Kas ma olen lootusetult vananenud

[Külaline]

või mis see on?
Olen noorpere juures külas.
Ikka täiesti kutsutult.

Ühe oma väikse vea kohta ütlen: ohh, ma nii juhm.
Tõuseb hädaldamine: sa muudad mind niiii kurvaks, miks enda kohta nii ütled, miks endast niii halvasti mõtled jne

Antakse minule beebi toita. See sipleb, väänleb, kisub luti suust. Pobisen beebile: mis nüüd on, sööme nüüd ilusti.
Kuulen üleolevat häält: Ta ei oska sulle veel vastata!!

Noored teevad beebiga vastamisi kraaksuvaid hääli. Teen omaarust nalja: perekond Varesed.
Miks sa niii halvasti ütled, varesed on niiii vastikud linnud!

Minu aja inimesed oleksid rahulikult naljaga vastanud.
Miks nüüd on iga sõna noortele nii valus, ahistav, solvav, ärevust tekitav, ja mida kõike veel?

[Külaline]

Milleks mind siis külla kutsuda?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Ei, ma ei ole mingi naljavunts. Need loetletud peaaegu mu ainsad laused olidki. OK, tere ütlesin ja sisenedes ja head õhtut lahkudes.

[Külaline]

Eks nad loodavad pärandust, seetõttu kutsusid.

[Külaline]

Selline ongi see kurikuulus lumehelbekeste põlvkond.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Ei, ma ei ole mingi naljavunts. Need loetletud peaaegu mu ainsad laused olidki. OK, tere ütlesin ja sisenedes ja head õhtut lahkudes.

Nojah, siis oled ju tiba imelik. Midagi ei räägi ja kui midagi ütleb, siis viskab arusaamatuid "nalju". Pole ime, et klappi ei ole, kui on tõsine suhtlemisprobleem. Omavanustega saad muidu hästi läbi või? Millegipärast natuke kahtlen, sinu suhtlemisviis ei ole kuigi tavapärane. Juba paari kirja põhal oletaks, et tegemist on omamoodi inimesega, vanus ei puutugi asjasse.

[Külaline]

Ma ei olnud seal ainus külaline.

[Külaline]

või mis see on?
Olen noorpere juures külas.
Ikka täiesti kutsutult.

Ühe oma väikse vea kohta ütlen: ohh, ma nii juhm.
Tõuseb hädaldamine: sa muudad mind niiii kurvaks, miks enda kohta nii ütled, miks endast niii halvasti mõtled jne

Antakse minule beebi toita. See sipleb, väänleb, kisub luti suust. Pobisen beebile: mis nüüd on, sööme nüüd ilusti.
Kuulen üleolevat häält: Ta ei oska sulle veel vastata!!

Noored teevad beebiga vastamisi kraaksuvaid hääli. Teen omaarust nalja: perekond Varesed.
Miks sa niii halvasti ütled, varesed on niiii vastikud linnud!

Minu aja inimesed oleksid rahulikult naljaga vastanud.
Miks nüüd on iga sõna noortele nii valus, ahistav, solvav, ärevust tekitav, ja mida kõike veel?

Pada sõimab katelt. Öeldi paar asja, mis sulle veider tundub ja juba sa lähed internetti kogu eesti rahvale kurtma, et su laps ja ta pere on imelikud.

[Külaline]

Kirjutasin lootuses, et keegi õpetab kuidas noortega tohib käituda, et ükski sõna ei väärataks. Kas ainult lühilausetega küsimustele vastata?

[Külaline]

Pobisen beebile: mis nüüd on, sööme nüüd ilusti.
Kuulen üleolevat häält: Ta ei oska sulle veel vastata!!

Noored teevad beebiga vastamisi kraaksuvaid hääli.

Mina ka räägiks lapsega, mitte ei teeks kraaksuvaid hääli.
Praegu jah ei oska vastata, aga praegu laps kuuleb mida räägitakse, mille järgi õpib ja hakkab rääkima.

Praegusel juhul õpib kraaksuma.

[Külaline]

Sul ilmselt ei ole nende noortega millegipärast sooje ja sõbralikke suhteid.
Mu lapsed minuga sellisel moel pole kunagi suhelnud. Alati on rõõmsad olnud, kui ma nende lapsi hoian ja nende eest hoolitsen. Keegi pole kunagi iroonitsenud minu öeldud sõnade üle, kuidas nad saaksidki - on ju minuga koos üles kasvanud, kasutavad isegi samu väljendeid.
Või need ütlejad on miniad-väimehed, mitte su oma lapsed?
Seda pole meil ka juhtunud.

[Külaline]

Selline ongi see kurikuulus lumehelbekeste põlvkond.

Teemaalgataja on ju samasugune solvuja ja igat asja isiklikult võttev inimene.

[iiR]

Ma arvan, et need lihtsalt polnud sinu inimesed. Mitte polnud nooruses asi. Mu enda kogemus on pigem küll just optimistlik noorte huunorimeele ja -taju osas, jagavad matsu, on teravmeelsed.

[Külaline]

Ei sa pole vananenud. Lihtsalt olidki veidrad noored. Ära tee välja. Küll elu neid õpetab. Liiga vara vist said lapse.

[Külaline]

Kirjutasin lootuses, et keegi õpetab kuidas noortega tohib käituda, et ükski sõna ei väärataks. Kas ainult lühilausetega küsimustele vastata?

Sinu väljenduse põhjal tundub mulle, et tegelikult sa ei otsi siit üldse mitte mingeid nõuandeid, "kuidas noortega tohib käituda", vaid tahad siin ainult oma auru välja lasta. Need väljendid, mida sa kasutad (pealkiri kaasa arvatud), on passiivagressiivsed.

Mina ise olen 50-aastane, seega päris pubekas vast enam mitte. Kuid mu oma ema on samasuguse väljendusega. Kusjuures omapoolsed kirjeldused situatsioonidele erinevad sellest, mida mina näen, nagu öö ja päev. Tuleb, vaatab minu tegemisi ja nähvab midagi üleolevalt (näiteks halvustab mu toitu, halvustab riideid, mis ma oma lapsele selga olen andnud, halvustab mu abikaasat, et miks too ei teeni piisavalt palju raha jne); ning kui ma ausalt kommenteerin, et nii ei öelda, siis haarab silmapilk telefonitoru ja kaebab ära oma sõbrannadele, kasutades täpselt neidsamu väljendeid nagu sinagi. Oma kaebeid alustab ta alati stamplausetega nagu: "Ei tea, kas olen mina vana ja loll..." Ehk siis - teeb ennast näiliselt üle võlli hästi maha, oodates tegelikult, et siis kõik teised hakkaksid talle positiivselt vastu vaidlema ja ütleksid, et "Oh ei, ei ole sina vana ega loll, sa oled hoopis väga noor ja väga tark." Selline survestamine teisi end pidevalt kiitma jätab lapsiku mulje. Ning seejärel kirjeldab ta iseenda käitumist kui hella, õrna ja armastavat, isegi ta hääletoon on siis pehme ja leebe; kui aga seejärel matkib telefonis järele minu häält, muudab ta oma hääle nii valjuks, õelaks ja tigedaks, et kividki ilmselt sulaksid kaastundest ja haletsusest vaese vanakese vastu, keda "noored" hirmsasti terroriseerivat. Ometi ta ise ju tuli ja kukkus minu kodu ja mind ema ning perenaisena halvustama.

Arusaadavalt muudab selline asi ema ja täiskasvanud lapse suhted pingeliseks. Mis teie puhul seal täpselt olla võib, mina öelda ei oska. Aga seda tean ma küll, et tihtipeale võib ühe osapoole kirjeldus erineda nagu öö ja päev. Kui need konkreetsed näited, mis tõid, olid tõepoolest niisugused nagu ütled, siis on võimalik, et teil on taustal üleüldse pingelised suhted ja noored mingil põhjusel ei seedi sind. Jah, loomulikult võibki viga olla ka noortes, aga põhjuseid, miks keegi teisele nähvab, tasub analüüsida siiski natukene kaugemalt kui vaid nende paari konkreetse toodud näite varal. Nii et seda pead tegema, kui tahad päriselt suhteid noortega parandada.

Kui sa ise oma käitumist kõrvalt ei näe või oled kindel, et sa pole mitte midagi valesti teinud, tasub noortega sel teemal vestelda. Aga sel juhul tuleb sul kindlasti hoiduda lahmivast passiivagressiivsest süüdistamisest ja enese mahategemise kaudu endale kiituse lunimisest ning püüda tõepoolest hoida kurss eesmärgil, milleks on noortega suhete parandamine.

[Külaline]

Vot mina saan küll su murest aru, mul oma tütrega suht samad teemad. Me oleme iseenesest üsna lähedased, aga suheldes on pidevalt kerge mure, et millist nalja ta mõistab või millist mitte. Ok, ka mina ei pea kõiki kolleegide nalju alati naljakateks, sel juhul ma kas muigan viisakusest või siis olen lihtsalt vait. Miks ma peaks nalja tegijat hakkama kuidagi paika panema? Sest meil on erinev huumorimeel? Isegi kui see nali minu arvel käib, ma suudan sellega vabalt edasi elada, kuni otsese solvamisega tegemist ei ole. Ju ma siis olengi vana, aga olgu issand kiidetud, et ma sihuke hellik pole nagu praeguse aja noored. Kusjuures tõesti ei ole mina õpetanud pma tütart iga asja peale kindlameelselt protesteerima. Kust see tuleb, ma ei tea.

[Külaline]

Vot mina saan küll su murest aru, mul oma tütrega suht samad teemad. Me oleme iseenesest üsna lähedased, aga suheldes on pidevalt kerge mure, et millist nalja ta mõistab või millist mitte. Ok, ka mina ei pea kõiki kolleegide nalju alati naljakateks, sel juhul ma kas muigan viisakusest või siis olen lihtsalt vait. Miks ma peaks nalja tegijat hakkama kuidagi paika panema? Sest meil on erinev huumorimeel? Isegi kui see nali minu arvel käib, ma suudan sellega vabalt edasi elada, kuni otsese solvamisega tegemist ei ole. Ju ma siis olengi vana, aga olgu issand kiidetud, et ma sihuke hellik pole nagu praeguse aja noored. Kusjuures tõesti ei ole mina õpetanud pma tütart iga asja peale kindlameelselt protesteerima. Kust see tuleb, ma ei tea.

Aga kas selle peale ei ole mõelnud, et äkki ei viskaks neid nalju siis, kui need pingeid tekitavad? Sinu arvamus on see, et sina ennast ei muuda, kompromisse ei tee, tingimata on viga vastaspooles, see muutku ennast. Aga kas paar kahtlase väärtusega nalja kaaluvad üle suhte tütrega, sellele sa ei mõtle. Sa pole ju ise sugugi parem.

[Külaline]

Noored ei teegi ju nalja, rääkimata eneseirooniast. Nii ei saa nad ka teise tehtud naljast aru.

[Külaline]

Noored teevad beebiga vastamisi kraaksuvaid hääli. Teen omaarust nalja: perekond Varesed.
Miks sa niii halvasti ütled, varesed on niiii vastikud linnud!

Olen TA
Mida oleksin võinud öelda? Oo, ööbikupere (kuigi tegid kraaksatusi)? Seda oleks ehk pilkamisena tajutud?
Või vaikima?

[Külaline]

Noored teevad beebiga vastamisi kraaksuvaid hääli. Teen omaarust nalja: perekond Varesed.
Miks sa niii halvasti ütled, varesed on niiii vastikud linnud!

Olen TA
Mida oleksin võinud öelda? Oo, ööbikupere (kuigi tegid kraaksatusi)? Seda oleks ehk pilkamisena tajutud?
Või vaikima?

Äkki räägiks lihtsalt midagi muud, mitte ei kommenteeriks kogu aeg. Minu ema oli samasugune nagu sina. Tuli külla, suurem osa aega oli vait, midagi ei rääkinud ja siis hakkas kommenteerima küll lapse riideid, et näe, püksid vist natuke väiksed, miks sa teed midagi nii, miks naa, kook ka natuke kuivavõitu jne, jne. Ei ole selline meeldiv vestlus, tema ise seda muidugi ei tabanud.