Mehe-tütre "oma punt"

[Külaline]

Kolleege näiteks ei saa valida. Keegi pole nõudlik, aga lihtsalt arusaamatu on, miks inimene niimoodi käitub.

Valida ei saa, aga saad valida nendega mitte suhelda. Kui hakkab heietamine, kutsud korrale. Kui aru ei saa, lahkud vestlusest.

Noh, tegelikult ei saa valida kolleegiga mitte suhtlemist, kui on vaja koos tööasja ajada. See minu kolleeg on üldplaanis tegelikult kena ja normaalne inimene. Ja ma ei pea õigeks, et hakkan täiskasvanud inimest sellise asja pärast korrale kutsuma. Lihtsalt paar korda päevas tuleb tal selline "hoog" peale. Mõistagi ma kaasa ei räägi ja lasen tal selle imeliku tiraadi rahulikult lõpuni viia, sest tal on oma peas mingi pilt olemas, mida ta öelda tahab ja pole hea seda katkestada. Mina aga alati vaikides mõtlen, et milleks küll? Alguses ma isegi ei saanud aru, et mis nüüd juhtus. Aga pika peale olen püüdnud harjuda. Ja mingil juhul ei tohi siis kaasa rääkima hakata, sest sel juhul läheb asi veel rohkem lappama. Kui ta saab oma segase mõttelõnga lõpuni viia, siis on mõneks ajaks rahu majas.

Siin foorumis ju palju selliseid. Teema on mingist suva asjast ja need siis hakkavad heietama, et aga MINA, MINUL oli hoopis nii ja siis tuleb aiaaugust jutt. Eilsest just meenub üks inimene siin, kes teemas, et mis siis teeksid, kui võidaksid kümme miljonit, mitu korda kukub heietama, et miljon pole mingi raha, vaat üheksakümnendatel oli raha, oi kuidas on ostujõud langenud jne, jne. Kohe mitu korda samad heietused. Ja igas muus teemas tuleb ette, et mõni kirjutab meetreid ja meetreid täiesti asjassepuutumatut juttu.

[Külaline]

10 miljonit eurot on abstraktne summa.

[Külaline]

Ainult üks eestlane on võitnud 10 miljonit, samas üks leedukas võitis 120 miljonit eurolotoga. Seepärast on ka 10 miljonit abstraktne summa kuna seda tavameetoditel on päris võimatu kokku ajada, ma mõtlen puhast maksuvaba raha. 10 miljonit puhast raha erakontol on suur rikkus.

[Külaline]

Ainult üks eestlane on võitnud 10 miljonit, samas üks leedukas võitis 120 miljonit eurolotoga. Seepärast on ka 10 miljonit abstraktne summa kuna seda tavameetoditel on päris võimatu kokku ajada, ma mõtlen puhast maksuvaba raha. 10 miljonit puhast raha erakontol on suur rikkus.

OK, heietame nüüd aga edasi 10 miljonist ja tühja see teemaalgatus. Teeme nii, jah?!

[Külaline]

Ainult üks eestlane on võitnud 10 miljonit, samas üks leedukas võitis 120 miljonit eurolotoga. Seepärast on ka 10 miljonit abstraktne summa kuna seda tavameetoditel on päris võimatu kokku ajada, ma mõtlen puhast maksuvaba raha. 10 miljonit puhast raha erakontol on suur rikkus.

OK, heietame nüüd aga edasi 10 miljonist ja tühja see teemaalgatus. Teeme nii, jah?!

Sinu fake teema ammendas end ära. Pole midagi juurde lisada või siis ootasid suurt kaastunnet? Raske pakkuda kui pole sisu.

[iiR]

Mina olen (eriti nooremana, aga veidi ka nüüd) kogenud sarnast suhtedünaamikat oma emaga seoses - me saame emaga hästi läbi ja armastame teineteist, ta on üks mu lähedasemaid inimesi, aga teatud hetkedel, ja sageli tõesti siis, kui õdedega kõik koos nt vanematekodus külas oleme, muutume ema suhtes teravamaks kui muidu või nöögimegi teda. Ja isa millegipärast mitte.
Lapsepõlves oli ema hästi armastav, hästi hoolitsev, kõige targem, kõige ilusam, kõige-kõige-kõigem. Ta teadiski kõigele vastuseid ja käitus peaaegu alati täpselt sobivalt, meeldis kõigile sugulastele ja kõigile meie sõpradele ja kõigile õpetajatele ja ajas kõik asjad korda ja no ta ongi lnud imeline ema. Ja ta lõi meile maailma hubaseima kodu, üliturvalise lapsepõlve. Ma arvan, et sellisele lapsepõlvele järgnev äratõukeprotsess peabki olema väga jõuline ja kahjuks ka natuke julm, see küllap on mingi bioloogiline paratamatus, muidu elaksime kõik siiani nagu kukununnud tema loodud hubases maailmas ja poleks oma elu alustada saanudki. Mitte et ta oleks meid kuidagi kinni või tagasi hoidnud, vaid ta enda isiksus ja see, mis ta enda ümber lõi, oli lihtsalt nii suure külgetõmbejõuga.

Igatahes, olles väga tänulik oma emale ja võttes teda sageli eeskujuks, tundub ikkagi vahel natuke ärritav ja natuke lämmatav tunne, kui tekib õhkõrngi tunne, nagu kukuksin oma lapsepõlvemustrisse tagasi - nt kui ta midagi õpetab või "kamandab" või liigselt seletab. Me oleme õdede ja emaga sellest rääkinud ka ja kui varajases täiskasvanueas oli tõesti nöökimise taga teravust ja see pidi emale haiget tegema, ehkki ta oma sõnul mõistis siis ka, milles asi, ja tõesti meie peale pahaseks ei saanud sellise näiliselt tänamatu ja nõmeda käitumise pärast, siis nüüd, ise mitme lapse vanemad olles, hoiame ema palju rohkem. Aga vahel ikkagi tuleb see tunne, mis siis oli.

[Külaline]

Minu arust selline suhtlusmuster õige ikka ei ole küll, et ema eiratakse ja tehakse veel tahtlikult haiget ning salty nalju.
Need kommenteerijad, kes siin labaselt pakuvad, et ema on armukade, on ilmselt ise tavalised koolikiusajad olnud ha ei teegi enam vahet, milline on eluterve pere suhtlemine ja milline on toksiline.
Teemaalgataja, sa teed väga õigesti, kui neil käimistel ei osale. Me ei ela enam ajastus mil oli okei kõik alla neelata naiste, emade, vanaemade poolt. Kuhu te sellise peremustriga teel olete, et kunagi ei kuulta sinu arvamust ka hooldekodu valikul ja naerdakse su soove päranditeemades? Jalg maha ja seisa enda eest, enne kui hilja, sest nii ei käitu üksteist armastav perekond.