Kui ütlus on solvav

[Külaline]

Kui su üle heidetakse nalja või tunnete, et teise öeldu oli solvav, mida öelda, et ei hakataks lumehelbekeseks pidama? Pigem mõtlen ma andmaks teada, et teise ütlus, arvamus pole ok. Või on parem anda teada, et see ütlus oli solvav. See jälle tekitab selle lumehelbekese jutu.

[Külaline]

Ma ütlen otse: "Mulle ei meeldi kui mulle ... öeldakse, see on minu jaoks solvav". Kuidas teine muidu teadma peaks, et selline suhtlusviis sulle ei sobi. Kui peetakse lumehelbekeseks, siis las peavad - mis vahet seal on? Kui seda ei arvestata ning täie teadmisega samas toonis edasi lastakse, siis eemaldan end sellest olukorrast ning rohkem ei suhtle (või viin suhtluse absoluutse miinimumini, kui muud moodi pole võimalik).

[Külaline]

Vanasti öeldi: "Ma tegin nalja!" See oli samasugune tühistav lause nagu tänapäevane lumehelbekeseks nimetamine.

On olemas inimesed, kes ei oskagi teisiti suhelda kui kogu aeg mingeid torkeid tehes. Näiteks USA seriaalides hakkab see kohati väga silma, mõnes seriaalis on absoluutselt iga dialoogi taga mingi isiklik torge oma lähedase pihta ja selle järel lajatab vali taustanaer. Mõned on isegi naljakad, ent pikapeale muutub tüütuks ja ise ma küll ei tahaks elada perekonnas, kus mu abikaasa pidevalt mõnitab mu kehakaalu, liigset või vähest meiki, perenaiseoskuseid ja mõistust.

Solvamine on üldiselt selline asi, et kõik selles infoväljas sees olevad inimesed (kui nad on vaimselt terved) tajuvad, millal on tegu solvanguga ja millal niisama aasimisega. Kui on tegu ühekordse solvamisega, mis ei ole liiga allapoole vööd, siis ignoreeriks. Kui aga keegi konkreetselt hakkab pidevalt solvama, siis on tegemist kiusamisega, ja kiusamise puhul valab ignoreerimine ainult õli tulle, nüüd on vaja juba radikaalsemat sekkumist. Kõige parem on, kui sekkujaks oleks mitte ohver, vaid keegi kolmas isik, kes solvaja paika paneb. Siis solvaja näeb, et tal puudub toetus, ohvril aga on see olemas, ja lõpetab.

[Külaline]

Kui su üle heidetakse nalja või tunnete, et teise öeldu oli solvav, mida öelda, et ei hakataks lumehelbekeseks pidama? Pigem mõtlen ma andmaks teada, et teise ütlus, arvamus pole ok. Või on parem anda teada, et see ütlus oli solvav. See jälle tekitab selle lumehelbekese jutu.

Kui inimene, kelle üle aasitakse, ei naera kaasa ega isegi naerata, siis saabki teada, et pole ok. Ja nii saab ka ise sõnadeta teada anda, kui pole ok. Tavaliselt solvatud ise mahendavad olukorda kaasa naermisega vmt.

[Külaline]

Ma ütlen kohe "Et see nüüd oli küll veidi solvav".
Eks muidugi oleneb ka, mille peale öeldakse ja kes ütles.
Kui vaja, ütlen midagi sarkastilist vastu(kes selles aru ka saab).
Või siis nö lähen kaasa ja naeran enda üle koos sarkasmiga.

[Külaline]

Üks näide: sõbranna kutsus endale mõned külalised, sh minu. Olime mitmekesi tema kodu elutoas, kohvitasime ja sõime kooki. Sõbranna tõmbas kardina eest ja näitas koduaias paistvat kuuri, ise rääkis, kuidas tema mees oli selle valmis teinud. Kuur oli päris uhke, kahekorruseline ja ägedate värvidega. Ütlesin seda sõbrannale, no ühesõnaga kiitsin, et su mees tegi tõesti ilusa kuuri!

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Jäin sellise avalduse peale teda jahmunult vahtima, ei osanud teha midagi. Hetke pärast tulid meelde mõned krõbedad ja ennast kehtestavad sõnumid, ent selle ajaga oli sõbranna ettenägelikult juba jutu teisale viinud. Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi. Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

[Külaline]

Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

Kas astusid selle repliigi peale uksest välja, eelnevalt öeldes "sõbrannale": "Ma pean nüüd kahjuks lahkuma!" või sõid kooki edasi ja nõustusid oma mehe solvamisega poolvõõra inimese poolt?

[Külaline]

Üks näide: sõbranna kutsus endale mõned külalised, sh minu. Olime mitmekesi tema kodu elutoas, kohvitasime ja sõime kooki. Sõbranna tõmbas kardina eest ja näitas koduaias paistvat kuuri, ise rääkis, kuidas tema mees oli selle valmis teinud. Kuur oli päris uhke, kahekorruseline ja ägedate värvidega. Ütlesin seda sõbrannale, no ühesõnaga kiitsin, et su mees tegi tõesti ilusa kuuri!

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Jäin sellise avalduse peale teda jahmunult vahtima, ei osanud teha midagi. Hetke pärast tulid meelde mõned krõbedad ja ennast kehtestavad sõnumid, ent selle ajaga oli sõbranna ettenägelikult juba jutu teisale viinud. Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi. Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

Mina oleks jäänud mokk töllakil vahtima ja poleks osanud mitte kuidagi reageerida. Ilmselt oleks ka kooki edasi söönud jne. Alles hiljem oleks järgi mõelnud, et mis krt see nüüd oli. Ja tõenäoliselt ka suhtlemise katkestanud. Aga niimoodi kohe ja hetkel mina küll reageerida ei oska. Ma pean enne läbi mõtlema.

[Külaline]

Üks näide: sõbranna kutsus endale mõned külalised, sh minu. Olime mitmekesi tema kodu elutoas, kohvitasime ja sõime kooki. Sõbranna tõmbas kardina eest ja näitas koduaias paistvat kuuri, ise rääkis, kuidas tema mees oli selle valmis teinud. Kuur oli päris uhke, kahekorruseline ja ägedate värvidega. Ütlesin seda sõbrannale, no ühesõnaga kiitsin, et su mees tegi tõesti ilusa kuuri!

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Jäin sellise avalduse peale teda jahmunult vahtima, ei osanud teha midagi. Hetke pärast tulid meelde mõned krõbedad ja ennast kehtestavad sõnumid, ent selle ajaga oli sõbranna ettenägelikult juba jutu teisale viinud. Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi. Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

Mis sõnumid? Võtad oma koti ja lahkud.

[Külaline]

Üks näide: sõbranna kutsus endale mõned külalised, sh minu. Olime mitmekesi tema kodu elutoas, kohvitasime ja sõime kooki. Sõbranna tõmbas kardina eest ja näitas koduaias paistvat kuuri, ise rääkis, kuidas tema mees oli selle valmis teinud. Kuur oli päris uhke, kahekorruseline ja ägedate värvidega. Ütlesin seda sõbrannale, no ühesõnaga kiitsin, et su mees tegi tõesti ilusa kuuri!

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Jäin sellise avalduse peale teda jahmunult vahtima, ei osanud teha midagi. Hetke pärast tulid meelde mõned krõbedad ja ennast kehtestavad sõnumid, ent selle ajaga oli sõbranna ettenägelikult juba jutu teisale viinud. Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi. Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

Ma oleks kohe küisnud, et "Mismõttes äpu. Sa ei tunnegi mu meest!"

Selle näite puhul lumehelbeke sa küll ei ole. Tõesti on võõra inimese kohta niimoodi öelda väga ebaviisakas.

[Külaline]

Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi.

See pole ju siis sõbranna kui ta sinust mitte sittagi ei tea

[Külaline]

Üks näide: sõbranna kutsus endale mõned külalised, sh minu. Olime mitmekesi tema kodu elutoas, kohvitasime ja sõime kooki. Sõbranna tõmbas kardina eest ja näitas koduaias paistvat kuuri, ise rääkis, kuidas tema mees oli selle valmis teinud. Kuur oli päris uhke, kahekorruseline ja ägedate värvidega. Ütlesin seda sõbrannale, no ühesõnaga kiitsin, et su mees tegi tõesti ilusa kuuri!

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Jäin sellise avalduse peale teda jahmunult vahtima, ei osanud teha midagi. Hetke pärast tulid meelde mõned krõbedad ja ennast kehtestavad sõnumid, ent selle ajaga oli sõbranna ettenägelikult juba jutu teisale viinud. Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi. Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

Selline inimene ei ole sõbranna ja ei saa sõbrannaks. Kohe oleks pidanud reageerima, aga nagu minul ja eestlastel on, kõige parem vastus tuleb meelde 3 päeva hiljem On frenemy tüüpi "sõbranna", keda nagunii inimesena usaldada ei saa ega tohiks.

[Lenaa]

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Selle kohta on ütlus, et kui on sellised sõbrad, kellele veel vaenlasi vaja on!

[Külaline]

Ma mõelnuks, et see ütlus peab olema must huumor või loll nali. Ma ilmselt oleks takka kiitnud, et on jah tubli, pole äpu, sest poleks suutnud uskuda, et see on tõsimeeli öeldud.

[bobi]

Üks näide: sõbranna kutsus endale mõned külalised, sh minu. Olime mitmekesi tema kodu elutoas, kohvitasime ja sõime kooki. Sõbranna tõmbas kardina eest ja näitas koduaias paistvat kuuri, ise rääkis, kuidas tema mees oli selle valmis teinud. Kuur oli päris uhke, kahekorruseline ja ägedate värvidega. Ütlesin seda sõbrannale, no ühesõnaga kiitsin, et su mees tegi tõesti ilusa kuuri!

Ja selle peale vastas sõbranna mulle - sealsamas teiste juuresolekul: "No vot, minu mees on tubli, mitte mingisugune äpu nagu sul."

Jäin sellise avalduse peale teda jahmunult vahtima, ei osanud teha midagi. Hetke pärast tulid meelde mõned krõbedad ja ennast kehtestavad sõnumid, ent selle ajaga oli sõbranna ettenägelikult juba jutu teisale viinud. Kusjuures tegu oli suht uue sõbrannaga, kes polnud kunagi meie kodus käinud ega teadnud minu mehest praktiliselt mitte midagi. Huvitav oleks teada, kuidas siinsed arutlejad seda situatsiooni tajuvad - kas olen mina lumehelbeke, et selline lause kummastust tekitas, või on pigem sõbrants mats?

Ma oleks kohe küisnud, et "Mismõttes äpu. Sa ei tunnegi mu meest!"

Selle näite puhul lumehelbeke sa küll ei ole. Tõesti on võõra inimese kohta niimoodi öelda väga ebaviisakas.

Või oleks küsinud, et oo, kuidas sa mu meest nii lähedalt juba tunned.

[Külaline]

Seda lauset on väga raske isegi halva naljana võtta. Ma ei tahaks endale sellist sõbrannat. Varem või hiljem hakkab ta samamoodi alavääristama ka sind ennast, kui sind kohal pole. "Ainult äpu ei oska endale tublit meest valida"

[Külaline]

Võib olla ka variant, et teised "sõbrannad", kes sind/teid paremini tunnevad ON sinu mehe kohta midagi rääkinud, mis just tollele inimesele äpu mulje jätab.

[Külaline]

Võib olla ka variant, et teised "sõbrannad", kes sind/teid paremini tunnevad ON sinu mehe kohta midagi rääkinud, mis just tollele inimesele äpu mulje jätab.

Lisan, et tõesti raske uskuda, et võõras inimene sellist asja "naljana", musta huumorina vms ütleb. Kui jah, sellisel juhul tasuks sellisest inimesest kaarega mööda käia.

[Külaline]

Ma pakun, et see ütleja oli keskeas. Nii 50. Sest sõna äpu nooremad inimesed vist ei kasuta.
Ma ei tea, miks varem oli vaimukas öelda midagi, mida sa tegelikult ei arva. Või keerata ütlusel vinti suuresti üle, naerdes kellegi üle, aga tegelikult mitte naerdes vaid lihtsalt öeldes.