Mehe-tütre "oma punt"

[Külaline]

Ei usu, selliseid on palju. Hakkab millestki rääkima ja eksleb oma jutuga ei tea kuhu sohu. Mu enda ema on selline.

Vanainimesed on tihti sellised.

No ma ei tea, kas 53-aastane nüüd nii väga vana inimene on?

Ei, 53 ei ole nii vana. Ma mõtlesin ikka 80+.

[Külaline]

Vanainimesed on tihti sellised.

No ma ei tea, kas 53-aastane nüüd nii väga vana inimene on?

Ei, 53 ei ole nii vana. Ma mõtlesin ikka 80+.

See teemaväline heietamine ei olene vanusest. Mul mitu üsna noort kolleegi sellist, kes ei oska pikka juttu lühidalt kokku võtta ja kalduvad heietamisse.

[Külaline]

No ma ei tea, kas 53-aastane nüüd nii väga vana inimene on?

Ei, 53 ei ole nii vana. Ma mõtlesin ikka 80+.

See teemaväline heietamine ei olene vanusest. Mul mitu üsna noort kolleegi sellist, kes ei oska pikka juttu lühidalt kokku võtta ja kalduvad heietamisse.

Neile meeldibki rääkida ja jõuda lahenduseni suure kaarega. Teised on jälle hästi konkreetsed inimesed, lühikese jutuga aga suhtlusplaanis hästi igavad. Nagu soomlased ütlevad, kuradi eestlased räägivad liiga palju.

[Külaline]

Ei, 53 ei ole nii vana. Ma mõtlesin ikka 80+.

See teemaväline heietamine ei olene vanusest. Mul mitu üsna noort kolleegi sellist, kes ei oska pikka juttu lühidalt kokku võtta ja kalduvad heietamisse.

Neile meeldibki rääkida ja jõuda lahenduseni suure kaarega. Teised on jälle hästi konkreetsed inimesed, lühikese jutuga aga suhtlusplaanis hästi igavad. Nagu soomlased ütlevad, kuradi eestlased räägivad liiga palju.

Võib olla ka seal kuskil keskel. Ei pea kalduma teemavälisesse heietamisse, samas katta kõik olulise. Suhltusplaanis ei tähenda heietamine head suhtlemisoskust.

[Külaline]

See teemaväline heietamine ei olene vanusest. Mul mitu üsna noort kolleegi sellist, kes ei oska pikka juttu lühidalt kokku võtta ja kalduvad heietamisse.

Neile meeldibki rääkida ja jõuda lahenduseni suure kaarega. Teised on jälle hästi konkreetsed inimesed, lühikese jutuga aga suhtlusplaanis hästi igavad. Nagu soomlased ütlevad, kuradi eestlased räägivad liiga palju.

Võib olla ka seal kuskil keskel. Ei pea kalduma teemavälisesse heietamisse, samas katta kõik olulise. Suhltusplaanis ei tähenda heietamine head suhtlemisoskust.

Saad ju valida kellega suhtled, inimesed ei pea end muutma kuna sina ei oska nendega lävida. Nõudlikus teiste üle pole viisakas.

[Külaline]

Ei, 53 ei ole nii vana. Ma mõtlesin ikka 80+.

See teemaväline heietamine ei olene vanusest. Mul mitu üsna noort kolleegi sellist, kes ei oska pikka juttu lühidalt kokku võtta ja kalduvad heietamisse.

Neile meeldibki rääkida ja jõuda lahenduseni suure kaarega. Teised on jälle hästi konkreetsed inimesed, lühikese jutuga aga suhtlusplaanis hästi igavad. Nagu soomlased ütlevad, kuradi eestlased räägivad liiga palju.

Loe neid kahte näidet, mis eespool heietamise kohta toodi. Nüüd mõtle, kas see ikka on hästi huvitav ja hea suhtlusstiil. Esimese näite tooja ütles, et nad ei kaasa seda heietajat oma vestlustesse just sellel põhjusel, et ta hakkab mingit laialivalguvat ja üldsegi mitte teemasse puutuvat jampsi ajama. Ei ole sellises suhtlemises midagi meeldivat ega huvitavat teiste jaoks. Pigem paneb õlgukehitama ja rohkem ei taha selle inimesega suhelda.

[Külaline]

Neile meeldibki rääkida ja jõuda lahenduseni suure kaarega. Teised on jälle hästi konkreetsed inimesed, lühikese jutuga aga suhtlusplaanis hästi igavad. Nagu soomlased ütlevad, kuradi eestlased räägivad liiga palju.

Võib olla ka seal kuskil keskel. Ei pea kalduma teemavälisesse heietamisse, samas katta kõik olulise. Suhltusplaanis ei tähenda heietamine head suhtlemisoskust.

Saad ju valida kellega suhtled, inimesed ei pea end muutma kuna sina ei oska nendega lävida. Nõudlikus teiste üle pole viisakas.

Kolleege näiteks ei saa valida. Keegi pole nõudlik, aga lihtsalt arusaamatu on, miks inimene niimoodi käitub.

[Külaline]

Võib olla ka seal kuskil keskel. Ei pea kalduma teemavälisesse heietamisse, samas katta kõik olulise. Suhltusplaanis ei tähenda heietamine head suhtlemisoskust.

Saad ju valida kellega suhtled, inimesed ei pea end muutma kuna sina ei oska nendega lävida. Nõudlikus teiste üle pole viisakas.

Kolleege näiteks ei saa valida. Keegi pole nõudlik, aga lihtsalt arusaamatu on, miks inimene niimoodi käitub.

Ikka saad, valid uue töökoha.

[Külaline]

Võib olla ka seal kuskil keskel. Ei pea kalduma teemavälisesse heietamisse, samas katta kõik olulise. Suhltusplaanis ei tähenda heietamine head suhtlemisoskust.

Saad ju valida kellega suhtled, inimesed ei pea end muutma kuna sina ei oska nendega lävida. Nõudlikus teiste üle pole viisakas.

Kolleege näiteks ei saa valida. Keegi pole nõudlik, aga lihtsalt arusaamatu on, miks inimene niimoodi käitub.

Valida ei saa, aga saad valida nendega mitte suhelda. Kui hakkab heietamine, kutsud korrale. Kui aru ei saa, lahkud vestlusest.

[Külaline]

Valida ei saa, aga saad valida nendega mitte suhelda. Kui hakkab heietamine, kutsud korrale. Kui aru ei saa, lahkud vestlusest.

Põmm ja piraki!

[Külaline]

Valida ei saa, aga saad valida nendega mitte suhelda. Kui hakkab heietamine, kutsud korrale. Kui aru ei saa, lahkud vestlusest.

Põmm ja piraki!

Lasteaiakasvataja käsutamise postitused. Nüüd kakale, nüüd käsi pesema, nüüd sööma, kutsu korrale, lahku siit

[Külaline]

See on mind juba pikka aega häirinud. Siiamaale olen selle kõik alla neelanud ja ignoreerinud. Kuid nüüd ma tunnen, et see kõik läheb juba üle pea ja tekitab minus masendust ja viha mehe ja tütre vastu.

Ma arvan, et sul on aeg kõvemat häält teha ja anda teada, et nende käitumine sinu suhtes on läinud üle piiri. Ei ole vaja alla neelata ja ignoreerida, sellest saavad nad ainult hoogu juurde. Jube ju tegelt, nagu kodukius. Lajata kõva häälega ja konkreetselt kõik välja ja marsi minema. Las seedivad.

Mul oli täiskasvanud tütardega sama seis. Kuidagi äkki hakkasid nad mulle kõike ette heitma, mida ma valesti nende arust teen. Näiteks, et nõusid pesin valesti ja riided olid valed ja üldse selliseid asju näkku lajatama, mis polnud nagu üldse nii tähtsad, aga neil oli vaja mulle nähvata. Ma samamoodi olin vait ja ignoreerisin, või püüdsin enda tegusid nende silmis kaitsta või nii. Ühel hetkel viskas mul suvilas nii üle see nähvamine, et ma hakkasin vihast nutma ja ütlesin neile näkku, et kes ma teile olen, et arvate, et võite mulle halvasti öelda. Kui teile ei sobi minu elamine ja minu elustiil, siis pole vaja tulla mu juurde üldse. Oi, kus tütred hakkasid vabandama ja ehmatasid ära. Ma ikka maurasin läbi nutu tükk aega. Ja siis saabus taas see normaalne suhtlus nagu meil enne oli.
Me tegelikult väga armastame kõik üksteist ja räägime ja käime tihedalt läbi. Miks nad ühel hetkel arvasid, et emaga võib käituda nagu mingi orjast teenijannaga, ma ei tea. Tundub, et nad ei pannud ise tähelegi, et nende suhtlusstiil minu suhtes oli läinud liiga irisemiseks. Igastahes on meil nüüd normaalsed rõõmsad omavahelised suhted jälle paigas.
Ei pea laskma ennast alandada ja halvasti tundma ükskõik kelle poolt.

[Külaline]

Meie peres toimub selline punti kogunemine samuti, ühe õe suhtes. Meie loobime tema poole teravmeelsusi, varjatud pilkeid, tema vaid naeratab malbelt. Ma ei oska seda kummalist keemiat kuidagi seletada, aga kui taipan ühel hetkel, et me jälle seda teeme, siis proovin vähemalt ennast rohkem kontrollida. See on miski, mis käib kaasas perekondlike kokkusaamistega ema-isa, nende täiskasvanud tütarde ja lastelastega.
Me ei kohtu sel moel tihti, kuid alati kui kindel kooslus ühes ruumis on, algab nöök selle ühe õe suunas.

See on inetu, aga samas väga kaasakiskuv. Veider asi.

[Külaline]

Me ei kohtu sel moel tihti, kuid alati kui kindel kooslus ühes ruumis on, algab nöök selle ühe õe suunas.

Kui see õde enam ei naerataks ja tigedalt teile näkku ütleks, et lõpetage ära. Kas te ehmuks ja te lõpetaksite või irvitaksite ta üle edasi? Kas selline ütlemine kutsuks teid korrale?

[Külaline]

See on mind juba pikka aega häirinud. Siiamaale olen selle kõik alla neelanud ja ignoreerinud. Kuid nüüd ma tunnen, et see kõik läheb juba üle pea ja tekitab minus masendust ja viha mehe ja tütre vastu.

Ma arvan, et sul on aeg kõvemat häält teha ja anda teada, et nende käitumine sinu suhtes on läinud üle piiri. Ei ole vaja alla neelata ja ignoreerida, sellest saavad nad ainult hoogu juurde. Jube ju tegelt, nagu kodukius. Lajata kõva häälega ja konkreetselt kõik välja ja marsi minema. Las seedivad.

Mul oli täiskasvanud tütardega sama seis. Kuidagi äkki hakkasid nad mulle kõike ette heitma, mida ma valesti nende arust teen. Näiteks, et nõusid pesin valesti ja riided olid valed ja üldse selliseid asju näkku lajatama, mis polnud nagu üldse nii tähtsad, aga neil oli vaja mulle nähvata. Ma samamoodi olin vait ja ignoreerisin, või püüdsin enda tegusid nende silmis kaitsta või nii. Ühel hetkel viskas mul suvilas nii üle see nähvamine, et ma hakkasin vihast nutma ja ütlesin neile näkku, et kes ma teile olen, et arvate, et võite mulle halvasti öelda. Kui teile ei sobi minu elamine ja minu elustiil, siis pole vaja tulla mu juurde üldse. Oi, kus tütred hakkasid vabandama ja ehmatasid ära. Ma ikka maurasin läbi nutu tükk aega. Ja siis saabus taas see normaalne suhtlus nagu meil enne oli.
Me tegelikult väga armastame kõik üksteist ja räägime ja käime tihedalt läbi. Miks nad ühel hetkel arvasid, et emaga võib käituda nagu mingi orjast teenijannaga, ma ei tea. Tundub, et nad ei pannud ise tähelegi, et nende suhtlusstiil minu suhtes oli läinud liiga irisemiseks. Igastahes on meil nüüd normaalsed rõõmsad omavahelised suhted jälle paigas.
Ei pea laskma ennast alandada ja halvasti tundma ükskõik kelle poolt.

Olen sama asja üle elanud ca 10 aastat tagasi. Mehega on kogu aeg olnud väga hea suhe ja meil mõlemal lastega samuti, aga kui viimane tütar välja kolis, tekkis alguses teatud tühjuse tunne. Eriti mehel, kelle jaoks see viimane väljakolinu oli kõige lähedasem. Temaga oli rohkem asju koos tehtud kui teiste lastega, sest sama spordiala mõlemal, ühised huvid, rohkem koos oldud (pikad sõidud võistlustele, ööbimised suva kohtades, majandamine kodust väljaspool).
Ilmselt tundis see tütar ka emotsionaalselt end rohkem hoituna ja turvatuna.
Ja siis ta lahkus ning alustas elu oma väljavalituga. Nii palju muutus! Kõigega pidi ise hakkama saama, mees polnud nii toetav kui isa, ülikool, laps, majapidamine - elu sadas nii ootamatult täiega kaela.
Kui tuli meile, siis neil tõesti tekkis isaga oma mull, kus nad elasid oma mälestustes.
Mina olin see ema, kes ei pakkunud tütre raskele elule lohutust, sest eks ma olin oma noorpõlves veel hullemas olukorras olnud. Ei tundnud väga kaasa, üritasin lihtsalt nõu anda. Aga noh, ei tasu ju.

See kestis umbes paar aastat, kui mina polnud tütre jaoks keegi ja mu mees läks kaasa iga tema emotsiooniga ja kiitis kaasa igale tema mõttele.
Nad mõlemad olid koos olles nagu välja vahetatud. Üksinda ja eraldi täiesti teised inimesed, mõlemaga olid mul kogu aeg väga head suhted.
Ja siis ma ka ühel hetkel plahvatasin. Paha meenutada, aga ütlesin kõik välja, mida ma tundsin. Me ei rääkinud omavahel pea nädala, kõik seedisid omaette. Ja sellega oligi kogu jama lõppenud.

Nüüdseks on sellest palju aega möödas ja tütar on mulle ise rääkinud, et see turvalisest ja mõnusast kodusest rütmist välja hüppamine tekitas temas kadedust just minu vastu. Et kuidas temal kõik nii keeruline ja halvasti on, aga mina mõnulen rahulikult ikka oma kodus edasi. Sellest ka trots just minu vastu.

Alles hiljem hakkas aru saama, et talle lihtsalt tekkis nii palju kohustusi ta omal valikul, midagi pole tegelikult halvasti, ja et ka mina olen oma noorpõlves samu raskusi üle elanud.

[Külaline]

Olen ka korra sellises olengus pidanud osalema, tegelikult küll pealtvaatajana. Ebameeldiv oli, aga ma ei osanud kuidagi seda ühe inimese kallal nokkimist peatada. Nokitav oli nokkijad (õe ja õelapsed ) külla kutsunud.

[Külaline]

Mina olin see ema, kes ei pakkunud tütre raskele elule lohutust, sest eks ma olin oma noorpõlves veel hullemas olukorras olnud. Ei tundnud väga kaasa, üritasin lihtsalt nõu anda. Aga noh, ei tasu ju.

Oledki ju nõme ema ja mille üle sul küll kurta oli, ei saa aru. Loomulik ju, et su tütar sinuga rääkida ei tahtnud. Ta tahtis tuge, aga sina hakkasid hoopis targutama.

[Külaline]

Sellise asja puhul võib öelda, et see on solvav. Kas te ise ei saa aru, et te solvate mind.
Mille peale muidugi vastatakse, et nii lumehelbeke ei saa olla, me teeme vaid nalja.
Nali peaks olema aga kõigile naljakas, võib öelda.
Selle peale ilmselt öeldakse, et sa solvud iga asja peale, ei saa naljast aru.
Mõlemal on nagu oma seisukoht. Kumma tunded on tähtsamad. Neil, kel on lõbus. Või sel kes solvub. Need lõbusad ütlevad kindlasti et mingit nalja enam ei või teha.

[Külaline]

Ma soovitaks hästi kriitilise pilguga enda väljaütlemised ka üle vaadata. Mul endal on samuti üks pereliige, keda lihtsalt ei ole võimalik vestlusesse normaalselt kaasata ilma, et ta selle vestuse täielikult kaaperdaks, solvaks, halvasti ütleks või nähvaks. Ja kusjuures ta ei tee seda üldse halvaga, vaid ongi selline suhtlusstiil. Olen hakanud ka lihtsalt ta sõnavõtte ignoreerima, sest inimene muidu on kallis ja oma pere. Aga lihtsalt näide- lauas küsitakse kuidas läinud on ja ma jõuan vastata, et muidu okei aga näe laps oli pikalt haige, palavik ja ... ja siis sõidetakse sisse, et oi mul oli ka eelmine kuu palavik, jube asi, õnneks Juta töölt, noh see vanem proua, kellel see mees töötab seal autopoes ja tütar lõpetas just kooli, läheb vist edasi ka õppima kuhugi aga ei tea kuhu kassi jätab, kui teise linna kolib, no see Juta siis andis paratsetamooli, see aitas aga ikka ravimitööstuse usaldamine, ma seda värki ei usu, vanasti ikka korjasime pärnaõisi naabi Liisi aiast, tal jooksis seal üks naljakas koer koguaeg ringi ja blablablaaaa järgneb tunnine monoloog täiesti tundmatutest inimestest, juhtumitest ja asjadest. Ehk siis, ilmselt seal ikkagi on mingi põhjus miks sind vestlusesse ei kaasata.

Täitsa teemast välja, aga nii naljakas on su jutt. Mul on ka üks selline tuttav, kes täpselt samamoodi kipub täiesti seosetult heietama teiste jaoks võõrastest inimestest. Ja jutt läheb samamoodi alati kuhugile "rappa" omadega alati. A la meie lapsepõlve kodust kaks maja edasi elas ka neli last nagu meie pereski, ema oli neil veel kingavabrikus aastaid tööl ja pidas loomi. Ja siis nendel oli veel onu, kes käis neil sageli külas ja aitas muru niita ja siis keskmisel tütrel oli peigmees, kes suitsetas ning neil oli suur õunaaed ja siis me alati nägime, kuidas see peigmees käis õues suitsu tegemas, aga lõpuks kolisid kõik lapsed erinevatesse linnadesse elama, nüüd on kõikidel neli last jne jne jne

Õnneks ei ole kõik tema jutud sellised. Tal käivad nagu hooti paar korda päevas sellised "monogoolised" heietused peal. Keegi siis ei sekku ega katkesta ka teda, et ta saaks oma mälestuste mõttelõnga lõpuni heietada.

Äkki on sama inimene?

meil on mehe tütar selline no ja kui proovid öelda, et ei soovi kuulata võõraste inimeste kohta asju, siis oled vastik isa uus naine

[Külaline]

Saad ju valida kellega suhtled, inimesed ei pea end muutma kuna sina ei oska nendega lävida. Nõudlikus teiste üle pole viisakas.

Kolleege näiteks ei saa valida. Keegi pole nõudlik, aga lihtsalt arusaamatu on, miks inimene niimoodi käitub.

Valida ei saa, aga saad valida nendega mitte suhelda. Kui hakkab heietamine, kutsud korrale. Kui aru ei saa, lahkud vestlusest.

Noh, tegelikult ei saa valida kolleegiga mitte suhtlemist, kui on vaja koos tööasja ajada. See minu kolleeg on üldplaanis tegelikult kena ja normaalne inimene. Ja ma ei pea õigeks, et hakkan täiskasvanud inimest sellise asja pärast korrale kutsuma. Lihtsalt paar korda päevas tuleb tal selline "hoog" peale. Mõistagi ma kaasa ei räägi ja lasen tal selle imeliku tiraadi rahulikult lõpuni viia, sest tal on oma peas mingi pilt olemas, mida ta öelda tahab ja pole hea seda katkestada. Mina aga alati vaikides mõtlen, et milleks küll? Alguses ma isegi ei saanud aru, et mis nüüd juhtus. Aga pika peale olen püüdnud harjuda. Ja mingil juhul ei tohi siis kaasa rääkima hakata, sest sel juhul läheb asi veel rohkem lappama. Kui ta saab oma segase mõttelõnga lõpuni viia, siis on mõneks ajaks rahu majas.