Laste pärast koos
-
Külaline
Laste pärast koos
Kas keegi on võtnud vastu teadliku otsuse olla mehega koos vaid laste pärast ja see suhe on ka toiminud? Kas leppisite selle omavahel kokku või lihtsalt ise olete/olite selle mõttega suhtes edasi?
Mul on väga raske otsust teha. Me ei saa mehega omavahel üldse enam hakkama. Oleme 30ndate keskel, kahe lapsega. Muidu hästi hakkama saav pere. Me oleme teineteisest kaugenenud, suhtlemine ja läbisaamine on nagu ameerika mägedel. Eks ma ise ka ei näita enam väga suurt hoolivust välja, aga ma tunnen lihtsalt et kõik minevikus juhtunud asjad on nii suure koorma tekitanud, et see on armastuse ja hoolivuse lämmatanud. Ei, mees ei ole vägivaldne, ei ole petnud, ei ole alkohoolik, aga ta on üsna impulsiivse käitumise ja suhtlemisega. Mõnikord on väga hooliv, ja siis järsku järgmine hetk võib väga valusalt öelda. Ta on ath, pooled asjad on kodus lõpetamata ja tema tegutsemine on nagu raamatust - nädal kaks on aktiivsuse tõus ja siis nädal kaks on selline langus täiesti. On siis laisk ja ainult vedeleks. See on nii ära väsitanud.
Samas lastega on ta väga hea isa. On alati kasvatamises kaasunud, annab mulle vabu hetki ja päevi ning lapsed alati ootavad, millal issi koju tuleb. Kuna ta on ettevõtja, siis saab oma aega ise sättida ja lastele varem lasteaeda järgi minna jms.
Nüüd olengi dilemma ees. Ma olen ise ilma isata kasvanud ja ei tahaks üldse seda oma lastele. Seega tundubki mõte, et pingutaks lihtsalt selle aja ära, kuni lapsed saavad suureks. Samas tahaksin ise väga 3ndat last saada, aga praeguse mehega see ei tundu reaalne enam. Mõnikord tekivad ikka nääklemised ka laste ees ja siis ma tunnen end nii süüdi jälle. Ei teagi, mis teha. Tahaks lastele stabiilset pere pakkuda, aga kas seda teha siis enda õnne nimelt jah?
On keegi niimoodi teinud?
Mul on väga raske otsust teha. Me ei saa mehega omavahel üldse enam hakkama. Oleme 30ndate keskel, kahe lapsega. Muidu hästi hakkama saav pere. Me oleme teineteisest kaugenenud, suhtlemine ja läbisaamine on nagu ameerika mägedel. Eks ma ise ka ei näita enam väga suurt hoolivust välja, aga ma tunnen lihtsalt et kõik minevikus juhtunud asjad on nii suure koorma tekitanud, et see on armastuse ja hoolivuse lämmatanud. Ei, mees ei ole vägivaldne, ei ole petnud, ei ole alkohoolik, aga ta on üsna impulsiivse käitumise ja suhtlemisega. Mõnikord on väga hooliv, ja siis järsku järgmine hetk võib väga valusalt öelda. Ta on ath, pooled asjad on kodus lõpetamata ja tema tegutsemine on nagu raamatust - nädal kaks on aktiivsuse tõus ja siis nädal kaks on selline langus täiesti. On siis laisk ja ainult vedeleks. See on nii ära väsitanud.
Samas lastega on ta väga hea isa. On alati kasvatamises kaasunud, annab mulle vabu hetki ja päevi ning lapsed alati ootavad, millal issi koju tuleb. Kuna ta on ettevõtja, siis saab oma aega ise sättida ja lastele varem lasteaeda järgi minna jms.
Nüüd olengi dilemma ees. Ma olen ise ilma isata kasvanud ja ei tahaks üldse seda oma lastele. Seega tundubki mõte, et pingutaks lihtsalt selle aja ära, kuni lapsed saavad suureks. Samas tahaksin ise väga 3ndat last saada, aga praeguse mehega see ei tundu reaalne enam. Mõnikord tekivad ikka nääklemised ka laste ees ja siis ma tunnen end nii süüdi jälle. Ei teagi, mis teha. Tahaks lastele stabiilset pere pakkuda, aga kas seda teha siis enda õnne nimelt jah?
On keegi niimoodi teinud?
-
Külaline
Aga püüa vähem tülitseda ja vähem teise vigades elada. Aktsepteeri teda nagu ta on ja tema üritagu sama teha, saate ju seda kokku leppida. Kõikides suhetes on selliseid perioode kus suhe kipub lagunema, aga sellest saab välja tulla. Ei pea kohe lahku minema. Tänapäeval on see ATH moesõna, igal teisel on see.
-
Külaline
-
Nunuh
Mina elan niimoodi jah. Oma ainsa erivajadusega lapse pärast. Tema psüühikale oleks ühe vanema igapäevaelust kadumine ränk hoop ja mul pole õigust talle seda traumat tekitada. Mul on pmst sama olukord, pole mingit vägivalda ega petmist, aga on 10 aastaga kuhjunud ükskõiksus ja kurnatus. Minu mees on vist natuke autistlike joontega, aga tema lapsepõlves muidugi seda ei diagnoositud ja nii ta lihtsalt ongi iga päev mitu korda mühkam. Füüsiliselt on ta väga aeglane ja kohmakas, kergesti läheb tähelepanu kõrvale. Kahte asja korraga ei tee, nt kui ta parajasti riideid selga paneb, ei tohi teda kõnetada, sest siis jääb püksipaar näppu tilpnema ja kasvõi üks jalg õhku rippuma, hakkab vastama ja riiete panek jääb pooleli. Käed-jalad ja suu samal ajal liikuda ei suuda. Minu jutt on tema jaoks mingi tüütu taustamüra, vastab mhmh, aga tegelikult tähele ei pane ja kaasa ei mõtle. Pärast pole kuulnud ega näinud.
Perest hoolib ja hoolitseb, tööl käib ja seal oskab keskenduda ka. Lapsega tegeleb, aga mitte proaktiivselt, see nö mental load on minu peal. Pole ta iial pidanud ühtegi riiet ega jalanõud ostma nt, aga kui ma ostan talvesaapad lapsele, on esimene reaktsioon, et kas muud värvi siis ei olnud kui roosat, see läheb ju mustaks. Ei olnud jah, sa tarkpea, sest sinu erivajadusega lapse saabaste valikul tuleb arvestada, et oleks kerge, muidu ta hakkab lohistama, kitsa liistuga, muidu lopsub jalas, eemaldatava sisetallaga, et asendada see ortopeedilise tallaga, sooja lambavillase voodriga, sest ta külmetub kergesti, krõpskinnitusega, sest lukku tõmmata laps hästi ei suuda ja piisava kõrgusega, et püksisäär välja ei lupsaks nt kükitades, aga samas piisavalt madal, et ei takistaks vabalt liikumist. Endal pole aimugi, kaua ma pidin internetis saabaste pilte vahtima ja kirjeldusi lugema, et kõigile nõuetele vastav paar leida ja sa tuled kuradi jutuga, et miks see on roosa!? Selliseid olukordi tekib pidevalt ja iga kord ma sisimas kihvatan, et kui laps kord iseseisvub, siis ei päevagi enam.
Me kumbki ei plaani lahku minna, sest abiellumine on ju heas ja halvas, lubadus on antud ja me oleme oma lapse suhtes vastutustundlikud vanemad. Ja me tegelikult ka armastame üksteist, kuigi me kumbki pole enam päris see inimene kellega teine abiellus. Ja see armastus on vist suures osas mälestus varasemast ajast.
Igapäevane argipäevataak on meie oma vajadused tahaplaanile lükanud ja mehel on ka selline mentaliteet, et mis sa nüüd enam tahad, et ma teen, me oleme ju abielus.
Mina olen nüüd selles quiet quitting staadiumis, kus ma ei oota ega püüa enam seletada, et minu vajadused on rahuldamata, sest sellest pole kasu. Kõik käib ühtviisi edasi ja nii see jääbki, ega kivist vett välja ei pigista. Tähtis on, et lapsel oleks hea ja turvaline ja et ta saaks kasvada oma potentsiaalile vastavalt parimal moel ja tähtis on oma tervist hoida, et olla olemas ja funktsionaalne. Ma pean oma mehest lugu, sest ta ei jooksnud saba seljas minema nagu erivajadusega laste puhul tihti juhtub. Mina ka ei jookse minema.
Perest hoolib ja hoolitseb, tööl käib ja seal oskab keskenduda ka. Lapsega tegeleb, aga mitte proaktiivselt, see nö mental load on minu peal. Pole ta iial pidanud ühtegi riiet ega jalanõud ostma nt, aga kui ma ostan talvesaapad lapsele, on esimene reaktsioon, et kas muud värvi siis ei olnud kui roosat, see läheb ju mustaks. Ei olnud jah, sa tarkpea, sest sinu erivajadusega lapse saabaste valikul tuleb arvestada, et oleks kerge, muidu ta hakkab lohistama, kitsa liistuga, muidu lopsub jalas, eemaldatava sisetallaga, et asendada see ortopeedilise tallaga, sooja lambavillase voodriga, sest ta külmetub kergesti, krõpskinnitusega, sest lukku tõmmata laps hästi ei suuda ja piisava kõrgusega, et püksisäär välja ei lupsaks nt kükitades, aga samas piisavalt madal, et ei takistaks vabalt liikumist. Endal pole aimugi, kaua ma pidin internetis saabaste pilte vahtima ja kirjeldusi lugema, et kõigile nõuetele vastav paar leida ja sa tuled kuradi jutuga, et miks see on roosa!? Selliseid olukordi tekib pidevalt ja iga kord ma sisimas kihvatan, et kui laps kord iseseisvub, siis ei päevagi enam.
Me kumbki ei plaani lahku minna, sest abiellumine on ju heas ja halvas, lubadus on antud ja me oleme oma lapse suhtes vastutustundlikud vanemad. Ja me tegelikult ka armastame üksteist, kuigi me kumbki pole enam päris see inimene kellega teine abiellus. Ja see armastus on vist suures osas mälestus varasemast ajast.
Igapäevane argipäevataak on meie oma vajadused tahaplaanile lükanud ja mehel on ka selline mentaliteet, et mis sa nüüd enam tahad, et ma teen, me oleme ju abielus.
Mina olen nüüd selles quiet quitting staadiumis, kus ma ei oota ega püüa enam seletada, et minu vajadused on rahuldamata, sest sellest pole kasu. Kõik käib ühtviisi edasi ja nii see jääbki, ega kivist vett välja ei pigista. Tähtis on, et lapsel oleks hea ja turvaline ja et ta saaks kasvada oma potentsiaalile vastavalt parimal moel ja tähtis on oma tervist hoida, et olla olemas ja funktsionaalne. Ma pean oma mehest lugu, sest ta ei jooksnud saba seljas minema nagu erivajadusega laste puhul tihti juhtub. Mina ka ei jookse minema.
-
Külaline
Mina üritasin. Aga lõpptulemus oli see, et me ei kannatanud enam ühes toaski viibida.
Lapsed saavad aru, kui üks vanem õnnetu on.
Mina olen seisukohal, et kaks eraldi elavat õnnelikku ja rahuolevat vanemat on parem, kui koos elades üks või mõlemad õnnetud on.
Lapsed saavad aru, kui üks vanem õnnetu on.
Mina olen seisukohal, et kaks eraldi elavat õnnelikku ja rahuolevat vanemat on parem, kui koos elades üks või mõlemad õnnetud on.
-
Külaline
Ei suutnud. Lapsed isa ei kaotanud, osaleb nende elus peaaegu igapäevaselt.
-
Külaline
Lastele saab ta hea isa ju ka pärast lahkuminekut edasi olla. Ei lahutata ju lastest, vaid oma kaaslasest. Minu eksmees on pärast lahkuminekut parem isa kui varem ja tegeleb lapsega rohkem ja pühendub temaga seotud asjadesse rohkem.
Üldiselt peaks suhte mõte olema see, et koos on kergem, mitte et elu on 1 inimese tõttu raskem. Kui sind mingi asi ei ole pikalt ei häirinud, ei tähenda, et see ei tohigi kunagi häirima hakata. Enne lahkuminekut võiks asju proovida arutada ja parandada, aga sellest peavad siis mõlemad pooled huvitatud olema.
Üldiselt peaks suhte mõte olema see, et koos on kergem, mitte et elu on 1 inimese tõttu raskem. Kui sind mingi asi ei ole pikalt ei häirinud, ei tähenda, et see ei tohigi kunagi häirima hakata. Enne lahkuminekut võiks asju proovida arutada ja parandada, aga sellest peavad siis mõlemad pooled huvitatud olema.
Ei ole mõtet oma elu ja õnne laste nimel ohverdada, muidu hakkad neile seda veel kunagi nina peale viskama, et mis sina nende nimel kõik teinud või tegemata jätnud oled.
-
Külaline
Nõustun täielikult.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 14:57 Lastele saab ta hea isa ju ka pärast lahkuminekut edasi olla. Ei lahutata ju lastest, vaid oma kaaslasest. Minu eksmees on pärast lahkuminekut parem isa kui varem ja tegeleb lapsega rohkem ja pühendub temaga seotud asjadesse rohkem.
Üldiselt peaks suhte mõte olema see, et koos on kergem, mitte et elu on 1 inimese tõttu raskem. Kui sind mingi asi ei ole pikalt ei häirinud, ei tähenda, et see ei tohigi kunagi häirima hakata. Enne lahkuminekut võiks asju proovida arutada ja parandada, aga sellest peavad siis mõlemad pooled huvitatud olema.
-
Külaline
Siin tekib see probleem kui vanemad lähevad lahku ja leiavad uued elukaaslased, siis lapsed ei pruugi nendega päri olla. Nad ei võta neid uusi pereliikmeid omaks ja hakkavad vastu töötama oma vanematele ja headest lastest saavad halvad lapsed, jonnakad lapsed. Kõige hullem aeg on see teismeliste aeg, siis võib asi päris põrguks kujuneda just lastevanematele.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 14:57 Lastele saab ta hea isa ju ka pärast lahkuminekut edasi olla. Ei lahutata ju lastest, vaid oma kaaslasest. Minu eksmees on pärast lahkuminekut parem isa kui varem ja tegeleb lapsega rohkem ja pühendub temaga seotud asjadesse rohkem.
Üldiselt peaks suhte mõte olema see, et koos on kergem, mitte et elu on 1 inimese tõttu raskem. Kui sind mingi asi ei ole pikalt ei häirinud, ei tähenda, et see ei tohigi kunagi häirima hakata. Enne lahkuminekut võiks asju proovida arutada ja parandada, aga sellest peavad siis mõlemad pooled huvitatud olema.
Võib õige olla, kannatada nii kaua ära kuni lapsed on iseseisvad ja ei pea vanemate uute elukaaslastega koos elama.
-
Külaline
Et kannatada see 10-20 aastat ära? Isegi aasta on liig, mis liig.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:09Siin tekib see probleem kui vanemad lähevad lahku ja leiavad uued elukaaslased, siis lapsed ei pruugi nendega päri olla. Nad ei võta neid uusi pereliikmeid omaks ja hakkavad vastu töötama oma vanematele ja headest lastest saavad halvad lapsed, jonnakad lapsed. Kõige hullem aeg on see teismeliste aeg, siis võib asi päris põrguks kujuneda just lastevanematele.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 14:57 Lastele saab ta hea isa ju ka pärast lahkuminekut edasi olla. Ei lahutata ju lastest, vaid oma kaaslasest. Minu eksmees on pärast lahkuminekut parem isa kui varem ja tegeleb lapsega rohkem ja pühendub temaga seotud asjadesse rohkem.
Üldiselt peaks suhte mõte olema see, et koos on kergem, mitte et elu on 1 inimese tõttu raskem. Kui sind mingi asi ei ole pikalt ei häirinud, ei tähenda, et see ei tohigi kunagi häirima hakata. Enne lahkuminekut võiks asju proovida arutada ja parandada, aga sellest peavad siis mõlemad pooled huvitatud olema.
Võib õige olla, kannatada nii kaua ära kuni lapsed on iseseisvad ja ei pea vanemate uute elukaaslastega koos elama.
-
Külaline
Kui 20 aastat kannatad, siis kuidas laps saadi nii halba suhtesse?
-
Külaline
Kõige tähtsam on inimene ise. Kui armastust ei ole või on inimesed lahku kasvanud, ei ole see suhe tingimata halb, vaid vegeteerida pole ka mõtet. Armastus, usaldus ja austus on 3 tala, mis peavad olema olemas.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:20 Kui 20 aastat kannatad, siis kuidas laps saadi nii halba suhtesse?
-
Külaline
Te olete loonud pere, saanud lapsed, mees on hea isa lastele, ei ole vägivaldne ega alkohoolik. Ei ole vaja mõelda, et laste nimel koos, vaid natuke pingutada selle nimel, et teie suhe jälle toimima saada. Mujal ei ole rohi rohelisem, ausõna ei ole. Võib-olla ainult seni on, kuni saabub argipäev ja siis lisaks suhteprobleemidele uue mehega on sul veel vaja tegeleda kärgperendusega ja eksmehe uue naisega.
Vanad teil lapsed on? Kui väikesed eelkooliealised, siis oota veidi kuni suuremaks kasvavad. Väikeste lastega lahku kasvamine on täiesti tavaline ja läheb tihtipeale üle kui lapsed juba iseseisvamad.
Vanad teil lapsed on? Kui väikesed eelkooliealised, siis oota veidi kuni suuremaks kasvavad. Väikeste lastega lahku kasvamine on täiesti tavaline ja läheb tihtipeale üle kui lapsed juba iseseisvamad.
Kohe pärast lahkuminekut tõesti ei tasu uut kaaslast majja tuua. Tuleb oma haavad lakkuda, õppida üksiolemisega hakkana saama ja lastel lasta uue elukorraldusega harjuda, et elatakse eraldi. Kui laste vajadustega on arvestatud, suhtega pole kiirustatud, seda ekstra laste ees ei demonstreerita ja uus kaaslane normaalne inimene, siis mingit meelega jonnimist küll eriti ei tohiks olla.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:09Siin tekib see probleem kui vanemad lähevad lahku ja leiavad uued elukaaslased, siis lapsed ei pruugi nendega päri olla. Nad ei võta neid uusi pereliikmeid omaks ja hakkavad vastu töötama oma vanematele ja headest lastest saavad halvad lapsed, jonnakad lapsed. Kõige hullem aeg on see teismeliste aeg, siis võib asi päris põrguks kujuneda just lastevanematele.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 14:57 Lastele saab ta hea isa ju ka pärast lahkuminekut edasi olla. Ei lahutata ju lastest, vaid oma kaaslasest. Minu eksmees on pärast lahkuminekut parem isa kui varem ja tegeleb lapsega rohkem ja pühendub temaga seotud asjadesse rohkem.
Üldiselt peaks suhte mõte olema see, et koos on kergem, mitte et elu on 1 inimese tõttu raskem. Kui sind mingi asi ei ole pikalt ei häirinud, ei tähenda, et see ei tohigi kunagi häirima hakata. Enne lahkuminekut võiks asju proovida arutada ja parandada, aga sellest peavad siis mõlemad pooled huvitatud olema.
Võib õige olla, kannatada nii kaua ära kuni lapsed on iseseisvad ja ei pea vanemate uute elukaaslastega koos elama.
-
Külaline
Ignoreerige seda naistevihkajat, kes siin järjest teemat saboteerib ja viha külvab.
-
Külaline
Iha? Ega iha pärast lahku ei minda. Pole paar-kolm tuhat teenival mehel mingit vara. Mul on seda kordades rohkem.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 18:02Postitus on kustutatudKülaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:12Et kannatada see 10-20 aastat ära? Isegi aasta on liig, mis liig.Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:09
Siin tekib see probleem kui vanemad lähevad lahku ja leiavad uued elukaaslased, siis lapsed ei pruugi nendega päri olla. Nad ei võta neid uusi pereliikmeid omaks ja hakkavad vastu töötama oma vanematele ja headest lastest saavad halvad lapsed, jonnakad lapsed. Kõige hullem aeg on see teismeliste aeg, siis võib asi päris põrguks kujuneda just lastevanematele.
Võib õige olla, kannatada nii kaua ära kuni lapsed on iseseisvad ja ei pea vanemate uute elukaaslastega koos elama.
-
Külaline
Ilus, heas vormis ning kord kuus klaasikese tõstev.
-
Külaline
Mina olen nõus. Täpselt nii on. Iga mees on erinev ja paljude inimestega suhtlemine annab elule värvi.
-
Külaline
Tõelist ja päris naist ei ole sinu kriteeriumite järgi olemas.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist