Kas usute õigesse kasvatusse?

[Tolmukübe]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

[Külaline]

mina usun. tegemist polegi niivõrd "õige" kasvatusega, kui südame järgi ja armastusega tehtuga. sain oma esimese lapse napilt 18 aastaselt - ja no olgem ausad - suurem asi kasvatusteadlane ma sel ajal ei olnud. kolmanda lapse kasvatamisel kasutasin juba oma eripedagoogilisi teadmisi. lapsed on mul nüüd kõik suured ja imevahvad. empaatilised ja lahked, hakkamasaavad ja neist on saanud mulle suurepärased sõbrad ja kaaslased.

[Külaline]

Muidugi on õige kasvatus väga oluline. Tegelen erivajadustega lastega ja on ikka väga suur vahe lapse puhul, kas vanemad on teda kasvatanud või ei ole. Näiteks ATH-ga lapsel on raske hästi käituda, aga vahe on laste vahel ülisuur. Isegi erivajadusega lapse tulevik on väga erinev, kui tal on toetav kodu, hea kasvatus, reeglid, temaga tegeletakse jne võrreldes sellega, kui teda ei kasvatata ega suunata üldse. Kombed, hoiakud, väärtused on täielikult kasvatuse ja eeskuju tulemus.

[Külaline]

Õige kasvatus on loomulikult oluline, aga pisut õnne peab ka olema. Ema ja isa võivad kasvõi nahast välja pugeda, et kõike õigesti teha. Aga kui näiteks kool kohe üldse ei toeta, vaid lausa kodule vastu töötab, siis on väga raske head tulemust saada.

[Külaline]

Inimesed on ainukesed olendid maamunal kelle juuksed on võimelised kasvama lõputult pikaks. Ei ole ühtegi teist loomariigi esindajat kelle kehakarvad ei ole mõõdetud pikkusega. Loomadel on küll tali ja suvekarv, aga need ei lähe mitte kunagi mõõdust välja va inimesel.
Küsimus ongi selleks, miks inimesed kaotasid oma kehakarvad? Aga sellepärast, et kirburihma polnud toona olemas ja kuidas saab inimene keskenduda kui peab igal minutil ahvi kombel kirpe tagaajama

[Külaline]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Just sel juhul, kui lapsel on iseloomus mingi puudus, on õige kasvatus eriti oluline. Kui näit. laps on mingite halbade iseoomujoontega, siis on ikkagi parem, kui teda on kasvatamise käigus õpetatud neid iseloomujoni valitsema võrreldes sellega, et ei ole üldse õpetatud neid halbu iseloomujooni valitsema.

Muidugi tuleb tulemuse puhul alati arvestada, milline oli algseis (milline oli laps esialgu ) - näit. kui laps on sünnipäraselt väga ägedaloomuline, siis on juba see, kui ta on õppinud mõnevõrra oma ägedust valitsema, hea tulemus. Samas, kui laps on juba sünnipäraselt rahumeelne, siis tema võib ka ilma erilise kasvatamiseta olla rahumeelne ja mõistev, isegi rohkem, kui see esimene kasvatuse abil. Aga kui seda esimeset poleks üldse kasvatatud, siis oleks ta võibolla püsti pöörane, mis oleks ju veel hullem?

Tulemus on alati kombinatsioon pärilikest omadustest ja kasvatusest.

Kui suur osa on kelleski sünnipärasel ja kui suur osa kasvatusel, saad öelda siis, kui inimese kasvamise/kujunemise lugu tunned.

[Külaline]

Inimesed on ainukesed olendid maamunal kelle juuksed on võimelised kasvama lõputult pikaks.

Ma päris nõus ei ole, näiteks inimese kubemekarvad ei kasva lõputult. Sama nagu loomadel.

[Külaline]

Inimesed on ainukesed olendid maamunal kelle juuksed on võimelised kasvama lõputult pikaks.

Ma päris nõus ei ole, näiteks inimese kubemekarvad ei kasva lõputult. Sama nagu loomadel.

Sa oled täitsa otu

[Külaline]

Mis see karvateema siia puutub. Inimesed on ikka ogarad.

[Külaline]

See on palju keerulisem teema. "Õiget" kasvatust lkui sellist ei ole olemas, keegi ei saa anda ette mingit reeglistikku, et kasvatage nii, siis on "õigesti". See sõltub iga inimese- lapse, tema vanemate, muude lähedaste- iseloomudest, keskkonnast jne, missugust kasvatust on kellelegi vaja "õogesti kasvamiseks".

[Külaline]

Aga kui näiteks kool kohe üldse ei toeta, vaid lausa kodule vastu töötab, siis on väga raske head tulemust saada.

Too näide, kuidas see kool kodule vastu töötab?

[Külaline]

See on palju keerulisem teema. "Õiget" kasvatust lkui sellist ei ole olemas, keegi ei saa anda ette mingit reeglistikku, et kasvatage nii, siis on "õigesti". See sõltub iga inimese- lapse, tema vanemate, muude lähedaste- iseloomudest, keskkonnast jne, missugust kasvatust on kellelegi vaja "õogesti kasvamiseks".

Eks võib filosofeerida jah, aga üldised käitumisnormid on siiski väga selged ja midagi keerulist siin ei ole.

[Külaline]

See on palju keerulisem teema. "Õiget" kasvatust lkui sellist ei ole olemas, keegi ei saa anda ette mingit reeglistikku, et kasvatage nii, siis on "õigesti". See sõltub iga inimese- lapse, tema vanemate, muude lähedaste- iseloomudest, keskkonnast jne, missugust kasvatust on kellelegi vaja "õogesti kasvamiseks".

Lapse (või ka näiteks koera) kasvatamisel tuleb seada mingid eesmärgid - mida ma tahan oma lapse (koera) juures muuta. Siis hinnata, kas võrreldes algseisuga on toimunud muutus soovitud suunas - või pole üldse midagi muutunud.

Võivad olla nii erinevad eesmärgid (näiteks: kas eesmärgiks on alati vastuvaidlematult kuuletuv laps või siis on lubatav ka oma arvamust avaldada jne. jne. ) kui ka meetodid, millega selle eesmärgi poole liigutakse. Sama eesmärgi poole liikumiseks võib olla erinevaid meetodeid. Selles mõttes jah, laste kasvatamise raamatuid tasub lugeda ikka, aga neid tuleb võtta nagu inspiratsiooniallikat - et ahaa, näe, selle peale ma poleks ise tulnudki, et sellist kasvatusvõtet kasutada.

Kui on toimunud muutus - siis ilmselt kasvatusmeetod toimib (või siis mõnel juhul on muutus toimunud iseeensest arengu käigus, no see arstide nali: "Patsient paranes ravist hoolimata", seda võib ka vahel olla). Kui aga asi soovitud suunas kohe kuidagi ei taha minna - siis ilmselt see kasvatusmeetod konkreetse lapse (looma) peal ei toimi hästi ja tuleb proovida midagi muud.

[Külaline]

Lapse (või ka näiteks koera) kasvatamisel tuleb seada mingid eesmärgid - mida ma tahan oma lapse (koera) juures muuta.

Kui mul sünnib laps, käib tema kasvatamine ja arendamine igapäevaselt, mitte ma ei taha tema juures midagi muuta. Õpetan teda käituma, mõtlema, kuidas asjad maailmas käivad. Sina räägid juba ümberkasvatamisest.

[Külaline]

Aga kui näiteks kool kohe üldse ei toeta, vaid lausa kodule vastu töötab, siis on väga raske head tulemust saada.

Too näide, kuidas see kool kodule vastu töötab?

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

[Külaline]

Last ümbritsevad täiskasvanud võivad ju mõelda välja mingeid nn eesmärke, mida nad tahavad selle lapse juures saavutada, aga mitte keegi ei tea, kuidas laps endale antavat kasvatust lõppeks tõlgendab. Meie emade ajal oli tähtis, et laps kuulaks sõna, oleks hea laps. Praegu on pendel liikunud jällegi teise äärmusesse, ehk et mittesõnakuulmist hinnatakse laste juures vaat et rohkemgi, pidades seda lapse "iseseisva mõtlemise" tunnuseks.

Mäletan, kuis lasteaias oli mu üks lastest hästi rahulik, ei nutnud kunagi ja tegi, mis vaja. Ning üks kasvataja ütles arenguvestlusel tema kohta seetõttu halvustaval toonil, et "see küll oma peaga ei mõtle". Sellel kasvatajal endal oli poeg, kes peksis teisi, ropendas ja laamendas. Ning nõnda oligi kasvataja loonud oma peas kuvandi, et peksev ja ropendav laps = järelikult on ta tark ja mõtleb oma peaga; rahulik stabiilne laps, kes peseb käsi, riietub ja sööb ilma probleemideta = rumal ja oma peaga mittemõtlev papagoi. Noh, muidugi polnud too kasvataja just terav pliiats, sest sedasi ei tohiks lapsi üldse sildistada. Täiskasvanu peaks nägema igas lapses positiivset ja seda esile tooma. Oma tütart tundes teadsin hästi, et tegelikult on sel lapsel oma peaga mõtlemist küll ja veel, aga ta lihtsalt ei näe pointi, miks ta peaks karjuma ja lööma. Aga täiskasvanud spetsialist tõlgendas seda kohe negatiivsena.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et see suur "oma mõtlemine" on hea asi küll, kuid lapse puhul ei maksaks sellega liiale ka minna. Miks peavad tänapäeval täiskasvanud ennast ribadeks tõestama, et pälvida autoriteeti ja lgp Laps üldse suvatseks nende sõna kuulata? Mõnikord tuleb siiski ette olukordi, kus laps peaks täiskasvanu sõna lihtsalt kuulama. Tuttav staažikas õpetaja rääkis, et paar aastakümmet tagasi, kui koolis toimus nt tuletõrjeõppus, siis pruukis vaid täiskasvanul öelda lastele, et nüüd evakueerume, kui lapsed olidki vudinal klassist väljas ja liikusid sinna, kuhu õpetaja ütles. Lihtne ja ellujäämiseks hädavajalik.

Kui aga tänapäeval tuleb koolis tuletõrjeõppus, mil täiskasvanud annavad lastele korralduse evakueeruda, siis hakkavad lapsed kuuletumise asemel hoopis vastu plõksima - esitatakse "aga miks!"-küsimusi, nõutakse pikki puust ja punaseks selgitusi, vaieldakse vastu, tuuakse argumente, "aga mina nägin TikTokist, et evakueerumine on kahjulik!", kurnatakse õpetaja oma miksitamiste ja selgitamisekohustusega ära ning tagatipuks otsustab pea alati mõni seltskond sulgeda ennast näiteks tualettruumi ja istuda seal, lõbusalt naeru kihistades. Seega tänapäeval on kahjuks palju suurem tõenäosus, et seni kuni õpetaja lastega aktiivset kuulamist-selgitamist teostab, põleb koolimaja koos miksitajatega maha. Rääkimata nendest lugematutest olukordadest, kus ema on andnud lapsele nt korralduse võõrastele ust mitte avada või võõraste autosse mitte istuda, aga laps, kes "mõtleb oma peaga", teeb seda ikkagi.

Seega tasub täiskasvanutel, kes seavad mingeid oma eesmärke, mõelda enne järele, miks nad on just niisugused eesmärgid seadnud ja kas need eesmärgid on täiesti adekvaatsed ja lollikindlad? Ning kas ei juhtu nii, et täiskasvanu võib mõelda üht, ent laps võib neid eesmärke tõlgendada sootuks teistmoodi?

[Külaline]

Aga kui näiteks kool kohe üldse ei toeta, vaid lausa kodule vastu töötab, siis on väga raske head tulemust saada.

Too näide, kuidas see kool kodule vastu töötab?

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

Kahjuks ei ole kõik koolitöötajad heatahtlikud ega professionaalid. Ja ei, minu lapsel polnud mitte mingeid käitumisraskusi, ning ei, ma ei oodanud oma lapsele mitte mingit individuaalõpet, nagu sa oletad. Minu laps ei seganud mitte kunagi tundi. Seega ma ei tea, kust sa oma luulud nüüd võtad?

Küll aga oli suureks probleemiks, et kool keeldus koduga koostööd tegemast ja tegi kodu seljataga meie lapse suhtes täiesti ebaadekvaatseid asju. Sisuliselt oli tegemist koolikiusuga õpetaja poolt. Nende valede otsuste tõttu, mis kool tegi, tekkisid enne 100% probleemivabal lapsel probleemid. Kool ei vastuta. Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

[Külaline]

Too näide, kuidas see kool kodule vastu töötab?

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

Kahjuks ei ole kõik koolitöötajad heatahtlikud ega professionaalid. Ja ei, minu lapsel polnud mitte mingeid käitumisraskusi, ning ei, ma ei oodanud oma lapsele mitte mingit individuaalõpet, nagu sa oletad. Minu laps ei seganud mitte kunagi tundi. Seega ma ei tea, kust sa oma luulud nüüd võtad?

Küll aga oli suureks probleemiks, et kool keeldus koduga koostööd tegemast ja tegi kodu seljataga meie lapse suhtes täiesti ebaadekvaatseid asju. Sisuliselt oli tegemist koolikiusuga õpetaja poolt. Nende valede otsuste tõttu, mis kool tegi, tekkisid enne 100% probleemivabal lapsel probleemid. Kool ei vastuta. Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

Mida see kool tegi siis? Mis mõttes kool kahjustab sinu last? Kui on mõni õpetaja, kes kiusab, siis sellest tuleb kooli teavitada ja tõestada ära, milles see kiusamine seisneb. Usu mind, kui on mõni halb õpetaja, siis see tuleb välja. Samas mida saab kool sinu lapsega sinu seljataga teha? Mitte midagi. Ära nüüd ütle, et jälle hakkad patrama sellest hirmsast koolipsühholoogist, kelle juurde vägisi sunniti ja kes su lapse ära rikkus. Selles osas ma tõesti ei viitsi enam hakata sinuga diskuteerima. Aga nähes seda, kuidas sa ei soovi midagi põhjendada, hakkad kohe mingites luuludes süüdistama, igale poole pistad ainult negatiivset koolide kohta, siis ma ei imesta, et mingi koostöö sul kellegagi pole sujunud. Kui kuskil on mõni halb õpetaja, seda ma usun küll, on oma lastelgi ette tulnud, ega õpetajaid ei ole ju niiväga valida, aga probleemid on hea tahtmise korral olnud kõik lahendatavad. Ja üks halb õpetaja ei riku ära sinu last. Igal pool elus on igasuguseid inimesi ja see on üks osa koolikogemusest, et nendga tuleb hakkama saada ja suhelda. Ja see on ikka täielik liialdamine igas mõttes, et kool rikkus sinu lapse ära.

[Külaline]

No mis tänapäeval viga. Lapsevanem piikstab ministeeriumisse ja sealt lendab kohe audit õpetajale peale. Miks te sundisite last seda ja toda tegema.

[Külaline]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Tegelikult on kuritegevuse geen täiesti olemas, selle omanikke on rohkem kurjategijate, vangivalvurite, tapamaja töötajate, politseinike, sõjaväelaste hulgas. Ehk siis kui töötatakse viimati nimetatud ametites, on oma geneetilis eeduseid ohutult rakendatud.
Ka psühhopaadiks sünnitakse.
Samas on loomulikult olemas ka keskkonna mõjul kujunenud probleemne käitumine.
Mina küsiks: Millisel hetkel saab halvasti käituvast heast lapsest halb täiskasvanu? Viimase puhul me ju ei ütle, et ta ise on hea, ainult tema teod on halvad.