Hea suhteraamatu soovitus?!

[Külaline]

Kas keegi teab soovitada väga head suhteraamatut (ka väliskirjandus)?

Ise lõpetasin mõni aeg tagasi Heiki Kohali raamatu "Aitab draamast! Järgmine peatükk õnnelik ja kestev suhe" lugemise. See oli päris mõtlemapanev ja kasulik lugemine. Mitte lihtsalt mingi tühine loba, vaid päriselt ka kasulik, samas lihtne lugemine. Sain nii palju sellest nii õigel ajal. Julgen raamatut väga soovitada!

Nüüd tahaks aga veel analoogset kirjandust ette võtta. Eesti keeles on selle teemalisi häid suhteraamatuid aga pigem vähe leida. Ehk keegi teab midagi veel soovitada?

[Külaline]

Mis sa siis sealt targemaks said?

[Külaline]

Eks igaüks leiab sellistest raamatutest oma tõe, sõltuvalt sellest, kus parasjagu suhte mõttes ollakse. Ma ei ole kunagi väga edukas suhetes olnud. Ise aga sellest aru ei saanud, miks. Hea on ju teisi kõiges süüdistada, silmaklapid peas. Raamatust sain teadmisi sellest, miks ma end mingisuguste meestega sidunud olen, kust miski tulnud on jms. Raske lõpuni edasi anda, aga kui enda personaalne lugu sinna juurde mõelda, siis tuleb see tõde ma arvan, et igaühe puhul raamatut lugedes välja. Eks seal oli ka kohti, millega ma ei samastu. Meeldis aga, et seal oli palju elulisi olukordi ja näiteid toodud, milles iseennast ära tundsin. Ja seda oli minu puhul vaja.

[Külaline]

Omal ajal sai neid elama õpetamise raamatuid loetud ja mõnedel koolitustelgi käidud.

Ja silma torkas, kuidas kõik need raamatud ja koolitused üritasid iga hinna eest jätta muljet, kuis vot just see ongi see Õige, mis kõik sinu probleemid hoobilt lahendab. Ka näited on väga sobivalt valitud: situatsioon on selline ja inimeste (mehe) reaktsioonid on sellised ja sina nüüd pead ütlema nii. Aga päriselu ei ole raamat ja meie kodus selliseid reaktsioone, nagu raamatus, ei olnud. Ja isegi kui oli, oskas teine pool mu raamatus välja pakutud vägeva lause väga hõlpsalt ümber lükata.

Seega võin öelda, et raamatust (ja sedagi mitte igast) võib välja noppida selle 1-2 tera, mille teadmiseks võtta ja edaspidi vahel natuke kasutada. Aga universaalsed nad kindlasti pole ja kõiki suhteprobleeme nende 1-2 teraga ei lahenda.

[Külaline]

Omal ajal sai neid elama õpetamise raamatuid loetud ja mõnedel koolitustelgi käidud.

Ja silma torkas, kuidas kõik need raamatud ja koolitused üritasid iga hinna eest jätta muljet, kuis vot just see ongi see Õige, mis kõik sinu probleemid hoobilt lahendab. Ka näited on väga sobivalt valitud: situatsioon on selline ja inimeste (mehe) reaktsioonid on sellised ja sina nüüd pead ütlema nii. Aga päriselu ei ole raamat ja meie kodus selliseid reaktsioone, nagu raamatus, ei olnud. Ja isegi kui oli, oskas teine pool mu raamatus välja pakutud vägeva lause väga hõlpsalt ümber lükata.

Seega võin öelda, et raamatust (ja sedagi mitte igast) võib välja noppida selle 1-2 tera, mille teadmiseks võtta ja edaspidi vahel natuke kasutada. Aga universaalsed nad kindlasti pole ja kõiki suhteprobleeme nende 1-2 teraga ei lahenda.

Õige jutt sul. Aga ometigi need igasugused uhhuuu koolituste tegijad elavad väga hästi. Keskealised naised veavad neile praktiliselt kogu pere eelarve. Lahutavad nipsust, sest suur guru ja õpetaja ütles. Lase lahti. Sina oled kõige tähtsam. Kui lased lahti tuleb see õigemate õigem. Ära raiska aega. Sa oled tegelikult õnnetu aga sa ise ei tea seda veel. Ma tasu oma targa nõu eest ei võta, aga osalusannetus või panus panne sinna lityritega kaunistatud pühasse kasti. Tavapäraselt pannakse alates 200 €-st

Eriti lahe on see paarike kes kuskil Marokos elab. Vuntsidega papi räägib kuidas elu käib ja kuidas elama peab. Sinna juurde siis legend tema enda elust.

[Külaline]

Omal ajal sai neid elama õpetamise raamatuid loetud ja mõnedel koolitustelgi käidud.

Ja silma torkas, kuidas kõik need raamatud ja koolitused üritasid iga hinna eest jätta muljet, kuis vot just see ongi see Õige, mis kõik sinu probleemid hoobilt lahendab. Ka näited on väga sobivalt valitud: situatsioon on selline ja inimeste (mehe) reaktsioonid on sellised ja sina nüüd pead ütlema nii. Aga päriselu ei ole raamat ja meie kodus selliseid reaktsioone, nagu raamatus, ei olnud. Ja isegi kui oli, oskas teine pool mu raamatus välja pakutud vägeva lause väga hõlpsalt ümber lükata.

Seega võin öelda, et raamatust (ja sedagi mitte igast) võib välja noppida selle 1-2 tera, mille teadmiseks võtta ja edaspidi vahel natuke kasutada. Aga universaalsed nad kindlasti pole ja kõiki suhteprobleeme nende 1-2 teraga ei lahenda.

Nõustun ka eelkõnelejaga. Enamus sedalaadi raamatutes pakutaksegi liiga keerulistele suhtemuredele hoobilt lahendusi. Samas selge mõistus ütleb, et nipsust miski ei muutu, kui inimene iseendaga tegeleda ei taha. Selles H. Kohali raamatus toodi läbivalt just välja seda, et mingit muutumist üleöö ei toimu. See lähenemine oli värskendav. Mis veel eristus oli see, et paar psühholoogi olid raamatu loomisel osalised. Meelde jäi Toivo Niiberg. Palju oli psühholoogiateaduses tõestatud seisukohti sees. Viited juures, kui miski huvitab, saad ise sügavamale kaevuda. Ehk ei olnud lihtsalt autori enda mõtted, arvamused nagu paljudes raamatutes kohtab. Nii võiks igaüks olla suhtetark ja midagi muudkui arvata...

Kas keegi oskab veel midagi sarnast soovitada?

[Külaline]

Siit teemast jooksis läbi niisugune väljend nagu "psühholoogias tõestatud seisukohad". Ma jäin selle üle juurdlema. Mis üldse võiks olla tõestatud seisukoht? Kes seda tõestab? Kas psühholoogias tõestatud seisukoht on näiteks see, et korra petnud mees jääbki igaveseks petma? Samas meist keegi ei näe inimese pea sisse ja kunagi ei tea, kui äkki sel petjal mingil hetkel käib peas klõps ja otsustab enam mitte petta? Kuidas sa üldse "tõestad", et teine inimene käitub alati just nii ja mitte teisiti? Ja kas sel juhul saab tõenduspõhisusest psühholoogia valdkonnas üldse rääkida?
Vabandust, sihukene mõtisklus tekkis

[Külaline]

Kas keegi teab soovitada väga head suhteraamatut (ka väliskirjandus)?

Ise lõpetasin mõni aeg tagasi Heiki Kohali raamatu "Aitab draamast! Järgmine peatükk õnnelik ja kestev suhe" lugemise. See oli päris mõtlemapanev ja kasulik lugemine. Mitte lihtsalt mingi tühine loba, vaid päriselt ka kasulik, samas lihtne lugemine. Sain nii palju sellest nii õigel ajal. Julgen raamatut väga soovitada!

Nüüd tahaks aga veel analoogset kirjandust ette võtta. Eesti keeles on selle teemalisi häid suhteraamatuid aga pigem vähe leida. Ehk keegi teab midagi veel soovitada?

Päris raamatut pakkuda ei oska, aga ühest teises teemas läbi jooksnud lingi alt leidsin endalegi päris huvitava arutelu suhte teemal :

https://jupiter.err.ee/818497/peresaade ... -intervjuu

ehk siis nagu audioraamat:)

[Külaline]

Siit teemast jooksis läbi niisugune väljend nagu "psühholoogias tõestatud seisukohad". Ma jäin selle üle juurdlema. Mis üldse võiks olla tõestatud seisukoht? Kes seda tõestab? Kas psühholoogias tõestatud seisukoht on näiteks see, et korra petnud mees jääbki igaveseks petma? Samas meist keegi ei näe inimese pea sisse ja kunagi ei tea, kui äkki sel petjal mingil hetkel käib peas klõps ja otsustab enam mitte petta? Kuidas sa üldse "tõestad", et teine inimene käitub alati just nii ja mitte teisiti? Ja kas sel juhul saab tõenduspõhisusest psühholoogia valdkonnas üldse rääkida?
Vabandust, sihukene mõtisklus tekkis

Jah, absoluutset tõde ilmselt ei ole olemas, sealhulgas suhete vallas. Aga tõestatuse all pidasin silmas pikaaegseid uuringuid, millele eelpoolmainitud raamat suuresti tugineb. Raamatus mainiti näiteks ühte sellist sadu tuhandeid inimesi hõlmanud uuringut, mis leidis, et pahatihti leiavad teineteist erinevate vaimse tervise probleemide käes vaevlevad inimesed (kuna need probleemid on nende ühisosa niiöelda). Teine uuring oli kestnud ca 50 aastat ja järeldas, et inimesed, keda on kooli ajal kiusatud, on keskeas oluliselt suurema tõenäosusega ilma püsipartnerita. Lisaks rääkis autor aju ehituse ja talituse eripäradest, mis soodustavad oma vanemate imiteerimist – isegi kui me oleme raudpoltkindlalt otsustanud, et me seda ei tee. Ja nii edasi. Tõesti… alati ei pruugi nii olla, nagu seal välja toodi, aga kuna sageli siiski on, saab nii mõnigi inimene selliseid seoseid teadvustama hakates end suurema tõenäosusega aidata. Just mustrite murdmisel. Ehk siis polnud vist päris see, kuhu sinu mõttearendus läks, aga ilmselt saad aru, mis ma öelda tahan. Säärastel teadmistel on oma väärtus ja need teevad üldjoontes elu lihtsamaks (aitavad murda mustreid, teha paremaid valikuid). Minu meelest on tore, et keegi viitsis need arusaadavas keeles kokku võtta ja kirja panna. Aga kuna ühest raamatust jääb tõenäoliselt väheks, tahaks veel midagi analoogset lugeda. Tolle raamatu autor ka rõhutas, et seda pole motet loota, et ühe teose lugemisega keegi nüüd kohe elus kannapöörde suudab teha…aga algus seegi.

[Külaline]

Siit teemast jooksis läbi niisugune väljend nagu "psühholoogias tõestatud seisukohad". Ma jäin selle üle juurdlema. Mis üldse võiks olla tõestatud seisukoht? Kes seda tõestab? Kas psühholoogias tõestatud seisukoht on näiteks see, et korra petnud mees jääbki igaveseks petma? Samas meist keegi ei näe inimese pea sisse ja kunagi ei tea, kui äkki sel petjal mingil hetkel käib peas klõps ja otsustab enam mitte petta? Kuidas sa üldse "tõestad", et teine inimene käitub alati just nii ja mitte teisiti? Ja kas sel juhul saab tõenduspõhisusest psühholoogia valdkonnas üldse rääkida?
Vabandust, sihukene mõtisklus tekkis

Jälle see petmine.
Kui analüüsid siis mis asi on petmine, kas see on sinu jaoks seks või vajadus tutvuda pidevalt uute inimestega ja seks on lihtsalt kaaslisand? Kui mees moosib naisi, kas ta moosib moosimise pärast või seksi saamise pärast või moositud naised tahavad ise mehele pakkuda seksi?
Kui sind elus häirib petmine, siis pead lihtsalt suutma selekteerida välja need mehed kes on potentsiaalsed petjad. Kes tahavad pidevalt uute naistega suhelda, on võõraste naistega sõbralikud, kui mõni naine pöördub tema poole siis mees lööb kohe särama. Kõik need märgid on lihtsalt ära tuntavad.
Naisel ongi valida, kas mees keda tahavad ka teised naised või valida mees keda teised naised ei taha, siis on tollel mehel ka väiksemad võimalused petta, sest ta ei ole naiste ärarääkimises osav. Kõik algab ikka sellest mida ise elult tahad.

[Külaline]

Siit teemast jooksis läbi niisugune väljend nagu "psühholoogias tõestatud seisukohad". Ma jäin selle üle juurdlema. Mis üldse võiks olla tõestatud seisukoht? Kes seda tõestab? Kas psühholoogias tõestatud seisukoht on näiteks see, et korra petnud mees jääbki igaveseks petma? Samas meist keegi ei näe inimese pea sisse ja kunagi ei tea, kui äkki sel petjal mingil hetkel käib peas klõps ja otsustab enam mitte petta? Kuidas sa üldse "tõestad", et teine inimene käitub alati just nii ja mitte teisiti? Ja kas sel juhul saab tõenduspõhisusest psühholoogia valdkonnas üldse rääkida?
Vabandust, sihukene mõtisklus tekkis

Jälle see petmine.
Kui analüüsid siis mis asi on petmine, kas see on sinu jaoks seks või vajadus tutvuda pidevalt uute inimestega ja seks on lihtsalt kaaslisand? Kui mees moosib naisi, kas ta moosib moosimise pärast või seksi saamise pärast või moositud naised tahavad ise mehele pakkuda seksi?
Kui sind elus häirib petmine, siis pead lihtsalt suutma selekteerida välja need mehed kes on potentsiaalsed petjad. Kes tahavad pidevalt uute naistega suhelda, on võõraste naistega sõbralikud, kui mõni naine pöördub tema poole siis mees lööb kohe särama. Kõik need märgid on lihtsalt ära tuntavad.
Naisel ongi valida, kas mees keda tahavad ka teised naised või valida mees keda teised naised ei taha, siis on tollel mehel ka väiksemad võimalused petta, sest ta ei ole naiste ärarääkimises osav. Kõik algab ikka sellest mida ise elult tahad.

Tsiteerisid mind. Olen oma abikaasaga eluaeg koos olnud (põhikooliajast saati) juba aastakümneid ja petmisega isiklik kogemus (vähemalt mu enda teada) puudub. Tõin selle petmise näite sisse sellepärast, et ei viitsinud mingit keerukamat näidet otsima hakata. Siin arutle-lehel räägitakse petmisest üpris palju ja ilmselt selline näide on enamikule inimestest vähemalt põhimõtte poolest arusaadav.

Minu jutu point oli pigem selles, et kui tõenduspõhiseks psühholoogiat kui teadusdistsipliini tegelikult pidada saab ja kas ei tehta mingist piirist alates osale inimestele sellega isegi liiga? Näiteks mina olen üksikema laps, mu vanemad lahutasid oma abielu minu sündides. Ja kogu mu lapsepõlve pidin kuulama suguvõsa halvustamist. Läks näiteks sünnipäevalauas plekk laudlinale kui kohe keegi pidi mainima: "Nojah, ilma isata kasvav laps, mis tast ikka tahta!" Samuti räägiti mulle maast madalast, et kindlasti mina kordan oma ema suhtemustrit ehk siis vihkan mehi ega saa endale kunagi normaalset perekonda loodud. Seda kõike põhjendati "psühholoogia tõenduspõhisusega". Oeh jah... Vabandust, aga mul endal lihtsalt halb kogemus selle väljendiga. Sestap olen ise seda meelt, et psühholoogia on rohkem siiski n-ö pehme ala, kus tõendite loomisega tasub olla ettevaatlik ja pigem tuleks igale juhtumile läheneda avatud meelega.

[Külaline]

Siit teemast jooksis läbi niisugune väljend nagu "psühholoogias tõestatud seisukohad". Ma jäin selle üle juurdlema. Mis üldse võiks olla tõestatud seisukoht? Kes seda tõestab? Kas psühholoogias tõestatud seisukoht on näiteks see, et korra petnud mees jääbki igaveseks petma? Samas meist keegi ei näe inimese pea sisse ja kunagi ei tea, kui äkki sel petjal mingil hetkel käib peas klõps ja otsustab enam mitte petta? Kuidas sa üldse "tõestad", et teine inimene käitub alati just nii ja mitte teisiti? Ja kas sel juhul saab tõenduspõhisusest psühholoogia valdkonnas üldse rääkida?
Vabandust, sihukene mõtisklus tekkis

Jälle see petmine.
Kui analüüsid siis mis asi on petmine, kas see on sinu jaoks seks või vajadus tutvuda pidevalt uute inimestega ja seks on lihtsalt kaaslisand? Kui mees moosib naisi, kas ta moosib moosimise pärast või seksi saamise pärast või moositud naised tahavad ise mehele pakkuda seksi?
Kui sind elus häirib petmine, siis pead lihtsalt suutma selekteerida välja need mehed kes on potentsiaalsed petjad. Kes tahavad pidevalt uute naistega suhelda, on võõraste naistega sõbralikud, kui mõni naine pöördub tema poole siis mees lööb kohe särama. Kõik need märgid on lihtsalt ära tuntavad.
Naisel ongi valida, kas mees keda tahavad ka teised naised või valida mees keda teised naised ei taha, siis on tollel mehel ka väiksemad võimalused petta, sest ta ei ole naiste ärarääkimises osav. Kõik algab ikka sellest mida ise elult tahad.

Tsiteerisid mind. Olen oma abikaasaga eluaeg koos olnud (põhikooliajast saati) juba aastakümneid ja petmisega isiklik kogemus (vähemalt mu enda teada) puudub. Tõin selle petmise näite sisse sellepärast, et ei viitsinud mingit keerukamat näidet otsima hakata. Siin arutle-lehel räägitakse petmisest üpris palju ja ilmselt selline näide on enamikule inimestest vähemalt põhimõtte poolest arusaadav.

Minu jutu point oli pigem selles, et kui tõenduspõhiseks psühholoogiat kui teadusdistsipliini tegelikult pidada saab ja kas ei tehta mingist piirist alates osale inimestele sellega isegi liiga? Näiteks mina olen üksikema laps, mu vanemad lahutasid oma abielu minu sündides. Ja kogu mu lapsepõlve pidin kuulama suguvõsa halvustamist. Läks näiteks sünnipäevalauas plekk laudlinale kui kohe keegi pidi mainima: "Nojah, ilma isata kasvav laps, mis tast ikka tahta!" Samuti räägiti mulle maast madalast, et kindlasti mina kordan oma ema suhtemustrit ehk siis vihkan mehi ega saa endale kunagi normaalset perekonda loodud. Seda kõike põhjendati "psühholoogia tõenduspõhisusega". Oeh jah... Vabandust, aga mul endal lihtsalt halb kogemus selle väljendiga. Sestap olen ise seda meelt, et psühholoogia on rohkem siiski n-ö pehme ala, kus tõendite loomisega tasub olla ettevaatlik ja pigem tuleks igale juhtumile läheneda avatud meelega.

Alusta siis sellest, et maailma ei saa muuta, muuta saab ainult iseennast ja ainult ise saab kujundada endale sellise elu mis endale meeldib. Psühholoogia ei ravi sinu rahulolematust ja kõik hädad algavadki rahulolematusest.

[Külaline]

Jälle see petmine.
Kui analüüsid siis mis asi on petmine, kas see on sinu jaoks seks või vajadus tutvuda pidevalt uute inimestega ja seks on lihtsalt kaaslisand? Kui mees moosib naisi, kas ta moosib moosimise pärast või seksi saamise pärast või moositud naised tahavad ise mehele pakkuda seksi?
Kui sind elus häirib petmine, siis pead lihtsalt suutma selekteerida välja need mehed kes on potentsiaalsed petjad. Kes tahavad pidevalt uute naistega suhelda, on võõraste naistega sõbralikud, kui mõni naine pöördub tema poole siis mees lööb kohe särama. Kõik need märgid on lihtsalt ära tuntavad.
Naisel ongi valida, kas mees keda tahavad ka teised naised või valida mees keda teised naised ei taha, siis on tollel mehel ka väiksemad võimalused petta, sest ta ei ole naiste ärarääkimises osav. Kõik algab ikka sellest mida ise elult tahad.

Tsiteerisid mind. Olen oma abikaasaga eluaeg koos olnud (põhikooliajast saati) juba aastakümneid ja petmisega isiklik kogemus (vähemalt mu enda teada) puudub. Tõin selle petmise näite sisse sellepärast, et ei viitsinud mingit keerukamat näidet otsima hakata. Siin arutle-lehel räägitakse petmisest üpris palju ja ilmselt selline näide on enamikule inimestest vähemalt põhimõtte poolest arusaadav.

Minu jutu point oli pigem selles, et kui tõenduspõhiseks psühholoogiat kui teadusdistsipliini tegelikult pidada saab ja kas ei tehta mingist piirist alates osale inimestele sellega isegi liiga? Näiteks mina olen üksikema laps, mu vanemad lahutasid oma abielu minu sündides. Ja kogu mu lapsepõlve pidin kuulama suguvõsa halvustamist. Läks näiteks sünnipäevalauas plekk laudlinale kui kohe keegi pidi mainima: "Nojah, ilma isata kasvav laps, mis tast ikka tahta!" Samuti räägiti mulle maast madalast, et kindlasti mina kordan oma ema suhtemustrit ehk siis vihkan mehi ega saa endale kunagi normaalset perekonda loodud. Seda kõike põhjendati "psühholoogia tõenduspõhisusega". Oeh jah... Vabandust, aga mul endal lihtsalt halb kogemus selle väljendiga. Sestap olen ise seda meelt, et psühholoogia on rohkem siiski n-ö pehme ala, kus tõendite loomisega tasub olla ettevaatlik ja pigem tuleks igale juhtumile läheneda avatud meelega.

Alusta siis sellest, et maailma ei saa muuta, muuta saab ainult iseennast ja ainult ise saab kujundada endale sellise elu mis endale meeldib. Psühholoogia ei ravi sinu rahulolematust ja kõik hädad algavadki rahulolematusest.

Ma ei tea, mis kärbes sind hammustas? Hüppad võõrastele inimestele kraesse, süüdistad neid mingites veidrates asjades, mis teemalt näikse olema pigen su enese probleem ja mida seetõttu näed kõikjal teiste juures. Ei, mul ei ole probleeme petmisega, ja mis rahulolematusest sa leierdad? Saa enne oma elu korda, kui teistele elamist õpetama lähed.

[Külaline]

Siit teemast jooksis läbi niisugune väljend nagu "psühholoogias tõestatud seisukohad". Ma jäin selle üle juurdlema. Mis üldse võiks olla tõestatud seisukoht? Kes seda tõestab? Kas psühholoogias tõestatud seisukoht on näiteks see, et korra petnud mees jääbki igaveseks petma? Samas meist keegi ei näe inimese pea sisse ja kunagi ei tea, kui äkki sel petjal mingil hetkel käib peas klõps ja otsustab enam mitte petta? Kuidas sa üldse "tõestad", et teine inimene käitub alati just nii ja mitte teisiti? Ja kas sel juhul saab tõenduspõhisusest psühholoogia valdkonnas üldse rääkida?
Vabandust, sihukene mõtisklus tekkis

Jälle see petmine.
Kui analüüsid siis mis asi on petmine, kas see on sinu jaoks seks või vajadus tutvuda pidevalt uute inimestega ja seks on lihtsalt kaaslisand? Kui mees moosib naisi, kas ta moosib moosimise pärast või seksi saamise pärast või moositud naised tahavad ise mehele pakkuda seksi?
Kui sind elus häirib petmine, siis pead lihtsalt suutma selekteerida välja need mehed kes on potentsiaalsed petjad. Kes tahavad pidevalt uute naistega suhelda, on võõraste naistega sõbralikud, kui mõni naine pöördub tema poole siis mees lööb kohe särama. Kõik need märgid on lihtsalt ära tuntavad.
Naisel ongi valida, kas mees keda tahavad ka teised naised või valida mees keda teised naised ei taha, siis on tollel mehel ka väiksemad võimalused petta, sest ta ei ole naiste ärarääkimises osav. Kõik algab ikka sellest mida ise elult tahad.

Tsiteerisid mind. Olen oma abikaasaga eluaeg koos olnud (põhikooliajast saati) juba aastakümneid ja petmisega isiklik kogemus (vähemalt mu enda teada) puudub. Tõin selle petmise näite sisse sellepärast, et ei viitsinud mingit keerukamat näidet otsima hakata. Siin arutle-lehel räägitakse petmisest üpris palju ja ilmselt selline näide on enamikule inimestest vähemalt põhimõtte poolest arusaadav.

Minu jutu point oli pigem selles, et kui tõenduspõhiseks psühholoogiat kui teadusdistsipliini tegelikult pidada saab ja kas ei tehta mingist piirist alates osale inimestele sellega isegi liiga? Näiteks mina olen üksikema laps, mu vanemad lahutasid oma abielu minu sündides. Ja kogu mu lapsepõlve pidin kuulama suguvõsa halvustamist. Läks näiteks sünnipäevalauas plekk laudlinale kui kohe keegi pidi mainima: "Nojah, ilma isata kasvav laps, mis tast ikka tahta!" Samuti räägiti mulle maast madalast, et kindlasti mina kordan oma ema suhtemustrit ehk siis vihkan mehi ega saa endale kunagi normaalset perekonda loodud. Seda kõike põhjendati "psühholoogia tõenduspõhisusega". Oeh jah... Vabandust, aga mul endal lihtsalt halb kogemus selle väljendiga. Sestap olen ise seda meelt, et psühholoogia on rohkem siiski n-ö pehme ala, kus tõendite loomisega tasub olla ettevaatlik ja pigem tuleks igale juhtumile läheneda avatud meelega.

Oh, sinu puhul on puhas psühholoogia. Sa võtsid väga varakult esimese ettejuhtuva ja üritatki temaga nui neljaks koos püsida.

[Külaline]

Jälle see petmine.
Kui analüüsid siis mis asi on petmine, kas see on sinu jaoks seks või vajadus tutvuda pidevalt uute inimestega ja seks on lihtsalt kaaslisand? Kui mees moosib naisi, kas ta moosib moosimise pärast või seksi saamise pärast või moositud naised tahavad ise mehele pakkuda seksi?
Kui sind elus häirib petmine, siis pead lihtsalt suutma selekteerida välja need mehed kes on potentsiaalsed petjad. Kes tahavad pidevalt uute naistega suhelda, on võõraste naistega sõbralikud, kui mõni naine pöördub tema poole siis mees lööb kohe särama. Kõik need märgid on lihtsalt ära tuntavad.
Naisel ongi valida, kas mees keda tahavad ka teised naised või valida mees keda teised naised ei taha, siis on tollel mehel ka väiksemad võimalused petta, sest ta ei ole naiste ärarääkimises osav. Kõik algab ikka sellest mida ise elult tahad.

Tsiteerisid mind. Olen oma abikaasaga eluaeg koos olnud (põhikooliajast saati) juba aastakümneid ja petmisega isiklik kogemus (vähemalt mu enda teada) puudub. Tõin selle petmise näite sisse sellepärast, et ei viitsinud mingit keerukamat näidet otsima hakata. Siin arutle-lehel räägitakse petmisest üpris palju ja ilmselt selline näide on enamikule inimestest vähemalt põhimõtte poolest arusaadav.

Minu jutu point oli pigem selles, et kui tõenduspõhiseks psühholoogiat kui teadusdistsipliini tegelikult pidada saab ja kas ei tehta mingist piirist alates osale inimestele sellega isegi liiga? Näiteks mina olen üksikema laps, mu vanemad lahutasid oma abielu minu sündides. Ja kogu mu lapsepõlve pidin kuulama suguvõsa halvustamist. Läks näiteks sünnipäevalauas plekk laudlinale kui kohe keegi pidi mainima: "Nojah, ilma isata kasvav laps, mis tast ikka tahta!" Samuti räägiti mulle maast madalast, et kindlasti mina kordan oma ema suhtemustrit ehk siis vihkan mehi ega saa endale kunagi normaalset perekonda loodud. Seda kõike põhjendati "psühholoogia tõenduspõhisusega". Oeh jah... Vabandust, aga mul endal lihtsalt halb kogemus selle väljendiga. Sestap olen ise seda meelt, et psühholoogia on rohkem siiski n-ö pehme ala, kus tõendite loomisega tasub olla ettevaatlik ja pigem tuleks igale juhtumile läheneda avatud meelega.

Oh, sinu puhul on puhas psühholoogia. Sa võtsid väga varakult esimese ettejuhtuva ja üritatki temaga nui neljaks koos püsida.

Nüüd on meie psühholoog juba ka hiromandiks hakanud, käid teiste inimeste magamistubades piilumas, et kas on koos või üritavad koos püsida? Vägev värk!
P.S. Sulle teadmiseks: tänapäeval ei ürita enam keegi koos püsida ainult selleks, et sinule midagi tõestada.

[Külaline]

Tsiteerisid mind. Olen oma abikaasaga eluaeg koos olnud (põhikooliajast saati) juba aastakümneid ja petmisega isiklik kogemus (vähemalt mu enda teada) puudub. Tõin selle petmise näite sisse sellepärast, et ei viitsinud mingit keerukamat näidet otsima hakata. Siin arutle-lehel räägitakse petmisest üpris palju ja ilmselt selline näide on enamikule inimestest vähemalt põhimõtte poolest arusaadav.

Minu jutu point oli pigem selles, et kui tõenduspõhiseks psühholoogiat kui teadusdistsipliini tegelikult pidada saab ja kas ei tehta mingist piirist alates osale inimestele sellega isegi liiga? Näiteks mina olen üksikema laps, mu vanemad lahutasid oma abielu minu sündides. Ja kogu mu lapsepõlve pidin kuulama suguvõsa halvustamist. Läks näiteks sünnipäevalauas plekk laudlinale kui kohe keegi pidi mainima: "Nojah, ilma isata kasvav laps, mis tast ikka tahta!" Samuti räägiti mulle maast madalast, et kindlasti mina kordan oma ema suhtemustrit ehk siis vihkan mehi ega saa endale kunagi normaalset perekonda loodud. Seda kõike põhjendati "psühholoogia tõenduspõhisusega". Oeh jah... Vabandust, aga mul endal lihtsalt halb kogemus selle väljendiga. Sestap olen ise seda meelt, et psühholoogia on rohkem siiski n-ö pehme ala, kus tõendite loomisega tasub olla ettevaatlik ja pigem tuleks igale juhtumile läheneda avatud meelega.

Oh, sinu puhul on puhas psühholoogia. Sa võtsid väga varakult esimese ettejuhtuva ja üritatki temaga nui neljaks koos püsida.

Nüüd on meie psühholoog juba ka hiromandiks hakanud, käid teiste inimeste magamistubades piilumas, et kas on koos või üritavad koos püsida? Vägev värk!
P.S. Sulle teadmiseks: tänapäeval ei ürita enam keegi koos püsida ainult selleks, et sinule midagi tõestada.

Nii lühike süütenöör? Mina ei taha mingit tõestust, niigi pikalt jahud siin iseendast, aga mõtle ise, miks sa niimoodi raevud.

[Külaline]

Oh, sinu puhul on puhas psühholoogia. Sa võtsid väga varakult esimese ettejuhtuva ja üritatki temaga nui neljaks koos püsida.

Nüüd on meie psühholoog juba ka hiromandiks hakanud, käid teiste inimeste magamistubades piilumas, et kas on koos või üritavad koos püsida? Vägev värk!
P.S. Sulle teadmiseks: tänapäeval ei ürita enam keegi koos püsida ainult selleks, et sinule midagi tõestada.

Nii lühike süütenöör? Mina ei taha mingit tõestust, niigi pikalt jahud siin iseendast, aga mõtle ise, miks sa niimoodi raevud.

Sest mulle valmistab lõbu sinusuguse trolliga veidi kultuurset vestlust harrastada

[Külaline]

Nüüd on meie psühholoog juba ka hiromandiks hakanud, käid teiste inimeste magamistubades piilumas, et kas on koos või üritavad koos püsida? Vägev värk!
P.S. Sulle teadmiseks: tänapäeval ei ürita enam keegi koos püsida ainult selleks, et sinule midagi tõestada.

Nii lühike süütenöör? Mina ei taha mingit tõestust, niigi pikalt jahud siin iseendast, aga mõtle ise, miks sa niimoodi raevud.

Sest mulle valmistab lõbu sinusuguse trolliga veidi kultuurset vestlust harrastada

Said oma õhukese kuktuurkihi korraks tagasi? Pole midagi, küll lõunaks ära kulub.

[Külaline]

Nii lühike süütenöör? Mina ei taha mingit tõestust, niigi pikalt jahud siin iseendast, aga mõtle ise, miks sa niimoodi raevud.

Sest mulle valmistab lõbu sinusuguse trolliga veidi kultuurset vestlust harrastada

Said oma õhukese kuktuurkihi korraks tagasi? Pole midagi, küll lõunaks ära kulub.

Sina meeldid mulle ka

[Külaline]

Kas keegi teab soovitada väga head suhteraamatut (ka väliskirjandus)?

Ise lõpetasin mõni aeg tagasi Heiki Kohali raamatu "Aitab draamast! Järgmine peatükk õnnelik ja kestev suhe" lugemise. See oli päris mõtlemapanev ja kasulik lugemine. Mitte lihtsalt mingi tühine loba, vaid päriselt ka kasulik, samas lihtne lugemine. Sain nii palju sellest nii õigel ajal. Julgen raamatut väga soovitada!

Nüüd tahaks aga veel analoogset kirjandust ette võtta. Eesti keeles on selle teemalisi häid suhteraamatuid aga pigem vähe leida. Ehk keegi teab midagi veel soovitada?

Matthew Hussey "Love Life".