Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:18
Siis ei ole armastust, sest armastus ongi vajadus olla koos, teha kõike koos ja elada üksteise nimel.
Sinusuguse mõtteviisiga klammerduvad inimesed ei suudagi halvast suhtest väljuda. Kaotavad aastatega ära oma mina ning pole meheta mitte keegi. Kui lähevad lahku, siis uluvad 5 aastat.
Kõik inimesed ei armastagi, neile on see tunne võõras. Siis nad hakkavad rääkima klammerdumisest. Aga suhtes tahavad ka nemad olla.
Miks kardad end ära kaotada ja mismoodi meheta pole keegi? Mida see tähendab? Kui armastad siis elad terve elu kusagil keldris ja mees toob süüa?
Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 15:18
Siis ei ole armastust, sest armastus ongi vajadus olla koos, teha kõike koos ja elada üksteise nimel.
Sinusuguse mõtteviisiga klammerduvad inimesed ei suudagi halvast suhtest väljuda. Kaotavad aastatega ära oma mina ning pole meheta mitte keegi. Kui lähevad lahku, siis uluvad 5 aastat.
Ilma selleta inimesed ei suuda jällegi armastada. Armastades pead suutma ennast ära anda ja sündida uue ja paremana. Raske kirjledada inimesele, kes pole kogenud.
Olen kogenud ja kogen armastust. Armastus on terve. Sinu kirjeldatu pole armastus, vaid sõltuvus ning see pole terve.
Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 16:04
Sinusuguse mõtteviisiga klammerduvad inimesed ei suudagi halvast suhtest väljuda. Kaotavad aastatega ära oma mina ning pole meheta mitte keegi. Kui lähevad lahku, siis uluvad 5 aastat.
Ilma selleta inimesed ei suuda jällegi armastada. Armastades pead suutma ennast ära anda ja sündida uue ja paremana. Raske kirjledada inimesele, kes pole kogenud.
Olen kogenud ja kogen armastust. Armastus on terve. Sinu kirjeldatu pole armastus, vaid sõltuvus ning see pole terve.
Sa ei tea ju ise ka millest sa räägid. Mõtled minu väited välja ja siis ise vaidled sellega. Sõltuvusest pole keegi midagi rääkinud. Aga vahet pole. Mõttetu vaidlus. Kui pole kogenud, siis ei saagi aru. Ja sa kuidagi pead seda tõlgendama.
Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 14:50
Minu silmad avas see, kui puutusin ise kokku väga lämmatava mehega, kes igast oma sammust mulle aru andis ja kellel oma elu täielikult puudus (ainult töö ja kodu) ja oli pärast 1. kohtingut valgmis oma elu mulle pühendama. Jube. Ja siis mõtlesin, kas mina mõjun teistele samamoodi.
See ongi nii huvitav. Kui mees tahab rohkem suhelda, siis naine tunneb lämmatamist ja kui mees on vähese suhtlemisega, siis on naisel häda miks mees ei taha suhelda. Nagu seda tasakaalu rahulolu ei tekigi naisel. Kas pole ju tore koguaeg suhelda, kui selleks ju suhtes ollaksegi? Miks siis suhtes elades peaks järsku hakkama mõtlema selle individualistlikule "oma elu peale"? Mul peab oma elu ka olema...
Ka suhtlemises võiks tasakaal olla. Töö juures tõesti iga tund ei ole aega vastata, pealegi mingid suvalised teemad, et nüüd teen seda ja nüüd lähen sinna. Samas korra nädalas on ka (minu jaoks) vähe suhelda. Eks üksteist peavadki leidma inimesed, kellel on enam-vähem sarnane suhtlemisvajadus.
Ilma selleta inimesed ei suuda jällegi armastada. Armastades pead suutma ennast ära anda ja sündida uue ja paremana. Raske kirjledada inimesele, kes pole kogenud.
Olen kogenud ja kogen armastust. Armastus on terve. Sinu kirjeldatu pole armastus, vaid sõltuvus ning see pole terve.
Sa ei tea ju ise ka millest sa räägid. Mõtled minu väited välja ja siis ise vaidled sellega. Sõltuvusest pole keegi midagi rääkinud. Aga vahet pole. Mõttetu vaidlus. Kui pole kogenud, siis ei saagi aru. Ja sa kuidagi pead seda tõlgendama.
Mida pole kogenud? Armastust? Muidugi olen. See, millest sina räägid, on suhtesõltuvus, mitte armastus. Sa ise pole armastust kogenud, kui pead seda millekski, kui kaks inimest on teineteise küljed kui iminapad.
Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 16:41
Olen kogenud ja kogen armastust. Armastus on terve. Sinu kirjeldatu pole armastus, vaid sõltuvus ning see pole terve.
Sa ei tea ju ise ka millest sa räägid. Mõtled minu väited välja ja siis ise vaidled sellega. Sõltuvusest pole keegi midagi rääkinud. Aga vahet pole. Mõttetu vaidlus. Kui pole kogenud, siis ei saagi aru. Ja sa kuidagi pead seda tõlgendama.
Mida pole kogenud? Armastust? Muidugi olen. See, millest sina räägid, on suhtesõltuvus, mitte armastus. Sa ise pole armastust kogenud, kui pead seda millekski, kui kaks inimest on teineteise küljed kui iminapad.
Sa kindlasti oled kogenud midagi, mida sa ise armastuseks pead Edu sulle!
Sa ei tea ju ise ka millest sa räägid. Mõtled minu väited välja ja siis ise vaidled sellega. Sõltuvusest pole keegi midagi rääkinud. Aga vahet pole. Mõttetu vaidlus. Kui pole kogenud, siis ei saagi aru. Ja sa kuidagi pead seda tõlgendama.
Mida pole kogenud? Armastust? Muidugi olen. See, millest sina räägid, on suhtesõltuvus, mitte armastus. Sa ise pole armastust kogenud, kui pead seda millekski, kui kaks inimest on teineteise küljed kui iminapad.
Sa kindlasti oled kogenud midagi, mida sa ise armastuseks pead Edu sulle!
Olen kogenud armastust, korduvalt. Olen kogenud ka sõltuvussuhet. Sinusuguse suhtumisega, et armastuses elatakse teineteise nimel, see vajab ravi. Nii rääkiva inimese eest tuleb kaugele joosta, see inimene vajab abi. Madal enesehinnang, hülgamisprobleemid. Tõenäoliselt isata kasvamine.
Sa ei tea ju ise ka millest sa räägid. Mõtled minu väited välja ja siis ise vaidled sellega. Sõltuvusest pole keegi midagi rääkinud. Aga vahet pole. Mõttetu vaidlus. Kui pole kogenud, siis ei saagi aru. Ja sa kuidagi pead seda tõlgendama.
Mida pole kogenud? Armastust? Muidugi olen. See, millest sina räägid, on suhtesõltuvus, mitte armastus. Sa ise pole armastust kogenud, kui pead seda millekski, kui kaks inimest on teineteise küljed kui iminapad.
Sa kindlasti oled kogenud midagi, mida sa ise armastuseks pead Edu sulle!
Ah, milleks temaga vaielda. Las arvab, et teised klammerduvad ja tema kerge emotsioonivõbin on armastus. Mõned inimesed pole võimelisedki kogema seda, millest sa räägid.
Mida pole kogenud? Armastust? Muidugi olen. See, millest sina räägid, on suhtesõltuvus, mitte armastus. Sa ise pole armastust kogenud, kui pead seda millekski, kui kaks inimest on teineteise küljed kui iminapad.
Sa kindlasti oled kogenud midagi, mida sa ise armastuseks pead Edu sulle!
Ah, milleks temaga vaielda. Las arvab, et teised klammerduvad ja tema kerge emotsioonivõbin on armastus. Mõned inimesed pole võimelisedki kogema seda, millest sa räägid.
Mida pole kogenud? Armastust? Muidugi olen. See, millest sina räägid, on suhtesõltuvus, mitte armastus. Sa ise pole armastust kogenud, kui pead seda millekski, kui kaks inimest on teineteise küljed kui iminapad.
Sa kindlasti oled kogenud midagi, mida sa ise armastuseks pead Edu sulle!
Ah, milleks temaga vaielda. Las arvab, et teised klammerduvad ja tema kerge emotsioonivõbin on armastus. Mõned inimesed pole võimelisedki kogema seda, millest sa räägid.
Need on need inimesed, kelle jaoks armastus on otsus, nemad tõesti ei saa aru. Klammerdumine ja sõltuvussuhe on midagi muud.
Sa kindlasti oled kogenud midagi, mida sa ise armastuseks pead Edu sulle!
Ah, milleks temaga vaielda. Las arvab, et teised klammerduvad ja tema kerge emotsioonivõbin on armastus. Mõned inimesed pole võimelisedki kogema seda, millest sa räägid.
Need on need inimesed, kelle jaoks armastus on otsus, nemad tõesti ei saa aru. Klammerdumine ja sõltuvussuhe on midagi muud.
Minust räägid, aga minu jaoks pole armastus otsus. See on tunne. Nagu ka oma lapse vastu. Ainus vahe, et lapse heaks teeks kõik, armastatud mehe eest kindlasti mitte.
Ah, milleks temaga vaielda. Las arvab, et teised klammerduvad ja tema kerge emotsioonivõbin on armastus. Mõned inimesed pole võimelisedki kogema seda, millest sa räägid.
Need on need inimesed, kelle jaoks armastus on otsus, nemad tõesti ei saa aru. Klammerdumine ja sõltuvussuhe on midagi muud.
Minust räägid, aga minu jaoks pole armastus otsus. See on tunne. Nagu ka oma lapse vastu. Ainus vahe, et lapse heaks teeks kõik, armastatud mehe eest kindlasti mitte.
Sinu taoline egoistlik olend ei tee mitte kellegi jaoks mitte midagi ilma omakasu saamata. Ka lapse heaks mitte. Tunnista seda endale. Lapselt sa kerjad emotionaalset rahulolu mida sa mujalt ei saa. Tunnista seda endale ja ehk saab sinust ka kunagi parem inimene.
Külaline kirjutas: ↑28 Sept 2024 18:49
Need on need inimesed, kelle jaoks armastus on otsus, nemad tõesti ei saa aru. Klammerdumine ja sõltuvussuhe on midagi muud.
Minust räägid, aga minu jaoks pole armastus otsus. See on tunne. Nagu ka oma lapse vastu. Ainus vahe, et lapse heaks teeks kõik, armastatud mehe eest kindlasti mitte.
Sinu taoline egoistlik olend ei tee mitte kellegi jaoks mitte midagi ilma omakasu saamata. Ka lapse heaks mitte. Tunnista seda endale. Lapselt sa kerjad emotionaalset rahulolu mida sa mujalt ei saa. Tunnista seda endale ja ehk saab sinust ka kunagi parem inimene.
Ära nüüd enda parimaid omadusi küll mulle omista Oleksid sa tore ja normaalne, saaksid ehk ka armastavas suhtes elada nagu mina.
Kas su meelest teemaalgataja peab olema rahul ja õnnelik, et mees, kellega ta koos elab ütleb, et pole armunud? Nagu päriselt mõtled või niisama trollid?
Vaevalt, et paarikuise tutvuse järel juba koos elatakse, ilmselt jutt ikka niisama kohtingufaasist alles. Või kui tõesti juba kooselu, siis tulebki asju hakata rahulikumalt võtma ja mitte suhtesse tormata.
Ise kaldun ka natukene klammerdumisele ja olen niimoodi mõne mehe eemale peletanud (tahan tihemini suhelda ja kohtuda kui nemad). Kuna mõni mees on olnud aus ja sellele ka vihjanud, siis olen sellega teadlikumalt tegelema hakanud, et kohtingukaaslane ei oleks kogu mu elu. Elan ka oma elu, tegelen edasi hobidega (kui neid ei ole, siis otsi!), suhtlen ka teiste inimestega, sugulaste, kolleegide ja sõpradega. Ei hoia igat õhtut mehe jaoks vabaks, ei alusta kogu aeg ise suhtlemist jne. Raske on algul, aga teen selles edusamme vaikselt juba.
Minu silmad avas see, kui puutusin ise kokku väga lämmatava mehega, kes igast oma sammust mulle aru andis ja kellel oma elu täielikult puudus (ainult töö ja kodu) ja oli pärast 1. kohtingut valgmis oma elu mulle pühendama. Jube. Ja siis mõtlesin, kas mina mõjun teistele samamoodi.
Minu kogemused on sellised, et kui on vastastikused tunded, siis ongi ka klammerdumine täiesti ok. Ikka tahad ju inimesega, kellesse oled armunud sama õhku hingata.
Kas su meelest teemaalgataja peab olema rahul ja õnnelik, et mees, kellega ta koos elab ütleb, et pole armunud? Nagu päriselt mõtled või niisama trollid?
Vaevalt, et paarikuise tutvuse järel juba koos elatakse, ilmselt jutt ikka niisama kohtingufaasist alles. Või kui tõesti juba kooselu, siis tulebki asju hakata rahulikumalt võtma ja mitte suhtesse tormata.
Ise kaldun ka natukene klammerdumisele ja olen niimoodi mõne mehe eemale peletanud (tahan tihemini suhelda ja kohtuda kui nemad). Kuna mõni mees on olnud aus ja sellele ka vihjanud, siis olen sellega teadlikumalt tegelema hakanud, et kohtingukaaslane ei oleks kogu mu elu. Elan ka oma elu, tegelen edasi hobidega (kui neid ei ole, siis otsi!), suhtlen ka teiste inimestega, sugulaste, kolleegide ja sõpradega. Ei hoia igat õhtut mehe jaoks vabaks, ei alusta kogu aeg ise suhtlemist jne. Raske on algul, aga teen selles edusamme vaikselt juba.
Minu silmad avas see, kui puutusin ise kokku väga lämmatava mehega, kes igast oma sammust mulle aru andis ja kellel oma elu täielikult puudus (ainult töö ja kodu) ja oli pärast 1. kohtingut valgmis oma elu mulle pühendama. Jube. Ja siis mõtlesin, kas mina mõjun teistele samamoodi.
Minu kogemused on sellised, et kui on vastastikused tunded, siis ongi ka klammerdumine täiesti ok. Ikka tahad ju inimesega, kellesse oled armunud sama õhku hingata.
Väga õudne. Vastastikuste tunnete ajal tuleb teisele poole eriti palju õhku anda, et ta minema ei jookseks. Klammerdujale jäävad alati tühjad pihud.
Külaline kirjutas: ↑23 Sept 2024 16:13
Nii raske ja kurb olla, jälle peale 2-3-kuulist perioodi mees ütles, et kõik on hästi, aga midagi jääb puudu ja sain aru, et mõtleb seda armumise tunnet. Ja selline olukord juba mitmes kord Ei saa aru, kas mul mingi needus peal, et keegi ei armu minusse ega tunne mingeid sügavamaid tundeid peale meeldimise ja selle, et minuga on tore. Praegune oli nii paljulubav kõik oli super ja siis öeldaks nii. Peaks täiesti lahti laskma sellest ideest, et ma üldse kunagi kedagi leian ja leppima, et forever alone see on nii raske, sest kogu aeg unistanud sellest, et leian hea suhte. Kõik sõbrannad ammu suhetes, abielus ja elavad koos. Olen 28. See rohkem selline off my chest teema, aga äkki kellelgi mingi hea kogemus või nõuanne.
Jah, on. Ela oma elu, käi mingites kohtades, kus on võimalik tutvuda. Ole sina ise, ära muuda enda välimust liigselt, vaid ole sina ise oma eheduses ja küll siis õige mees, kellele sa nii sobid, sind ära kosib. Ennast muuta ei maksa kellegi jaoks, sest kaua sa ikka jaksad seda fassaadi hoida.
Ära kohe kindlasti kuula sõbrannade nõuandeid ega mingite foorumlaste nõuandeid. Sest see pole sina, sinu iseloom on sinu sees ja sina pead näitama ennast, mitte oma sõbrannasid.
Vaevalt, et paarikuise tutvuse järel juba koos elatakse, ilmselt jutt ikka niisama kohtingufaasist alles. Või kui tõesti juba kooselu, siis tulebki asju hakata rahulikumalt võtma ja mitte suhtesse tormata.
Ise kaldun ka natukene klammerdumisele ja olen niimoodi mõne mehe eemale peletanud (tahan tihemini suhelda ja kohtuda kui nemad). Kuna mõni mees on olnud aus ja sellele ka vihjanud, siis olen sellega teadlikumalt tegelema hakanud, et kohtingukaaslane ei oleks kogu mu elu. Elan ka oma elu, tegelen edasi hobidega (kui neid ei ole, siis otsi!), suhtlen ka teiste inimestega, sugulaste, kolleegide ja sõpradega. Ei hoia igat õhtut mehe jaoks vabaks, ei alusta kogu aeg ise suhtlemist jne. Raske on algul, aga teen selles edusamme vaikselt juba.
Minu silmad avas see, kui puutusin ise kokku väga lämmatava mehega, kes igast oma sammust mulle aru andis ja kellel oma elu täielikult puudus (ainult töö ja kodu) ja oli pärast 1. kohtingut valgmis oma elu mulle pühendama. Jube. Ja siis mõtlesin, kas mina mõjun teistele samamoodi.
Minu kogemused on sellised, et kui on vastastikused tunded, siis ongi ka klammerdumine täiesti ok. Ikka tahad ju inimesega, kellesse oled armunud sama õhku hingata.
Väga õudne. Vastastikuste tunnete ajal tuleb teisele poole eriti palju õhku anda, et ta minema ei jookseks. Klammerdujale jäävad alati tühjad pihud.
Vastastikuste tunnetega ei tekigi küsimusi, kas nii või naa. Olgem ausad. Kõik, kellel suhteid olnud, teavad.
Vaevalt, et paarikuise tutvuse järel juba koos elatakse, ilmselt jutt ikka niisama kohtingufaasist alles. Või kui tõesti juba kooselu, siis tulebki asju hakata rahulikumalt võtma ja mitte suhtesse tormata.
Ise kaldun ka natukene klammerdumisele ja olen niimoodi mõne mehe eemale peletanud (tahan tihemini suhelda ja kohtuda kui nemad). Kuna mõni mees on olnud aus ja sellele ka vihjanud, siis olen sellega teadlikumalt tegelema hakanud, et kohtingukaaslane ei oleks kogu mu elu. Elan ka oma elu, tegelen edasi hobidega (kui neid ei ole, siis otsi!), suhtlen ka teiste inimestega, sugulaste, kolleegide ja sõpradega. Ei hoia igat õhtut mehe jaoks vabaks, ei alusta kogu aeg ise suhtlemist jne. Raske on algul, aga teen selles edusamme vaikselt juba.
Minu silmad avas see, kui puutusin ise kokku väga lämmatava mehega, kes igast oma sammust mulle aru andis ja kellel oma elu täielikult puudus (ainult töö ja kodu) ja oli pärast 1. kohtingut valgmis oma elu mulle pühendama. Jube. Ja siis mõtlesin, kas mina mõjun teistele samamoodi.
Minu kogemused on sellised, et kui on vastastikused tunded, siis ongi ka klammerdumine täiesti ok. Ikka tahad ju inimesega, kellesse oled armunud sama õhku hingata.
Väga õudne. Vastastikuste tunnete ajal tuleb teisele poole eriti palju õhku anda, et ta minema ei jookseks. Klammerdujale jäävad alati tühjad pihud.
Vastastikuste tunnete puhul ei jookse keegi minema. Mõlemad tahavad palju koos olla.
Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2024 18:01
Minu kogemused on sellised, et kui on vastastikused tunded, siis ongi ka klammerdumine täiesti ok. Ikka tahad ju inimesega, kellesse oled armunud sama õhku hingata.
Väga õudne. Vastastikuste tunnete ajal tuleb teisele poole eriti palju õhku anda, et ta minema ei jookseks. Klammerdujale jäävad alati tühjad pihud.
Vastastikuste tunnete puhul ei jookse keegi minema. Mõlemad tahavad palju koos olla.
Soov koos olla on midagi muud kui klammerdumine. Klammerdumist jälestab iga normaalse lastetoaga ning traumadeta inimene. Klammerdumine ei näita suurt kiindumust, vaid madalat enesehinnangut ning hüljatuks tulemise hirmu. Nii haige inimese kõrvalt tuleb kohe leebet tõmmata. Lahku minnes hakkab veel uluma ning enesetapuga ähvardama.
Ajate nii lolli juttu ja siis tulete kaeblema-iuuu, meil oli mehega nii nunnu suhe, aga ütles lambist, et tal tundeid ikka pole ja jättis mu maha.
Külaline kirjutas: ↑23 Sept 2024 16:13
Nii raske ja kurb olla, jälle peale 2-3-kuulist perioodi mees ütles, et kõik on hästi, aga midagi jääb puudu ja sain aru, et mõtleb seda armumise tunnet. Ja selline olukord juba mitmes kord Ei saa aru, kas mul mingi needus peal, et keegi ei armu minusse ega tunne mingeid sügavamaid tundeid peale meeldimise ja selle, et minuga on tore. Praegune oli nii paljulubav kõik oli super ja siis öeldaks nii. Peaks täiesti lahti laskma sellest ideest, et ma üldse kunagi kedagi leian ja leppima, et forever alone see on nii raske, sest kogu aeg unistanud sellest, et leian hea suhte. Kõik sõbrannad ammu suhetes, abielus ja elavad koos. Olen 28. See rohkem selline off my chest teema, aga äkki kellelgi mingi hea kogemus või nõuanne.
Kui TA ei juhtu seda värsket suhteteemat lugema kuhu juba sama asja kirjutasin, siis panen lingi saatele ka siia veelkord. Kuskil eespool olid lingid peresaatele ja leidsin sealt just suhteteema saate. Minule igatahes saade meeldis ja pani päris mitme asja peale mõtlema :
Edu sulle!
Ei saa aru, kas mul mingi needus peal, et keegi ei armu minusse ega tunne mingeid sügavamaid tundeid peale meeldimise ja selle, et minuga on tore. Praegune oli nii paljulubav kõik oli super ja siis öeldaks nii. Peaks täiesti lahti laskma sellest ideest, et ma üldse kunagi kedagi leian ja leppima, et forever alone