Mida nimetate armastuseks?

[Külaline]

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.
Ma ei ole temaga enam ammu juba koos. Ma pole teda väga kaua isegi mitte näinud. Minu otsus oli, et meie elud ei saa ühised olla. See oli otsus, jah. Aga armastuse otsust ei saa teha. Ma armastan teda ikka samamoodi. Seksi ja iha suhtes: teoreetiliselt ma pean teda jah maailma kõige seksikamaks inimeseks. Aga reaalsuses - näiteks kui peaks juhtuma, et me satume purjuspeaga kõrtsus kokku.. ma ei seksiks temaga. See pole kuidagi armastusega seotud.

Ma küll ei oska arvata, mis asjaolud need olid või on, et elud ühised olla ei saa, aga mida teeksid juhul, kui saaksid teada, et see teine inimene on samamoodi ennast kõik need aastad piinanud ja x põhjusel otsustanud lihtsalt eemale hoida?

[Külaline]

Peale liblikaid on tunne. Armastuse tunne on juba varem, aga kokkuleppeliselt ei nimetata armastuseks tunnete esimest kaht aastat.
Otsusega pole siin mingit pistmist. Otsus on see, kui jätan armastatud inimese maha, sest vaatamata armastusele pole meil enam võimalik koos edasi minna.

Liblikad ise on tunne ja kirg, rahutus ja rõõm, mäed ja orud. Armastus on sile ja rahulik, sest on mõistusega läbi tunnetatud. Kui sa jätad armastatud inimese maha, siis on kunagi varem eelnenud sellele otsus ja valik see inimene üldse omaks võtta. Ja sellest algaski armastus.

[Külaline]

Aitäh! Mul on endal ka selle üle hea meel. Aga ma ei ütleks "valgustatud". Aga armastanud ma olen. Ja see on üks suurimaid õnnistusi ja samal ajal ka üks suurim valu, mis mulle elus on seni kogeda antud.

No vot. Viimase lausega andsid avalikult teada, et sa pole veel armastamiseni jõudnud. Armastus on rahu, mitte suurim valu. Valu ja muu selline jääb armastamisele eelnevasse perioodi.

[Külaline]

Päris hea https://9gag.com/gag/aMV4zvX

[Külaline]

See väljendub selles, et ma tahan, et see teine inimene oleks õnnelik. Et tal oleks kõik hästi. Kui peaks näiteks juhtuma, et tal oleks vaja neeru, siis ma annaks. Ja annakski lihtsalt sellepärast, et ma tahan, et tal oleks hea.

Ja mis need teod on siis seniajani olnud, mis sinu suurt armastust on kuidagigi väljendanud või sellele inimesele head teinud?. Mina mõtlen ka vahel, kui hea inimene ma olen ja kuidas ma mõlemad neerud oma armsamale annetaks. Aga loeb ikka see, mis ma päriselt otsustan teha. Lihsalt minu enda fantaasiad ilma vähimagi teota poleks minu armastatu jaoks just väga elumuutev kogemus.

Mis sa tahad, et ma sulle oma eluloo siia letti lööks ja sa saaks siis möliseda selle kallal? Unusta ära! Mul jumala ükskõik, mida sina otsustad või ei ausalt öeldes.

Kui piisav vastus! Omast arust armastab

[Külaline]

Aitäh! Mul on endal ka selle üle hea meel. Aga ma ei ütleks "valgustatud". Aga armastanud ma olen. Ja see on üks suurimaid õnnistusi ja samal ajal ka üks suurim valu, mis mulle elus on seni kogeda antud.

No vot. Viimase lausega andsid avalikult teada, et sa pole veel armastamiseni jõudnud. Armastus on rahu, mitte suurim valu. Valu ja muu selline jääb armastamisele eelnevasse perioodi.

See rahu asi on mõneti õige. Aga kui tunded on tugevad, on nad tugevad siiski igas suunas, mitte ainult ühes.
Kirjeldamine on nagunii üle minu pea. Eriti siinsele vaenulikule publikule. Kui ma oskaks täpselt sõnadesse panna, kuidas armastus käib, oleks ma moodsa aja Shakespeare
Imselt mõeldakse armastuse all ka erinevaid asju. Seda on siit teemasti näha olnud. Mõni räägib esimese kahe aasta liblikatest, mõni räägib ühistest kohustustest, mida truult aastakümneid täidetakse - a la: armastus on otsus, mõni räägib üldse seksist ja ihast ja veel tuhat varianti.
Mina räägin tugevast pikaajalisest tundest, mis ei allu minu kontrollile ja mis teeb olukorra, kus teise inimese heaolu on mulle vähemalt sama oluline kui mu enda oma.
Aga kui mina selle sõnadesse panen - nagu just äsja - kõlab see nagu ma räägiks kartuli koorimisest Liiga suur ja liiga ilus asi mitte-kirjaniku sõnade jaoks..

[Külaline]

Huvitav küsimus armastuse teemasse on veel, et kas korraga on võimalik armastada mitut inimest?

[Külaline]

Mina arvan küll, et armastus on otsus, armumine aga mitte. Mingi tunde tekkimine on esmalt erinevate sündmuste jada organismis, mis meie tahtele ei allu (nt nälg, valu, rõõm jm), mida reguleerivad hormoonid andes ajule signaali. Armastus minu jaoks on midagi, mis sünnib tavaliselt niiöelda tunde-mõtte koostööna. Lihtsustatult- armud (hormoonide reguleeritud), õpid inimest tundma, hindad omavahelist klappi ning sealt edasi kas siis järgneb või ei järgne armastus. Nooremana on olnud küll nii, et armud ülepeakaela ära aga mõne aja möödudes saad aru, et see inimene ikkagi ei ole see õige sinu jaoks ja siis ei järgne ka armastust- see on ju puhtalt otsus tegelikult, milleni jõutakse kogu terviku analüüsi käigus. Või vanemas eas, kui hormonaalsüsteem on teistsugune ja nooremana tuntud kirg ja tõmme on lahtunud aga inimesed on otsustanud koos olla ja üksteist armastada, siis nad ka armastavad üksteist. See, kuidas ja mida me tunneme, on väga palju seotud sellega, kuidas me antud olukorda näeme ja kuidas me sellest mõtleme, seega saab küll otsustada kas armastada ühte inimest või mitte. Ka niiöelda armastuse taasleidmine suhtes on tegelikult teadlik töö selle osas, et sa hakkad enda jaoks taasotsima ja leidma neid omadusi, miks see armastuse otsus sai ühel hetkel vastu võetud.

[Külaline]

Mina arvan küll, et armastus on otsus, armumine aga mitte. Mingi tunde tekkimine on esmalt erinevate sündmuste jada organismis, mis meie tahtele ei allu (nt nälg, valu, rõõm jm), mida reguleerivad hormoonid andes ajule signaali. Armastus minu jaoks on midagi, mis sünnib tavaliselt niiöelda tunde-mõtte koostööna. Lihtsustatult- armud (hormoonide reguleeritud), õpid inimest tundma, hindad omavahelist klappi ning sealt edasi kas siis järgneb või ei järgne armastus. Nooremana on olnud küll nii, et armud ülepeakaela ära aga mõne aja möödudes saad aru, et see inimene ikkagi ei ole see õige sinu jaoks ja siis ei järgne ka armastust- see on ju puhtalt otsus tegelikult, milleni jõutakse kogu terviku analüüsi käigus. Või vanemas eas, kui hormonaalsüsteem on teistsugune ja nooremana tuntud kirg ja tõmme on lahtunud aga inimesed on otsustanud koos olla ja üksteist armastada, siis nad ka armastavad üksteist. See, kuidas ja mida me tunneme, on väga palju seotud sellega, kuidas me antud olukorda näeme ja kuidas me sellest mõtleme, seega saab küll otsustada kas armastada ühte inimest või mitte. Ka niiöelda armastuse taasleidmine suhtes on tegelikult teadlik töö selle osas, et sa hakkad enda jaoks taasotsima ja leidma neid omadusi, miks see armastuse otsus sai ühel hetkel vastu võetud.

Mina kirjeldaks seda pikaajalise abielu otsustatud positiivset tunnet pigem sõnadega: kiindumus, pühendumine, vastutus, hoolimine.
Minu meelest armastus on midagi muud. Just see tahtele allumatu komponent teeb armastuse nii romantiliseks. Tahad lahti saada, aga ei saa. Või tahad tekitada, aga ei saa.

[Külaline]

Mina kirjeldaks seda pikaajalise abielu otsustatud positiivset tunnet pigem sõnadega: kiindumus, pühendumine, vastutus, hoolimine.
Minu meelest armastus on midagi muud. Just see tahtele allumatu komponent teeb armastuse nii romantiliseks. Tahad lahti saada, aga ei saa. Või tahad tekitada, aga ei saa.

Neist sinu nimetatud komponentidest armastus koosnebki. Seega milleks kasutada nelja sõna, kui saab kasutada ühte - armastus? Armastuses pole midagi romantilist, vähemalt seda seestpoolt vaadates. Minu arust ajad sa endiselt armastuse ja armumise segi. Armumises on romantika, tahtele allumatus, valu. Armastus algab, kui eelnev otsa saab ning asendub sügava hingerahu ja kindlustundega. Miski ei saa jalust lüüa inimest, kellel on armastus.

[Külaline]

Mina kirjeldaks seda pikaajalise abielu otsustatud positiivset tunnet pigem sõnadega: kiindumus, pühendumine, vastutus, hoolimine.
Minu meelest armastus on midagi muud. Just see tahtele allumatu komponent teeb armastuse nii romantiliseks. Tahad lahti saada, aga ei saa. Või tahad tekitada, aga ei saa.

Neist sinu nimetatud komponentidest armastus koosnebki. Seega milleks kasutada nelja sõna, kui saab kasutada ühte - armastus? Armastuses pole midagi romantilist, vähemalt seda seestpoolt vaadates. Minu arust ajad sa endiselt armastuse ja armumise segi. Armumises on romantika, tahtele allumatus, valu. Armastus algab, kui eelnev otsa saab ning asendub sügava hingerahu ja kindlustundega. Miski ei saa jalust lüüa inimest, kellel on armastus.

Osade väidetega olen nõus, osadega mitte. Armastus annab tugeva sisemise kindluse küll, sellega olen nõus.
Armastuses on kõik need komponendid olemas, sellega olen ka nõus. Aga mitte ainult need komponendid. Armastusele lisandub ikkagi veel midagi. Midagi romantilist, tahtele allumatut, loogikaga seletamatut, peaaegu üleloomulikku.
Minu meelest see, mida sina kirjeldad on mõistlike inimeste mõistlik abielu. See annab inimesele hea baasi kahtlemata. On tugev ühiskondlik alustala ja kõigil on parem kui selliseid suhteid on palju. Pole mingi kuritegu seda ka armastuseks nimetada. Aga see ei ole see, millest romaane kirjutatakse. Selle kõikehõlmava, peaaegu üleloomuliku armastuse üks kohustuslik osa on just tema tahtele allumatus. Inimene ei vali ega otsusta, see saadetakse talle. Jumala, eelmiste elude või neuronite ja ajukeemia poolt, krt seda teab.
Ja armastuse ja armumise vahe - nad on ainult pealiskaudselt sarnased. Aga üks suur erinevus on aeg. Armastus peab ajale vastu, armumine ei pea.
Romantika, tahtele allumatus ja valu on mõlema puhul, aga mitte päris ühtmoodi. Armumine on siiski pealiskaudne ja armastus on sügav - see teeb nad sisult täiesti erinevaks.
Kas armastus saab üle minna, seda ma ei tea. Räägitakse, et saab, aga ma ise pole seda kogenud.

[Külaline]

Mina kirjeldaks seda pikaajalise abielu otsustatud positiivset tunnet pigem sõnadega: kiindumus, pühendumine, vastutus, hoolimine.
Minu meelest armastus on midagi muud. Just see tahtele allumatu komponent teeb armastuse nii romantiliseks. Tahad lahti saada, aga ei saa. Või tahad tekitada, aga ei saa.

Neist sinu nimetatud komponentidest armastus koosnebki. Seega milleks kasutada nelja sõna, kui saab kasutada ühte - armastus? Armastuses pole midagi romantilist, vähemalt seda seestpoolt vaadates. Minu arust ajad sa endiselt armastuse ja armumise segi. Armumises on romantika, tahtele allumatus, valu. Armastus algab, kui eelnev otsa saab ning asendub sügava hingerahu ja kindlustundega. Miski ei saa jalust lüüa inimest, kellel on armastus.

Osade väidetega olen nõus, osadega mitte. Armastus annab tugeva sisemise kindluse küll, sellega olen nõus.
Armastuses on kõik need komponendid olemas, sellega olen ka nõus. Aga mitte ainult need komponendid. Armastusele lisandub ikkagi veel midagi. Midagi romantilist, tahtele allumatut, loogikaga seletamatut, peaaegu üleloomulikku.
Minu meelest see, mida sina kirjeldad on mõistlike inimeste mõistlik abielu. See annab inimesele hea baasi kahtlemata. On tugev ühiskondlik alustala ja kõigil on parem kui selliseid suhteid on palju. Pole mingi kuritegu seda ka armastuseks nimetada. Aga see ei ole see, millest romaane kirjutatakse. Selle kõikehõlmava, peaaegu üleloomuliku armastuse üks kohustuslik osa on just tema tahtele allumatus. Inimene ei vali ega otsusta, see saadetakse talle. Jumala, eelmiste elude või neuronite ja ajukeemia poolt, krt seda teab.
Ja armastuse ja armumise vahe - nad on ainult pealiskaudselt sarnased. Aga üks suur erinevus on aeg. Armastus peab ajale vastu, armumine ei pea.
Romantika, tahtele allumatus ja valu on mõlema puhul, aga mitte päris ühtmoodi. Armumine on siiski pealiskaudne ja armastus on sügav - see teeb nad sisult täiesti erinevaks.
Kas armastus saab üle minna, seda ma ei tea. Räägitakse, et saab, aga ma ise pole seda kogenud.

Armastus saab olla ilma selle romantilise komponendita, näiteks oma vanemate ja laste, või miks mitte ka koduloomade, südamesõprade jne vastu. Sellisel juhul tekitab seda tundelist poolt emotsionaalne kogemus, mitte kirg ja iha ehk siis see "midagi romantilist" on lihtne kirg, mis tahtele ei allu kuid armastus saab eksisteerida ka ilma selle komponendita.

[Külaline]

Armastus saab olla ilma selle romantilise komponendita, näiteks oma vanemate ja laste, või miks mitte ka koduloomade, südamesõprade jne vastu. Sellisel juhul tekitab seda tundelist poolt emotsionaalne kogemus, mitte kirg ja iha ehk siis see "midagi romantilist" on lihtne kirg, mis tahtele ei allu kuid armastus saab eksisteerida ka ilma selle komponendita.

Just, väga hea sõnastus. Mina ütleks, juhul, kui armastuses "on midagi romantilist", siis on see kirg lihtsalt olemas armastuse kõrval, mitte pole osa armastusest. Kirg eksisteerib omaette ning ei allu tahtele. Kui kirg kaob, ei ole aga seepärast armastus lõppenud.

[Külaline]

Neist sinu nimetatud komponentidest armastus koosnebki. Seega milleks kasutada nelja sõna, kui saab kasutada ühte - armastus? Armastuses pole midagi romantilist, vähemalt seda seestpoolt vaadates. Minu arust ajad sa endiselt armastuse ja armumise segi. Armumises on romantika, tahtele allumatus, valu. Armastus algab, kui eelnev otsa saab ning asendub sügava hingerahu ja kindlustundega. Miski ei saa jalust lüüa inimest, kellel on armastus.

Osade väidetega olen nõus, osadega mitte. Armastus annab tugeva sisemise kindluse küll, sellega olen nõus.
Armastuses on kõik need komponendid olemas, sellega olen ka nõus. Aga mitte ainult need komponendid. Armastusele lisandub ikkagi veel midagi. Midagi romantilist, tahtele allumatut, loogikaga seletamatut, peaaegu üleloomulikku.
Minu meelest see, mida sina kirjeldad on mõistlike inimeste mõistlik abielu. See annab inimesele hea baasi kahtlemata. On tugev ühiskondlik alustala ja kõigil on parem kui selliseid suhteid on palju. Pole mingi kuritegu seda ka armastuseks nimetada. Aga see ei ole see, millest romaane kirjutatakse. Selle kõikehõlmava, peaaegu üleloomuliku armastuse üks kohustuslik osa on just tema tahtele allumatus. Inimene ei vali ega otsusta, see saadetakse talle. Jumala, eelmiste elude või neuronite ja ajukeemia poolt, krt seda teab.
Ja armastuse ja armumise vahe - nad on ainult pealiskaudselt sarnased. Aga üks suur erinevus on aeg. Armastus peab ajale vastu, armumine ei pea.
Romantika, tahtele allumatus ja valu on mõlema puhul, aga mitte päris ühtmoodi. Armumine on siiski pealiskaudne ja armastus on sügav - see teeb nad sisult täiesti erinevaks.
Kas armastus saab üle minna, seda ma ei tea. Räägitakse, et saab, aga ma ise pole seda kogenud.

Armastus saab olla ilma selle romantilise komponendita, näiteks oma vanemate ja laste, või miks mitte ka koduloomade, südamesõprade jne vastu. Sellisel juhul tekitab seda tundelist poolt emotsionaalne kogemus, mitte kirg ja iha ehk siis see "midagi romantilist" on lihtne kirg, mis tahtele ei allu kuid armastus saab eksisteerida ka ilma selle komponendita.

Lõppeks võib midaiganes hoolimist armastuseks nimetada. Mama Teresa armastas kogu inimkonda jne..
Selline ilma kireta armastus mehe vastu on tõesti otsus.

[Külaline]

Mama Teresa armastas kogu inimkonda jne..

Ei vasta tõele, ta vihkas vaesed ja seda kõike mida ta tegi, need tulid tema märkmetest pärast tema surma välja. Aga ta ei saanud ka lõpetada ja üldse oli tema tegemistes palju korruptsiooni, vägivalda.

[Külaline]

Mama Teresa armastas kogu inimkonda jne..

Ei vasta tõele, ta vihkas vaesed ja seda kõike mida ta tegi, need tulid tema märkmetest pärast tema surma välja. Aga ta ei saanud ka lõpetada ja üldse oli tema tegemistes palju korruptsiooni, vägivalda.

No vahet pole, kuvand oli selline. Umbes seda ma tahangi väita, et see “armastan oma kassi ja sõpra” on igati austusväärne, aga pole sama asi, mis “olen naine, kes armastab meest”.
Pole võimalik vaielda, sest kui oled kogenud, siis nagunii tunned ära ja kui pole kogenud, siis pole võimalik seletada. Tavainimesel vähemalt ei ole. Võib-olla mõnel kirjanikul on.

[Tolmukübe]

Kui võrrelda armumist ja armastust, siis esimene on nö tahtele allumatu, aga viimane kujuneb otsuseks. Ehk teisiti öeldes - valiku tegemiseks. Armumine on tunnete möll, aga armastuses on sees ka mõtlev komponent, oled võtnud vastu otsuse olla selle inimesega nö. heas ja halvas. Ehk ma tahan öelda, et (kui on austus) jääd selle inimese kõrvale. See on teadlik valik, lisaks tunnetele ja mida iganes keegi siis armastuse all mõtleb. Et nö armastus võib olla, aga valik ehk otsus on ka, mis tsementeerib olukorra (et "armastus" otsa ei saaks ja kumbki eri suunas laiali ei jookseks).

[Külaline]

Kui võrrelda armumist ja armastust, siis esimene on nö tahtele allumatu, aga viimane kujuneb otsuseks. Ehk teisiti öeldes - valiku tegemiseks. Armumine on tunnete möll, aga armastuses on sees ka mõtlev komponent, oled võtnud vastu otsuse olla selle inimesega nö. heas ja halvas. Ehk ma tahan öelda, et (kui on austus) jääd selle inimese kõrvale. See on teadlik valik, lisaks tunnetele ja mida iganes keegi siis armastuse all mõtleb. Et nö armastus võib olla, aga valik ehk otsus on ka, mis tsementeerib olukorra (et "armastus" otsa ei saaks ja kumbki eri suunas laiali ei jookseks).

Mida vanem sa oled seda vähem sa armud sest pettumuste blokk hoiab sind tagasi, armastust ei teki ilma armumiseta kohe mitte kuidagi. Kui sa tahad mõne mehega hakata koos elama, sest üksi koguaeg olla on päris igav, siis võid eeldada ka mehelt, ega temagi pruugi sinusse ei armuda ega armastada.

[Külaline]

Mina olen armunud ühte mehesse, ta muudkui kirjutab mulle. Ja mina midagi edasi ei areta, ei taha kohtuda, sest minu arust ta on suhtes. Vahepeal läks lahku, siis kaalusin kohtumist, aga mulle tundub, et leppis jälle naisega ära, siis mina temaga kohtuda ei taha. Tema jutt on nagu Tolmukübemel: aga mis siis on, võib ju ikka niisama suhelda, trallallaa, aga minule küll ei sobi selline suhe mehega, kellesse olen armunud. Ja kuni ei kohtu, siis ei arene mingit armastust ka.

[Külaline]

Mina olen armunud ühte mehesse, ta muudkui kirjutab mulle. Ja mina midagi edasi ei areta, ei taha kohtuda, sest minu arust ta on suhtes. Vahepeal läks lahku, siis kaalusin kohtumist, aga mulle tundub, et leppis jälle naisega ära, siis mina temaga kohtuda ei taha. Tema jutt on nagu Tolmukübemel: aga mis siis on, võib ju ikka niisama suhelda, trallallaa, aga minule küll ei sobi selline suhe mehega, kellesse olen armunud. Ja kuni ei kohtu, siis ei arene mingit armastust ka.

Polegi elus kohtunud?
Mis mehel üle jäi, lootis sinu peale, sa vedu ei võtnud, läks leppis oma naisega ära.