Toiduabi

[Külaline]

Lastel on üldisselt ka 2 vanaema ja 2 vanaisa. Millega siis nemad tegelevad, et ei aita? Eriti need vanavanemad, kelle poja tõttu vaesus on?

Kuidas see mees nüüd mängu tuli? Mees on äkki süüria pagulane või tundmatuks jääda sooviv ühe õhtu pano kes lastest pole kuulnudki...
Selliseid on ka.

Öeldi ju, et jättis elatise maksmata, seepärast raske. Sa oled kah süürila pagulane ja ei maksa?

[Külaline]

Lastel on üldisselt ka 2 vanaema ja 2 vanaisa. Millega siis nemad tegelevad, et ei aita? Eriti need vanavanemad, kelle poja tõttu vaesus on?

Kuidas see mees nüüd mängu tuli? Mees on äkki süüria pagulane või tundmatuks jääda sooviv ühe õhtu pano kes lastest pole kuulnudki...
Selliseid on ka.

Öeldi ju, et jättis elatise maksmata, seepärast raske. Sa oled kah süürila pagulane ja ei maksa?

No saab ju lapsed siis mehe kostile saata seniks.

[Külaline]

Kuidas see mees nüüd mängu tuli? Mees on äkki süüria pagulane või tundmatuks jääda sooviv ühe õhtu pano kes lastest pole kuulnudki...
Selliseid on ka.

Öeldi ju, et jättis elatise maksmata, seepärast raske. Sa oled kah süürila pagulane ja ei maksa?

No saab ju lapsed siis mehe kostile saata seniks.

Mehe kostile, kes jätab oma lapsed nälga? Mingi retsidivist oled?

[Külaline]

Mehe kostile, kes jätab oma lapsed nälga? Mingi retsidivist oled?

Retsidivist - pärast karistamist uue kuriteo toime pannud isik.

[Külaline]

Oh jaa, puhtfüüsiliselt, kui sul on palk vm sissetulek, on sellest ka võimalik midagi kõrvale panna.
Reaalsuses aga on see kohutavalt raske. Normaalpalgalisel, kes tuleb enam-vähem ots otsaga kokku, on väga hõlbus rääkida, kuidas säästmine on mõtteviisi küsimus, aga nende jaoks, kellel jääb niigi palgast peaaegu iga kuu lõpuks puudu, sest see on nii väike, et kulubki söögi- ja eluasemekuludele ära, pole see mõtteviisi küsimus, see on ellujäämise küsimus, ja lõputu oma soovide edasi ja kõrvale lükkamise küsimus, ise kehvalt söömise ja igasugustest meelelahutustest loobumise küsimus, küsimus, kust leida ühele lapsele 15 eurot klassikaaslase sünnipävale mineku raha või leiutada jälle mingi vabandus, miks ei saa minna, ja kust leida 10 eurot teise lapse õpetaja kingi jaoks. Ja siis hakkab omal hammas valutama või annab pesumsin otsad või läheb kraanikauss nii umbe, et on vaja välja kutsuda torumees, ja siis polda enam lihtsalt sellises miinuses, mille saab kuidagi läbi häda enda kõhu arvelt kuu lõpus tasa, vaid sellises, et ahastus tuleb peale ja rõõmu ja mõtet on tegemistest väga raske leida. Motivatsiooni natuke veel rohkem pingutada. Usaldust, et pingutus tasuks ära. Ja tere aeg tunned, et kõigi silmis oled niikuinii ise süüdi, et nii viletsalt elad, valesid valikuid oled teinud, teenida ja säästa ei oska - no eks oledki. Nagu see teadmine midagi aitaks.

Ja ongi olemas edukamaid ja vähemedukaid inimesi. Selliseid, kes on edasipüüdlikud ja selliseid, kes ei oska seda olla. Ja küllap ongi kogu aeg hirm kuklas, kas ja kuidas edasi hakkama saada ja kust ja millal tuleb järgmine pauk, mis taas vaiba jalge alt tõmbab.
Sellegi poolest oleks ka kõige asinamates tingimustes muidugi mõistlik natukenegi säästa. Lihtsalt "mõtteviisi" küsimus see aga küll ei ole, see on ränkraske enesedistsipliini küsimus olukorras, milles olemata on väga lihtne kõrvalt õpetada...

(Antud TA tundub sellele vaatamata nõme õngitsemine ja laste kaudu kaastunde manipuleerimine.)
[/quote]

Oled kuidagi väga õhinas seda vaesust kirjeldama. Nagu naudid seda. Oma vigade teadmine/teadvustamine aitab muidugi - tuleb omandada mingi teine amet.
Kogu sinu tekst sobib selle ütluse alla, et rikas leiab 10 võimalust, vaene aga leiab 100 vabandust. See on kohe kindlasti mõtteviisi erinevus.

[Külaline]

Aga see tavaline, väikeste šokolaadidega advendikalender maksabki ju paar eurot? Või tean ma valesti? Ei ole ju vaja osta mingit kallist, mänguasjadega või sellist?

Palun näita siin meile, kus müüakse paarieuroseid (st 2 euro ringis) maksvaid advendikalendreid?? (Kusjuures me ei räägi teiselpool maakera olevast mingist Filipiinide e-poest, kust kaup jõuab pärale uueks aastaks.) Nt Barborast tellides on odavaim advendikalender 10 euro ringis. Ja kui lapsi on mitu, siis läheb 20, 30 jne eurot. Aga muidugi on võimalik lapse ühele advendikalendrile raisata samas poes ka 50 eurot. Majandamisoskus on selle asja nimi...

LIDLis olid jõulukalendrid kas 1.50 või 1.90 vms, ilusate piltidega mitut sorti! Või paned lihtsalt kommi päkapikult padja alla/sussi sisse. Ja jõulud saabusid jälle ootamatult. Õngitsemiseteema ja laste kasutamine haledakstegemiseks, kindlalt, jõulud on ju andmise aeg jne...

[iiR]

Oled kuidagi väga õhinas seda vaesust kirjeldama. Nagu naudid seda. Oma vigade teadmine/teadvustamine aitab muidugi - tuleb omandada mingi teine amet.

Just! Müüjaid, ettekandjaid, hooldajaid, kooli kokkasid, abipersonali, postiljone, koristajaid ja kõiki teisi vähese palgaga ameteid pole vajagi! Kõik ülemusteks! Üldse, kõik maailma inimesed võiksid saada vähemalt keskmist palka! See on ainult mõtteviisi küsimus!

[Külaline]

Oled kuidagi väga õhinas seda vaesust kirjeldama. Nagu naudid seda. Oma vigade teadmine/teadvustamine aitab muidugi - tuleb omandada mingi teine amet.

Just! Müüjaid, ettekandjaid, hooldajaid, kooli kokkasid, abipersonali, postiljone, koristajaid ja kõiki teisi vähese palgaga ameteid pole vajagi! Kõik ülemusteks! Üldse, kõik maailma inimesed võiksid saada vähemalt keskmist palka! See on ainult mõtteviisi küsimus!

Kui tahta, saab alati lisaraha teenida. Mitmed tuttavad käivad koristamas, 20 eur neto h. Teed nii palju, kui viitsid ja raha soovid, lihtne.

[Külaline]

Enamast nendel emadel, kellel üldse raha üle ei jää, on kunstküüned. Paljudel ka ripsmed.

+ moblade uhkeim mudel. Meenutage saadet Kodutunne!
Nii kehvasti elav laps sööb selle kalendri esimesel päeval tühjaks. Pange igaks hommikuks midagi, on pidevalt mida oodata.

Toidupoest osteti pihve, limonaadi, kooke, kohukesi. Kusjuures pereema ei tööta ja oleks aega küllalt nö nullist süüa teha.

[Külaline]

Hakake oma kehvast elust blogi pidama, sellist vist veel ei olegi. On ainult uhkeldavad, kiitlevad.

[Külaline]

Hakake oma kehvast elust blogi pidama, sellist vist veel ei olegi. On ainult uhkeldavad, kiitlevad.

Ma arvan, et nad ei saa, sest siis tuleks välja, et tegelikult kulub raha paljuski tilu-lilule nagu küüned, ripsmed, sigaretid, siider.

[Külaline]

Hakake oma kehvast elust blogi pidama, sellist vist veel ei olegi. On ainult uhkeldavad, kiitlevad.

Neid lõhkilaenanute blogisid ju ikka oli. PKs reklaamiti küll.

[Külaline]

Hakake oma kehvast elust blogi pidama, sellist vist veel ei olegi. On ainult uhkeldavad, kiitlevad.

Neid lõhkilaenanute blogisid ju ikka oli. PKs reklaamiti küll.

See oli üks ja sama tüüp, kes püüdis oma blogile lugejaid leida. Ise ajas samal ajal pk-s nii rumalat juttu, nagu ei oleks mitte midagi tegelikult õppinud oma võlaringis olemisest. See blogi pidi siis teistele inimestele eeskujuks olema.

[Külaline]

Oh jaa, puhtfüüsiliselt, kui sul on palk vm sissetulek, on sellest ka võimalik midagi kõrvale panna.
Reaalsuses aga on see kohutavalt raske. Normaalpalgalisel, kes tuleb enam-vähem ots otsaga kokku, on väga hõlbus rääkida, kuidas säästmine on mõtteviisi küsimus, aga nende jaoks, kellel jääb niigi palgast peaaegu iga kuu lõpuks puudu, sest see on nii väike, et kulubki söögi- ja eluasemekuludele ära, pole see mõtteviisi küsimus, see on ellujäämise küsimus, ja lõputu oma soovide edasi ja kõrvale lükkamise küsimus, ise kehvalt söömise ja igasugustest meelelahutustest loobumise küsimus, küsimus, kust leida ühele lapsele 15 eurot klassikaaslase sünnipävale mineku raha või leiutada jälle mingi vabandus, miks ei saa minna, ja kust leida 10 eurot teise lapse õpetaja kingi jaoks. Ja siis hakkab omal hammas valutama või annab pesumsin otsad või läheb kraanikauss nii umbe, et on vaja välja kutsuda torumees, ja siis polda enam lihtsalt sellises miinuses, mille saab kuidagi läbi häda enda kõhu arvelt kuu lõpus tasa, vaid sellises, et ahastus tuleb peale ja rõõmu ja mõtet on tegemistest väga raske leida. Motivatsiooni natuke veel rohkem pingutada. Usaldust, et pingutus tasuks ära. Ja tere aeg tunned, et kõigi silmis oled niikuinii ise süüdi, et nii viletsalt elad, valesid valikuid oled teinud, teenida ja säästa ei oska - no eks oledki. Nagu see teadmine midagi aitaks.

Ja ongi olemas edukamaid ja vähemedukaid inimesi. Selliseid, kes on edasipüüdlikud ja selliseid, kes ei oska seda olla. Ja küllap ongi kogu aeg hirm kuklas, kas ja kuidas edasi hakkama saada ja kust ja millal tuleb järgmine pauk, mis taas vaiba jalge alt tõmbab.
Sellegi poolest oleks ka kõige asinamates tingimustes muidugi mõistlik natukenegi säästa. Lihtsalt "mõtteviisi" küsimus see aga küll ei ole, see on ränkraske enesedistsipliini küsimus olukorras, milles olemata on väga lihtne kõrvalt õpetada...

(Antud TA tundub sellele vaatamata nõme õngitsemine ja laste kaudu kaastunde manipuleerimine.)

Sa tsiteerid mind. Ühtpidi on sul õigus, aga kuna ma ise olen elanud ülivaestes oludes - noor, ilma toetusteta pere 90ndate alguses, ja ma tean, mida tähendab väga kehv elujärg ja väga kidur toidulaud, siis tean ka seda, et on isegi siis võimalik elada nii, et sa ei lange võlaorjusesse või ei pea kerjama minema.

Sel perioodil elust sõimegi põhimõtteliselt vaid seda, mida ise kasvatasime (köögivilju). Poest tõime vaid leiba, saia ja makarone. Rohkemaks ei jagunud. Aga alati oli meil siiski mingid väikesed säästud ootamatuste jaoks. Ja mõistagi neid ootamatusi tuli.

Ei olnud sel ajal ju ei emapalka. Mingi ülisümboolne lastetoetus oli. Aga jäime ellu. Seega, ei tasu nii väga midagi öelda, et mis sul viga rääkida, kui ise ei ole sellises olukorras. Olen olnud ja päris kaua.

Ja täpselt nii ongi, et kui sul ei ole võimalusi, siis sa eladki tagasihoidlikult. Lükkadki oma soove edasi. Jätadki uued küüned panemata. Jätadki reisimata. Jne. Mis seal siis imelikku on? Enne kogud endale puhvri. Ja, kui elu enam vähem stabiilne, siis mõtled oma lõbudele.

Jään oma väite juurde, et põhimõtteliselt on võimalik säästa igasuguse sissetuleku juures. See on pigem mõtteviisi, mitte otsese vaesuse küsimus. Ja tänapäeva noored emad, kel on emapalk, lastetoetused jmt ei tohiks kohe üldse mitte nuriseda. Kui isegi nii palju välja ei tule, et jõuaksid lastele paarieurost jõulukalendrit osta, siis vaata oma elustiil üle ja korrigeeri vastavalt. Lisaks muidugi see ka, et jõulud ei tule ootamatult. Puhtalt läbimõtlematu ja hoolimatu suhtumine on selle taga, kui inimene ei suuda niigi palju, et lastele jõulurõõmu pakkuda. Mine vii pudelid ära! Mine tee mõni tööamps! Mingi lahendus on alati, kui käed ja jalad töötavad.

[Külaline]

Mina kaldun nende leeri, kes leiavad, et selleks et säästa, peab ikka midagi säästa ka olema.

Mu tutvuskonnas on kohatud küll ja küll neid nui-neljaks nn säästjaid ehk siis sihukesi tegelinskeid, kes viiesajaeurose kuusissetuleku juures üritavad vägevaid säästjaid mängida. "Kuule, ma pean raha säästma, äkki saad mulle täna lõuna välja teha?", "Kui külla tuled, ehk saad tuua paki veini ja paar pakki šašlõkki ja mingit salatit ja...", "Ei, ma ei saa lapse klassiekskursiooni alla kahtekümmet eurot magama panna, ma pean säästma!"

Ja ikka samas vaimus edasi... Sisuliselt närutab ja hoiab naha toore, mitte ei ela. Teine häda, et selle tema säästmise peavad kinni plekkima tihtipeale teised inimesed, kes maksavad tema kohvikuarveid, ostavad temale toitu ja panevad klassirahadest kokku vajaliku summa, et "vallavaese" laps saaks ka kordki elus ekskursioonile minna nagu teisedki. Ei kõla just eriti toredalt.

[Külaline]

/.../
Ja täpselt nii ongi, et kui sul ei ole võimalusi, siis sa eladki tagasihoidlikult. Lükkadki oma soove edasi. Jätadki uued küüned panemata. Jätadki reisimata. Jne. Mis seal siis imelikku on? Enne kogud endale puhvri. Ja, kui elu enam vähem stabiilne, siis mõtled oma lõbudele.

Jään oma väite juurde, et põhimõtteliselt on võimalik säästa igasuguse sissetuleku juures. See on pigem mõtteviisi, mitte otsese vaesuse küsimus. Ja tänapäeva noored emad, kel on emapalk, lastetoetused jmt ei tohiks kohe üldse mitte nuriseda. Kui isegi nii palju välja ei tule, et jõuaksid lastele paarieurost jõulukalendrit osta, siis vaata oma elustiil üle ja korrigeeri vastavalt. Lisaks muidugi see ka, et jõulud ei tule ootamatult. Puhtalt läbimõtlematu ja hoolimatu suhtumine on selle taga, kui inimene ei suuda niigi palju, et lastele jõulurõõmu pakkuda. Mine vii pudelid ära! Mine tee mõni tööamps! Mingi lahendus on alati, kui käed ja jalad töötavad.

Absoluutselt nõus.
Olen samuti mingil perioodil oma elus väga vähesega pidanud läbi ajama ja mäletan seda sendiveeretamist hästi. Tuli kulud kokku tõmmata, loomulikult oma arvelt, sest lapsele tuli normaalne elu tagada igal juhul. Kõige õudsem aeg oligi jõulude paiku. Mäletan, et ostsin suure paki erinevaid komme ja igal päev siis sai erinev komm sussi sisse poetatud. Siiani on raske seda aega meenutada, aga üle ma sellest sain ja edasi läks vaid paremuse poole.

Sellest ajast õppisin aga, et raskel hetkel ei tohi mitte ühelegi tööotsale ei öelda. Olgu kasvõi lihtöö, aga peaasi, et raha makstakse. Rahaga olen siiani väga ettevaatlik. Mingeid mõttetuid oste ei tee ja alati võrdlen hindu.

[Külaline]

/.../

Absoluutselt nõus.
Olen samuti mingil perioodil oma elus väga vähesega pidanud läbi ajama ja mäletan seda sendiveeretamist hästi. Tuli kulud kokku tõmmata, loomulikult oma arvelt, sest lapsele tuli normaalne elu tagada igal juhul. Kõige õudsem aeg oligi jõulude paiku. Mäletan, et ostsin suure paki erinevaid komme ja igal päev siis sai erinev komm sussi sisse poetatud. Siiani on raske seda aega meenutada, aga üle ma sellest sain ja edasi läks vaid paremuse poole.

Sellest ajast õppisin aga, et raskel hetkel ei tohi mitte ühelegi tööotsale ei öelda. Olgu kasvõi lihtöö, aga peaasi, et raha makstakse. Rahaga olen siiani väga ettevaatlik. Mingeid mõttetuid oste ei tee ja alati võrdlen hindu.

Samas, mida erilist te siis muidu sinna sussi sisse panete? Kui mul olid lapsed väikesed, siis said nad 1. detsembril just nimelt selle paarieurose jõulukalendri (20 aastat tagasi vist selliseid mänguasjade ja üllatustega, kalleid kalendreid ei olnudki). Ja edaspidi tõi päkapikk igal hommikul neile sussi sisse ühe kommi, mandariini vmt. Miks see üks komm nii kehv variant on?

Mul üks tuttav unustas kord päkapiku asja osta ja lahendas asja nii, et praadis hommikul kiiruga ühe muna ja pani taldrikuga koos sussi sisse. Laps oli rahul olnud ja mingeid küsimusi ei esitanud. Isegi ei imestanud vist.

[Külaline]

Ja ikka samas vaimus edasi... Sisuliselt närutab ja hoiab naha toore, mitte ei ela. Teine häda, et selle tema säästmise peavad kinni plekkima tihtipeale teised inimesed, kes maksavad tema kohvikuarveid, ostavad temale toitu ja panevad klassirahadest kokku vajaliku summa, et "vallavaese" laps saaks ka kordki elus ekskursioonile minna nagu teisedki. Ei kõla just eriti toredalt.

Minu arust on see suhteliselt iseenesestmõistetav, et ei pea teised seda kõike kinni maksma. Kui mul pole raha, ma ei käi kohvikus ja laps ei käi ekskursioonidel. Ka ei pea teised mulle toitu ostma. Olen ise vaeselt elanud ja ei oleks küll arvanud, et teised peavad mulle kogu aeg midagi andma. Lapse klassiraha ikkagi kogusin kokku küll, et ta teatris ja väiksematel üritustel sai ikka käia, aga välismaareisi ta siis kaasa klassiga ei teinud. Ja kohvikusse ma küll ei läinud ja toitu teistelt ei nurunud ka. Pigem olin ise suhteliselt söömata mingi aeg, kuigi päris näljas pole siiski olnud. Suure potitäie supi keetmine maksis siis 5 eurot ja sain seda nädal aega süüa, igati tervislik toit ka veel.

[Külaline]

tänapäeva maailmas on veel üsna tavaline, et oma kohustused pannakse järjekordsele "isale" v "emale"

no et kui pärisema või isa ei tee, siis sa pead tegema. ma käisin ühe suhte käigus psühholoogi juures (olid probleemid, et mees jättis oma laste kasvatamise minu õlgadele) ja sealt soovitati mehe laste kasvatamine võttagi enda "südameasjaks". no et mees ikka ei suuda ju panustada ja laste ema nagu ka 100% ei soovi kasvatada.

mul jäi ikka karp lahti - mismoodi siis? oma pärisvanem ka ei või teise linna last vedada ja miski suva elukaaslane hakaku kasvatama ja panustama? et jään mehe juurde, kelle vastu seksisoovigi pole seoses probleemidega, jään selleks, et võõraid lapsi kasvatada?

[Külaline]

Mina kaldun nende leeri, kes leiavad, et selleks et säästa, peab ikka midagi säästa ka olema.

Mu tutvuskonnas on kohatud küll ja küll neid nui-neljaks nn säästjaid ehk siis sihukesi tegelinskeid, kes viiesajaeurose kuusissetuleku juures üritavad vägevaid säästjaid mängida. "Kuule, ma pean raha säästma, äkki saad mulle täna lõuna välja teha?", "Kui külla tuled, ehk saad tuua paki veini ja paar pakki šašlõkki ja mingit salatit ja...", "Ei, ma ei saa lapse klassiekskursiooni alla kahtekümmet eurot magama panna, ma pean säästma!"

Ja ikka samas vaimus edasi... Sisuliselt närutab ja hoiab naha toore, mitte ei ela. Teine häda, et selle tema säästmise peavad kinni plekkima tihtipeale teised inimesed, kes maksavad tema kohvikuarveid, ostavad temale toitu ja panevad klassirahadest kokku vajaliku summa, et "vallavaese" laps saaks ka kordki elus ekskursioonile minna nagu teisedki. Ei kõla just eriti toredalt.

Sul on siis imelikud tuttavad. Mul selliseid tuttavaid ei ole. Siin võib-olla kehtib ka ütlus - ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes sina oled.