Kohustuslik kirjandus

[Külaline]

Ei, mitte ei viitsinud, vaid ei tahtnud ja ei lugenudki.
Veel üks kes arvab, et kes ei loe on juhmid. Sa selline halvustaja.

Ei olegi siis või?

Sinu arust ikka olen. See on sulle sisse õpetatud, programmeritud muster, et nii on. See on sinu sees ja sa tahad seda teistele peale suruda.
Ma võiks öelda, need kes malet ei mängi on juhmid. Seda sulle pole programmeeritud.

Oiei. See põhineb vaid su postitusel. Stiil, kirjavead, suhtumine.

[Külaline]

Ma hakkan aru saama, miks siin ja eelmises Perekooli foorumis nii palju jama kirjutati. Inimesed pole ei kooliajal ega hiljem viitsinud raamatuid lugeda, siit pole sel juhul paremat tahtagi. Kohutav juhmus ja ise veel rahul ka. Hea, et veel uhkegi pole.

Ei, mitte ei viitsinud, vaid ei tahtnud ja ei lugenudki.
Veel üks kes arvab, et kes ei loe on juhmid. Sa selline halvustaja.

Ongi juhmid. Tõe väljaütlemine ei ole halvustamine. See on reaalsus, mida ei pea ilustama.

[Külaline]

Olin lapsena väga suur lugemishuviline. Mäletan, kuidas kibelesin koolist koju, sest põnev raamat oli pooleli ja ema meelehärmiks ei mallanud isegi kooliriideid seljast võtta, vaid kahmasin kohe raamatu kätte ja maandusin kuskile lugema. Kohustusliku kirjanduse lugesin ka kõik läbi, aga pean tunnistama, et praegu tagantjärgi mõeldes ei mäleta ma nende raamatute sisust mitte midagi. No kohe mitte midagi. Kõik need suured klassikud, mis omal ajal kooliprogrammis olid - võin öelda, et olen neid lugenud, aga ei oska umbkaudugi meenutada, millest need raamatud rääkisid. Neid raamatuid, mida oma lõbuks lugesin, mäletan aga küll ja arvatavasti seetõttu, et enamasti lugesin neid korduvalt. Üldse on mul vist väga vilets mälu teatud asjade peale, näiteks ei mäleta ma ka kunagi vaadatud filme või etendusi. Kui mul näiteks abikaasa teeb juttu, et oli see-ja-see film, mida käisime vaatamas mingid aastad tagasi ja seal toimus nii-ja-nii, siis minu jaoks kõlab see nagu ulme. Heal juhul mäletan ainult filmi pealkirja ja fakti, et sai seda kunagi vaadatud. Sisust mitte midagi. Kurb iseenesest.

[külaline]

Ka minul ei ole kõige parem mälu ja kui peab midagi meenutama nö. une pealt, siis ma tihti ei suuda seda taha.

Samas, olen tähele pannud, et kui keegi hakkab mingi raamatu kohta ajama täielikku jama, siis tekib kohe kahtlus, et oot - ei olnud seal ju nii? Vaatan järgi ja selgub, et jah, tõesti, ei olnudki nii.

Need raamatud, mille olen täiskasvanuna teist korda üle lugenud, nende sisu mäletan üsna hästi. Muidugi on sageli nii, et lapsena tundus sama raamat kuidagi raskem ja täiskasvanuna kergem lugeda.

Nõukogudeaegse sündmustikuga raamatuid ("Andres Lapeteuse juhtum", "Kadri","Tee isa juurde") olen ka sellepärast üle lugenud, et aimu saada, kuidas need tunduvad nüüd, kaasajal lugedes. Poliitiline pool seal - mnjaa, samas, inimsuhted, perekonnaprobleemid jms. pole üldse aktuaalsust kaotanud.

[Külaline]

ChatGPT pakub selgituse:

Kohustusliku kirjanduse lugemine on oluline, sest see aitab sul õppida maailma ja inimeste kohta. Lugedes õpid uusi mõtteid, saad arendada oma keelt ja väljendusoskust ning hakkad paremini aru saama elust ja teistest inimestest. Raamatud avardavad sinu silmaringi, teevad sind targemaks ja aitavad sul mõelda sügavamalt. Ka eksamitel ja koolitöös on loetud teosed sageli vajalikud, nii et lugemine aitab sind edukamaks muuta.

Küsisin lisa ka ühise identiteedi loomise olulisuse kohta:

Kohustusliku kirjanduse lugemine aitab luua ühise identiteedi, sest sa loed samu raamatuid, mida on lugenud paljud teised inimesed sinu ümber – sõbrad, pereliikmed ja isegi eestlased varasematel põlvkondadel. Need raamatud peegeldavad meie ajalugu, kultuuri ja väärtusi. Kui sa tunned ja mõistad neid lugusid, kuulud ka sina sellesse ühisossa. Need teosed aitavad sul aru saada, kust me tuleme ja mis on meie ühine lugu. See teeb sinust osa millestki suuremast ja ühendab sind teistega, kes on neid lugusid läbi aegade kogenud.

[Külaline]

Nooremal lapsel on vanakooli õpetaja. Loevad nõukaaja raamatuid nagu “Kadri” jt. Temal on küll raske, vihkab lugemist ja kirjanduse tund kohe üldse ei meeldi.

No kurat " Kadri" on küll väga hea ja kasulik raamat. Kõlbab tänasesse päeva ka hästi.

[iiR]

Nooremal lapsel on vanakooli õpetaja. Loevad nõukaaja raamatuid nagu “Kadri” jt. Temal on küll raske, vihkab lugemist ja kirjanduse tund kohe üldse ei meeldi.

No kurat " Kadri" on küll väga hea ja kasulik raamat. Kõlbab tänasesse päeva ka hästi.

"Kadri" meeldis isegi mu mitte eriti lugemishuvilisele 13-aastasele pojale! Nii et see on küll sihuke raamat, mis võiks rahumeeli edaspidigi kohustusliku kirjanduse nimekirjas olla.

Mina olin muidu ka see nohik, kes luges kõik kohustusliku kirjanduse ludinal läbi ja muidu ka olin ja olen suur lugeja.

[Rissu]

MIna lugesin, aga hiljuti gümnaasiumi lõpetanud poeg kuidagi üle lehe. Neid, mis meeldisid küll, aga paljud siiski huvi ei pakkunud. Ütles üsna õigesti, et ta ei leia mingit puutepunkti inimestega ja nende probleemidega, kui kogu sündmustik toimunud sada aastat tagasi. Kafka "Protsess" oli heaks näiteks, ütles, et ei saa mitte midagi aru. Suure lugejana väitsin, et pole võimalik (polnud varem ise ka lugenud), ma loen ja selgitan sulle ja kahetsesin seda peatselt. Kõige jubedam raamat mida ma tean, ma ei imestaks, kui Kafka oleks mingite ainete mõju all seda kirjutanud.

Arvan, et kohustuslik kirjandus peaks kajastama suurelt osalt aega, milles koolilaps elab, neid muresid, mis meid ümbrtsevad ja erinevaid õpetlikke lahendusi. Ok, Vargamäe oma sookuivendusega võib jääda klassikaks, aga suur osa valikust on teismelistele nii igav, et nad nikerdavad need vastused pigem chatiga kui hakkavad aega raiskama.

[Külaline]

MIna lugesin, aga hiljuti gümnaasiumi lõpetanud poeg kuidagi üle lehe. Neid, mis meeldisid küll, aga paljud siiski huvi ei pakkunud. Ütles üsna õigesti, et ta ei leia mingit puutepunkti inimestega ja nende probleemidega, kui kogu sündmustik toimunud sada aastat tagasi. Kafka "Protsess" oli heaks näiteks, ütles, et ei saa mitte midagi aru. Suure lugejana väitsin, et pole võimalik (polnud varem ise ka lugenud), ma loen ja selgitan sulle ja kahetsesin seda peatselt. Kõige jubedam raamat mida ma tean, ma ei imestaks, kui Kafka oleks mingite ainete mõju all seda kirjutanud.

Arvan, et kohustuslik kirjandus peaks kajastama suurelt osalt aega, milles koolilaps elab, neid muresid, mis meid ümbrtsevad ja erinevaid õpetlikke lahendusi. Ok, Vargamäe oma sookuivendusega võib jääda klassikaks, aga suur osa valikust on teismelistele nii igav, et nad nikerdavad need vastused pigem chatiga kui hakkavad aega raiskama.

Klassika on klassika seetõttu, et ta käsitleb universaalseid filosoofilisi probleeme, mis kehtivad igas ajastus. Et kuna nutitelefone pole raamatus, ei tee raamatu teemat aegunuks.

[Külaline]

MIna lugesin, aga hiljuti gümnaasiumi lõpetanud poeg kuidagi üle lehe. Neid, mis meeldisid küll, aga paljud siiski huvi ei pakkunud. Ütles üsna õigesti, et ta ei leia mingit puutepunkti inimestega ja nende probleemidega, kui kogu sündmustik toimunud sada aastat tagasi. Kafka "Protsess" oli heaks näiteks, ütles, et ei saa mitte midagi aru. Suure lugejana väitsin, et pole võimalik (polnud varem ise ka lugenud), ma loen ja selgitan sulle ja kahetsesin seda peatselt. Kõige jubedam raamat mida ma tean, ma ei imestaks, kui Kafka oleks mingite ainete mõju all seda kirjutanud.

Arvan, et kohustuslik kirjandus peaks kajastama suurelt osalt aega, milles koolilaps elab, neid muresid, mis meid ümbrtsevad ja erinevaid õpetlikke lahendusi. Ok, Vargamäe oma sookuivendusega võib jääda klassikaks, aga suur osa valikust on teismelistele nii igav, et nad nikerdavad need vastused pigem chatiga kui hakkavad aega raiskama.

Oh püha lihtsameelsus! Kui romaani oleks võimalik "seletada lühidalt", siis miks kirjanik kirjutab romaani ja mitte seletust?

[Külaline]

MIna lugesin, aga hiljuti gümnaasiumi lõpetanud poeg kuidagi üle lehe. Neid, mis meeldisid küll, aga paljud siiski huvi ei pakkunud. Ütles üsna õigesti, et ta ei leia mingit puutepunkti inimestega ja nende probleemidega, kui kogu sündmustik toimunud sada aastat tagasi. Kafka "Protsess" oli heaks näiteks, ütles, et ei saa mitte midagi aru. Suure lugejana väitsin, et pole võimalik (polnud varem ise ka lugenud), ma loen ja selgitan sulle ja kahetsesin seda peatselt. Kõige jubedam raamat mida ma tean, ma ei imestaks, kui Kafka oleks mingite ainete mõju all seda kirjutanud.

Arvan, et kohustuslik kirjandus peaks kajastama suurelt osalt aega, milles koolilaps elab, neid muresid, mis meid ümbrtsevad ja erinevaid õpetlikke lahendusi. Ok, Vargamäe oma sookuivendusega võib jääda klassikaks, aga suur osa valikust on teismelistele nii igav, et nad nikerdavad need vastused pigem chatiga kui hakkavad aega raiskama.

Kafka "Protsess" oli üks mu lemmikuid gümnaasiumis (mina lõpetasin selle 7 a tagasi). Mäletan, et soovitasin seda veel kahe käega oma õele, kel anti valida selle ja "Metamorfoosi" vahel. Samas üks mu teine lemmikraamat oli Arved Viirelaiu "Ristideta hauad", nii et ma olin/olen vist üldse imelik.

"Tõe ja õiguse" I osa 11. klassis ei läinud aga kohe mitte, nagu kuiva saepuru näriks. Lugesin selle läbi alles aastaid hiljem, kaanest kaaneni kaks korda. Siis järgnesid sellele juba ka ülejäänud epopöa osad ja teised Tammsaare teosed.

Suurim probleem on selles, et kui teos ei kõneta, siis paljude õpetajate lähenemine ei aita seda õpilasele omaks teha ega isiklikku sidet leida. Õpilane jäetakse teose käsitlemisega üksi. Alles hindelise kontrolli ajal selgub, kas ja kuidas ta sellest aru sai, lugemisprotsess ise pole toetatud. Loodetavasti teistes koolides on olukord parem, kui mul oli.

Kusjuures "Tõe ja õigusega" me tegelesime küll rohkem selles mõttes rohkem, et käisime Tammsaare muuseumis, kõndisime läbi raba ja külastasime ka kohalikku kirikut. Ometi ei suutnud ka see tekitada toona vähimatki huvi lugemise vastu, keskenduti peamiselt vaid autori eluloole. Mõelda vaid, kui palju oleks saanud seal raamatuga seostada neid eluruume, talutöödeks vajaminevat, miljööd, loodust ja kõike ning lahendada nendega seoses mingeid põnevaid mõtlemapanevaid ülesandeid. Ilmselt midagi mokaotsast kindlasti ära mainiti, et raamatus on sellest või tollest juttu, aga meelde küll ei jäänud. Lisaks muidugi sidumine tänapäevaga jäi täiesti kõrvale. Eeltöö tekstiga oli samuti puudu. Katkendeid oleks kohapealgi võinud lugeda, kui visuaal on silme ees. Ilmselt seepärast ka see kirjastiil nii võõras ja nõme tundus, palju murdekeelt ja meid ei valmistatud selleks mitte kuidagi ette. Võtsid raamatu kätte ja siis alles ahhetasid, et mis jura see siin veel on.

[Külaline]

Vabandust, telefon parandas Viirlaiu nime märkamatult ära enne.

[Külaline]

No kurat " Kadri" on küll väga hea ja kasulik raamat. Kõlbab tänasesse päeva ka hästi.

Sulle võib ju meeldida, aga see ei tähenda, et lastele ka meeldib. Ise pidin Kadrit 90ndatel lugema ja juba siis oli see raamat täiesti ajast ja arust. Saime kõvasti naerda.

[Külaline]

No kurat " Kadri" on küll väga hea ja kasulik raamat. Kõlbab tänasesse päeva ka hästi.

Sulle võib ju meeldida, aga see ei tähenda, et lastele ka meeldib. Ise pidin Kadrit 90ndatel lugema ja juba siis oli see raamat täiesti ajast ja arust. Saime kõvasti naerda.

Mis seal nii naljakat oli siis?

[Külaline]

Kas vastumeelselt lugemine on ka kasulik? Või lugema sundimine, kui ei taha?

[Külaline]

Mis seal nii naljakat oli siis?

Naljakas oli see, kui keegi ütles, et meil viisid rotid kodust kapsaraua ära. Selle peale ma naersin laginal.

[Külaline]

Kas vastumeelselt lugemine on ka kasulik? Või lugema sundimine, kui ei taha?

Ei ole kasulik.

[Külaline]

MIna lugesin, aga hiljuti gümnaasiumi lõpetanud poeg kuidagi üle lehe. Neid, mis meeldisid küll, aga paljud siiski huvi ei pakkunud. Ütles üsna õigesti, et ta ei leia mingit puutepunkti inimestega ja nende probleemidega, kui kogu sündmustik toimunud sada aastat tagasi.

Ma pidin omal ajal lugema Tolstoi "sõda ja rahu". No ei kõnetanud mind see raamat. Suutsin 50 lehte lugeda ja mingi kokkuvõtte teha. Samas Vilde "külmale maale" oli jälle huvitav (kuigi kurb). Tegevus toimus samuti vanal ajal. No võta siis kinni.

[Külaline]

Nooremal lapsel on vanakooli õpetaja. Loevad nõukaaja raamatuid nagu “Kadri” jt. Temal on küll raske, vihkab lugemist ja kirjanduse tund kohe üldse ei meeldi.

No kurat " Kadri" on küll väga hea ja kasulik raamat. Kõlbab tänasesse päeva ka hästi.

Mul poisslapsel just 5. klassis vaja Kadri läbi lugeda. Algust tegid nad tunnis kõik koos ja rohkem pole poiss raamatut kätte võtnud. Muidu teised kohustusliku kirjanduse teosed on väikese meeldetuletamisega läbi lugenud.

Kadri kohta ütles, et ei taha depressiivse lapse lugu lugeda. Ise lugesin Kadri lapsena korra (kasuema meeldis rohkem, ja seda lugesin kordi ja kordi) ja üritasin meenutada miskit head mida lapsele Kadrist rääkida. Midagi ei tulnud meelde. Tuli meelde, et ema surnud, isal uus elu, elas vaeselt vanaemaga keldrikorteris, jäi bussi alla, koolis kiusati, kelgumäel klassivend lükkas mäest alla niiet murdis jalaluu. Lõpuks suri vanaema ka ära. Mitte midagi positiivset ei tulnud meelde. Kindlasti oli, aga meelde ei tulnud. Seega on rakse last veenda, et ei ole depresiivse lapse lugulaul.

Ise lugesin kohustuliku kirjanduse läbi ja tavaliselt klass või paar varem. Osa meeldis, osa mitte. Osa klassikat käis vaatamata suurest lugemusest ikka mäekõrguselt üle pea. Nt isa Goriot. Oi kuidas ma vaevlesin.

Osa olen hiljem täiskasvanuna üle lugenud ja oma arvamust muutnud ka Nt Kuristik rukkis raamatust olime klassikaaslatega täiesti vaimustuses. Parim teos üldse! Nüüd täiskasvanuna lugedes tundus ikka lõputu teismelise soig ja hädaldamine tühiste probleemide üle.

[Külaline]

Mis seal nii naljakat oli siis?

Naljakas oli see, kui keegi ütles, et meil viisid rotid kodust kapsaraua ära. Selle peale ma naersin laginal.

See ei olnud "Kadris".