Põhikooli eksamid

[Nõmmelill]

(Huvitav, kui palju 9ndike vanemaid siia jõudnud on? Teen igatahes proovi)

Kuidas esimene eksam läks? Minu laps arvas, et proovieksam ja e-katseeksam olid keerulisemad kui tänane eksam. Ja üldse oli üsna raske end kokku võtta, sest pärast gümnaasiumikatseid pole lõpueksamitel mingit tähendust, läbi kukkuda ta ei karda. Tulemust muidugi ei tea veel.

[nimeta mats]

97% sai

[Külaline]

Meil need eksamid järgmisel aastal ees ja mina küll kardan. Aga mis saab kui ebaõnnestub.. aga mis saab kui ei saa keskkooli sisse. Kardan just lapse vaimse tervise pärast, mitte seda olukorda ennast..

[Katerin]

Meil ka laps üheksandat lõpetamas. Arvasime, et kui laps õpib tavalises normaalse tasemega põhikoolis, käib tundides korralikult kohal, võlgnevusi pole ja hinded on enam-vähem (neljaline), siis ei tohiks ju probleeme olla. Ajakirjanduses ka võtsid alailma sõna kõiksugu spetsialistid, kes ühest suust survestasid vanemaid lapse õppeedukuse pärast kohe üldse mitte stressama ja kogu seda koolilõpurallit rahulikult võtma. Võtsimegi seega rahulikult.

Ent laps gümnaasiumidesse sisse ei saanud. Näen ta pealt, kui tohutult vajalik oleks talle natuke veel õppida, just need kolm aastat gümnaasiumis oleksid need, mis aitaksid tal küpseda ja jõuda endas ja oma huvides ja võimetes selgusele. See 15-aastase kuhugi kutsekasse viskamine on kuidagi umbes sama nagu krabada ahjust pooltoores kook välja ja üritada seda sööma hakata. Ning siis imestada, et miks ei kõlba, pole veel valmis.

Lõpueksamite eel jätsime kõik need uhked nõuanded "mitte stressata" sinnapaika ning istusin maha ja õpetasin oma last ise. Üllatuseks selgus, et laps ei ole eesti keele tundides saanud selgeks vägagi paljusid elementaarseid asju. Näiteks ei teadnud ta isegi, mis asjad on käänamine ja pööramine! Olin täitsa jahmunud, et mida imet nad seal eesti keele tundides siis aastaid teinud on. Tegin asjad selgeks ja lapsel läks eksamil hästi. Laps ise nii õnnelik, rääkis, et kui kodus poleks neid asju selgeks tehtud, ei oleks läbi saanud.

[iiR]

Mu lapsel ka aasta aega ja ma ka juba ette pablan.
Ta on nelja-viieline, aga ma küll ei tea, miks ja kuidas, sest kohati tundub ta ikka suht... loll. Ok, matemaatikas mitte, seda ta oskab, aga nt eesti keeles - sõnavara nii väike, arutlusoskus algeline, struktureerib oma kirjutusi nii hädiselt, tekstis pole ei lõigud, laused ega mõtted omavahel elegantselt seotud. Ja kirjandeid nad koolis peaaegu ei teegi, ma ei tea, kas teie põhikoolilapsed teevad, mu omadel on vist umbes 1-2 kirjandit aastas. Emakeeleõpetaja sõnul tekitavat see, kui ta neil kirjandit käsib teha, lastes depressiooni, no mu laps tõesti kahel käel kirjutab alla sellele. Mu meelest me tegime iga nädal kirjandit omal ajal koolis, aga võibolla ma mäletan liiga helgena oma minevikku lihtsalt. Kuni pubekaeani talle meeldis raamatuid lugeda tegelikult ja me ise samuti loeme palju, aga umbes 12-aastasest saadik ta muud kui kohustuslikku kirjandust ei loe - ja sedagi vingudes.
Inglise keeles pole seis parem, pealtnäha ta saab aru ja ilmselgelt oma videod saab vaadatud ja mängud mängitud, aga mingit päris keeleoskust, mida eksamil vaja läheks, ma ei tähelda.

Aga võib-olla need 15-aastased käivadki nii tohlud.
Samas lugesin perekooli teemadest alatasa, kuidas teiste kägude lapsukesed olid võimelised elegantselt poliitilistel, sotsiaalsetel ja ühiskondlikel teemadel debateerima, kõik olid võitnud paar olümpiaadi ja lahendasid vabal ajal ülikoolimaterjalidest ülesandeid - ja harjutasin end mõttega, et eks tublisid kärulükkajaid ole ju ka vaja...

[Külaline]

Proovi laps lugema saada, oluliselt paraneb argumenteerimisoskus, lausete moodustamine, sõnavara.
Ma õpetan võõrkeelt ja on jahmatav tõesti kui nõrk on meie laste emakeeleoskus. Pean sageli selgitama neile esmalt emakeele grammatikat, et hakata õpetama võõrkeele oma. Ja sõnavaraga on sama - kuidas ta õpib võõrkeelset, kui emakeelset vastet ei tea.

[Nõmmelill]

Ehee, ma olen üsna pikalt koolis õpetanud, üht põhiainet. Ja pole vaja stressata - need vabalt poliitika üle debateerivad ja riiklikke olümpiaadi võitvad noored on olemas, aga neid pole siiski nii palju, kui perekoolis mulje võis jääda Põhiliselt on noored toredad ja südamlikud, aga täiega tohlakad. Mis ongi normaalne, sest nad on koolis, et uusi teadmisi saada.

Aga põhikooli lõpu stress. Jah, mina valmistasin oma last ise katseteks ette, sest muidu poleks tal Tartus lootust ka olnud.

[Külaline]

Ehee, ma olen üsna pikalt koolis õpetanud, üht põhiainet. Ja pole vaja stressata - need vabalt poliitika üle debateerivad ja riiklikke olümpiaadi võitvad noored on olemas, aga neid pole siiski nii palju, kui perekoolis mulje võis jääda Põhiliselt on noored toredad ja südamlikud, aga täiega tohlakad. Mis ongi normaalne, sest nad on koolis, et uusi teadmisi saada.

Aga põhikooli lõpu stress. Jah, mina valmistasin oma last ise katseteks ette, sest muidu poleks tal Tartus lootust ka olnud.

Sa eratunde ei taha anda?

[Maasikas]

Ma kuulen aina tuttavate käest, et kuskile sissesaamiseks peab võtma eratunde, ise õpetama, tegema sada asja. Ma ei saa aru, lapsed on terve päev koolis ja mitte midagi seal ei õpi, kõik tuleb üle õpetada. Mida nad seal koolis teevad siis. Enda pojaga on kogemus, et tuli uus matemaatika õpetaja, kõik olid puha viied, siis tuli taas uus õpetaja ja suuremal osal klassist kahed ja kolmed. Kui küsisime, et mis toimub, õpetaja ütles, et tema pole süüdi, neil on klass vahele jäänud ja hakake nüüd ise järgi õpetama, sest tema ei jõua nii palju tunnis õpetada. Võtke eraõpetaja või õpetage ise, kui tahate, et normaalsed tulemused tuleks.

[Nõmmelill]

Ma kuulen aina tuttavate käest, et kuskile sissesaamiseks peab võtma eratunde, ise õpetama, tegema sada asja. Ma ei saa aru, lapsed on terve päev koolis ja mitte midagi seal ei õpi, kõik tuleb üle õpetada. Mida nad seal koolis teevad siis.

Ma arvan, et üldises plaanis pole asi nii hull, et nad koolis üldse ei õpiks. Oma last treenisin katseteks esiteks seepärast, et ta on tavaline neljaline ja nii veider kui see ka ei tundu, sellisel lapsel läheb vähemalt Tartus gümnaasiumisse saamisega napikaks. Teiseks on gümnaasiumikatsed kevadel enne viimast vaheaega ehk enne seda, kui koolis kordama hakatakse. Aga kui sa ikka viimati lihtsustasid avaldist oktoobri alguses, siis aprillis tõesti ei mäleta enam.

Ma võõraid põhikooliealisi ei tihkaks juhendada, enda oma osas teadsin, et ta pmts oskab ja vajab pigem tagant surkimist, mitte otseselt õpetamist. Päriselt teemat nullist õpetada ma vist ei oskakski. Tööalaselt tegelen gümnaasiumiealistega.

[Paiseleht]

Meil ka laps üheksandat lõpetamas. Arvasime, et kui laps õpib tavalises normaalse tasemega põhikoolis, käib tundides korralikult kohal, võlgnevusi pole ja hinded on enam-vähem (neljaline), siis ei tohiks ju probleeme olla. Ajakirjanduses ka võtsid alailma sõna kõiksugu spetsialistid, kes ühest suust survestasid vanemaid lapse õppeedukuse pärast kohe üldse mitte stressama ja kogu seda koolilõpurallit rahulikult võtma. Võtsimegi seega rahulikult.

Ent laps gümnaasiumidesse sisse ei saanud. Näen ta pealt, kui tohutult vajalik oleks talle natuke veel õppida, just need kolm aastat gümnaasiumis oleksid need, mis aitaksid tal küpseda ja jõuda endas ja oma huvides ja võimetes selgusele. See 15-aastase kuhugi kutsekasse viskamine on kuidagi umbes sama nagu krabada ahjust pooltoores kook välja ja üritada seda sööma hakata. Ning siis imestada, et miks ei kõlba, pole veel valmis.

Lõpueksamite eel jätsime kõik need uhked nõuanded "mitte stressata" sinnapaika ning istusin maha ja õpetasin oma last ise. Üllatuseks selgus, et laps ei ole eesti keele tundides saanud selgeks vägagi paljusid elementaarseid asju. Näiteks ei teadnud ta isegi, mis asjad on käänamine ja pööramine! Olin täitsa jahmunud, et mida imet nad seal eesti keele tundides siis aastaid teinud on. Tegin asjad selgeks ja lapsel läks eksamil hästi. Laps ise nii õnnelik, rääkis, et kui kodus poleks neid asju selgeks tehtud, ei oleks läbi saanud.

Tundsin selle loo ära, sest mäletan sarnast kommentaari Perekoolist. Sellises olukorras valiksin täiskasvanute gümnaasiumi. Kuna sealne tase on ilmselt nõrgem, võtaksin kuskilt (nt TalTechi eksamikoolist) eesti keele ja matemaatika riigieksami kursuseid. Võib-olla õnnestub isegi pärast 10. klassi 11. klassiks tavalisse gümnaasiumisse vabanenud kohale üle minna.
Tallinnas on siiski endiselt lootust, et õnnestub tavalisse gümnaasiumisse saada. Mõni kool avab tõenäoliselt lisavastuvõtu. Pole ka võimatu, et mõnda vähepopulaarsesse kooli kirjutadades, saab koha, kui lõpueksamid hästi lähevad.

[Poleprobleemi]

Mu lapsel ka aasta aega ja ma ka juba ette pablan.
Ta on nelja-viieline, aga ma küll ei tea, miks ja kuidas, sest kohati tundub ta ikka suht... loll. Ok, matemaatikas mitte, seda ta oskab, aga nt eesti keeles - sõnavara nii väike, arutlusoskus algeline, struktureerib oma kirjutusi nii hädiselt, tekstis pole ei lõigud, laused ega mõtted omavahel elegantselt seotud. Ja kirjandeid nad koolis peaaegu ei teegi, ma ei tea, kas teie põhikoolilapsed teevad, mu omadel on vist umbes 1-2 kirjandit aastas. Emakeeleõpetaja sõnul tekitavat see, kui ta neil kirjandit käsib teha, lastes depressiooni, no mu laps tõesti kahel käel kirjutab alla sellele. Mu meelest me tegime iga nädal kirjandit omal ajal koolis, aga võibolla ma mäletan liiga helgena oma minevikku lihtsalt. Kuni pubekaeani talle meeldis raamatuid lugeda tegelikult ja me ise samuti loeme palju, aga umbes 12-aastasest saadik ta muud kui kohustuslikku kirjandust ei loe - ja sedagi vingudes.
Inglise keeles pole seis parem, pealtnäha ta saab aru ja ilmselgelt oma videod saab vaadatud ja mängud mängitud, aga mingit päris keeleoskust, mida eksamil vaja läheks, ma ei tähelda.

Aga võib-olla need 15-aastased käivadki nii tohlud.
Samas lugesin perekooli teemadest alatasa, kuidas teiste kägude lapsukesed olid võimelised elegantselt poliitilistel, sotsiaalsetel ja ühiskondlikel teemadel debateerima, kõik olid võitnud paar olümpiaadi ja lahendasid vabal ajal ülikoolimaterjalidest ülesandeid - ja harjutasin end mõttega, et eks tublisid kärulükkajaid ole ju ka vaja...

Lohutan, et enda kooliajast need hüpersupermegatargad (ja mu kooliaeg ei olnud 30 a tagasi), siis neist kasvasid täiesti tavalised oma ala spetsialistid. Mingiks tipp ma ei tea milleks ei saadud. Kooliajal olid nad oivikud, olympiaadivoitjad, spordis tugevad, muusikas tugevad ja mida koike veel. Peale gymnaasiumi enamik ei oska seda potentsiaali pariselus rakendada.

[Lee]

Jälgisin perekoolis Tartu gümnaasiumikatsete teemat ja päris kahju, et see lõpp nüüd lugemata jäi. Kas järjekorrad hakkasid liikuma või mitte..., ei tea. Aga eesti keele lõpueksami kohta ütles laps, et lugemisülesanne oli tema jaoks veidi segane ja raske olnud. Muidu kui nad koolis neid vanemaid eksameid koos läbi tegid, õnnestusid tal lugemisülesanded kenasti. Praegu me veel eksamitulemust ei tea, parandatakse.

[Huviline]

Enda laps ka lõpetamas. Eesti keelest saab ehk läbi, küll aga on küsitav matemaatika. Lisaks viskab meie kool (kuhu ta sisse sai) negatiivse eksamitulemuse korral sissesaanu välja, seega pinge on laes

[Huviline]

Meil ka laps üheksandat lõpetamas. Arvasime, et kui laps õpib tavalises normaalse tasemega põhikoolis, käib tundides korralikult kohal, võlgnevusi pole ja hinded on enam-vähem (neljaline), siis ei tohiks ju probleeme olla. Ajakirjanduses ka võtsid alailma sõna kõiksugu spetsialistid, kes ühest suust survestasid vanemaid lapse õppeedukuse pärast kohe üldse mitte stressama ja kogu seda koolilõpurallit rahulikult võtma. Võtsimegi seega rahulikult.

Ent laps gümnaasiumidesse sisse ei saanud. Näen ta pealt, kui tohutult vajalik oleks talle natuke veel õppida, just need kolm aastat gümnaasiumis oleksid need, mis aitaksid tal küpseda ja jõuda endas ja oma huvides ja võimetes selgusele. See 15-aastase kuhugi kutsekasse viskamine on kuidagi umbes sama nagu krabada ahjust pooltoores kook välja ja üritada seda sööma hakata. Ning siis imestada, et miks ei kõlba, pole veel valmis.

Miks ta siis ainult mingitesse eliitkoolidesse proovis? Oleks võinud ju kuskile nn tavagümnaasiumisse ka proovida, kuhu 4-5 kindlasti sisse saab.

[Nõmmelill]

Tartu katsete teemast on tõsiselt kahju. Päriselt tahaks teada, kas nt see laps, kes Petersonis ootenimekirja jäi, sai koha. Ja muid muljeid ka muidugi, näiteks üldises plaanis, kui palju ootenimekirjades liikumist on, Tallinnas vist ikka liigub. Tartukad, kui midagi on, siis ikka jagage. Minu oma loobus ka ootenimekirjadest, kui valiku ära kinnitas, nii et ma ei näe enam liikumist. Samas on järgmisel aastal uutel katsetajatel hea lugeda, ma küll hullult tundsin huvi kogemuste vastu.

Eesti keele tulemus ka viibib veel, tahaks juba teada.

[Nõmmelill]

Miks ta siis ainult mingitesse eliitkoolidesse proovis? Oleks võinud ju kuskile nn tavagümnaasiumisse ka proovida, kuhu 4-5 kindlasti sisse saab.

Ma ei tea selle pere ja lapse lugu. Ja Tallinna kogemust mul ka pole, aga oma Tartu kogemuse pealt ütleks ma, et enne kui pole sellega kokku puutunud, siis ei saagi aru, kui metsik võitlus gümnaasiumikohtadele käib. Et usudki, et kui on tubli keskmine, siis saabki tublisse keskmisesse kooli, ja siis avastad, et ei ole nii.

[Katerin]

Enda laps ka lõpetamas. Eesti keelest saab ehk läbi, küll aga on küsitav matemaatika. Lisaks viskab meie kool (kuhu ta sisse sai) negatiivse eksamitulemuse korral sissesaanu välja, seega pinge on laes

Mul on kuidagi raske uskuda, et noor, kes paar kuud varem sooritab gümnaasiumikatsed hiilgavalt, põrub põhikooli lõpueksamil lausa läbi. Seda enam, et just gümnaasiumikatseid peetakse raskemaks. Vähemalt eesti keele lõpueksam oli küll täitsa lihtne võrreldes gümnaasiumikatsetega.

Enda lapse tugevaim külg on funktsionaalne lugemisoskus - tänu rohkele lugemusele ta saab loetust suurepäraselt aru, sõnavara on suur ja tunneb hästi väljendeid; küll aga valmistab raskusi teooriaosa ehk sõnaliikide, lauseliikide jms määramine. Käänata ja pöörata oskas siis, kui olin talle seletanud, mis need on.

Me ei proovinud eliitkoolidesse, vaid täiesti tavalistesse Tallinna gümnaasiumidesse.

[Külaline]

Meil ka laps üheksandat lõpetamas. Arvasime, et kui laps õpib tavalises normaalse tasemega põhikoolis, käib tundides korralikult kohal, võlgnevusi pole ja hinded on enam-vähem (neljaline), siis ei tohiks ju probleeme olla. Ajakirjanduses ka võtsid alailma sõna kõiksugu spetsialistid, kes ühest suust survestasid vanemaid lapse õppeedukuse pärast kohe üldse mitte stressama ja kogu seda koolilõpurallit rahulikult võtma. Võtsimegi seega rahulikult.

Ent laps gümnaasiumidesse sisse ei saanud. Näen ta pealt, kui tohutult vajalik oleks talle natuke veel õppida, just need kolm aastat gümnaasiumis oleksid need, mis aitaksid tal küpseda ja jõuda endas ja oma huvides ja võimetes selgusele. See 15-aastase kuhugi kutsekasse viskamine on kuidagi umbes sama nagu krabada ahjust pooltoores kook välja ja üritada seda sööma hakata. Ning siis imestada, et miks ei kõlba, pole veel valmis.

Miks ta siis ainult mingitesse eliitkoolidesse proovis? Oleks võinud ju kuskile nn tavagümnaasiumisse ka proovida, kuhu 4-5 kindlasti sisse saab.

Tartus ei ole see nii lihtne, ei pruugigi nelja-viieline laps hümnaasiumikohta saada.

[Külaline]

Üle 90 mõlemad lapsed.