Juured

[Külaline]

Minu isa oli " oma aja inimene". Võttis viina, andis kere peale, sõimas. Nalja tegi ka. Nii nagu see elu käis. Ta suri, kui ma olin 20. Minu lapsed teda ei näinud. Aga ma pole temast ka lastele eriti rääkinud muud, kui oli üks kõva ütlemisega mees. Ja mida sa ikka räägid, surnutest halba ju ei räägita. Nüüd on mu tütar rase ja tahab panna lapsele vanaisa nime. Nimi on tegelikult ilus. Seda pannakse tänapäeval lastele. Aga see, et see on mu isa nimi mulle ei meeldi. Tütar aga arvab et juured on tähtsad. Kas võtaksite jutuks, et vanaisa andis lastele tappa. Võttis viina. Ja iga päev sai keegi kodus sõimata. Sest ta oli "kõva sõnaga "mees. Ma saan ju sellest ka aru, et nii õrnalt kui tänapäeval, vanasti lapsi küll ei kasvatatud ja ajad olid teised. Mehed ikka kogunesid puuriida taha filossofeerima pudeliga. Tänapäeval ju peetakse omavahelist suhtlemist väga tähtsaks. Äkki elu polnudki nii halb, kõigil oli selline elu ja ma reageerin nüüd ise üle selle nime pärast.

[Külaline]

See on sinu assotsiatsioon, ega nimi ise ju selles süüdi ei ole. Minu meelest võiksid püüda hakkama saada. Ja ega lõpuks ei laps selle nime "nägu" olla, valitakse hoopis midagi muud või hakkad teda kutsuma hüüdnimega jne. Ja lõpuks seostub see nimi enam mitte hirmuvalitsejast isa, vaid su enda armsa lapselapsega.

[Katerin]

Ma arvan, et reageerid jah üle.

See on su tütre laps, ja ema-isa otsustavad lapse nime. See on tavaline, et inimesed valivad oma lapsele nime, ajades sugupuus näpuga järge ja kui leiavad nime, mis kõnetab, siis selle kasutusele ka võtavad. Olgugi et nad ei tundnud selle esiema või -isa iseloomu.
Pealegi, nagu su kirjast välja lugesin, ei olnud tegemist mingi mõrtsuka ja kaabakaga, vaid suhteliselt tavalise mehega. Kui laps kasvab, küll pikapeale harjud ära ja võtad omaks, et see nimi kuulub nüüd tollele uuele pereliikmele.

[Külaline]

Muidugi valivad nime lapsevanemad. Aga see juurte otsimine just. Kas mu laps pole nagu petta saanud, kui arvab et ta vanaisa oli kange eesti mees, kõva töömees ja armastav pereisa. Nagu ma olen rääkinud ja enamuse rääkimata jätnud. Eks seda ta oli ka- töömees, naljamees, napsumees. Aga tänapäeval öeldakse sellise inimese kohta alkohoolik,füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne.
See on nagu mingi "Ants, Ants" lugu. Aga see Ants ei võtnud viina vist. Lihtsalt andis lastele kere peale. Tollal nii kasvatatigi lapsi.

[Külaline]

Kui see sulle südamerahu toob, siis räägiks tütrele ära kogu tõe. Ilma ninnu nännu ja ilustamiseta. Loomulikult nime valikut maha ei teeks, aga selliseid asju tegelikult peaks teadma, on nad siis kohtunud või ei. Eks tütar siis ise otsustab, kas mees rikub nime.
Äkki ei ole nimi üldse sellepärast sama, et nii jubedalt "austaks" vanaisa. Vaid lihtsalt sattus olema sama nimi.

[Külaline]

Kas võtaksite jutuks, et vanaisa andis lastele tappa. Võttis viina. Ja iga päev sai keegi kodus sõimata. Sest ta oli "kõva sõnaga "mees. Ma saan ju sellest ka aru, et nii õrnalt kui tänapäeval, vanasti lapsi küll ei kasvatatud ja ajad olid teised. Mehed ikka kogunesid puuriida taha filossofeerima pudeliga.

No ei olnud see mingi reegel. Koduvägivald ja alkoholism ei olnud ka vanasti reegel. Ja loomulikult räägiks lastele nende esivanematest. Juba ammu oleks rääkinud. Miks sa sellest ülde mingi saladuse oled teinud? Kui sa räägid inimesest nagu ta oli, siis pole see mingi surnutest halva rääkimine.

[Külaline]

Keegi ei musta surnut ju, rääkides asjast nii nagu oli, see on mingi valehäbi. Tütar siis otsustab, kas ikka tahaks seda nime.

[Külaline]

Kui tütrele ikka juured tähtsad on ja sulle see nimi vastumeelne, võib ehk tütart suunata veel kaugemale perekonna ajalukku vaatama. Vanavanaisa või vaarisa poole, kui nende nimed ka sellised on, mis tänapäevalgi sobiks.

[Külaline]

Võib-olla olid need ka tõprad, keegi lihtsalt ei mäleta ega tea...

[Chop-Chop]

Minu isa oli " oma aja inimene". Võttis viina, andis kere peale, sõimas. Nalja tegi ka. Nii nagu see elu käis. Ta suri, kui ma olin 20. Minu lapsed teda ei näinud. Aga ma pole temast ka lastele eriti rääkinud muud, kui oli üks kõva ütlemisega mees. Ja mida sa ikka räägid, surnutest halba ju ei räägita. Nüüd on mu tütar rase ja tahab panna lapsele vanaisa nime. Nimi on tegelikult ilus. Seda pannakse tänapäeval lastele. Aga see, et see on mu isa nimi mulle ei meeldi. Tütar aga arvab et juured on tähtsad. Kas võtaksite jutuks, et vanaisa andis lastele tappa. Võttis viina. Ja iga päev sai keegi kodus sõimata. Sest ta oli "kõva sõnaga "mees. Ma saan ju sellest ka aru, et nii õrnalt kui tänapäeval, vanasti lapsi küll ei kasvatatud ja ajad olid teised. Mehed ikka kogunesid puuriida taha filossofeerima pudeliga. Tänapäeval ju peetakse omavahelist suhtlemist väga tähtsaks. Äkki elu polnudki nii halb, kõigil oli selline elu ja ma reageerin nüüd ise üle selle nime pärast.

Pane siis Konstantin nimeks. Päts oli tore ja lahke mees, kui tema juhuslikult aknast välja vaatas, siis tõusis päike, olgu või kesköö! Ja kui uksepiidale Pätsi pilt panna, siis pidid tänase päevani tiblad ja prussakad majast kaugele hoidma, teda nad ei talu.
Vat oli tubli ja õnnis mees, armas ja magus nagu moosisai piimaga!

[Külaline]

Võib-olla olid need ka tõprad, keegi lihtsalt ei mäleta ega tea...

Ja siis ju polegi probleemi. Eks iga nimega võib olla kunagi mõni eriline tõbras elanud.

[Külaline]

See isa pidi ikka üks väga halb inimene olema, et nii kaua viha pidada.

[iiR]

See isa pidi ikka üks väga halb inimene olema, et nii kaua viha pidada.

See pole ju viha.
Väärkohtlemine, eriti lapseeas, jätabki inimesesse kogu eluks jälje, sinna pole midagi parata.

Juured on ikkagi tähtsad. Kui nimi tütrele väga meeldib, siis nii ongi, küll su lapselaps selle nime "enda omaks" koolutab ja varsti see sulle enam nii teravalt su isaga ei seostugi. Ja no lõppude lõpuks - isal oli vast häid omadusi ka? Kui mitte midagi muud, siis ta andis sulle elu ja sina oma tütrele ja tänu sellele on nüüd selline väike armas lapsuke sündinud, kellele nime valida.

[Külaline]

See on sinu assotsiatsioon, ega nimi ise ju selles süüdi ei ole. Minu meelest võiksid püüda hakkama saada. Ja ega lõpuks ei laps selle nime "nägu" olla, valitakse hoopis midagi muud või hakkad teda kutsuma hüüdnimega jne. Ja lõpuks seostub see nimi enam mitte hirmuvalitsejast isa, vaid su enda armsa lapselapsega.

Ütleksin tütrele, et see nimi meenutab mulle halbu mälestusi. Mõned lapsepõlvetraumad jäävad kogu eluks ja ei ole mõtet hakata proovima. Paljud naised ise ka ei salli, kui nende laps väga ekspartneri moodi läheb.

[Külaline]

Mina räägiksin tütrele ausalt, milline tema vanaisa oli. Seda enam, et tütrel on huvi juurte vastu.

[Külaline]

Vaikimine on kõige halvem variant. Sinu kui tulevase vanaema tunded ja assotsiatsioonid on ka tähtsad. Räägi ilustamata tõtt. Sensitiivid sageli räägivad, et mineviku probleemid, mida suguvõsa maha salgab ja millest ei räägita, jäävad suguvõsas järjekindlalt korduma, kuni enam ei saa eirata.

[Chop-Chop]

Ma ei saa aru mida see isa kurja tegi täpsemalt?

[Külaline]

Mina ei saa aru, miks lastega ausalt ja avameelselt ei vestelda. Oli inimene selline, siis oli. Mis seal salata? Kui läheksite petmise pärast lahku, siis kah hämaksite miskit muud või?

[Külaline]

Võttis viina, andis kere peale, sõimas.

Selles suhtes oligi halb. Peksis.

[Külaline]

Miks seda siis varjata, et oli vägivaldne joodik. Sellisega kooselu on katastroof. Mis kõva sõnaga mees. Milleks asja ilustada.