Kas aitaksite sõbrannat kes end ise aidata ei taha?

[Külaline]

Mu sõbranna on 30ndate eluaastate alguses. Pole kunagi tööl käinud. Elas senimaani vanavanemate juures. Samas on kasvatada tal 2 alaealist last. On üksikema.
Vanavanemad surid ära ja vanemad elavad mõlemad eri linnades. Nüüd on sõbranna justkui " vette visatud " . Peab ise hakkama saama. Elab lastega üksi vanavanemate majas. Söögiraha ei ole. Soovib aeg ajalt laenu. Kirjutasin talle pikema kirja üks päev, et ta peab tööle minema. Teistmoodi kahjuks ei saa. Tal on vaja suureks kasvatada 2 last. Ta solvus selle peale. Ei vastanud mulle. Ma ei saagi aru kas on hirm tööle minna kuna pole kunagi käinud ? Kuidas saab nii et elada pole millestki ? Saab tööturaha mõnisada eurot kuus. Samas on vaja osta majja puud millega kütta. Arved vaja maksta.
Leidis endale mehe ka kes töötab Soomes. Mehe käest küsib ka tihti raha. Mees on ka juba ümber nurga maininud et peab tööle minema. Täiesti arusaadav. Mehel endal lapsed keda vaja aidata. Siis end ise ülevalt pidada ja nüüd siis uut naist ja tema lapsi ka üleval pidada. Sõbranna aga sellest aru ei saa. Solvub kui mees teda rahadega väga ei aita.
Olen saatnud töökuuulutusi sõbrannale, et sinna otsitakse jne. Alati leiab vabandusi. Bensuraha pole ja pikad päevad.
No lõpuks ajab marru. Miks pean mina aitama inimest kes end ise ei aita..
Mida Teie arvate?

[Külaline]

Raha pole abi, see on kala, mitte õng. Kui raha antakse, pole tal vaja endal midagi muutagi.
Loomulikult tööle peab ta minema, aga eluaegse mittetüütajale pole see nii lihtne- kes isegi tahaks ilma igasuguste oskusteta inimest, lihttööl palk väike jnejne, lastele vaja siis hoidjat või aiakohta ...

[Borabora]

Raha pole abi, see on kala, mitte õng. Kui raha antakse, pole tal vaja endal midagi muutagi.
Loomulikult tööle peab ta minema, aga eluaegse mittetüütajale pole see nii lihtne- kes isegi tahaks ilma igasuguste oskusteta inimest, lihttööl palk väike jnejne, lastele vaja siis hoidjat või aiakohta ...

Vanem laps on juba 14, noorem käib lasteaias.
Abi oleks ju isegi miinimumist. Tal pole ju sedagi.

[Külaline]

See töökuulutuste saatmine ei ole sobiv käitumine. Ära topi sellist abi, mida ei ole palutud. Raha osas ütled, et sul pole kahjuks anda. Ja toeta, kui ta tahab rääkida, aga ära topi ennast ise peale oma nõuannetega, kui pole küsitud, see tekitab vaid trotsi. Ta peab ise selleni jõudma, et peab tööle minema, sest muudmoodi ei vea välja.

[Külaline]

Ei aitaks inimest, kes ennast ise aidata ei soovi. Kui 30ndates inimene ei ole aru saanud, et ebda heaoluks peab ka ISE panustama, siis minu meelest ei ole siin kõrvalseisjatel midagi teha. Ta kas ujub või upub, ehk et siis kas läheb tööle või satub mingil hetkel tänavale ja lapsed võetakse käest.

Mul on endal kogemus sellise inimesega ja lõpuks ma lihtsalt lõpetasin suhtlemise. Palus pidevalt tagastamatut laenu ja abi muude asjade näol, aga ise ei näidanud üles mitte mingit huvi endale tööd leida. Vireles niimoodi mitu aastat. Lõpuks, kui asjad ikka väga halvaks läksid ja polnud raha isegi kõige elementaarsemska, siis läks vingus näoga tööle.

[Katerin]

See töökuulutuste saatmine ei ole sobiv käitumine. Ära topi sellist abi, mida ei ole palutud. Raha osas ütled, et sul pole kahjuks anda. Ja toeta, kui ta tahab rääkida, aga ära topi ennast ise peale oma nõuannetega, kui pole küsitud, see tekitab vaid trotsi. Ta peab ise selleni jõudma, et peab tööle minema, sest muudmoodi ei vea välja.

Olen sellega väga nõus. Ongi nii, et inimene ise peab selleni jõudma. Oma raha andmisega toetavad headsoovivad tuttavad temas mõtteviisi, et "kui kuidagi ei saa, küll siis kuidagi ikka saab" - et lähed ja lunid kusagilt ja küll siis ikka aidatakse.

Kes on pikka aega kodune olnud, sel tekib tihti töölemineku vastu tõrge. See kõik tundub nii kole keeruline: varased ärkamised, täpselt kellapeale kuskile kohaleminek, iga päev kindlate ülesannete sooritamine, lõuna ei ole siis kui ise tahad jne. Mõistan, harjumatule inimesele see kõik ongi väga raske. Muutuse oma elus võtab ette vaid see, kes tunnetab, et teisiti tõesti enam ei saa.

Ja on ka vastupidi - kui inimene on harjunud tööl käima, siis ei oska ta pikemalt koju jäädes jälle kodus midagi erilist teha, tunneb end imelikult - et näe, polegi vaja hommikul vara tõusta ja kuhugi minna, logele voodis ja kuidagi veider hakkab sedasi!

Tänapäeval kasvab muidugi ka kaugtöö osatähtsus, samas kaugtööks sobivad ametid (nt raamatupidamine, tõlkimine vms) eeldavad siiski mingi hariduse olemasolu. Niisama võib teha nt näputööd või jõulukaarte, aga neist on turg üleküllastunud.

Nii et ilmselt peab su tuttav oma elu muutmiseks enne n-ö põrgust läbi käima. Sina ei saa panna tema eest töökuulutusi vms. Kuid sinu abi seisneb töölemineku toetamises - helistad ja ikka küsid sõbralikul toonil, et kuidas tööga seis, annad mõne kasuliku vihje, v-o pead julgustama teda, kui ta kardab, et nooremat last ei olevat kuhugi jätta vms.

[Külaline]

Ei aitaks inimest, kes ennast ise aidata ei soovi. Kui 30ndates inimene ei ole aru saanud, et ebda heaoluks peab ka ISE panustama, siis minu meelest ei ole siin kõrvalseisjatel midagi teha. Ta kas ujub või upub, ehk et siis kas läheb tööle või satub mingil hetkel tänavale ja lapsed võetakse käest.

Mul on endal kogemus sellise inimesega ja lõpuks ma lihtsalt lõpetasin suhtlemise. Palus pidevalt tagastamatut laenu ja abi muude asjade näol, aga ise ei näidanud üles mitte mingit huvi endale tööd leida. Vireles niimoodi mitu aastat. Lõpuks, kui asjad ikka väga halvaks läksid ja polnud raha isegi kõige elementaarsemska, siis läks vingus näoga tööle.

Sama kogemus ühe parajas vanuses eksemplariga. Kõik tööandjad on nõmedad ja lollid, ainult tema teab, kuidas erafirmasid või avaliku sektori asutusi juhtima peaks. Peale pikka koduperenaisepõlve hakkas hoopis igaveseks üliõpilaseks. Mul on juba ammu järg käest läinud, mida kõike ta õppinud on ja kui kaua.

[Külaline]

Mulle jäi silma see "bensuraha pole". Kas tal on tõepoolest veel selle sissetuleku juures auto ka?

[Borabora]

Mulle jäi silma see "bensuraha pole". Kas tal on tõepoolest veel selle sissetuleku juures auto ka?

Mehe auto

[Külaline]

Mina sellisele inimesele raha ei laenaks. Kui ikka leiab neid, kel süda haledaks läheb ja raha annavad, siis see lükkab ainult edasi ise tööleminekut, kuidagi ju ikka saab. Kui tal juba uus mees on, siis ilmselt teeb paar last kiiresti, saab paljulapselise toetuse ja elab sellet rahast.

Tean ka ühte sellist naist. Tema saab mõne aasta pärast juba 50. Noorena sai kaks last, mehest lahku ja vanemate juurde elama. Leidis üsna ruttu uue mehe, kellega veel lapsi sai ja kes teda täielikult ülal pidas. Mingi hetk läks ka sellest mehest lahku, siis püüdis veidi tööl käia, kord ühel, kord teisel, aga ega see väga ei õnnestunud. Nüüdseks on seisus, kus mingis osas peab teda ülal järgmine mees. Ja no selle keskmise mehe (nooremate laste isa) makstav elatis on ka sissetulekuks. Lisaks käivad lapsed igal nädalavahetusel isa juures ning isa juurest ära minnes käiakse poes. Lastel poenimekiri kaasas, ostavad nädalaks vajaliku ja viivad ema juurde. Minu jaoks täiesti arusaamatu, need lapsed saavad üsna varsti suureks, jääb ära elatis, jäävad ära laste viidud toidukotid.. Paljulapselise toetust ta enam ei saa, alaealised on veel 2 last. No ma ei tea, vbla uus mees viitsib teda surmani ülal pidada. Aga kui tema ka enam ei taha, mis ta siis teeb? Pensioni ta ju ka välja teeninud ei ole, nii et millest elab ma ei kujuta ette. Loodab laste peale? Vanim lastest käib tööl ja tal juba endal pere. Järgmine lastest paistab ema elustiili järgivat - tööle minna ei taha, teeb aegajalt juhutöid, pidevat töökohta ei ole. Eks näis, mis neist veel alaealistest saab. Aga ma väga ei loodaks sellele, et lapsedki teda ülal pidada jaksavad ja tahavad kui eeskuju ees selline teiste kulul elamine.

[Külaline]

Kui inimesele asjad niisama kätte kukuvad (maja!). Siis tihti ei osatagi saadut väärtustada ega ise ka pingutada. Mina hetkel näen oma isiklikust kodust vaid und. Käin tööl, teenin raha, kasvatan last (lapse isaga kahe peale). Pole midagi kuskilt sülle kukkunud.

[Külaline]

Kui inimesele asjad niisama kätte kukuvad (maja!). Siis tihti ei osatagi saadut väärtustada ega ise ka pingutada. Mina hetkel näen oma isiklikust kodust vaid und. Käin tööl, teenin raha, kasvatan last (lapse isaga kahe peale). Pole midagi kuskilt sülle kukkunud.

Dirigendi tütre sündroom.

[Külaline]

Eks ta ole hea eluga ära harjunud, kui pole pidanud tööl käima ja kõik võimaldavad tal sellist elu elada.
Ühesõnaga elab üke oma võimete.
Mina raha ei annaks enam ja kui solvub ja ära kaob, polnud õige sõbranna.

[Tolmukübe]

See on selline tõug, kes teiste arvelt elab. Mina teda ei varustaks, kui kuskilt enam midagi pole tulemas, siis peab jalad kõhu alt välja võtma.

[trikimiki]

Kusjuures, imelik see on, aga jah, saab nii elada. Olen ka mõelnud, et miks tööle minna ei taheta? Ega ei pea ju minema nö igaveseks - kui on saadud nii elada, siis võib ju mõelda, et lähen ja proovin aastakese ja vaatan seda tööasja. Kui inimene nii andekas on enda meelest, et nt müüjaks ei sobi (toon müüja- ameti näiteks, kuna sinna saab üsna minimaalsete tingimustega), siis peaks ju selline aastaga juhatajaks arenema? Ka juhataja ei saa eriti palka, aga nn madala palgaga töödel oskajam inimene teeb tihti väga kiirelt vähemalt nimelist karjääri. Ise tean ka selliseid, kes alles olid nüüjad ja kuu kuu pärast juhatajad juba.

[Külaline]

Dirigendi tütre sündroom.

Postitus on kustutatud

Ma ei pidanud sind silmas, vaid neid, kellele majad/autod sülle kukuvad ja kes seda kõike väärtustada ei oska.

[Külaline]

Kusjuures, imelik see on, aga jah, saab nii elada. Olen ka mõelnud, et miks tööle minna ei taheta? Ega ei pea ju minema nö igaveseks - kui on saadud nii elada, siis võib ju mõelda, et lähen ja proovin aastakese ja vaatan seda tööasja. Kui inimene nii andekas on enda meelest, et nt müüjaks ei sobi (toon müüja- ameti näiteks, kuna sinna saab üsna minimaalsete tingimustega), siis peaks ju selline aastaga juhatajaks arenema? Ka juhataja ei saa eriti palka, aga nn madala palgaga töödel oskajam inimene teeb tihti väga kiirelt vähemalt nimelist karjääri. Ise tean ka selliseid, kes alles olid nüüjad ja kuu kuu pärast juhatajad juba.

Kui pole elu sees tööl käinud, on see töölkäimine väga väsitav ja stressirohke. Pole ju ühtegi töökohta, kus niisama istuda saab ja midagi oskama ei pea. Lihttöööd on veel eriti kurnavad. Tean palju inimesi, kes ei taha tööl käia ja käivadki nii vähe kui võimalik. Mehed teevad mingeid ehituse juhuotsi ja naised lasevad laste ja meeste seljas liugu. Tean naist, kes polegi kunagi tööl käinud. Tal on ka viis last erinevate meestega. Kaks last sai noorena, need andis oma ema kasvatada, ise elas erinevate meestega. Siis jäi ühe maamehe juurde pikemaks, selle juures elas vist peaaegu 20 aastat, kaks last ka sai. Seal vist pidi ikka kodus ka midagi aitama teha. Siis otsustas, et läheb Soome elama, kahe kuuga oligi üks soome mees leitud. Selle juures elas ka tükk aega. Proovis koguni tööle minna, hooldajaks kuskile vanadekodusse, aga see tundus liiga raske. Nüüd on ta juba üle 60 aasta vana ja peab rahulikku pensipõlve, mees suri ära ja sai Soomes endale maja ja mingi lesepension, mehe säästud jne võimaldavad ära elada.

[Külaline]

Kui inimesele asjad niisama kätte kukuvad (maja!). Siis tihti ei osatagi saadut väärtustada ega ise ka pingutada. Mina hetkel näen oma isiklikust kodust vaid und. Käin tööl, teenin raha, kasvatan last (lapse isaga kahe peale). Pole midagi kuskilt sülle kukkunud.

Dirigendi tütre sündroom.

Postitus on kustutatud

Mida kaagutada.. Ma pole see, kellele vastad, aga mina ka märkasin seda “sündroomi” väljamõtlemist ja minu meelest just üllatavalt tabav. Väga hästi väljendatud!

[rohekasokkake]

Mu sõbranna on 30ndate eluaastate alguses. Pole kunagi tööl käinud. Elas senimaani vanavanemate juures. Samas on kasvatada tal 2 alaealist last. On üksikema.
Vanavanemad surid ära ja vanemad elavad mõlemad eri linnades. Nüüd on sõbranna justkui " vette visatud " . Peab ise hakkama saama. Elab lastega üksi vanavanemate majas. Söögiraha ei ole. Soovib aeg ajalt laenu. Kirjutasin talle pikema kirja üks päev, et ta peab tööle minema. Teistmoodi kahjuks ei saa. Tal on vaja suureks kasvatada 2 last. Ta solvus selle peale. Ei vastanud mulle. Ma ei saagi aru kas on hirm tööle minna kuna pole kunagi käinud ? Kuidas saab nii et elada pole millestki ? Saab tööturaha mõnisada eurot kuus. Samas on vaja osta majja puud millega kütta. Arved vaja maksta.
Leidis endale mehe ka kes töötab Soomes. Mehe käest küsib ka tihti raha. Mees on ka juba ümber nurga maininud et peab tööle minema. Täiesti arusaadav. Mehel endal lapsed keda vaja aidata. Siis end ise ülevalt pidada ja nüüd siis uut naist ja tema lapsi ka üleval pidada. Sõbranna aga sellest aru ei saa. Solvub kui mees teda rahadega väga ei aita.
Olen saatnud töökuuulutusi sõbrannale, et sinna otsitakse jne. Alati leiab vabandusi. Bensuraha pole ja pikad päevad.
No lõpuks ajab marru. Miks pean mina aitama inimest kes end ise ei aita..
Mida Teie arvate?

Keeruline jah. Tegelikult peaks laste isa oma naist ja lapsi üleval pidama ja see on massiline probleem, et mehed ülbitsema hakkavad ja oma peret enam üleval pidada ei taha.

[Külaline]

Mu sõbranna on 30ndate eluaastate alguses. Pole kunagi tööl käinud. Elas senimaani vanavanemate juures. Samas on kasvatada tal 2 alaealist last. On üksikema.
Vanavanemad surid ära ja vanemad elavad mõlemad eri linnades. Nüüd on sõbranna justkui " vette visatud " . Peab ise hakkama saama. Elab lastega üksi vanavanemate majas. Söögiraha ei ole. Soovib aeg ajalt laenu. Kirjutasin talle pikema kirja üks päev, et ta peab tööle minema. Teistmoodi kahjuks ei saa. Tal on vaja suureks kasvatada 2 last. Ta solvus selle peale. Ei vastanud mulle. Ma ei saagi aru kas on hirm tööle minna kuna pole kunagi käinud ? Kuidas saab nii et elada pole millestki ? Saab tööturaha mõnisada eurot kuus. Samas on vaja osta majja puud millega kütta. Arved vaja maksta.
Leidis endale mehe ka kes töötab Soomes. Mehe käest küsib ka tihti raha. Mees on ka juba ümber nurga maininud et peab tööle minema. Täiesti arusaadav. Mehel endal lapsed keda vaja aidata. Siis end ise ülevalt pidada ja nüüd siis uut naist ja tema lapsi ka üleval pidada. Sõbranna aga sellest aru ei saa. Solvub kui mees teda rahadega väga ei aita.
Olen saatnud töökuuulutusi sõbrannale, et sinna otsitakse jne. Alati leiab vabandusi. Bensuraha pole ja pikad päevad.
No lõpuks ajab marru. Miks pean mina aitama inimest kes end ise ei aita..
Mida Teie arvate?

Ma jälle ei mõista seda, miks ei võiks raha laenata kui maksab tagasi ja kui on sõbranna? Milleks tunda siis sõbrannale kaasa kui tema heaks midagi teha ei taha, sest tõesti kui inimene pole elus tööl käinud, tal pole töökogemust ja on 30 eluaastane, siis vajab ta tugevat putitamist.
Miks see sind marru ajab, sa ju tahad teda kontrollida ja tema elu juhtida, aga tema vajab mõistmist.