Perekonda panustamine

[Külaline]

Kui palju olete nõus oma sissetulekust panustama perekonda, kus sinu ja minu lapsed? Kas pigem on nii, et oma sissetulek kulub peamiselt oma lastele või siis ikka võrdselt? Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju. Aga 10 eurot siia, 10 sinna, niimoodi mu rahakott tühjaks jääb Ajaga on ju sama - tundub, et kõik läheb perekonna käsutusse, ennast pole olemaski.

[Külaline]

Kui palju olete nõus oma sissetulekust panustama perekonda, kus sinu ja minu lapsed? Kas pigem on nii, et oma sissetulek kulub peamiselt oma lastele või siis ikka võrdselt? Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju. Aga 10 eurot siia, 10 sinna, niimoodi mu rahakott tühjaks jääb Ajaga on ju sama - tundub, et kõik läheb perekonna käsutusse, ennast pole olemaski.

Sellised ongi need "head" naised, keda mehed nii taga ajavad. Nurisemata koristavad, pesevad, teenindavad ja maksavad elu kinni ka veel. Sest toit ja lapsed ei ole ju mingi kuluallikas üldse, mida peaks mainima. Töid teevad ka ju masinad, see pole ka mitte midagi mainimisväärset. Ometi mehel pole vaja sellega tegeleda.

[Külaline]

Minu mehel kolm last, argipäeviti elavad emaga, aga igal nädalavahetusel isaga. See mees on harjunud, et tema maksab kõik kulud - maksab laste emale elatist ja ostab veel lisaks lastele riided selga ja saadab nad ema juurde toidukotiga. Tahtis ka minu eest kõik kulud maksta. Kõik elukohaga seotud kulud on tema kanda, kui koos poes käime, siis maksab tema jne. Aga mina olen harjunud ise ennast ülal pidama. Nii et väga ebamugav oli mul niimoodi lasta oma elu kinni maksta.Aga mingit kulude jagamist ta ei ole nõus tegema. Nii et vaikselt olen ma hakanud tema lastesse panustama. Täiesti ise ja vabatahtlikult. Kui tean, et lapsel on saapaid vaja, siis lähengi koos lapsega ja ostame need saapad ära jne. Algul püüdis mees iga hinna eest mulle kõik sellised kulud kinni maksta, aga ma ei võtnud vastu ja lõpuks leppis sellega. Mul ikka kulub raha vähem, kui kuluks siis, kui me elamiskulud pooleks maksaksime, aga veidigi minupoolset panust ka. Nii et selline natuke naljakas panustamine meie peres.

[Külaline]

Kui palju olete nõus oma sissetulekust panustama perekonda, kus sinu ja minu lapsed? Kas pigem on nii, et oma sissetulek kulub peamiselt oma lastele või siis ikka võrdselt? Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju. Aga 10 eurot siia, 10 sinna, niimoodi mu rahakott tühjaks jääb Ajaga on ju sama - tundub, et kõik läheb perekonna käsutusse, ennast pole olemaski.

Kas sinu mehe eelmine perekond on sinu perekond?

[Külaline]

Kui palju olete nõus oma sissetulekust panustama perekonda, kus sinu ja minu lapsed? Kas pigem on nii, et oma sissetulek kulub peamiselt oma lastele või siis ikka võrdselt? Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju. Aga 10 eurot siia, 10 sinna, niimoodi mu rahakott tühjaks jääb Ajaga on ju sama - tundub, et kõik läheb perekonna käsutusse, ennast pole olemaski.

Tuleb mehega asi selgeks teha, praegu kasutatakse sina "kasuema" ja teenijana ja lisaks rahakotina. Mida sina sellest "perest" saad? Kas oma lastega oleks parem elada? Mida siis mees maksab? Kas maksab? Iga lapse erakulud peaks siiski katma selle lapse vanem, ühised kulud (eluase jne) on jah pooleks või kes kuidas maksab. Mees andku sulle oma lastele asjade ostmiseks ikka raha. Oled sa üldse küsinud??

[Külaline]

Noh, kui keegi tunneb, et talle tehakse liiga (ja ehk tehaksegi), siis tuleb see teema üles võtta! Üksikisad otsivad päris tihti "uut ema" oma lastele, kes sebiks neid tüütuid emme-asju ja laste igapäevaelu nende eest...

[Külaline]

Kui palju olete nõus oma sissetulekust panustama perekonda, kus sinu ja minu lapsed? Kas pigem on nii, et oma sissetulek kulub peamiselt oma lastele või siis ikka võrdselt? Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju. Aga 10 eurot siia, 10 sinna, niimoodi mu rahakott tühjaks jääb Ajaga on ju sama - tundub, et kõik läheb perekonna käsutusse, ennast pole olemaski.

Ei saa eriti teemaalgatusest aru.

Kas sul on mees, kellel on teise naisega lapsed? Ja mees saadab sulle sõnumeid, et sina ostaksid tema lastele asju?

Vabandust, aga miks sa elad koos sellise mehega, kes rahasse niimoodi suhtub? Ja, mis suhe see selline on, kus inimesed ei julge omavahel sellistest teemadest rääkida?

[Külaline]

Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju.

Kes see sulle selliste sõnumite saatja on? Kas mõne lapse (kes ei ole sinu laps) jaoks küsib sinu käest raha su mees, ta eksnaine või laps ise?

Ja veel. Meile kõigile tundub, et just meie panustame, aga teised "ei liiguta lillegi". V-o teen sulle ülekohut ja räägid tõtt, aga olen selliseid situatsioone korduvalt näinud. Mis mõttes, laste pärisema ei panusta üldse, või sulle ainult tundub nii?

[Külaline]

Meile kõigile tundub, et just meie panustame, aga teised "ei liiguta lillegi".

See on jah üsna univeraalne tunne, paljudes olukordades juhtuv psühholoogiline fenomen.

[Külaline]

Tuleb asjadele ametlik käik anda ja sellest emalt nõuda alimente või siis hakkavad lapsed osa aega tema juures elama. Kui raha pole laialt käes, siis ei saa sellise asjaga leppida, et ema asemel panustad laste kasvatamisse sina, kes sa pole isegi sugulane.

[Külaline]

[/quote]

Sellised ongi need "head" naised, keda mehed nii taga ajavad. Nurisemata koristavad, pesevad, teenindavad ja maksavad elu kinni ka veel. Sest toit ja lapsed ei ole ju mingi kuluallikas üldse, mida peaks mainima. Töid teevad ka ju masinad, see pole ka mitte midagi mainimisväärset. Ometi mehel pole vaja sellega tegeleda.
[/quote]

Sellega seoses tuleb meelde üks dokumentaalfilm naiste enesetappudest mingis range islami järgi elavas ühiskonnas. Üks leseks jäänud mees oli väga pahane ja näitas käega laste poole: "Mida ma nüüd ometigi nendega peale hakkan?" - ja edasi arutles, et jah, nüüd tuleb kiiresti naine leida ja uuesti abielluda, sest tal on vaja kedagi, kes laste kantseldamise üle võtaks.

Eks teemaalgataja mees on asja lahendanud enam-vähem samal viisil. Mees on ilmselt igas mõttes rahul. Esiteks, ta sai lahti oma eelmisest naisest (kes ilmselt ei olnud väga usin igasugu koduseid toimetusi tegema). Teiseks on ta leidnud naise, kellele lükata eelmise naisega saadud laste eest hoolitsemine ja isegi lastele vajalike asjade eest maksmine.

Ok, ma saan aru, et kui perena elatakse, siis uus elukaaslane/abikaasa aitab oma elukaaslasel/abikaasal hoolitseda tema laste eest. Aga kui tegu pole enam abiga, vaid põhiline hoolitseja (ja isegi maksja) ongi see uus kaaslane, siis - kummaline küll. Aga samas - eks see uus kaaslane ise pidi sellise elukorraldusega nõus olema? Kui uus kaaslane ise on nõus - siis ju polegi kõrvalseisjal midagi kobiseda.

[Külaline]

Kui uus kaaslane ise on nõus - siis ju polegi kõrvalseisjal midagi kobiseda.

Pole ju nõus. Tunneb, et teda kasutatakse täiega ära, aga tundub, et öelda ka midagi ei julge. Tuleb mehele öelda, et oma lastele asjad ostab ise või maksab sulle tagasi. Tee suu lahti, ära põe!

[Külaline]

Mul oli sõbranna selline, kes samasse orki astus. Nii hirmsasti nägi vaeva, et lüüa üle üks abielumees, kellel olid alles väga väikesed lapsed kodus, üks oli beebi. Ja siis tuli mulle kurtma, et see vana naine on ilge nõid, et kogu aeg toob talle neid lapsi hoida, et tal vaja minna sinna, tänna ja kolmandasse kohta. Kuna tal olid natuke süümekad ka, et naise selja taga mehega suhe oli ja pärast üle lõi, siis ei tahtnud nagu päris ära ka öelda. Ja ükskord mingil üritusel nägin naljakat situatsiooni, kus see vana naine pani uue naise jälle lapsi kantseldama, ise lehvis seal nagu mingi diiva ringi, jõi šampust, flirtis meestega. Ja see mees muidugi oli ka selline suss, et oma uut naist ei kaitsnud mitte kuidagi ja ise oma lapsi ka ei hoidnud. Ega sõbranna seal kaua vastu ei pidanud ka.

[Külaline]

Karma

[käguan]

Kui nüüd jätta uue naise/mehe omavaheline kohuste jagamine (kes kui palju ja mida) ja vaadata seda lugu nii, et lastel ongi nüüd kasuema, siis ma mõtlen, et sel juhul, kui eelmisel naisel on uus elu ja oma lapsed teda enam üldse ei huvita ja uus naine kasvatab ja peab üleval mehe lapsi nagu oma lapsi, oleks mõistlik uuel naisel vähemalt taotleda nende laste lapsendamist.

Et kõik oleks selge ja üheselt mõistetav: uus naine olekski seaduse silmis ema, kes on üles kasvatanud kolm last.

Muidu on nii, et naine on kolm last üleval pidanud ja kasvatanud - aga mingit märki sellest maha ei jää, pärast võidakse öelda: "Sa pole mitte keegi, sul pole ju mingeid lapsi olnudki, sa pole kedagi üles kasvatanudki" vms.

Ma tean paari, kus naise uus abikaasa kasvatab kahte last nagu oma poegi. Ainult et siin on üks erinevus: uus mees on lapsed ametlikult lapsendanud, st. seaduse silmis ongi tema nüüd laste isa. Kõik on selge ja üheselt mõistetav.

[meri2]

Kui palju olete nõus oma sissetulekust panustama perekonda, kus sinu ja minu lapsed? Kas pigem on nii, et oma sissetulek kulub peamiselt oma lastele või siis ikka võrdselt? Vat mul on tunne, et mina panustan kogu oma raha ja aja perekonda (mehe laste emal uus elu ja tema lille ei liiguta). Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda. No eks ma siis ostan ära, aga raha ma tagasi ei saa, piinlik on küsida ka ju. Aga 10 eurot siia, 10 sinna, niimoodi mu rahakott tühjaks jääb Ajaga on ju sama - tundub, et kõik läheb perekonna käsutusse, ennast pole olemaski.

Kui kärgpere probleemid üle jõu käivad, ei saa kärgperet luua.

[Külaline]

Las mees teeb iga kuu alguses 500 eur ülekande, sealt saab siis jooksvalt mehe lastele ostetud. Kui midagi jääb üle, jääb järgmisesse kuusse. Minumeelest ülimugav mõlemale poolele.

[Ants]

... Pidevalt saan näiteks päeval sõnumeid , et al la sellel lapsel täna seda vaja, sellel seda...

Miks Te ei saada pidevalt tagasi sõnumeid, et no mine siis poodi ja osta, miks mulle sellist sõnumit saadad?

[Külaline]

Kui nüüd jätta uue naise/mehe omavaheline kohuste jagamine (kes kui palju ja mida) ja vaadata seda lugu nii, et lastel ongi nüüd kasuema, siis ma mõtlen, et sel juhul, kui eelmisel naisel on uus elu ja oma lapsed teda enam üldse ei huvita ja uus naine kasvatab ja peab üleval mehe lapsi nagu oma lapsi, oleks mõistlik uuel naisel vähemalt taotleda nende laste lapsendamist.

Et kõik oleks selge ja üheselt mõistetav: uus naine olekski seaduse silmis ema, kes on üles kasvatanud kolm last.

Muidu on nii, et naine on kolm last üleval pidanud ja kasvatanud - aga mingit märki sellest maha ei jää, pärast võidakse öelda: "Sa pole mitte keegi, sul pole ju mingeid lapsi olnudki, sa pole kedagi üles kasvatanudki" vms.

Ma tean paari, kus naise uus abikaasa kasvatab kahte last nagu oma poegi. Ainult et siin on üks erinevus: uus mees on lapsed ametlikult lapsendanud, st. seaduse silmis ongi tema nüüd laste isa. Kõik on selge ja üheselt mõistetav.

Vaevalt bioloogiline ema sellega nõus on. Hoolitseda ei viitsi, aga loobuda ka ei soovi. Probleem ju ka lastekodudes, et lapsi küll, aga paljud vanemad ei ole nõus, et lapsendamisele antakse. Ise ei taha ja teistele ka ei anna.

[Külaline]

mis suhe see selline on, kus inimesed ei julge omavahel sellistest teemadest rääkida?

Tekkis täpselt sama küsimus.