Mida nimetate armastuseks?

[Külaline]

Mis sa tahad, et ma sulle oma eluloo siia letti lööks ja sa saaks siis möliseda selle kallal? Unusta ära! Mul jumala ükskõik, mida sina otsustad või ei ausalt öeldes.

Ebaviisakas oled sa küll, kehv lastetuba, selle näeb kaugelt ära.

[Külaline]

Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.
Ma ei ole temaga enam ammu juba koos. Ma pole teda väga kaua isegi mitte näinud. Minu otsus oli, et meie elud ei saa ühised olla. See oli otsus, jah. Aga armastuse otsust ei saa teha. Ma armastan teda ikka samamoodi. Seksi ja iha suhtes: teoreetiliselt ma pean teda jah maailma kõige seksikamaks inimeseks. Aga reaalsuses - näiteks kui peaks juhtuma, et me satume purjuspeaga kõrtsus kokku.. ma ei seksiks temaga. See pole kuidagi armastusega seotud.

Ma ei annaks eales mingile mehele oma neeru. Ma võin teda armastada, aga iseennast armastan ma rohkem. Ainus inimene, kelle jaoks oma tervisega riskiksin, on mu laps.

[Külaline]

Ma ei annaks eales mingile mehele oma neeru. Ma võin teda armastada, aga iseennast armastan ma rohkem. Ainus inimene, kelle jaoks oma tervisega riskiksin, on mu laps.

Oota kuni see laps teismeliseks saab, siis järsku viskad ta kodust välja.

[Külaline]

Ma ei annaks eales mingile mehele oma neeru. Ma võin teda armastada, aga iseennast armastan ma rohkem. Ainus inimene, kelle jaoks oma tervisega riskiksin, on mu laps.

Oota kuni see laps teismeliseks saab, siis järsku viskad ta kodust välja.

Mul on juba lapselapsed, sa imeliku jutuga inimene.

[Külaline]

Need otsuse-jutlustajad on veidrad tõesti. Lihtsalt võtan tänavalt mingi mehe, vaatan, et pole väga vigagi, nagunii olen üksi. Ja noh, täitsa normaalne tundub ka. Ja võtan vastuse otsuse teda armastama hakata.
Ise ei saa aru, kui haige see jutt on?
Nii saavad tõesti rääkida ainult need, kes pole mitte kunagi armastanud.

Minu arust on täpselt vastupidi. Täiesti on võimalik otsustada kedagi armastama hakata, kas just juhuslikult tänavalt, aga tuttavate hulgast teadlikku valikut tehes küll. See, et sa seda võimatuks pead, tähendabki, et oled seni ainult kire ja tunnetega kokku puutunud. Kust tuul, sealt meel. Liblikad saavad otsa, aidaa. Armastuse puhul on mõeldamatu, et liblikate järele lenneldakse. Armastus jätab ruumi ka mõistusele, mitte ei juhi aju biokeemia sind neid valikuid tegema, mida hormoonid käsivad.

[Külaline]

Need otsuse-jutlustajad on veidrad tõesti. Lihtsalt võtan tänavalt mingi mehe, vaatan, et pole väga vigagi, nagunii olen üksi. Ja noh, täitsa normaalne tundub ka. Ja võtan vastuse otsuse teda armastama hakata.
Ise ei saa aru, kui haige see jutt on?
Nii saavad tõesti rääkida ainult need, kes pole mitte kunagi armastanud.

Minu arust on täpselt vastupidi. Täiesti on võimalik otsustada kedagi armastama hakata, kas just juhuslikult tänavalt, aga tuttavate hulgast teadlikku valikut tehes küll. See, et sa seda võimatuks pead, tähendabki, et oled seni ainult kire ja tunnetega kokku puutunud. Kust tuul, sealt meel. Liblikad saavad otsa, aidaa. Armastuse puhul on mõeldamatu, et liblikate järele lenneldakse. Armastus jätab ruumi ka mõistusele, mitte ei juhi aju biokeemia sind neid valikuid tegema, mida hormoonid käsivad.

Kohe näha, et sa ei tea armastusest midagi, muidu teaksid, et armastusel ja liblikatel pole omavahel mingit seost. Armastus tuleb pärast liblikaid, armumist.

[Külaline]

Need otsuse-jutlustajad on veidrad tõesti. Lihtsalt võtan tänavalt mingi mehe, vaatan, et pole väga vigagi, nagunii olen üksi. Ja noh, täitsa normaalne tundub ka. Ja võtan vastuse otsuse teda armastama hakata.
Ise ei saa aru, kui haige see jutt on?
Nii saavad tõesti rääkida ainult need, kes pole mitte kunagi armastanud.

Täiesti on võimalik otsustada kedagi armastama hakata, kas just juhuslikult tänavalt, aga tuttavate hulgast teadlikku valikut tehes küll.

Nagu WTF Appi, kui haigee!

[Külaline]

See on tõesti näide armastusest. See pole tunne, mille üle saab otsustada. Et hoiad distantsi, näitab sinu puhul omakasupüüdmatust, samas hinged on lähestikku. Nii ongi. Armastus.

Hinged lähestikku? Kelle arust? Omakasupüüdmatus? Et tegi endale kahjuliku otsuse siis või? Mõtleme nüüd ikka järele, mis putru suust välja tuleb. Kui inimene selle inimesega ei suhtle, siis pole siin mingit armastust, ainult ise hoiab kramplikult oma mälestusest kinni ja ei lase minna. See on probleem, mitte armastus. Kui mõlemad niimoodi distantsilt õhkavad, siis on kaks probleemi. Armastus vajab tegusid, reaalset kontakti, võimalust vastastikuseks mõjuks, ilma selleta pole teda olemas. Need on unelmad, ihad, kujutluspildid, millest sa räägid, mitte armastus.

[Külaline]

Kohe näha, et sa ei tea armastusest midagi, muidu teaksid, et armastusel ja liblikatel pole omavahel mingit seost. Armastus tuleb pärast liblikaid, armumist.

Kui tuleb peale liblikaid, siis ongi tegemist valikuga. Peale liblikaid järgneb valik. Mitte tunne, mille vangis istud ja minema ei saa. Kui istud, siis vabatahtlikult.

[Külaline]

Ma ei annaks eales mingile mehele oma neeru. Ma võin teda armastada, aga iseennast armastan ma rohkem. Ainus inimene, kelle jaoks oma tervisega riskiksin, on mu laps.

Ma küll oma abikaasale annaks neeru. Koos olnud 25a sellest 23 abielus. Ausalt, ma ei kujutaks ettegi, et kui tal seda vaja oleks ja ma doonoriks sobiks, ütleksin, et unusta ära. Läheb siis elu meil edasi kuidas läheb, aga praeguse seisuga ta mu neeru saaks.

[Külaline]

Kohe näha, et sa ei tea armastusest midagi, muidu teaksid, et armastusel ja liblikatel pole omavahel mingit seost. Armastus tuleb pärast liblikaid, armumist.

Kui tuleb peale liblikaid, siis ongi tegemist valikuga. Peale liblikaid järgneb valik. Mitte tunne, mille vangis istud ja minema ei saa. Kui istud, siis vabatahtlikult.

Peale liblikaid on tunne. Armastuse tunne on juba varem, aga kokkuleppeliselt ei nimetata armastuseks tunnete esimest kaht aastat.
Otsusega pole siin mingit pistmist. Otsus on see, kui jätan armastatud inimese maha, sest vaatamata armastusele pole meil enam võimalik koos edasi minna.

[Külaline]

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.
Ma ei ole temaga enam ammu juba koos. Ma pole teda väga kaua isegi mitte näinud. Minu otsus oli, et meie elud ei saa ühised olla. See oli otsus, jah. Aga armastuse otsust ei saa teha. Ma armastan teda ikka samamoodi. Seksi ja iha suhtes: teoreetiliselt ma pean teda jah maailma kõige seksikamaks inimeseks. Aga reaalsuses - näiteks kui peaks juhtuma, et me satume purjuspeaga kõrtsus kokku.. ma ei seksiks temaga. See pole kuidagi armastusega seotud.

Ma ei annaks eales mingile mehele oma neeru. Ma võin teda armastada, aga iseennast armastan ma rohkem. Ainus inimene, kelle jaoks oma tervisega riskiksin, on mu laps.

Nojah, sa pole mingi erand ilmselt. Päris paljud inimesed ei ole oma elus armastust tundnud. Ma ei oska tegelikult öelda, kas vähene tundeelu on õnn või õnnetus.

[Külaline]

See on tõesti näide armastusest. See pole tunne, mille üle saab otsustada. Et hoiad distantsi, näitab sinu puhul omakasupüüdmatust, samas hinged on lähestikku. Nii ongi. Armastus.

Hinged lähestikku? Kelle arust? Omakasupüüdmatus? Et tegi endale kahjuliku otsuse siis või? Mõtleme nüüd ikka järele, mis putru suust välja tuleb. Kui inimene selle inimesega ei suhtle, siis pole siin mingit armastust, ainult ise hoiab kramplikult oma mälestusest kinni ja ei lase minna. See on probleem, mitte armastus. Kui mõlemad niimoodi distantsilt õhkavad, siis on kaks probleemi. Armastus vajab tegusid, reaalset kontakti, võimalust vastastikuseks mõjuks, ilma selleta pole teda olemas. Need on unelmad, ihad, kujutluspildid, millest sa räägid, mitte armastus.

Uhh kui valusalt mööda jutt Aga no absoluutselt pole mõtet üritada seletada ka. Ma arvan, et sellised inimesed lihtsalt ei hakkagi kunagi sellest aru saama.. kui just mingit imet ei juhtu neil muidugi.
Ilmselt nagu on olemas musikaalsed ja ebamusikaalsed inimesed, on ka hinged sügavamad ja vähem sügavad.

[Külaline]

See on tõesti näide armastusest. See pole tunne, mille üle saab otsustada. Et hoiad distantsi, näitab sinu puhul omakasupüüdmatust, samas hinged on lähestikku. Nii ongi. Armastus.

Hinged lähestikku? Kelle arust? Omakasupüüdmatus? Et tegi endale kahjuliku otsuse siis või? Mõtleme nüüd ikka järele, mis putru suust välja tuleb. Kui inimene selle inimesega ei suhtle, siis pole siin mingit armastust, ainult ise hoiab kramplikult oma mälestusest kinni ja ei lase minna. See on probleem, mitte armastus. Kui mõlemad niimoodi distantsilt õhkavad, siis on kaks probleemi. Armastus vajab tegusid, reaalset kontakti, võimalust vastastikuseks mõjuks, ilma selleta pole teda olemas. Need on unelmad, ihad, kujutluspildid, millest sa räägid, mitte armastus.

Uhh kui valusalt mööda jutt Aga no absoluutselt pole mõtet üritada seletada ka. Ma arvan, et sellised inimesed lihtsalt ei hakkagi kunagi sellest aru saama.. kui just mingit imet ei juhtu neil muidugi.
Ilmselt nagu on olemas musikaalsed ja ebamusikaalsed inimesed, on ka hinged sügavamad ja vähem sügavad.

Hea et sina valgustatud oled

[donna Anna]

Ma olen terve elu öelnud ja siiralt uskunud seda “armastus on otsus” asja. Aga nüüd on mul kogemus, mis näitab minu ratsionaalsele maailmavaatele keskmist sõrme.
Armastan juba aastaid sügavalt üht inimest, keda ma väga tahaks mitte armastada. Otsus on see, et ma temaga enam ei suhtle. Armastamist ma kahjuks ei saa ise otsustada.

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.
Ma ei ole temaga enam ammu juba koos. Ma pole teda väga kaua isegi mitte näinud. Minu otsus oli, et meie elud ei saa ühised olla. See oli otsus, jah. Aga armastuse otsust ei saa teha. Ma armastan teda ikka samamoodi. Seksi ja iha suhtes: teoreetiliselt ma pean teda jah maailma kõige seksikamaks inimeseks. Aga reaalsuses - näiteks kui peaks juhtuma, et me satume purjuspeaga kõrtsus kokku.. ma ei seksiks temaga. See pole kuidagi armastusega seotud.

Mille poolest see siis erineb suhtumisest ülejäänud inimestesse? Tavaline, heasüdamlik inimene soovib õnnelik olemist ju kõigile. Neeruteema on muidugi omaette asi ja ei tasu siin ka tulekahjust päästmist ja muud dramaatilist näideteks tuua. Ligimesearmastusest räägitakse juba piiblis.

[Külaline]

Milles see armastus siis väljendub? Kui see on ainult armumine/iha, siis seda tunnevad ju paljud inimesed, teinekord isegi vastu oma tahtmist (ntks pedofiilid, liiderlikkusese kalduvad inimesed jne). Tegelikkuses pole seal armastusega, mida võiks pidada maailma õilsamaks olemise viisiks, muidugi midagi pistmist.

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.
Ma ei ole temaga enam ammu juba koos. Ma pole teda väga kaua isegi mitte näinud. Minu otsus oli, et meie elud ei saa ühised olla. See oli otsus, jah. Aga armastuse otsust ei saa teha. Ma armastan teda ikka samamoodi. Seksi ja iha suhtes: teoreetiliselt ma pean teda jah maailma kõige seksikamaks inimeseks. Aga reaalsuses - näiteks kui peaks juhtuma, et me satume purjuspeaga kõrtsus kokku.. ma ei seksiks temaga. See pole kuidagi armastusega seotud.

Mille poolest see siis erineb suhtumisest ülejäänud inimestesse? Tavaline, heasüdamlik inimene soovib õnnelik olemist ju kõigile. Neeruteema on muidugi omaette asi ja ei tasu siin ka tulekahjust päästmist ja muud dramaatilist näideteks tuua. Ligimesearmastusest räägitakse juba piiblis.

Ma ei teagi.. pole tegelikult vist mõtet seletama hakata sellise kommentaari peale? Heatahtliku inimesena, kas sa suhtud oma emasse ja kogu ülejäänud maailma inimestesse ühtmoodi?

[Külaline]

Hinged lähestikku? Kelle arust? Omakasupüüdmatus? Et tegi endale kahjuliku otsuse siis või? Mõtleme nüüd ikka järele, mis putru suust välja tuleb. Kui inimene selle inimesega ei suhtle, siis pole siin mingit armastust, ainult ise hoiab kramplikult oma mälestusest kinni ja ei lase minna. See on probleem, mitte armastus. Kui mõlemad niimoodi distantsilt õhkavad, siis on kaks probleemi. Armastus vajab tegusid, reaalset kontakti, võimalust vastastikuseks mõjuks, ilma selleta pole teda olemas. Need on unelmad, ihad, kujutluspildid, millest sa räägid, mitte armastus.

Uhh kui valusalt mööda jutt Aga no absoluutselt pole mõtet üritada seletada ka. Ma arvan, et sellised inimesed lihtsalt ei hakkagi kunagi sellest aru saama.. kui just mingit imet ei juhtu neil muidugi.
Ilmselt nagu on olemas musikaalsed ja ebamusikaalsed inimesed, on ka hinged sügavamad ja vähem sügavad.

Hea et sina valgustatud oled

Aitäh! Mul on endal ka selle üle hea meel. Aga ma ei ütleks "valgustatud". Aga armastanud ma olen. Ja see on üks suurimaid õnnistusi ja samal ajal ka üks suurim valu, mis mulle elus on seni kogeda antud.

[Külaline]

Tunded, keemia, eriline hingesugulus jms on minu meelest omane sellisele alustavale armastajapaarile, see on armastuse esimene ja kõige põnevam level nö. Selles faasis on tore luuletusi kirjutada ja filme teha, mõnus surin on sees ja partner inspireerib. Armastuse püsivus, vastupidavus ja isetud teod ja andestamine on see, mis sellele tõelise kaalu annavad ja siis saab armastuse levelitel ka edasi liikuda. Kui kaugele keegi on nõus minema, on inimese enda valik. Mõni lähebki väga kaugele, teine rohkem fantaseerib ja unistab.

[Külaline]

Tunded, keemia, eriline hingesugulus jms on minu meelest omane sellisele alustavale armastajapaarile, see on armastuse esimene ja kõige põnevam level nö. Selles faasis on tore luuletusi kirjutada ja filme teha, mõnus surin on sees ja partner inspireerib. Armastuse püsivus, vastupidavus ja isetud teod ja andestamine on see, mis sellele tõelise kaalu annavad ja siis saab armastuse levelitel ka edasi liikuda. Kui kaugele keegi on nõus minema, on inimese enda valik. Mõni lähebki väga kaugele, teine rohkem fantaseerib ja unistab.

Edasi on siis lihtsalt argipäev kus igaüks on enda eest?

[Külaline]

Edasi on siis lihtsalt argipäev kus igaüks on enda eest?

Millest edasi, esimese levelile järgneb soovi korra teine level jne. Nii argi- kui pidupäevas. Koolis lähed ka alguses esimesse klassi, mitte ei asu kohe doktoritöö kallale. Armastusega on üsna sarnane lugu. See on isetuse elukool.