Kas teid palvetamine on aidanud?

vana hea klassika
Tolmukübe
Postitusi: 1884
Liitunud: 13 Nov 2024 13:17
Kontakt:

Kas teid palvetamine on aidanud?

Postitus Postitas Tolmukübe »

Ma ei mõtle sellist palvetamist, kus nagu enam-vähem on tulemus ette teada, seal vbl oleks nagunii selline resultaat tulnud. Vaid midagi vähem ette aimatavat. Mitu korda teid palvetamine on aidanud? Kuidas te palvetate?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Palvetamine on niivõrd isiklik asi, et seda avalikus foorumis võõrastele vähemalt mina kirjeldama ei hakka. Ütlen vaid, et jah, ma palvetan, kusjuures kirikus pole mitu aastat käinud.
Minu arvates ei olegi palvetamine tingimata usklike teema. Vaid oma mõjult on palvetamine sama mis näiteks psühholoogi juures käimine: räägid oma mõtted välja ja seekaudu saadki teatud aspektist võttes abi. Saad endale juurde julgust mingi asi ära teha, mingi samm ette võtta. Sealjuures pole vahet, kas räägid iseendale, sõbrale, kaaslasele, Jumalale või psühholoogile.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Minu vanaema oli tõsiusklik. Tema luges ikka õhtul palve. Tema sõnde kohaselt palve aitas. Kes olen mina, et öelad, et see on vale. Kui inimene uskus, et aitab, siis on ju hästi. Palvel on rahustav mõju, alati ei peagi midagi endale paluma.
Mina loen ka mõnikord enne uinumist Meie isa palvet.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Vastan irooniaga- jah, on keeranud niigi pekkis asjad veel hullemini pekki :mrgreen:
Ehk siis- ei ole. Ainult hullemaks teinud kõike. Seetõttu olen peale paari korda proovimist millalgi ammu, sellest igaveseks loobunud ja usuga seonduv on mulle täiesti antipaatne peale seda..
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Tolmukübe kirjutas: 27 Nov 2024 08:25 Ma ei mõtle sellist palvetamist, kus nagu enam-vähem on tulemus ette teada, seal vbl oleks nagunii selline resultaat tulnud. Vaid midagi vähem ette aimatavat. Mitu korda teid palvetamine on aidanud? Kuidas te palvetate?
Palvetamine ei tähenda automaatselt palumist selle eest, et sulle midagi antaks või midagi läheks sinu tahtmist mööda. Palvetamine on eelkõige seisund. Nagu mediteerimine. Minu enda jaoks on palve kõige toimivam siis, kui ma suudan seda tehes saavutada seisundi, kus ma tunnen, et "sündigu sinu, mitte minu tahtmine". See on väga vabastav ja annab tunde, et kosmilises plaanis läheb kõik oma õiget rada.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Anonymous kirjutas: 27 Nov 2024 09:12Vastan irooniaga- jah, on keeranud niigi pekkis asjad veel hullemini pekki :mrgreen:
Ehk siis- ei ole. Ainult hullemaks teinud kõike. Seetõttu olen peale paari korda proovimist millalgi ammu, sellest igaveseks loobunud ja usuga seonduv on mulle täiesti antipaatne peale seda..
Sama. Mitte just palvetanud, pigem palunud, et lapse matemaatikaeksamid/-kontrolltööd hästi läheks. Just nendel kordadel läks halvasti.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Isikliku vastutuse lükkamine mingi müstilise olendi peale, et "sündigu sinu tahtmine" võib teatud juhtudel vabastavalt mõjuda tõesti. Aga kui sa ikka ise ennast ei aita, ei tee seda ka ükski palve, jumal, nõid ega muu kummardatav puuslik.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Imelik lugu oli, korra palusin tütre perele kõike head ja paari päeva pärast sain teate, et tema elukaaslasel õlg valutab. Jummala terve noor mees, füüsilist tööd ega trenni ei teinud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 27 Nov 2024 13:17 Isikliku vastutuse lükkamine mingi müstilise olendi peale, et "sündigu sinu tahtmine" võib teatud juhtudel vabastavalt mõjuda tõesti. Aga kui sa ikka ise ennast ei aita, ei tee seda ka ükski palve, jumal, nõid ega muu kummardatav puuslik.
Sa ei saanud üldse pointile pihta. Ma tõin just välja, et palvetamine ei ole mingi konkreetse probleemi lahendamine - neid lahendad sa ise, vastavalt olukorrale. Palvetamine on mediteerimine, et laiemas plaanis läheks kõik nii, nagu minema peab. Mida iganes siis keegi selle all mõtleb.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 27 Nov 2024 13:17 Isikliku vastutuse lükkamine mingi müstilise olendi peale, et "sündigu sinu tahtmine" võib teatud juhtudel vabastavalt mõjuda tõesti. Aga kui sa ikka ise ennast ei aita, ei tee seda ka ükski palve, jumal, nõid ega muu kummardatav puuslik.
Olen palvetanud küll. Ikka pisarateni välja. Usklik ma pole, aga olen palunud mingeid võimsaid vägesid appi oma ülihaigele koerale, kelle ravimise pärast ma nädala ka koolist puudusin, sest iga paari tunni tagant pidi midagi tegema (teismelisena, koer sai terveks ja elas kõrge vanaduseni).
Olen palunud ka oma lapselapse pärast, kes sai mürgituse.
Just asjade pärast, mille heaks ma ise enam midagi rohkemat teha ei saa.
Vahel istun kuupaistel aias kivi otsas ja lihtsalt tänan kedagi/midagi tundmatut, kes on meile nii elamisväärt elu võimaldanud ja õnnetused eemal hoidnud.
Annab hingerahu jah.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mind on aidanud. Olen Jumalat palunud vaid mõned korrad elus, kui on olnud tõsine hirm. Ja halba ei juhtunud. Kas see oli minu palumisest, ei saa ma kindel olla. Aga kui on väga õudne olla, siis on palvetamine juba iseenesest rahustav tegevus. (Jäin praegu mõtlema, et mis on ülde palvetamine? Igapäevaselt ma ju ei loe mingeid palveid.)
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Ei tea, kui mu ema suri... ta oli vanausuline, ma olen ise ka lapsena ristitud, aga ma ei fänna religiooni. Käisin kirikus ja panin talle küünlad, sellised peenikesed nagu nende usulisteks kombeks. Mulle jättis vene kirik hea mulje, seal olid kõik soojad inimesed. Keegi ei küsinud midagi, kõik nagu mõistsid kuigi mul oli tookord nutt kurgus. Muidugi ei muuda mingi vahaküünlad midagi, aga siiski. Ta suri, st mu ema, sellega oli raske leppida, aga samas, äkki ta elab edasi kusagil kus on veel parem... lihtsad inimesed elavad ikka oma elu edasi, olenemata poliitikast.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Olen käinud päris palju erinevates riikides kirikutes. Mitmes Jumalaema kirikus, ka Pariisis vahetult enne põlengut. Ka mõnedes väga imelikes paikades asuvates pisikestes pühakodades. Nt mäetipus või koopas või täiesti tühermaal. Nende kirikute aura juba paneb küünalt süütama ja oma lähedaste heaolu peale mõtlema. Ei ole lugenud ühtki tuntud palvet, aga küünlaid olen igal pool süüdanud nii lastele kui ka lastelastele head soovides. Tõsi, vahel natuke endale kah.
Mu mees, kes on täielik ateist, teeb seda alati samuti - paneb mõne küünla põlema ja soovib lähedastele head.
Mõnes üüratus kirikus viibides käid tõesti nagu puhastustulest läbi. Paljudes on vägagi mõjuvaid näitusi. Nt millalgi Amsterdamis ühes kirikus näitus, mis väljendas kodutute elu. Ja hakkadki mõtlema millegi suurema ja ülevama peale. Hing saab läbi raputatud.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kas ja kuidas seal küünla eest maksma peab?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 27 Nov 2024 23:43 Kas ja kuidas seal küünla eest maksma peab?
Ei pea üldse, kui ei taha. Keegi ei kontrolli. On küll kirjas, palju küünal võiks maksta, aga mida sa karpi või alusele poetad, on südametunnistuse asi. Pole sattunud kuskil kirikusse, kus inimene leti tagant raha vastu küünalt müüks.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mina olen täielik skeptik ja ateist, aga palvetan ikka. Mitte otseselt jumala poole. See on selline mediteeriv tegevus, oled ise "oma jumalaga" kahekesi. Näiteks sünnituse ajal ma palvetasin. Palvetamine minu jaoks ei tähenda millegi palumist. See on lihtsalt suhtlemine millegagi, mis on kusagil kõrgemal tasemel. Ja ma veelkord rõhutan, et jumalasse või muusse paranormaalsesse ma ei usu üldse.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Veel rumal küsimus, millega süüdata tuleb?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 27 Nov 2024 23:52 Veel rumal küsimus, millega süüdata tuleb?
Alati on põlenud palju küünlaid, süütan nendest. Enamasti on pühakojas ka üks suurem põlev küünal lähedal. Ilmselt uste avamise ajal ongi juba see põlemas, kust esimene tulija oma küünlale tule saab.
Aga on ka kirikuid, kus saad süüdata vaid leed-küünla. Millest on kahju, aga mis teha, kui elav leek tundub ohtlik.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 28 Nov 2024 00:07 Postitus on kustutatud
Pole vaja teda ometi ärritada!
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mina ei ole kunagi palvetanud ja ei kavatse seda ka edaspidi tegema hakata. Jumalat ei ole olemas. Kõik, mis meie elus juhtub, on juhus ja asjaolude kokkulangemine. Aidata saan ennast ja teisi ise, kui saan, ja kui ei saa, siis ei saa. Hingerahu tuleb enese seest, mitte mingi abstraktsiooni poole kummardades.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Mammut ja 5 külalist