Kas ma olen lootusetult vananenud

[Külaline]

Üldiselt olen mina sama probleemiga. Mu tütar on nii tundlik igasuguse ütlemise suhtes. Tegelikult ei ütle ma juba aastaid midagi, mida ma päriselt arvan ja mõtlen. Mitte tema suhtes, tema kuuldes, vaid elust üldse ja endast ka. Tänapäevases mõistes vist saab seda nimetada positiivsuseks või pigem toksiliseks positiivsuseks. Toksiline on see seepärast, et ma tegelikult ju nii ei arva, vaid ma varjan oma mõtteid, et olla positiivne. Sellisena, kes ma olen, ma oma tütrele ei meeldi ja ma pean olema nagu keegi teine. Kuhu see viib, ma mõtlen.

Aga võib-olla teeb su tütar samamoodi? Kusjuures, võib-olla on tema teinud seda terve eluaeg?

Ma ise ei jõua ära imestada, kust küll võtab 70-aastane raudkindla usu, et 50-aastane on mingi tobuke, keda tema püha kohus on lakkamatult õpetada ja kamandada, ning kes peab eluaeg tegema täpselt tema tahtmist. Kellele peab aru andma, et kus sa käid ja mis nimelise sõbrannaga ja kui otsustad minna oma perega (abikaasa ja lastega) näiteks nädalasele soojamaareisile, siis pead ennem kuulama tema halvustamist ja sõimu, et ah mis sa sinna lähed ja kas ei oska mujale raha loopida, mingi mõttetu lillelaps oled, kes ei saa üldse aru, kuidas "tegelikult" peab elama. Ja kui oled aastakümneid püüdnud oma emale viisakalt öelda, et ärgu sekkugu oma kamandamisega, kui keegi pole kamandamist palunud, siis lõpuks väsid ja jäädki lihtsalt vait, surud hambad kokku ja lased pingetel koguneda. Ning kui ema viskab mingi omast arust "nalja", siis plahvatad. Kusjuures ema ise ei paista arugi saavat, et teisi inimesi nõnda ei kohelda.

[Õis]

Ega seda tea jah, äkki ongi teinud eluaeg nii. See on ju halb tulemus.
Ma võrdleks seda selle olukorraga, kui hakatakse koos elama ja püütakse end paremana näidata. Tulemus pole siis ka hea. Samas, kui näidata end sellisena, kes oled, teha endale omaseid nalju, nagu teemategija, pole ka teisele vastuvõetav. Või siiski on. Ta lihtsalt ütleb selle välja. See peaks siis ju hea olema? Selles loos on naljakas see varese värk. Ok kraaksumine on lapse puhul täitsa ok. Minu arust võib teha lapsele kõiki selliseid veiderdusi, see on mäng. Võib öelda ka perekond varesed. Kõik see on mäng edasi. Aga arusaamatu ja naljakas on- varesed on vastikud. Ise mängivad seda "vastikut "lindu. miks? teemategija püüab olla väga õige kõiges ja talle tundub, et ta käitub kogu aeg valesti, sest tal on selline Ütleja tütar.

[Külaline]

Mulle tundub, et sellised vastattsikku ärritumised ja "mina ei või ikka midagi öelda" käivad juba aastakümnete pingeliste ja suhtemuredega perekondadega eriti ema-tütre puhul (pojad isad hajuvad lihtsalt kodust minema, kui kodus paha olla on ja saetakse närve). Kui mõlemad on üksteisega suheldes pinges või lausa pidevas kaistepositsioonis. Minu meelest selline TA kirjeldatud olukord on reaktsioon olekski tütrel, kelle ema õpetab ja kamandab liiga palju täiskasvanud inimese elu ja ei sa aaru, millal tagasi tõmmata. Ja ema siis ei saa aru, "mida ta jälle valesti ütles ja ega mina ei või ju midagi öelda!" See stamplause käi enamasti emade repertuaaris, kes kogu aeg ütlevad liiga palju, tegelikult (või on juba lapsepõlvest saati see olnud).

[Õis]

Üldiselt olen mina sama probleemiga. Mu tütar on nii tundlik igasuguse ütlemise suhtes. Tegelikult ei ütle ma juba aastaid midagi, mida ma päriselt arvan ja mõtlen. Mitte tema suhtes, tema kuuldes, vaid elust üldse ja endast ka. Tänapäevases mõistes vist saab seda nimetada positiivsuseks või pigem toksiliseks positiivsuseks. Toksiline on see seepärast, et ma tegelikult ju nii ei arva, vaid ma varjan oma mõtteid, et olla positiivne. Sellisena, kes ma olen, ma oma tütrele ei meeldi ja ma pean olema nagu keegi teine. Kuhu see viib, ma mõtlen.

Postitus on kustutatud

Mida nüüd öelda selle vastuse peale, kus inimene oletab midagi, mis pole tõde, vaid tema arvamus. Hakata seda ümber lükkama, enda elustiili talle selgitama? Ta teab "täpselt" kuidas ma elan. Mida vastata sellise kindla arvamuse või eelarvamuse peale? Kas tasub hakata end õigustama või selgitama midagi üldse? Ta ju ei taha kuulda, et ta eksis. Aga enda eest peaks ikka seisma?

[Külaline]

Üldiselt olen mina sama probleemiga. Mu tütar on nii tundlik igasuguse ütlemise suhtes. Tegelikult ei ütle ma juba aastaid midagi, mida ma päriselt arvan ja mõtlen. Mitte tema suhtes, tema kuuldes, vaid elust üldse ja endast ka. Tänapäevases mõistes vist saab seda nimetada positiivsuseks või pigem toksiliseks positiivsuseks. Toksiline on see seepärast, et ma tegelikult ju nii ei arva, vaid ma varjan oma mõtteid, et olla positiivne. Sellisena, kes ma olen, ma oma tütrele ei meeldi ja ma pean olema nagu keegi teine. Kuhu see viib, ma mõtlen.

Postitus on kustutatud

Mida nüüd öelda selle vastuse peale, kus inimene oletab midagi, mis pole tõde, vaid tema arvamus. Hakata seda ümber lükkama, enda elustiili talle selgitama? Ta teab "täpselt" kuidas ma elan. Mida vastata sellise kindla arvamuse või eelarvamuse peale? Kas tasub hakata end õigustama või selgitama midagi üldse? Ta ju ei taha kuulda, et ta eksis. Aga enda eest peaks ikka seisma?

Samamoodi oletad ju sina (või kes iganes selle kommentaari kirjutas), et tütar on ülitundlik ja toksiliselt positiivne. Ja tood põhjenduseks, et sa ei saa juba aastaid öelda, mida sa arvad temast, endast ja elust üldse. Ja nimetad seda toksiliseks positiivsuseks, kui sellistel teemadel negatiivseid asju ei saa rääkida. Minu jaoks jälle on täiesti arusaamatu, miks peab kogu aeg kurtma. Näen seda ka oma vanemate sugulaste pealt. Pidev ving käib. Ükskõik, milllal ma helistan ja küsin, kuidas läheb, jutt veeretatakse ikka sinna, et "kas sa kuulsid, ükskpäev rääkis telekas, kui palju need ametnikud palka saavad seal nõukogudes". Ütlen otse, et mind absoluutselt ei huvi, palju keegi kusagil nõukogus palka saab. Ja mul ei ole mingit soovi selle üle arutleda. Siis vastuseks tuleb, et nojah, sinuga ei saa ju millestki rääkida. Ei saa jah, kui see rääkimine on ainult üks pikk ving selle üle, kui halvasti kõik on. Kui sa räägiks sellest, mis raamatut sa lugesid või mis kontserdil käisid, ma arutleksin hea meelega. Aga kui hakkab jälle üks ving ja hala tulema, siis tõesti, jutt on lühike.

[Külaline]

Mida nüüd öelda selle vastuse peale, kus inimene oletab midagi, mis pole tõde, vaid tema arvamus. Hakata seda ümber lükkama, enda elustiili talle selgitama? Ta teab "täpselt" kuidas ma elan. Mida vastata sellise kindla arvamuse või eelarvamuse peale? Kas tasub hakata end õigustama või selgitama midagi üldse? Ta ju ei taha kuulda, et ta eksis. Aga enda eest peaks ikka seisma?

Siin on palju vastuseid just selliste "ega mina ei või ju midagi öelda!" emade lastelt, nagu näha. Annavad iseenda emaga suhtlemisest saadud haavad kohe tunda ja panevad vastama. (Ja kui pole ema, on selline ämm või mõni ikka suguvõsas leidub.) Kui sa tõepoolest ei ole selline, pole ju põhjust ka ärrituda, sest tõde teda sina paremini? Või ikka nagu sai pisut pihta ka? Sest muidu ei oleks reaktsioonigi tulnud, kui oleks täiesti mööda jutt.

[Külaline]

Üldiselt olen mina sama probleemiga. Mu tütar on nii tundlik igasuguse ütlemise suhtes. Tegelikult ei ütle ma juba aastaid midagi, mida ma päriselt arvan ja mõtlen. Mitte tema suhtes, tema kuuldes, vaid elust üldse ja endast ka. Tänapäevases mõistes vist saab seda nimetada positiivsuseks või pigem toksiliseks positiivsuseks. Toksiline on see seepärast, et ma tegelikult ju nii ei arva, vaid ma varjan oma mõtteid, et olla positiivne. Sellisena, kes ma olen, ma oma tütrele ei meeldi ja ma pean olema nagu keegi teine. Kuhu see viib, ma mõtlen.

Aitabki see vana hea "kui midagi head pole öelda, ära ütle midagi". Sellised "mina ei või midagi öelda"-emad on passiivagressiivsed, selle tunnetab juba ammu hellakstehtud närvidega tütar oma emaga suheldes juba kehahoiakust ära, mida ema "tegelikult arvab". Teesklemine ei aita midagi. Küllap oletegi erinevad ja erinevaks kasvanud inimesed oma tütrega, laske siis üksteisel rahulikult olla, et pea pidevalt midagi arvama ja ei ole vajagi. Jututeemasid on küllalt vast mõlemale sobivaid maailmas veel.

[Õis]

Mida nüüd öelda selle vastuse peale, kus inimene oletab midagi, mis pole tõde, vaid tema arvamus. Hakata seda ümber lükkama, enda elustiili talle selgitama? Ta teab "täpselt" kuidas ma elan. Mida vastata sellise kindla arvamuse või eelarvamuse peale? Kas tasub hakata end õigustama või selgitama midagi üldse? Ta ju ei taha kuulda, et ta eksis. Aga enda eest peaks ikka seisma?

Siin on palju vastuseid just selliste "ega mina ei või ju midagi öelda!" emade lastelt, nagu näha. Annavad iseenda emaga suhtlemisest saadud haavad kohe tunda ja panevad vastama. (Ja kui pole ema, on selline ämm või mõni ikka suguvõsas leidub.) Kui sa tõepoolest ei ole selline, pole ju põhjust ka ärrituda, sest tõde teda sina paremini? Või ikka nagu sai pisut pihta ka? Sest muidu ei oleks reaktsioonigi tulnud, kui oleks täiesti mööda jutt.

Mind huvitab see asi väga. Seepärast vastasingi. Vahel öeldakse et targem annab järele. Ka see on huvitav ütlus, kui mõtlema hakata. Igatpidi huvitav. Seega peab selle ütleja juba end targemaks ja paremaks. Aga äkki ikka peaks teist pidurdama?
Siis veel öeldakse, et lapsed kes julgevad öelda, ongi saanud õige kasvatuse. Sest kui ta ka kodus ja oma lähedastele ei julge midagi öelda...see on ju ka halb. Aga emad küll tunnevad nii, et ei saagi enam midagi öelda. Miks siis nii? Selles teemaalgataja teemas on ütlemised aga täitsa tühistel teemadel, aga häiritust ja solvumist on nii palju. Nagu ei oskaks enam vahet teha elus olulistel ja ebaoluliatel asjadel. Tuleb see sellest tänapäeval palju räägitavast tundekasvatusest, kus solvumine näitab et teine käitus minu jaoks halvasti. Julgetakse solvuda ja öelda seda välja. Ja öelda välja igasugu tundeid, mida teise ütlemine tekitab. Sedapidi vaadates on kõik ju hoopis hästi.

[Külaline]

Ja öelda välja igasugu tundeid, mida teise ütlemine tekitab.

Öelda arvestamata mida see teises tekitab. Mina=maailm. Hoidke eest!

[Külaline]

Üldiselt olen mina sama probleemiga. Mu tütar on nii tundlik igasuguse ütlemise suhtes. Tegelikult ei ütle ma juba aastaid midagi, mida ma päriselt arvan ja mõtlen. Mitte tema suhtes, tema kuuldes, vaid elust üldse ja endast ka. Tänapäevases mõistes vist saab seda nimetada positiivsuseks või pigem toksiliseks positiivsuseks. Toksiline on see seepärast, et ma tegelikult ju nii ei arva, vaid ma varjan oma mõtteid, et olla positiivne. Sellisena, kes ma olen, ma oma tütrele ei meeldi ja ma pean olema nagu keegi teine. Kuhu see viib, ma mõtlen.

Postitus on kustutatud

Mida nüüd öelda selle vastuse peale, kus inimene oletab midagi, mis pole tõde, vaid tema arvamus. Hakata seda ümber lükkama, enda elustiili talle selgitama? Ta teab "täpselt" kuidas ma elan. Mida vastata sellise kindla arvamuse või eelarvamuse peale? Kas tasub hakata end õigustama või selgitama midagi üldse? Ta ju ei taha kuulda, et ta eksis. Aga enda eest peaks ikka seisma?

See kes sulle seda kirjutas, ongi ise selline tütar. Noor, alles ennast leidev inimene kes samuti tahab ise kõiges hästi õige olla, siis ta parastab ja püüab hästi üleolevalt suhtuda. Kaitserefleks vms.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Ei tea jah mida võib, lasteraamatutes on ka kurjad nõiad ja hundid

[Külaline]

Selles teemaalgataja teemas on ütlemised aga täitsa tühistel teemadel, aga häiritust ja solvumist on nii palju. Nagu ei oskaks enam vahet teha elus olulistel ja ebaoluliatel asjadel. Tuleb see sellest tänapäeval palju räägitavast tundekasvatusest, kus solvumine näitab et teine käitus minu jaoks halvasti.

Selles teemaalgatuses oli solvuja ja pisiasjadest probleemi kiskuja ja detailide üle nämmutaja just küll see vanem generatsioon ju. Kes siis siin ei osanud teha vahet olulisel (et näed oma lapselast ja lapse peret) ja ebaolulisel (mõttetul kraaklemisel, mille oleks vabalt võinud lihtsalt kõrvust mööda lasta, sest probleemi tegelikult ei olnud). Ei, solvumine ei ole tundekasvatuse kõrgklass.

[Külaline]

Selles teemaalgataja teemas on ütlemised aga täitsa tühistel teemadel, aga häiritust ja solvumist on nii palju. Nagu ei oskaks enam vahet teha elus olulistel ja ebaoluliatel asjadel. Tuleb see sellest tänapäeval palju räägitavast tundekasvatusest, kus solvumine näitab et teine käitus minu jaoks halvasti.

Selles teemaalgatuses oli solvuja ja pisiasjadest probleemi kiskuja ja detailide üle nämmutaja just küll see vanem generatsioon ju. Kes siis siin ei osanud teha vahet olulisel (et näed oma lapselast ja lapse peret) ja ebaolulisel (mõttetul kraaklemisel, mille oleks vabalt võinud lihtsalt kõrvust mööda lasta, sest probleemi tegelikult ei olnud). Ei, solvumine ei ole tundekasvatuse kõrgklass.

Äkki sina kui noor generatsioon jätad vanema generatsiooni arvamused vahele? Lihtsalt sa ei suuda vähese elukogemuse baasil suhestuda ja sul pole mingit ettekujutust milline oled ise lapselapsevanem ja hoiad kunagi oma lapse lapsi. Kas on nii noorelt vaja vanainimeseks saada? Võiksid hoopis noortega noorte probleemidest arutleda, sest see on sinu tänane maailm.

[Külaline]

Äkki sina kui noor generatsioon jätad vanema generatsiooni arvamused vahele? Lihtsalt sa ei suuda vähese elukogemuse baasil suhestuda ja sul pole mingit ettekujutust milline oled ise lapselapsevanem ja hoiad kunagi oma lapse lapsi. Kas on nii noorelt vaja vanainimeseks saada? Võiksid hoopis noortega noorte probleemidest arutleda, sest see on sinu tänane maailm.

Jälle panid puusse oma eeldusega, ei tule välja see, kas pole juba mitu korda öeldud, et selgeltnägijaks sa ei kõlba. Mul juba om lapselapsed ja oma lastega ma pole kunagi niimoodi nääklemisvõistlusi pidanud. Ei räägi mina nendega kunagi nii ja ei vasta nemad ka mulle nii.

[Külaline]

Kui sa räägiks sellest, mis raamatut sa lugesid või mis kontserdil käisid, ma arutleksin hea meelega

Postitus on kustutatud

Võibolla olen käinud/lugenud? Võibolla olen kuulnud samu teoseid teises esituses või samu esitajaid teisel kontserdil? Võibolla olen lugenud teisi sama autori teoseid või teisi teoseid samast žanrist? Lõppeks võib arutada ka sama ajastu muusika või raamatute üle. Või lihtsalt rääkida tänapäeva kultuurimaastikul toimuvast. Miks peab oma aega raiskama mingite võõraste inimeste palkade (hindade, sõja, koroona, naabrinaise, lapselapse, väimehe jne) üle kurtmiseks? Kuidas see kurtmine, ving ja hala maailma paremaks või kedagi õnnelikumaks muudab?

[Külaline]

Või lihtsalt rääkida tänapäeva kultuurimaastikul toimuvast.

Et oleks nagu ühtmoodi maitse

[Külaline]

Või lihtsalt rääkida tänapäeva kultuurimaastikul toimuvast.

Et oleks nagu ühtmoodi maitse

Ei peagi olema. Seda huvitavam ongi arutleda. Üksteisesse hästi suhtuvad inimesed räägivadki erinevatest filmidest/etendustest/kontsertidest/näitustest oma seisukohalt. Kes on näinud, kes pole, huvitav on kuulata, mis muljeid tekitas.

[Külaline]

Või lihtsalt rääkida tänapäeva kultuurimaastikul toimuvast.

Et oleks nagu ühtmoodi maitse

Ei peagi olema. Seda huvitavam ongi arutleda. Üksteisesse hästi suhtuvad inimesed räägivadki erinevatest filmidest/etendustest/kontsertidest/näitustest oma seisukohalt. Kes on näinud, kes pole, huvitav on kuulata, mis muljeid tekitas.

Just. Sellistel teemadel võib vabalt tunde vestelda. Ja see on huvitav ja tore. Minu pärast võib kasvõi lauamänge mängida, mis on samuti vahva. Peaasi, et ei kurdeta ega vinguta. See on kõige hullem.

[Külaline]

Väga igav on kuulata heietust reisist või kontserdist kus ise ei käinud.

[Külaline]

Väga igav on kuulata heietust reisist või kontserdist kus ise ei käinud.

Kuidas kellelegi. Mulle väga meeldib teiste arvamusi kuulata. Nii mitmegi reisi olen oma laste soovituste peale teinud ja mitmeid näitusi vaadanud. Etendusi vähem, selles osas meil päris üks maitse pole.