temal selline traagika ja nüüd Eesti riik võtab toetused ära. Aga kuidas see siia puutub? Kes peaks hindama, kelle lugu on hullem, kelle elus on rohkem traagikat, kes kasvas üksikema peres, kellel suri mees ära. Seadus tehakse parimas usus ja toetused määratakse nendele, kes vastavad nendele tingimustele, mitte selle järgi, kellel on haledam lugu rääkida. Seal ka lesk ahastas, et kuidas riik on teda reetnud. Aga ise ei ela ju Eestis, ei maksa siin makse. Siis peabki toetust sealt küsima, kus ta elab.

Eesti riik ju ei tulnud toime mehe ravimisega. Mis tal üle jäi? Lasta mehel ära surra? Isegi mitte proovida? Ta ei läinud ju teise riiki vabatahtlikult trallitama, ta läks häda pärast meest ravima.

See on minu arust ka hoopis üldse teistmoodi teema. Ei päde siinsesse teemaalgatusse.

[Külaline]

Eesti riik ju ei tulnud toime mehe ravimisega. Mis tal üle jäi? Lasta mehel ära surra? Isegi mitte proovida? Ta ei läinud ju teise riiki vabatahtlikult trallitama, ta läks häda pärast meest ravima.

See ei puutu ju siia. Pealegi on ta mees surnud, aga ta elab edasi Itaalias, lapsed käivad seal koolis. Itaalia maksab toetusi. Eestist enam toetusi ei saa, see peaks ju olema mõistetav. Mis puutub siia kõik eelnev.

[Külaline]

See on minu arust ka hoopis üldse teistmoodi teema. Ei päde siinsesse teemaalgatusse.

Teemaalgatusse see ei puutu, vaid puutub loosse, mis siia sisse toodi, et kui hirmsasti käitub Eesti riik, võtab töövõimetustoetuse ära, kui inimene pole töövõimetu, sest inimest kasvatas ju üksikema, raha vähe jne, jne. Aga nagu ütlesin, riik ei saa hinnata elulugusid, vaid toetuse tingimustele vastamist.

[Külaline]

Eesti riik ju ei tulnud toime mehe ravimisega. Mis tal üle jäi? Lasta mehel ära surra? Isegi mitte proovida? Ta ei läinud ju teise riiki vabatahtlikult trallitama, ta läks häda pärast meest ravima.

See ei puutu ju siia. Pealegi on ta mees surnud, aga ta elab edasi Itaalias, lapsed käivad seal koolis. Itaalia maksab toetusi. Eestist enam toetusi ei saa, see peaks ju olema mõistetav. Mis puutub siia kõik eelnev.

Aga miks meie riik ei toeta? Itaalia pole neile midagi võlgu.

[Külaline]

See on minu arust ka hoopis üldse teistmoodi teema. Ei päde siinsesse teemaalgatusse.

Teemaalgatusse see ei puutu, vaid puutub loosse, mis siia sisse toodi, et kui hirmsasti käitub Eesti riik, võtab töövõimetustoetuse ära, kui inimene pole töövõimetu, sest inimest kasvatas ju üksikema, raha vähe jne, jne. Aga nagu ütlesin, riik ei saa hinnata elulugusid, vaid toetuse tingimustele vastamist.

Nii, ja siinkohal ei olegi ju riik süüdi. Ema ise lükkas oma lapse tanki ja õpetas valetama ka veel, et oi oi ära räägi. Selle asemel et ise tööle minna.
See ongi ema poolne skeemitamine, mitte et see riik nüüd paha on.
Jah, riik võib osadel juhtudel nõme olla aga selles loos mina riigil küll süüd ei näe.

[Külaline]

Eesti riik ju ei tulnud toime mehe ravimisega. Mis tal üle jäi? Lasta mehel ära surra? Isegi mitte proovida? Ta ei läinud ju teise riiki vabatahtlikult trallitama, ta läks häda pärast meest ravima.

See ei puutu ju siia. Pealegi on ta mees surnud, aga ta elab edasi Itaalias, lapsed käivad seal koolis. Itaalia maksab toetusi. Eestist enam toetusi ei saa, see peaks ju olema mõistetav. Mis puutub siia kõik eelnev.

Aga miks meie riik ei toeta? Itaalia pole neile midagi võlgu.

Päriselt küsid nii rumalalt? Meie riik toetab neid, kes elavad siin ja maksavad siia makse. Kui tuleb välismaalane siia tööle ja elama, siis talle makstakse toetusi. Igal pool mujal maailmas on täpselt samamoodi. Kes elavad Itaalias ja käivad seal tööl, nendele maksab toetusi Itaalia riik vastavalt nende tingimustele. Mis osa sulle siin arusaamatuks jääb.

[Külaline]

See on minu arust ka hoopis üldse teistmoodi teema. Ei päde siinsesse teemaalgatusse.

Teemaalgatusse see ei puutu, vaid puutub loosse, mis siia sisse toodi, et kui hirmsasti käitub Eesti riik, võtab töövõimetustoetuse ära, kui inimene pole töövõimetu, sest inimest kasvatas ju üksikema, raha vähe jne, jne. Aga nagu ütlesin, riik ei saa hinnata elulugusid, vaid toetuse tingimustele vastamist.

Nii, ja siinkohal ei olegi ju riik süüdi. Ema ise lükkas oma lapse tanki ja õpetas valetama ka veel, et oi oi ära räägi. Selle asemel et ise tööle minna.
See ongi ema poolne skeemitamine, mitte et see riik nüüd paha on.
Jah, riik võib osadel juhtudel nõme olla aga selles loos mina riigil küll süüd ei näe.

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud). Kõikidel konkurssidel jäi napilt välja, ühes kohas öeldi otse: "Meie naissoost töötajate vanusepiir on 35 aastat." Jõudu sulle edasi mõnitamisel.

[Külaline]

Teemaalgatusse see ei puutu, vaid puutub loosse, mis siia sisse toodi, et kui hirmsasti käitub Eesti riik, võtab töövõimetustoetuse ära, kui inimene pole töövõimetu, sest inimest kasvatas ju üksikema, raha vähe jne, jne. Aga nagu ütlesin, riik ei saa hinnata elulugusid, vaid toetuse tingimustele vastamist.

Nii, ja siinkohal ei olegi ju riik süüdi. Ema ise lükkas oma lapse tanki ja õpetas valetama ka veel, et oi oi ära räägi. Selle asemel et ise tööle minna.
See ongi ema poolne skeemitamine, mitte et see riik nüüd paha on.
Jah, riik võib osadel juhtudel nõme olla aga selles loos mina riigil küll süüd ei näe.

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud). Kõikidel konkurssidel jäi napilt välja, ühes kohas öeldi otse: "Meie naissoost töötajate vanusepiir on 35 aastat." Jõudu sulle edasi mõnitamisel.

Empaatia on täitsa olemas. Kirjutasin, et ma ei taha õel ja vastik olla. Vb su emal olid liiga suured nõudmised töökohtadele, et igale poole ei kandideerinudki...minu jaoks müstika, kuidas liikumispuudega koolilaps sai töökoha siis ikkagi.
Aga okei, las jääb. Ma ei hakka edasti torkima.
Päriselt ka ei mõnita.

Kui häda käes, siis ma läheks ükskõik misugisele tööle emana.
Tohib veel küsida, mis tööd sa siis kooli kõrvalt tegid?

[Külaline]

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud)

Kas ema oli ka suitsu ja napsisõber? Kui tervis 40 aastaselt läbi, siis äkki oli nii? Või ema ei viitsinud igasugust tööd teha ning eelistas nälgimist koos sinuga.

[Külaline]

Nii, ja siinkohal ei olegi ju riik süüdi. Ema ise lükkas oma lapse tanki ja õpetas valetama ka veel, et oi oi ära räägi. Selle asemel et ise tööle minna.
See ongi ema poolne skeemitamine, mitte et see riik nüüd paha on.
Jah, riik võib osadel juhtudel nõme olla aga selles loos mina riigil küll süüd ei näe.

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud). Kõikidel konkurssidel jäi napilt välja, ühes kohas öeldi otse: "Meie naissoost töötajate vanusepiir on 35 aastat." Jõudu sulle edasi mõnitamisel.

Empaatia on täitsa olemas. Kirjutasin, et ma ei taha õel ja vastik olla. Vb su emal olid liiga suured nõudmised töökohtadele, et igale poole ei kandideerinudki...minu jaoks müstika, kuidas liikumispuudega koolilaps sai töökoha siis ikkagi.
Aga okei, las jääb. Ma ei hakka edasti torkima.
Päriselt ka ei mõnita.

Kui häda käes, siis ma läheks ükskõik misugisele tööle emana.
Tohib veel küsida, mis tööd sa siis kooli kõrvalt tegid?

mis tööd siis ise ka teed?

[Külaline]

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud). Kõikidel konkurssidel jäi napilt välja, ühes kohas öeldi otse: "Meie naissoost töötajate vanusepiir on 35 aastat." Jõudu sulle edasi mõnitamisel.

Empaatia on täitsa olemas. Kirjutasin, et ma ei taha õel ja vastik olla. Vb su emal olid liiga suured nõudmised töökohtadele, et igale poole ei kandideerinudki...minu jaoks müstika, kuidas liikumispuudega koolilaps sai töökoha siis ikkagi.
Aga okei, las jääb. Ma ei hakka edasti torkima.
Päriselt ka ei mõnita.

Kui häda käes, siis ma läheks ükskõik misugisele tööle emana.
Tohib veel küsida, mis tööd sa siis kooli kõrvalt tegid?

mis tööd siis ise ka teed?

Täitsa ausalt, Soomes see palju kirutud koristaja olen. Olen siin elanud juba peaaegu 13 aastat. Mulle väga meeldib see töö. Palk mitte nii väga siin ka ajaf muutunud väga palju.
Eestis olin põhikooli kõrvalt juba suviti hotellis koristaja. Peale gümnaasiumi lõpetamist olin paar aastat kontoritööl(assistent, logistik, natuke raamatupidamist). Korraks olin ka kingapoes müüja.
23selt tulin Eestist ära.

[Külaline]

Eesti riik ju ei tulnud toime mehe ravimisega. Mis tal üle jäi? Lasta mehel ära surra? Isegi mitte proovida? Ta ei läinud ju teise riiki vabatahtlikult trallitama, ta läks häda pärast meest ravima.

Kuule, mitte keegi mitte kuskil ei tule hetkel selle haiguse ravimisega toime. Itaalia riik ju samuti ei tulnud toime. Lihtsalt elas kauem kui siin oleks elanud. Eesti riik ei ole süüdi, et sellised ravimatud haigused on olemas. Aga Eesti riik ei pea maksma toetusi Itaalias või kuskil mujal elavatele inimestele. See-eest maksab Eesti riik toetusi Eestis elavatele Itaalia lastele.

[Külaline]

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud). Kõikidel konkurssidel jäi napilt välja, ühes kohas öeldi otse: "Meie naissoost töötajate vanusepiir on 35 aastat." Jõudu sulle edasi mõnitamisel

Mina ei ole see esialgne küsija. Aga mul tekkis täpselt sama küsimus. Ja su vastus on ülimalt kummaline ja ebaviisakas. Kui sina said kooli kõrvalt tööl käia, siis mis talistas su emal nende intervjuude kõrvalt mõnd lihttööd tegemast? Kasvõi seda, mida sa alaealisena oma puudega teha said?

[Külaline]

Mis mõttega siis metsavennad sõdisid? Ega nemadki tapnud Stalinit või vene riiki, ikka enamasti omasuguseid inimesi, kes tibla poolele üle läinud. Kas tegid tühja tööd ja oleks pidanud pigem ennast üles andma? Tänapäeval mõni räägib ka et lausa riigi vargad, mis?

Metsavennad varaste eest küll kohe kindlasti ei sõdinud. Vastupidi, pööravad hauas nii idiootliku jutu peale ringi. Oled oma mõttemallilt ju eluehtne tibla!

[Külaline]

Mis mõttega siis metsavennad sõdisid? Ega nemadki tapnud Stalinit või vene riiki, ikka enamasti omasuguseid inimesi, kes tibla poolele üle läinud. Kas tegid tühja tööd ja oleks pidanud pigem ennast üles andma? Tänapäeval mõni räägib ka et lausa riigi vargad, mis?

Metsavennad varaste eest küll kohe kindlasti ei sõdinud. Vastupidi, pööravad hauas nii idiootliku jutu peale ringi. Oled oma mõttemallilt ju eluehtne tibla!

Metsavendi oli väga erinevaid. Mõned olid ikka hullud jõhkardid ja kriminaalid. Ilmselgelt olid väga paljud ka need, keda me üldiselt "metsavendade" all silmas peame.

[Külaline]

Kirjaoskuse oled sa koolist küll saanud, aga empaatiat vast mitte. Mu ema veetis terveid päevi mööda tööintervjuusid käies, nii palju kui tervis lubas (jah, ega ta endagi tervis hea polnud, siiski oli see tollal veel nii hea, et puuet talle ei antud). Kõikidel konkurssidel jäi napilt välja, ühes kohas öeldi otse: "Meie naissoost töötajate vanusepiir on 35 aastat." Jõudu sulle edasi mõnitamisel

Mina ei ole see esialgne küsija. Aga mul tekkis täpselt sama küsimus. Ja su vastus on ülimalt kummaline ja ebaviisakas. Kui sina said kooli kõrvalt tööl käia, siis mis talistas su emal nende intervjuude kõrvalt mõnd lihttööd tegemast? Kasvõi seda, mida sa alaealisena oma puudega teha said?

Mille põhjal sa mu vastust kummaliseks ja ebaviisakaks pead? Kas see siinne arutlejakägu, kes tausta absoluutselt tundmata lambist sõimab minu ema alkohoolikuks, on kuidagi viisakam?

Ja ei, ma ei hakka siinsetele võõrastele detailidesse laskuma. Küll aga tuleks kasuks mäletada pisut lähiajalugu. 1990-ndate keskpaik ja lõpupool olid Eestis päris metsikud, varakapitalistlik kord lõi nii mõnelgi jalad alt. Kui lähed raamatukokku ja lappaksid seal tolleaegseid ajalehti, siis näeksid ise ka töökuulutuste juures pidevalt korduvat märget: "Võtame tööle naisi kuni 35. eluaastani." Ehk siis 50-le lähenevatel polnud enam eriti mingit lootust ja ka lihttöid jagati tollal tutvuste kaudu. Nüüd, mil elu on kümme korda lihtsam kui tollal, on inimestel need ajad - nagu siitki näha - täiesti meelest pühitud.