Külaline kirjutas: ↑01 Dets 2024 12:28
Tegelikult saab igasuguse sissetuleku kõrvalt säästa. See on lihtsalt mõtteviisi küsimus. Paljud mõtlevad sinu moodi - ah, mul on nii väike sissetulek ja selle kõrvalt ei saa midagi säästa. Aga saab! Igakuised kulutused on ju erinevad. Näiteks, suvel ei ole vaja kütte eest maksta. Seega, kommunaalid on oluliselt madalamad kui talvel. Nii et pane kõik see raha kõrvale nendel kuudel, mil kommunaalkulud on väiksemad.
Kui saad tulumaksu tagastust - pane kõrvale. Kui saad mingeid toetusi a la jõulutoetus kuskilt omavalitsusest (lastega ju tihtipeale saab) - pane kõrvale.
Täielik lollus on võtta kiirlaene/väikelaene ja samal ajal väita, et koguda ja säästa ei ole võimalik. Kuidas sa siis laenu saad tagasi maksta, aga seda sama summat, mille maksad laenu tasumiseks, näiteks eelnevalt koguda ei saa?
Säästud ju ongi ootamatute kulutuste või olukordade jaoks. Jah - nullib ära. Ja siis hakkad jälle koguma. See peakski olema eluviis, mis toimub läbi kogu elu, mitte kestma mingil lühikesel konkreetsel perioodil.
Mingit rikkurite ja miljonäride jura ei tasu siinkohal rääkida. Säästmisega (NB! ma ei räägi investeerimisest) saavad tegeleda ka madalapalgalised ja keskmisel elujärjel inimesed. See on tahtmise küsimus.
Ma ise ei kujutaks eluseeski ette, et olen mitme lapsega üksikema ja elan koguaeg palgast palgani. Ma sureks hirmu kätte ära vist sellist eluviisi viljeledes. Mis siis saab, kui homme annab külmik otsad või pesumasin laguneb laiali? Või veel hullem - nagu teemaalgatajal - konkreetselt on nälg majas. Jube!
Oh jaa, puhtfüüsiliselt, kui sul on palk vm sissetulek, on sellest ka võimalik midagi kõrvale panna.
Reaalsuses aga on see kohutavalt raske. Normaalpalgalisel, kes tuleb enam-vähem ots otsaga kokku, on väga hõlbus rääkida, kuidas säästmine on mõtteviisi küsimus, aga nende jaoks, kellel jääb niigi palgast peaaegu iga kuu lõpuks puudu, sest see on nii väike, et kulubki söögi- ja eluasemekuludele ära, pole see mõtteviisi küsimus, see on ellujäämise küsimus, ja lõputu oma soovide edasi ja kõrvale lükkamise küsimus, ise kehvalt söömise ja igasugustest meelelahutustest loobumise küsimus, küsimus, kust leida ühele lapsele 15 eurot klassikaaslase sünnipävale mineku raha või leiutada jälle mingi vabandus, miks ei saa minna, ja kust leida 10 eurot teise lapse õpetaja kingi jaoks. Ja siis hakkab omal hammas valutama või annab pesumsin otsad või läheb kraanikauss nii umbe, et on vaja välja kutsuda torumees, ja siis polda enam lihtsalt sellises miinuses, mille saab kuidagi läbi häda enda kõhu arvelt kuu lõpus tasa, vaid sellises, et ahastus tuleb peale ja rõõmu ja mõtet on tegemistest väga raske leida. Motivatsiooni natuke veel rohkem pingutada. Usaldust, et pingutus tasuks ära. Ja tere aeg tunned, et kõigi silmis oled niikuinii ise süüdi, et nii viletsalt elad, valesid valikuid oled teinud, teenida ja säästa ei oska - no eks oledki. Nagu see teadmine midagi aitaks.
Ja ongi olemas edukamaid ja vähemedukaid inimesi. Selliseid, kes on edasipüüdlikud ja selliseid, kes ei oska seda olla. Ja küllap ongi kogu aeg hirm kuklas, kas ja kuidas edasi hakkama saada ja kust ja millal tuleb järgmine pauk, mis taas vaiba jalge alt tõmbab.
Sellegi poolest oleks ka kõige asinamates tingimustes muidugi mõistlik natukenegi säästa. Lihtsalt "mõtteviisi" küsimus see aga küll ei ole, see on ränkraske enesedistsipliini küsimus olukorras, milles olemata on väga lihtne kõrvalt õpetada...
(Antud TA tundub sellele vaatamata nõme õngitsemine ja laste kaudu kaastunde manipuleerimine.)
