Laste pärast koos

[Külaline]

Postitus on kustutatud

No mis vahet sellel enam on, kes süüdi on. Oleme eraldi ja kordades õnnelikumad kui koos elades.
Lihtsalt liiga erinevad inimesed ei sobi kokku elama.

[iiR]

Palun ärme reageeri ilmsete trollinässude sõnavõttudele. Nad toituvadki sellest tähelepanust, mida vaieldes neile antakse. Ignoreerimine ja vajadusel teavitamine aitab päriselt seda foorumit puhtamaks saada.

[Suslik]

kui peres pole suuri tülisid ja isa on samuti pereelus osalev vanem, siis enamasti ikkagi lapsed eelistaksid elada sellesama perena koos, isegi kui vanemad omavahel enam intiimselt-romantiliselt seotud pole. Turvatunne ja stabiilsus on lastele lihtsalt pea kõige olulisemad asjad üldse. Kui vanemate vahel pole mingeid olemuslikke tülisid nagu petmine, füüsiline/vaimne vägivald, pidevalt halvastiütlemised või muud inetud suhte"mängud", siis ma arvan, et 9 last 10-st valiks ikkagi vanemate koos elamise, mitte ei tunneks end paremini, kui vanemad lahutavad ja uued partnerid leiavad.

Täiesti nõus.

[Külaline]

Palun ärme reageeri ilmsete trollinässude sõnavõttudele. Nad toituvadki sellest tähelepanust, mida vaieldes neile antakse. Ignoreerimine ja vajadusel teavitamine aitab päriselt seda foorumit puhtamaks saada.

Kahjuks inimesed lihtsalt ei tea, kes on trollid. Ega muidu nad provokatsiooni peale nagu kärbsed liimile ei läheks.

[Külaline]

Palun ärme reageeri ilmsete trollinässude sõnavõttudele. Nad toituvadki sellest tähelepanust, mida vaieldes neile antakse. Ignoreerimine ja vajadusel teavitamine aitab päriselt seda foorumit puhtamaks saada.

Kahjuks inimesed lihtsalt ei tea, kes on trollid. Ega muidu nad provokatsiooni peale nagu kärbsed liimile ei läheks.

Postitus on kustutatud

Ei arva jah, nagu sulle meeldiks, et me arvaks. Ära tüütab see kõik naised on perelõhkujad ja mees ei saa võimalustki jne jauramine. Võta ette endaga midagi, naised pole süüdi, et sa selline tohlakas oled, kes peret hoida ei oska. Jumalateotus, kui naine tahab oma ainsas elus õnnelik olla, eksole.

[Egalitaar]

Ehk saab suhtekonsultatsioon aidata? Kõik ei näi veel läbi olevat. Hea, et lapsed esikohale sead. Mees ilmselt samuti. Tean naist kes jättis lapse mehele ja hakkas uut elu elama (ametlikult veel abielus). Sinu otsustada millise tee valid.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Postitus on kustutatud

Selle mehikese arvates võib vist jagada täiskasvanud naised kahte patta:

1) Käest lastud, lodevad, mahajäetud ahastuse äärel olevad nelja-viiekümbised mutid, kes temasugust või üleüldse mistahes parasjagu saadaval olevat meesterahvast kui kätel kannavad. Nendel naistel endal mehi pole ja seetõttu kõlbab neile mistahes mees.
2) Need naised, kes on suhtes, siis nende abikaasad või elukaaslased raudselt pidevalt petavad neid seljataga, samal ajal kui need naised oma näilises õnnes ja õndsas teadmatuses julgevad siin foorumis tema vahutamistele vastu hakata. On vaid aja küsimus, millal nende mehed nad maha jätavad. Samas kui need naised ise peaksid suhtest otsustama lahkuda, siis on nad kohe perelõhkujates kaabakad, kes ei andnud vaesele petvale mehele võimalustki.

Selle klassifikatsiooniga täiskasvanud naissugu selle tüübi arvates piirdubki. Eluterveid ja toimivad õnnelikke peresuhteid ilmselt Eestis ei eksisteerigi.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Postitus on kustutatud

Selle mehikese arvates võib vist jagada täiskasvanud naised kahte patta:

1) Käest lastud, lodevad, mahajäetud ahastuse äärel olevad nelja-viiekümbised mutid, kes temasugust või üleüldse mistahes parasjagu saadaval olevat meesterahvast kui kätel kannavad. Nendel naistel endal mehi pole ja seetõttu kõlbab neile mistahes mees.
2) Need naised, kes on suhtes, siis nende abikaasad või elukaaslased raudselt pidevalt petavad neid seljataga, samal ajal kui need naised oma näilises õnnes ja õndsas teadmatuses julgevad siin foorumis tema vahutamistele vastu hakata. On vaid aja küsimus, millal nende mehed nad maha jätavad. Samas kui need naised ise peaksid suhtest otsustama lahkuda, siis on nad kohe perelõhkujates kaabakad, kes ei andnud vaesele petvale mehele võimalustki.

Selle klassifikatsiooniga täiskasvanud naissugu selle tüübi arvates piirdubki. Eluterveid ja toimivad õnnelikke peresuhteid ilmselt Eestis ei eksisteerigi.

Leidub ikka õnnelike peresuhteid. Aga need inimesed ei valeta, õelutse ja ei loobi verbaalset sõnnikut mööda netti laiali. Siin selliseid õnnelike paraku pole.

[Külaline]

Teemaalgataja olen.
Jah, nagu ütlesin, siis omavahel on suhtlus üles alla pidevalt. Mees on suhtlemises hästi impulsiivne ja ütleb enne,kui mõtleb. Ka halvasti. Pärast vabandab ja ma saan vb mõistusega aru, et ta päriselt seda ei mõelnud, aga iga korraga tekitab see südamesse ikka aina rohkem trotsi. Ma ei taha ju tglt olla kellegi emotsioonide prügikast. Ta on algusest peale olnud selline tulesäde, aga olime mõlemad noored. Ma tunnen, et me oleme viimastel aastatel nagu erinevatel eluteedel arenenud, pidevalt kaugenenud. Jah, ma ei ole ka viimasel ajal enam väga püüdnud, sest see trots on aina kasvanud sisemiselt. Intiimsust on vähe ja ega väga enam nagu ei tahagi, temaga.
Nii et jah, vähemalt 13 aastat peaks ikka veel vastu pidama. Iga õhtu mõtlen sellele, et miks ma end piinan ja samas ka meest. Ju me lihtsalt ei sobi enam omavahel, arusaamad on erinevad. Kellegi teisega oleks tal ehk parem. Aga siis mõtlen ikka lastele. Isa võib ju hea olla, aga nt 2 nädala kaupa vanemate vahetuse elukorraldus on ikkagi üsna raske lastele, kes on isasse hästi kiindunud.

Aga mida mees teie kooselust arvab? Või tulevikuplaanidest? Ma ise üsna samas situatsioonis. Mees on öelnud välja, et põhimõtteliselt koos laste pärast. Ja ega mul ka enam tundeid pole. Trotsi on ka, selle kallal töötan, tunnen et teeb mulle oluliselt palju rohkem kahju kui mehele (trots siis). Tülisid ka oluliselt pole, midagi nagu koos vahepeal teeme, käime jalutamas vms. Aga intiimsust ja sellist armast koosolemist-käest kinnihoidmist jms pole aastaid. seksi mõnikord juhtub, aga nüüdseks on mul juba sellest ükskõik (mees millalgi pettis ja ma ei osanud üle saada). Mõnikord viskab üle, siis on mõned ebastabiilsed perioodid. Lapsed vanemad (11 ja 13) ja eriti vanem laps elaks väga üle, kui lahku läheksime. Nõu ei oska ega saa anda. Aga halvasti ütlemist ei peaks aktsepteerima. Kas mees oleks nõus nt kuskile nõustamisele minema, kasvõi mõned korrad. Või otsima internetist anger management skills vms. Kui sa temaga räägid, et sulle teeb see väga haiget, kui ta mõtlemata negatiivsust välja purskab?
Võib olla keegi kuskil siin juba soovitas, aga ei näinud - proovi igapäevaselt vähem mõelda, kes keda piinab, vaid katsu iseendale rohkem elada. Otsustamatus ja teadmatus on kõige hullemad, võid nt iseendale otsustada, et nt pool aastat, kolm kuud vms ei mõtle lahkumineku peale, vaid selle peale, mis sind ennast rõõmsaks teeb ja mis on sinu enda kätes. Käi jalutamas, kohvikus, tee tass sooja teed ja loe raamatut. Ma ei tea, kui väiksed teie lapsed on, aga aeg väikeste lastega ongi keeruline ning raske leida tasakaalu erinevate rollide vahel.
Ehk kuidagi loksub midagi paika...

[Külaline]

Kas keegi on võtnud vastu teadliku otsuse olla mehega koos vaid laste pärast ja see suhe on ka toiminud? Kas leppisite selle omavahel kokku või lihtsalt ise olete/olite selle mõttega suhtes edasi?

Mul on väga raske otsust teha. Me ei saa mehega omavahel üldse enam hakkama. Oleme 30ndate keskel, kahe lapsega. Muidu hästi hakkama saav pere. Me oleme teineteisest kaugenenud, suhtlemine ja läbisaamine on nagu ameerika mägedel. Eks ma ise ka ei näita enam väga suurt hoolivust välja, aga ma tunnen lihtsalt et kõik minevikus juhtunud asjad on nii suure koorma tekitanud, et see on armastuse ja hoolivuse lämmatanud. Ei, mees ei ole vägivaldne, ei ole petnud, ei ole alkohoolik, aga ta on üsna impulsiivse käitumise ja suhtlemisega. Mõnikord on väga hooliv, ja siis järsku järgmine hetk võib väga valusalt öelda. Ta on ath, pooled asjad on kodus lõpetamata ja tema tegutsemine on nagu raamatust - nädal kaks on aktiivsuse tõus ja siis nädal kaks on selline langus täiesti. On siis laisk ja ainult vedeleks. See on nii ära väsitanud.
Samas lastega on ta väga hea isa. On alati kasvatamises kaasunud, annab mulle vabu hetki ja päevi ning lapsed alati ootavad, millal issi koju tuleb. Kuna ta on ettevõtja, siis saab oma aega ise sättida ja lastele varem lasteaeda järgi minna jms.
Nüüd olengi dilemma ees. Ma olen ise ilma isata kasvanud ja ei tahaks üldse seda oma lastele. Seega tundubki mõte, et pingutaks lihtsalt selle aja ära, kuni lapsed saavad suureks. Samas tahaksin ise väga 3ndat last saada, aga praeguse mehega see ei tundu reaalne enam. Mõnikord tekivad ikka nääklemised ka laste ees ja siis ma tunnen end nii süüdi jälle. Ei teagi, mis teha. Tahaks lastele stabiilset pere pakkuda, aga kas seda teha siis enda õnne nimelt jah?
On keegi niimoodi teinud?

Postitus on kustutatud

Inimesed peavad olema koos, kuni on hea. Kui enam ei ole, pole mõtet olla. Mis puutub mingi vemmeldamine siia? Sul pole ilmselt elus armastust olnud, et sellist jama toodad.

[Külaline]

Abielu seos armastusega on alles viimase aja nähe. Ajalooliselt on inimesed aastasadu koos elanud ikka selleks, et koos oleks kergem ellu jääda ja täita vajalikke ülesandeid (järglaste saamine ja üleskasvatamine, elamispaiga ehitamine ja selle eest hoolitsemine, toidu jm ressursside hankimine jms). Kui mõni tänapäeva inimene satuks minevikku ja teadustaks seal, et kõige tähtsam on paarisuhtes armastus, siis oleks ta valju häälega välja naerdud. Ja tõtt-öelda ütleks ka ise, et suurest Armastusest veelgi olulisem on lihtne koostööoskus. Et te suudaksite koos toimida, kokkuleppeid sõlmida jne. Kui te selliste asjadega enam-vähem hakkama saate, siis on teil lootust.

Aga olukorras, kus vähemalt üks pool kohe üldse ei vaevu panustama, pole tõesti midagi teha.

[Külaline]

Abielu seos armastusega on alles viimase aja nähe. Ajalooliselt on inimesed aastasadu koos elanud ikka selleks, et koos oleks kergem ellu jääda ja täita vajalikke ülesandeid (järglaste saamine ja üleskasvatamine, elamispaiga ehitamine ja selle eest hoolitsemine, toidu jm ressursside hankimine jms). Kui mõni tänapäeva inimene satuks minevikku ja teadustaks seal, et kõige tähtsam on paarisuhtes armastus, siis oleks ta valju häälega välja naerdud. Ja tõtt-öelda ütleks ka ise, et suurest Armastusest veelgi olulisem on lihtne koostööoskus. Et te suudaksite koos toimida, kokkuleppeid sõlmida jne. Kui te selliste asjadega enam-vähem hakkama saate, siis on teil lootust.

Aga olukorras, kus vähemalt üks pool kohe üldse ei vaevu panustama, pole tõesti midagi teha.

Ja minu arust täiesti normaalne, et selline muutus on toimunud.
Mu vanemad olid ka nö korraldatud abielus. Ema armastas aga isal oli savi. Kaks last saadi. Ema oli õnnetu ja ei osanud muudmoodi, kui lõpuks isa viskas ema kodust välja(isa ema maja) ja ema jõi surnuks ennast. Ühe oma armukestest tõi asemele.
Oleks võinud ju ainult laste pärast koos olemise varem lõpetada. Oleks kõigil trauma olemata.

Tänapäeval õnneks sellist sunniviisilist kooselu normaalseks enam ei peeta ja antakse mõlemale võimalus oma teed minna.
Kuigi jaa osadel puhkudel loobutakse liiga kergekäeliselt. Ja noh muidugi see kärgperendus ka.
Inimesed liiga tihti jooksevad kohe uute suhtesse, kuna paljud ei oska üksi olla. Sellisel juhul tõesti kannatavad lapsed. Nii vana kui ka uue elukorralduse juures.

[Barbara]

Kunagi noppisin ühest suhteteemast, pereterapeudi artiklist välja soovituse:
kui see "kõik on läbi, ma enam ei jõua, läheme lahku!" on aeg-ajalt tekkiv tunne, mille vahel on pikemad või lühemad "suht ok" või "hea" või enam-vähem rahulolu eluga ja suhtega- see on suhte madalseis, mõõn, mis võib üle minna.
Kui pikema aja jooksul IGA päev, pidevalt tunned ja mõtled, et ei taha enam koos olla- siis pole enam suhet võimalik päästa, vähemalt üks pool on ennast sellest "välja kirjutanud" ja on targem lahku minna, enne kui asi väga toksiliseks läheb.

[Külaline]

Meie elame mehega laste pärast koos, aga me ei ole koos paarina. Nii oleme toimetanud viimased 4 aastat. Mulle sobib see väga ja ka mees tundub rahul olevat. Ma tean, et mehel on olnud ka kallimaid selle 4 aasta jooksul, aga ju siis pole ükski neist selline suhe olnud, et ta oleks tahtnud lahku kolida. Ma saan aru, et selline kooseluvorm ei sobi igaühele ja selleks, et see toimiks, ei tohi enam olla mingeid romantilisi tundeid ja omandiinstinkti teise poole suhtes. Lapsi me sellest teavitanud pole, et meie paarisuhe on läbi ja ise nad seda vist ka taibanud pole, sest saame mehega väga hästi läbi.

[külaline]

Meie elame mehega laste pärast koos, aga me ei ole koos paarina. Nii oleme toimetanud viimased 4 aastat. Mulle sobib see väga ja ka mees tundub rahul olevat. Ma tean, et mehel on olnud ka kallimaid selle 4 aasta jooksul, aga ju siis pole ükski neist selline suhe olnud, et ta oleks tahtnud lahku kolida. Ma saan aru, et selline kooseluvorm ei sobi igaühele ja selleks, et see toimiks, ei tohi enam olla mingeid romantilisi tundeid ja omandiinstinkti teise poole suhtes. Lapsi me sellest teavitanud pole, et meie paarisuhe on läbi ja ise nad seda vist ka taibanud pole, sest saame mehega väga hästi läbi.

Laste pärast koos elamine võibki hästi toimida siis, kui laste pärast koos elamine on inimese vaba ja rahulik valik. Kui inimene tunneb, et tema jaoks "nagu sugulasega" koos elada ei ole õuduste õudus, ta ei tunne, tal ei ole kaaslase suhtes mingeid tugevaid ebameeldivustundeid ("ma ei suuda selle inimesega enam ühes ruumiski viibida" vms.), ta ei tunne, et ta ennast kohutavalt ohverdaks või et kuskil mujal elamine ta kindlasti palju õnnelikumaks teeks. Selline inimene ei hakka ka iial lastele nina alla hõõruma, et näete, teie pärast elasin nii, vaid suhtub sellesse kui OMA valikusse: mul oli valida, kas lahku minna või jätkata "sugulastena" ja kuna see viimane tundus mulle mõnes mõttes parem (ei pea hakkama majapidamist lõhkuma, lapsi isa/emakodu vahel pendeldama jms.) , siis ma valisin selle teise ja kõik.

Kui aga laste pärast koos elaja ei ole rahulik, vaid inimene sisemas vihkab seda olukorda, tunneb ennast kannatajana, ohvrina, siis on hoopis teine asi. Siis nende negatiivsed tunnete kuhjumise tulemusel psüühika saab kannatada ja seda tunnevad ka lapsed. Sel juhul targem lahku minna.

[Külaline]

Meie elame mehega laste pärast koos, aga me ei ole koos paarina. Nii oleme toimetanud viimased 4 aastat. Mulle sobib see väga ja ka mees tundub rahul olevat. Ma tean, et mehel on olnud ka kallimaid selle 4 aasta jooksul, aga ju siis pole ükski neist selline suhe olnud, et ta oleks tahtnud lahku kolida. Ma saan aru, et selline kooseluvorm ei sobi igaühele ja selleks, et see toimiks, ei tohi enam olla mingeid romantilisi tundeid ja omandiinstinkti teise poole suhtes. Lapsi me sellest teavitanud pole, et meie paarisuhe on läbi ja ise nad seda vist ka taibanud pole, sest saame mehega väga hästi läbi.

Mulle tundub, et selliseid peresid nagu teil on rohkem kui arvatagi oskame. Päris palju on paare, kes omavahel ei seksi (mis iganes põhjustel, k.a tervislikel), aga elavad aastaid ja aastakümneid sõbralikult ja rahulikult koos, toetuvad teineteisele ja kasvatavad ühiseid lapsi.
Vahel muutub häguseks see piir, mille põhjal siis otsustada, kas on "paarisuhe" olemas või ei ole, või milliste kriteeriumide järgi seda määratleda saaks? Mõni määratleb seksi järgi, teine ütleb, et paarisuhe on kadunud, kui talle enam lilli ei tooda või romantilist nädalalõppu veetma ei viida.

[külaline]

[/quote]

Mu vanemad olid ka nö korraldatud abielus. Ema armastas aga isal oli savi. Kaks last saadi. Ema oli õnnetu ja ei osanud muudmoodi, kui lõpuks isa viskas ema kodust välja(isa ema maja) ja ema jõi surnuks ennast. Ühe oma armukestest tõi asemele.
Oleks võinud ju ainult laste pärast koos olemise varem lõpetada. Oleks kõigil trauma olemata.

[/quote]

See ei ole ka hea näide seetõttu, et koos ei hoidnud ju mitte lapsed, vaid enda ühepoolsed tunded ja jonnaks ootus, et mees vastu armastaks. Ta ei osanud nii mõelda, et ära oota teiselt inimeselt seda (armastust), mida sellel inimesel pole anda.

Nojah, võib spekuleerida, et kui ta oleks varem oma mõtteviisi varem muutnud ja mehe kasvõi vaimselt nö. vabaks andnud (tehku see mees, mis tahab, mina ei oota temalt enam midagi), siis poleks ta nii lõpetanud. Aga see on kõik üks suur "oleks", muidugi...

[Külaline]

[/quote]

Mulle tundub, et selliseid peresid nagu teil on rohkem kui arvatagi oskame. Päris palju on paare, kes omavahel ei seksi (mis iganes põhjustel, k.a tervislikel), aga elavad aastaid ja aastakümneid sõbralikult ja rahulikult koos, toetuvad teineteisele ja kasvatavad ühiseid lapsi.
Vahel muutub häguseks see piir, mille põhjal siis otsustada, kas on "paarisuhe" olemas või ei ole, või milliste kriteeriumide järgi seda määratleda saaks? Mõni määratleb seksi järgi, teine ütleb, et paarisuhe on kadunud, kui talle enam lilli ei tooda või romantilist nädalalõppu veetma ei viida.
[/quote]

Neid võib tõesti rohkem olla, kui arvatakse. Seda lihtsalt ei reklaamita. Tänapäeva ideaal on ju, et peab olema nagu vastarmunu aastakümneid ja aastakümneid kuni lõpuni. Tegelik elu võib olla paljudel juhtudel midagi muud, aga ega kõik ei pruugigi ülimalt häiritud olla, sest tunnevad, ei viitsi ka ise lõpmatult see vastarmunu olla ja seega käib rahulikum kooselu küll.

[Külaline]

Meie elame mehega laste pärast koos, aga me ei ole koos paarina. Nii oleme toimetanud viimased 4 aastat. Mulle sobib see väga ja ka mees tundub rahul olevat. Ma tean, et mehel on olnud ka kallimaid selle 4 aasta jooksul, aga ju siis pole ükski neist selline suhe olnud, et ta oleks tahtnud lahku kolida. Ma saan aru, et selline kooseluvorm ei sobi igaühele ja selleks, et see toimiks, ei tohi enam olla mingeid romantilisi tundeid ja omandiinstinkti teise poole suhtes. Lapsi me sellest teavitanud pole, et meie paarisuhe on läbi ja ise nad seda vist ka taibanud pole, sest saame mehega väga hästi läbi.

Mulle tundub, et selliseid peresid nagu teil on rohkem kui arvatagi oskame. Päris palju on paare, kes omavahel ei seksi (mis iganes põhjustel, k.a tervislikel), aga elavad aastaid ja aastakümneid sõbralikult ja rahulikult koos, toetuvad teineteisele ja kasvatavad ühiseid lapsi.
Vahel muutub häguseks see piir, mille põhjal siis otsustada, kas on "paarisuhe" olemas või ei ole, või milliste kriteeriumide järgi seda määratleda saaks? Mõni määratleb seksi järgi, teine ütleb, et paarisuhe on kadunud, kui talle enam lilli ei tooda või romantilist nädalalõppu veetma ei viida.

Selline suhe võib toimida seni, kuni üks või teine armub. Ja see juhtub üsna kindlasti. Siis lennatakse pauguga laiali, täis tüli ja viha.

[Külaline]

Ja see juhtub üsna kindlasti.

Ei rpuugi. Meil ka ammu armastus möödas, aga elame koos. Alguses vaatasime teisi ka, aga nüüd eriti ei viitsi sedagi. Vahel seksime omavahel ka. 10+ aastat juba nii. Alguses mees oli küll nagu laps kommipoes, et kas tõesti võib nüüd seksida kellega tahad, aga tüdines sellest.