Kas usute õigesse kasvatusse?

[Külaline]

See on palju keerulisem teema. "Õiget" kasvatust lkui sellist ei ole olemas, keegi ei saa anda ette mingit reeglistikku, et kasvatage nii, siis on "õigesti". See sõltub iga inimese- lapse, tema vanemate, muude lähedaste- iseloomudest, keskkonnast jne, missugust kasvatust on kellelegi vaja "õogesti kasvamiseks".

Eks võib filosofeerida jah, aga üldised käitumisnormid on siiski väga selged ja midagi keerulist siin ei ole.

Jah, aga tsiteeritav ei räägi mitte käitumisnormidest vaid kasvatusviisidest. Ühte last võib panna mingit käitumisnormi täitma panna üks meetod ja teist mingi teine meetod.

[Külaline]

Tegelikult tuttav eripedagoog on küll kurtnud, et leidub õpetajaid, kes igast ebastandardsest kohe lahti tahaks saada. Ei räägi üldse tõsistest käitumisprobleemidest. Lihtsalt laps vajab õppimisel rohkem abi ja tal on tugispetsialist ka olemas. Aga õpetaja pööritab silmi, issand-issand, mingu sinna teise linna erikooli, minu klassi sobivad ainult rikaste ja andekate lapsed.

[Külaline]

Ausalt öeldes mõnes olukorras - näiteks, kui laps tahab kodus mõne eseme ära lõhkuda või läheb teisele lapsele kallale - küll ei kujuta ette, et hakkaks lapse tegevusse sekkumise asemel filosofeerima, et kas ma nüüd usun, et kasvatamine midagi muudab või ma ei usu, et kasvatamine midagi muudab

Samas on näit. töökasvatus, kus mingeid väga üldisi norme ei ole ja olenebki rohkem sellest, mida lapse päritolupere usub või ei usu - kas usub, et majapidamistöödes osalemine tuleb lapsele kuidagi kasuks või siis ei usu, et majapidamistööde tegemine tuleb lapsele kuidagi kasuks.

Mõni ütleb, et on ikka hea, kui laps ei ela kodus nagu hotellis ja omandab arusaamise, et peres jagatakse töid, kodutööd ei tee ennast kuidagi müstilisel kombel ise öra jne. Teine vaidleb vastu, et no mida erilist see koristamine ja küürimine ikka õpetab ja nõmedad vanemad, kes lapse mingeid igavaid kodutöid tegema panevad.

[Tolmukübe]

Koristamine ja küürimine kinnistab tööharjumust ja arendab distsipliini, mõlemad vajalikud tulevases elus funkamiseks. Muidu kasvab veel mingi loru või looder või selline, kes milleski pingutada ei viitsi. Tuleb lapsele ikka näidata, et selleks, et midagi saada, pead sa ka midagi tegema. Muidugi lapsele koristamist ja küürimist vähem kui täiskasvanule, üks suurem/teine väiksem, vastavalt ka tööülesanded.

[Külaline]

See, et ei olevat individuaalseks tööks aega ega koolidel ressursse - seda laulu oleme nagunii kuulnud. Ehkki nendesamade koolide kodulehel on reeglina enesekiituslik jutt just sellest, kuidas nemad vägevasti iga õpilase indiviuaalsusega arvestavad ja tema arengut eriliselt toetavad. Millest siis selline vastuolu kooli kodulehel olevate tutvustuste ja tegelikkuse vahel? Isegi praegu, mil koolidesse on väidetavalt palgatud suurel hulgal kõiksugu tugiisikuid ja neile eraldatakse kõvasti maksumaksjate raha, püütakse keskmisest massist millegi poolest erinevaid lapsi alati saada jalust ära, mingu kuskile mujale ja ärgu segagu. Ja taas see tavapärane soovitus - "kui ei meeldi, palka eraõpetaja!" Mina maksumaksjana pean üleval pidama koole tükkis nende arvuka tugipersonali ja õpetajatega, kuid oma lapsele pean palkama eraõpetaja. Paluks sel juhul mu maksud mulle alles jätta, et mul jätkuks ressursse eraõpetajale maksmiseks.

Väga pretensioonikas tädi. Võid olla rahulolematu jah, aga nii ta on. Mina olen koolis tügispesialistina töötanud, käinu tunde vaatlemas. No ei ole jah õpetajal aega mingit individuaaltööd teha, kui tema keskmine tööaeg on niigi üle 50 tunni nädalas. Tunnis on 30 õpilast, kellest suur osa laamendab ja märatseb, ei lase teistel õppida. Tugispetsialistina tegelesin nende lastega, kes ei oska veel põhikooliski korralikult kirjutada ega lugeda. Koolis tegelees psühholoog nende lastega, kellel on diagnoosid, tahavad ära tappa, lõiguvad, on sõltuvuses. Tavaliste laste toetamiseks tla aega polnud, sest oli 900 õpilase ja 100 õpetaja peale üksinda. Õpetajad muudkui vahetuvad, sest sellises hullumajas ei taha väga paljud töötada. Õpetajate lisatöö kulub õpilastele, kes ei tee oma asju õigel ajal ära, kogu aeg on mingi järelvastamine hommikust õhtuni. Osad ei käi koolis, siis aita muudkui neid järgi. Mingit suurt hulka tugispetsialiste koolides pole ja ära üldse karda, et neil tööd ei ole. Tavalkoolis läheb tõesti enamus auru käitumishäirete ja vähevõimekate laste peale, kellel pole ka mingit õoimotivatsiooni, need peab kuidagi edasi lohistama. Selge see, et see üks andekas siis jääb tähelepanuta. Nii et see jutt, et teistest erinevatega ei tegeleta, on küll vale, nende peale just kulubki põhiaeg. Eliitkool on vast õppida soovivale lapsele parem, seal vistatakse need käitumishäiretega tegelased lihtsalt välja. Tavakool seda teha ei saa.

Ei ole ma pretensioonikas, vaid ajan lihtsalt näpuga kooli enda koduleheküljel järge ja tsiteerin seal kirjutatut. Sa ainult halvustad ja sildistad siin lapsi. Räägin siis sinu jutule lisaks teise poole nägemuse ka.

Mäletan, kui oma laps 1. klassi läks. Läks tohutu suure rõõmu ja innuga. Oskas lugeda, arvutada, kirjutada. Istus ilusti pingis paigal ja kuulas õpetajat. Paar nädalat möödus, ja lapsel enam koolirõõmu polnud. Hommikuti läks kooli nutuga. Kui lapselt, teistelt lastelt ja nende vanematelt ääri-veeri uurima hakkasin, siis enam ei imestanud, kuhu laste koolirõõm kadus. Õpetaja mõnitas lapsi klassi ees, karistas, ilma et süü oleks tõestatud, tekitas endale lemmikud, keda alati soosis, ja "mustad lambad", keda alati karistas. Lapsed ootasid, et õpetaja neile selgitaks kooli korda ja seda, mida teha tuleb. Kuid seda alati ei tehtud või tehti möödaminnes. Kui 1. klassi juntsud oma õpetajalt mingite pisimurede osas abi palusid, siis õpetaja keeldus, visates üle õla vaid, et see ei ole tema asi, pöörduge tugipersonali poole! Aga tugipersonal oli kõrgel ja kaugel, seitsmesele on lähim tugiisik koolis siiski tema oma õpetaja. Ja kui õpetaja abist keeldudes neist mööda lehvis, siis helistasid lapsed oma vanematele. Vanemad siis sõitsid keset päeva kooli, et mingit pisimurekest lahendada. Ent kooli jõudes riieldi nad läbi kellatädi ja õpetajate poolt, et vanemad ei tohtivat koolimajja tulla. Aga seitsmeaastane ei ole veel küps absoluutselt ilma igasuguse toeta ja abita võõras keskkonnas üksi toime tulema.
Tegemist oli tavakooli klassiga, kus 21 õpilast. Kui tekkis koolikiusamine, siis viis õpetaja koolipsühholoogi juurde ainult ohvri ning too pidi hakkama seal vastutahtmist käima, ilma et sest kasu oleks. Kiusaja aga samal ajal kiusas rõõmsalt edasi, tema ei pidanud koolipsühholoogi juurde kordagi minema. Tundus, et paari käitumishäiretega õpilast just nimelt ekstra hoiti, õpetajad justkui kartsid neid ja nende bravuurikaid vanemaid. Aga kogu nende poolt tekitatud frustratsiooni valasid nad välja tavalistele lastele, kel polnud mingeid käitumishäireid ja kelle vanemad olid koostööaldis. Lõpuks hakkasid vanemad oma lapsi sealt klassist ära võtma. Ja põhjuseks polnud mitte paar käitumishäiretega last, vaid õpetaja suhtumine. Uues, kesklinna koolis, kuhu ma oma lapse poole õppeaasta pealt viisin, oli klassis isegi veelgi rohkem häiretega lapsi, kuid õpetajalt ei kuulnud lapsed mitte kunagi lauseid, et "ärge mind segage", "pöörduge tugitöötaja poole" vms. Ja see klass toimis ühtse sõbraliku kollektiivina ning laps käis seal suure rõõmuga kuni lõpetamiseni välja.

[Külaline]

Viimasel väga õige kirjeldus olukorrast. Mind ajab öökima ja oksele see õpetajae kiun PALKA, PALKA, PALKA. Need 30 aastat töödanud ja praegu 50 ja enam mutikesed koolist tuleks suure buldooseriga koolidest minema lükata. 4-5 tun di päevas ja siis suur jutt kuidas nemad kodus teevad tööd., Tglt lasevad vana rasva pealt viimasased 20 aastat liugu. Sama on direktoritega. Kui oled üle 50 ja üle 5 a pukis tuleb kohe kinga anda

[Külaline]

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

Kahjuks ei ole kõik koolitöötajad heatahtlikud ega professionaalid. Ja ei, minu lapsel polnud mitte mingeid käitumisraskusi, ning ei, ma ei oodanud oma lapsele mitte mingit individuaalõpet, nagu sa oletad. Minu laps ei seganud mitte kunagi tundi. Seega ma ei tea, kust sa oma luulud nüüd võtad?

Küll aga oli suureks probleemiks, et kool keeldus koduga koostööd tegemast ja tegi kodu seljataga meie lapse suhtes täiesti ebaadekvaatseid asju. Sisuliselt oli tegemist koolikiusuga õpetaja poolt. Nende valede otsuste tõttu, mis kool tegi, tekkisid enne 100% probleemivabal lapsel probleemid. Kool ei vastuta. Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

Mida see kool tegi siis? Mis mõttes kool kahjustab sinu last? Kui on mõni õpetaja, kes kiusab, siis sellest tuleb kooli teavitada ja tõestada ära, milles see kiusamine seisneb. Usu mind, kui on mõni halb õpetaja, siis see tuleb välja. Samas mida saab kool sinu lapsega sinu seljataga teha? Mitte midagi. Ära nüüd ütle, et jälle hakkad patrama sellest hirmsast koolipsühholoogist, kelle juurde vägisi sunniti ja kes su lapse ära rikkus. Selles osas ma tõesti ei viitsi enam hakata sinuga diskuteerima. Aga nähes seda, kuidas sa ei soovi midagi põhjendada, hakkad kohe mingites luuludes süüdistama, igale poole pistad ainult negatiivset koolide kohta, siis ma ei imesta, et mingi koostöö sul kellegagi pole sujunud. Kui kuskil on mõni halb õpetaja, seda ma usun küll, on oma lastelgi ette tulnud, ega õpetajaid ei ole ju niiväga valida, aga probleemid on hea tahtmise korral olnud kõik lahendatavad. Ja üks halb õpetaja ei riku ära sinu last. Igal pool elus on igasuguseid inimesi ja see on üks osa koolikogemusest, et nendga tuleb hakkama saada ja suhelda. Ja see on ikka täielik liialdamine igas mõttes, et kool rikkus sinu lapse ära.

Mingi 30 aastat pedagoog oled või? Kas arvad, ets ellistel alati õigus? Paraku pole. Ned 20- 30 a pedagoogid kõige hullemad

[Külaline]

Too näide, kuidas see kool kodule vastu töötab?

Mis sa miinustad? Too näide? Kool on väga halb, töötab sulle vastu. Milles see seisneb? Kas koolis õpetatakse valesti või lihtsalt sinu laps ei saa piisavalt individuaalset tähelepanu? Või mis sa mõtled sellega? Koolis on tõesti tihti see probleem, et iga käitumisraskustega lapsega ei ole võimalik eraldi tegeleda, pole väikeklassi, igaühele ei saa kohaldada ka 1:1 õpet. Ja siis pigem eemaldatakse see üks laps, kes tervel klassil õppida ei lase. Selle ühe lapse vanemate seisukohast muidugi paha lugu, aga teiste seisukohast jälle hea. Seda eemaldamist tehakse muidugi viimases järjekorras, sageli on siiski nii, et käitumisraskustega lapsed terroriseerivadki tervet klassi aastaid ja aastaid.

Kahjuks ei ole kõik koolitöötajad heatahtlikud ega professionaalid. Ja ei, minu lapsel polnud mitte mingeid käitumisraskusi, ning ei, ma ei oodanud oma lapsele mitte mingit individuaalõpet, nagu sa oletad. Minu laps ei seganud mitte kunagi tundi. Seega ma ei tea, kust sa oma luulud nüüd võtad?

Küll aga oli suureks probleemiks, et kool keeldus koduga koostööd tegemast ja tegi kodu seljataga meie lapse suhtes täiesti ebaadekvaatseid asju. Sisuliselt oli tegemist koolikiusuga õpetaja poolt. Nende valede otsuste tõttu, mis kool tegi, tekkisid enne 100% probleemivabal lapsel probleemid. Kool ei vastuta. Oleks kool kasvõi üheainukesegi korra koduga ühendust võtnud, oleks me laps ilmselt terve ja kahjustamata.

Kool on päris suur hulk pedagoogiliste oskustega inimesi, kes päevast päeva pingutavad laste oleviku ja tuleviku heaolu eest.
Kui neid kommentaare siin lugeda siis paistab üsna hästi, kes lapsele need probleemid tekitas. Muidugi võis oma osa koostöös lapsevanemaga anda ka üks õpetaja, ent päris kindlasti mitte kool.

[Traksik]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Liiga palju ei usu. On ju küllalt nähtud neid peresi, kus lapsed enam-vähem sama vanad, kasvanud täpselt samades tingimustes, kuid tulemus on väga erinev.

peresid

[Külaline]

Viimasel väga õige kirjeldus olukorrast. Mind ajab öökima ja oksele see õpetajae kiun PALKA, PALKA, PALKA. Need 30 aastat töödanud ja praegu 50 ja enam mutikesed koolist tuleks suure buldooseriga koolidest minema lükata. 4-5 tun di päevas ja siis suur jutt kuidas nemad kodus teevad tööd., Tglt lasevad vana rasva pealt viimasased 20 aastat liugu. Sama on direktoritega. Kui oled üle 50 ja üle 5 a pukis tuleb kohe kinga anda

Ja kes asemele tuleb, sina??! Mine-mine kooli tööle, palk on ju korralik, tööpäevad lühikesed, puhkus pikk .

Õpetajatest niigi suur puudus praegu, huvitav küll miks?
Selleks, et rohkem häid õpetajaid kooli tuleks, peaks see amet olema atraktiivne - ja muu hulgas ka hästi tasustatud. Siis lähevad noored ka parema meelega kooli tööle, tekib konkurents. Praegu hoitakse ka kehvasid õpetajaid tööl, sest ei ole kedagi asemele võtta.

Ja õpetaja vanus ei ole küll mingi näitaja. Minu ühel lapsel on klassiõpetaja üle 60, täiesti imeline õpetaja, lapsed armastavad teda.

[Külaline]

Viimasel väga õige kirjeldus olukorrast. Mind ajab öökima ja oksele see õpetajae kiun PALKA, PALKA, PALKA. Need 30 aastat töödanud ja praegu 50 ja enam mutikesed koolist tuleks suure buldooseriga koolidest minema lükata. 4-5 tun di päevas ja siis suur jutt kuidas nemad kodus teevad tööd., Tglt lasevad vana rasva pealt viimasased 20 aastat liugu. Sama on direktoritega. Kui oled üle 50 ja üle 5 a pukis tuleb kohe kinga anda

Ja kes asemele tuleb, sina??! Mine-mine kooli tööle, palk on ju korralik, tööpäevad lühikesed, puhkus pikk .

Õpetajatest niigi suur puudus praegu, huvitav küll miks?
Selleks, et rohkem häid õpetajaid kooli tuleks, peaks see amet olema atraktiivne - ja muu hulgas ka hästi tasustatud. Siis lähevad noored ka parema meelega kooli tööle, tekib konkurents. Praegu hoitakse ka kehvasid õpetajaid tööl, sest ei ole kedagi asemele võtta.

Ja õpetaja vanus ei ole küll mingi näitaja. Minu ühel lapsel on klassiõpetaja üle 60, täiesti imeline õpetaja, lapsed armastavad teda.

"Mine ise!" - seda lausekest näkku loopida sa oskad. Ka minu elualal on töötajatest tohutu suur puudus, muide, ja ka palk ei ole sentigi suurem õpetajate omast (olen samuti kõrgharitud spetsialist). Ja kui ma enam ei jaksa, siis lihtsalt julmalt ütlengi uusi tellimusi ära, midagi pole teha. Kuid päris kindlasti ei tähenda töötajate puudus minu ametis seda, et ma võin ülejala lasta, inimesi, kellega koos töökohal viibin, mõnitada ja sõimata ning oletuslikel põhjustel karistada.
Kui minu elualal tuleb negatiivset tagasisidet, siis me analüüsime seda, ilma et hakkaks kohe üldistama ja tooma mingeid asjassepuutumatuid negatiivseid näiteid. Vaid me tegeleme konkreetselt selle küsimusega ja mõtleme läbi, mida saaks edaspidi paremini teha. Mitte ei hakka karjuma, et mine ise sellele tööle või istu kodus ja tee ise meie töö ära. See on elementaarne suhtluskultuur.

[WD40]

Kui ma nüüd enda kooliaega meelde tuletan, siis 2-3 terve kooli peale oli õpetajaid, kellelt midagi õppida oli. Ülejäänutest kolmandik olid aktiivsed idioodid, kes oma komplekse välja elasid ja oleks pidanud saatma tootvale tööle tegelikult. Enamus olid lihtsalt sellised vaiksed keskmised pereemad, kes proovisid lihtsamini läbi saada, et kõik oleks enam-vähem ja kõige rohkem mõtlesid, mis õhtul perele süüa teha, kui nendest rüblikutest rahu on. 90% õpetaja tööst on karjaku töö. Sama mis farmis.

[kolja]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Liiga palju ei usu. On ju küllalt nähtud neid peresi, kus lapsed enam-vähem sama vanad, kasvanud täpselt samades tingimustes, kuid tulemus on väga erinev.

peresid

Tõepoolest. A paari aasta pärast on võib-olla ka mu tekst korrektne, õigekirjareeglid on üsna paindlikuks osutunud sel sajandil...

[Külaline]

Viimasel väga õige kirjeldus olukorrast. Mind ajab öökima ja oksele see õpetajae kiun PALKA, PALKA, PALKA. Need 30 aastat töödanud ja praegu 50 ja enam mutikesed koolist tuleks suure buldooseriga koolidest minema lükata. 4-5 tun di päevas ja siis suur jutt kuidas nemad kodus teevad tööd., Tglt lasevad vana rasva pealt viimasased 20 aastat liugu. Sama on direktoritega. Kui oled üle 50 ja üle 5 a pukis tuleb kohe kinga anda

Ja kes asemele tuleb, sina??! Mine-mine kooli tööle, palk on ju korralik, tööpäevad lühikesed, puhkus pikk .

Õpetajatest niigi suur puudus praegu, huvitav küll miks?
Selleks, et rohkem häid õpetajaid kooli tuleks, peaks see amet olema atraktiivne - ja muu hulgas ka hästi tasustatud. Siis lähevad noored ka parema meelega kooli tööle, tekib konkurents. Praegu hoitakse ka kehvasid õpetajaid tööl, sest ei ole kedagi asemele võtta.

Ja õpetaja vanus ei ole küll mingi näitaja. Minu ühel lapsel on klassiõpetaja üle 60, täiesti imeline õpetaja, lapsed armastavad teda.

"Mine ise!" - seda lausekest näkku loopida sa oskad. Ka minu elualal on töötajatest tohutu suur puudus, muide, ja ka palk ei ole sentigi suurem õpetajate omast (olen samuti kõrgharitud spetsialist). Ja kui ma enam ei jaksa, siis lihtsalt julmalt ütlengi uusi tellimusi ära, midagi pole teha. Kuid päris kindlasti ei tähenda töötajate puudus minu ametis seda, et ma võin ülejala lasta, inimesi, kellega koos töökohal viibin, mõnitada ja sõimata ning oletuslikel põhjustel karistada.
Kui minu elualal tuleb negatiivset tagasisidet, siis me analüüsime seda, ilma et hakkaks kohe üldistama ja tooma mingeid asjassepuutumatuid negatiivseid näiteid. Vaid me tegeleme konkreetselt selle küsimusega ja mõtleme läbi, mida saaks edaspidi paremini teha. Mitte ei hakka karjuma, et mine ise sellele tööle või istu kodus ja tee ise meie töö ära. See on elementaarne suhtluskultuur.

Kas see on sinu tekst? "Need 30 aastat töödanud ja praegu 50 ja enam mutikesed koolist tuleks suure buldooseriga koolidest minema lükata."
Väga intelligentne ja kõrgharitud spetsialisti vääriline sõnavõtt, ei ole kohe üldsegi üldistav . Tõepoolest väärtuslik tagasiside, mida iga õpetaja peaks kohe analüüsima hakkama.

P.S. Mina ei ole (enam) õpetaja. Töötan erasektoris, palk peaaegu kaks korda suurem ja närvikulu 10 korda väiksem. Kooliga puutun kokku ainult lapsevanema rollis.

[Traksik]

Liiga palju ei usu. On ju küllalt nähtud neid peresi, kus lapsed enam-vähem sama vanad, kasvanud täpselt samades tingimustes, kuid tulemus on väga erinev.

peresid

Tõepoolest. A paari aasta pärast on võib-olla ka mu tekst korrektne, õigekirjareeglid on üsna paindlikuks osutunud sel sajandil...

Loodetavasti mitte See viga figurerib 13 aastat ja siiani alati häirib.

[Külaline]

See, et ei olevat individuaalseks tööks aega ega koolidel ressursse - seda laulu oleme nagunii kuulnud. Ehkki nendesamade koolide kodulehel on reeglina enesekiituslik jutt just sellest, kuidas nemad vägevasti iga õpilase indiviuaalsusega arvestavad ja tema arengut eriliselt toetavad. Millest siis selline vastuolu kooli kodulehel olevate tutvustuste ja tegelikkuse vahel? Isegi praegu, mil koolidesse on väidetavalt palgatud suurel hulgal kõiksugu tugiisikuid ja neile eraldatakse kõvasti maksumaksjate raha, püütakse keskmisest massist millegi poolest erinevaid lapsi alati saada jalust ära, mingu kuskile mujale ja ärgu segagu. Ja taas see tavapärane soovitus - "kui ei meeldi, palka eraõpetaja!" Mina maksumaksjana pean üleval pidama koole tükkis nende arvuka tugipersonali ja õpetajatega, kuid oma lapsele pean palkama eraõpetaja. Paluks sel juhul mu maksud mulle alles jätta, et mul jätkuks ressursse eraõpetajale maksmiseks.

Väga pretensioonikas tädi. Võid olla rahulolematu jah, aga nii ta on. Mina olen koolis tügispesialistina töötanud, käinu tunde vaatlemas. No ei ole jah õpetajal aega mingit individuaaltööd teha, kui tema keskmine tööaeg on niigi üle 50 tunni nädalas. Tunnis on 30 õpilast, kellest suur osa laamendab ja märatseb, ei lase teistel õppida. Tugispetsialistina tegelesin nende lastega, kes ei oska veel põhikooliski korralikult kirjutada ega lugeda. Koolis tegelees psühholoog nende lastega, kellel on diagnoosid, tahavad ära tappa, lõiguvad, on sõltuvuses. Tavaliste laste toetamiseks tla aega polnud, sest oli 900 õpilase ja 100 õpetaja peale üksinda. Õpetajad muudkui vahetuvad, sest sellises hullumajas ei taha väga paljud töötada. Õpetajate lisatöö kulub õpilastele, kes ei tee oma asju õigel ajal ära, kogu aeg on mingi järelvastamine hommikust õhtuni. Osad ei käi koolis, siis aita muudkui neid järgi. Mingit suurt hulka tugispetsialiste koolides pole ja ära üldse karda, et neil tööd ei ole. Tavalkoolis läheb tõesti enamus auru käitumishäirete ja vähevõimekate laste peale, kellel pole ka mingit õoimotivatsiooni, need peab kuidagi edasi lohistama. Selge see, et see üks andekas siis jääb tähelepanuta. Nii et see jutt, et teistest erinevatega ei tegeleta, on küll vale, nende peale just kulubki põhiaeg. Eliitkool on vast õppida soovivale lapsele parem, seal vistatakse need käitumishäiretega tegelased lihtsalt välja. Tavakool seda teha ei saa.

Ei ole ma pretensioonikas, vaid ajan lihtsalt näpuga kooli enda koduleheküljel järge ja tsiteerin seal kirjutatut. Sa ainult halvustad ja sildistad siin lapsi. Räägin siis sinu jutule lisaks teise poole nägemuse ka.

Mäletan, kui oma laps 1. klassi läks. Läks tohutu suure rõõmu ja innuga. Oskas lugeda, arvutada, kirjutada. Istus ilusti pingis paigal ja kuulas õpetajat. Paar nädalat möödus, ja lapsel enam koolirõõmu polnud. Hommikuti läks kooli nutuga. Kui lapselt, teistelt lastelt ja nende vanematelt ääri-veeri uurima hakkasin, siis enam ei imestanud, kuhu laste koolirõõm kadus. Õpetaja mõnitas lapsi klassi ees, karistas, ilma et süü oleks tõestatud, tekitas endale lemmikud, keda alati soosis, ja "mustad lambad", keda alati karistas. Lapsed ootasid, et õpetaja neile selgitaks kooli korda ja seda, mida teha tuleb. Kuid seda alati ei tehtud või tehti möödaminnes. Kui 1. klassi juntsud oma õpetajalt mingite pisimurede osas abi palusid, siis õpetaja keeldus, visates üle õla vaid, et see ei ole tema asi, pöörduge tugipersonali poole! Aga tugipersonal oli kõrgel ja kaugel, seitsmesele on lähim tugiisik koolis siiski tema oma õpetaja. Ja kui õpetaja abist keeldudes neist mööda lehvis, siis helistasid lapsed oma vanematele. Vanemad siis sõitsid keset päeva kooli, et mingit pisimurekest lahendada. Ent kooli jõudes riieldi nad läbi kellatädi ja õpetajate poolt, et vanemad ei tohtivat koolimajja tulla. Aga seitsmeaastane ei ole veel küps absoluutselt ilma igasuguse toeta ja abita võõras keskkonnas üksi toime tulema.
Tegemist oli tavakooli klassiga, kus 21 õpilast. Kui tekkis koolikiusamine, siis viis õpetaja koolipsühholoogi juurde ainult ohvri ning too pidi hakkama seal vastutahtmist käima, ilma et sest kasu oleks. Kiusaja aga samal ajal kiusas rõõmsalt edasi, tema ei pidanud koolipsühholoogi juurde kordagi minema. Tundus, et paari käitumishäiretega õpilast just nimelt ekstra hoiti, õpetajad justkui kartsid neid ja nende bravuurikaid vanemaid. Aga kogu nende poolt tekitatud frustratsiooni valasid nad välja tavalistele lastele, kel polnud mingeid käitumishäireid ja kelle vanemad olid koostööaldis. Lõpuks hakkasid vanemad oma lapsi sealt klassist ära võtma. Ja põhjuseks polnud mitte paar käitumishäiretega last, vaid õpetaja suhtumine. Uues, kesklinna koolis, kuhu ma oma lapse poole õppeaasta pealt viisin, oli klassis isegi veelgi rohkem häiretega lapsi, kuid õpetajalt ei kuulnud lapsed mitte kunagi lauseid, et "ärge mind segage", "pöörduge tugitöötaja poole" vms. Ja see klass toimis ühtse sõbraliku kollektiivina ning laps käis seal suure rõõmuga kuni lõpetamiseni välja.

M.o.t.t. Mitte kool polnud ju süüdi, su lapsel polnud oma algklassiõpetajaga klappi. Selle pole küll ülejäänud kool süüdi.

[Külaline]

Kui ma nüüd enda kooliaega meelde tuletan, siis 2-3 terve kooli peale oli õpetajaid, kellelt midagi õppida oli. Ülejäänutest kolmandik olid aktiivsed idioodid, kes oma komplekse välja elasid ja oleks pidanud saatma tootvale tööle tegelikult. Enamus olid lihtsalt sellised vaiksed keskmised pereemad, kes proovisid lihtsamini läbi saada, et kõik oleks enam-vähem ja kõige rohkem mõtlesid, mis õhtul perele süüa teha, kui nendest rüblikutest rahu on. 90% õpetaja tööst on karjaku töö. Sama mis farmis.

Sinu sõnavõtte lugedes on selge, et haridust sul väga pole. Sellised on juba koolipõlves huvitud, halva käitumisega ja saavad halbu hiindeid. Nendele tavaliselt kool ka üldse ei meeldi, sest tunnevad seal ennast lollina. Õpetajad muidugi ka ei meeldi.

Kui mina siinseid kommentaare loen ja osade inimeste suhtumist vaatan, siis ma tõesti ei saa aru, kes tahaks üldse koolis töötada. Nõudmised on neile suured, magistrikraad, pedagoogilised kompetensid, maadle mingite erivajadustega lastega kogu aeg, lase end sõimata ja mõnitada. Kui ma oma lapse õpetajaid vaatan, siis suurem osa on neist väga head õpetajad, osad lausa imeinimesed, kellel ikka veel jätkub energiat lastega tegelemiseks. Ma olen tõesti neile väga tänulik ja austan neid väga.

[WD40]

Kui ma nüüd enda kooliaega meelde tuletan, siis 2-3 terve kooli peale oli õpetajaid, kellelt midagi õppida oli. Ülejäänutest kolmandik olid aktiivsed idioodid, kes oma komplekse välja elasid ja oleks pidanud saatma tootvale tööle tegelikult. Enamus olid lihtsalt sellised vaiksed keskmised pereemad, kes proovisid lihtsamini läbi saada, et kõik oleks enam-vähem ja kõige rohkem mõtlesid, mis õhtul perele süüa teha, kui nendest rüblikutest rahu on. 90% õpetaja tööst on karjaku töö. Sama mis farmis.

Sinu sõnavõtte lugedes on selge, et haridust sul väga pole. Sellised on juba koolipõlves huvitud, halva käitumisega ja saavad halbu hiindeid. Nendele tavaliselt kool ka üldse ei meeldi, sest tunnevad seal ennast lollina. Õpetajad muidugi ka ei meeldi.

Kui mina siinseid kommentaare loen ja osade inimeste suhtumist vaatan, siis ma tõesti ei saa aru, kes tahaks üldse koolis töötada. Nõudmised on neile suured, magistrikraad, pedagoogilised kompetensid, maadle mingite erivajadustega lastega kogu aeg, lase end sõimata ja mõnitada. Kui ma oma lapse õpetajaid vaatan, siis suurem osa on neist väga head õpetajad, osad lausa imeinimesed, kellel ikka veel jätkub energiat lastega tegelemiseks. Ma olen tõesti neile väga tänulik ja austan neid väga.

Mis siis täpsemalt ära annab, et minul haridust sugugi pole? Kas oskaksid täpsustada, mille alusel sa sellise järelduse tegid?

[Külaline]

Väga pretensioonikas tädi. Võid olla rahulolematu jah, aga nii ta on. Mina olen koolis tügispesialistina töötanud, käinu tunde vaatlemas. No ei ole jah õpetajal aega mingit individuaaltööd teha, kui tema keskmine tööaeg on niigi üle 50 tunni nädalas. Tunnis on 30 õpilast, kellest suur osa laamendab ja märatseb, ei lase teistel õppida. Tugispetsialistina tegelesin nende lastega, kes ei oska veel põhikooliski korralikult kirjutada ega lugeda. Koolis tegelees psühholoog nende lastega, kellel on diagnoosid, tahavad ära tappa, lõiguvad, on sõltuvuses. Tavaliste laste toetamiseks tla aega polnud, sest oli 900 õpilase ja 100 õpetaja peale üksinda. Õpetajad muudkui vahetuvad, sest sellises hullumajas ei taha väga paljud töötada. Õpetajate lisatöö kulub õpilastele, kes ei tee oma asju õigel ajal ära, kogu aeg on mingi järelvastamine hommikust õhtuni. Osad ei käi koolis, siis aita muudkui neid järgi. Mingit suurt hulka tugispetsialiste koolides pole ja ära üldse karda, et neil tööd ei ole. Tavalkoolis läheb tõesti enamus auru käitumishäirete ja vähevõimekate laste peale, kellel pole ka mingit õoimotivatsiooni, need peab kuidagi edasi lohistama. Selge see, et see üks andekas siis jääb tähelepanuta. Nii et see jutt, et teistest erinevatega ei tegeleta, on küll vale, nende peale just kulubki põhiaeg. Eliitkool on vast õppida soovivale lapsele parem, seal vistatakse need käitumishäiretega tegelased lihtsalt välja. Tavakool seda teha ei saa.

Ei ole ma pretensioonikas, vaid ajan lihtsalt näpuga kooli enda koduleheküljel järge ja tsiteerin seal kirjutatut. Sa ainult halvustad ja sildistad siin lapsi. Räägin siis sinu jutule lisaks teise poole nägemuse ka.

Mäletan, kui oma laps 1. klassi läks. Läks tohutu suure rõõmu ja innuga. Oskas lugeda, arvutada, kirjutada. Istus ilusti pingis paigal ja kuulas õpetajat. Paar nädalat möödus, ja lapsel enam koolirõõmu polnud. Hommikuti läks kooli nutuga. Kui lapselt, teistelt lastelt ja nende vanematelt ääri-veeri uurima hakkasin, siis enam ei imestanud, kuhu laste koolirõõm kadus. Õpetaja mõnitas lapsi klassi ees, karistas, ilma et süü oleks tõestatud, tekitas endale lemmikud, keda alati soosis, ja "mustad lambad", keda alati karistas. Lapsed ootasid, et õpetaja neile selgitaks kooli korda ja seda, mida teha tuleb. Kuid seda alati ei tehtud või tehti möödaminnes. Kui 1. klassi juntsud oma õpetajalt mingite pisimurede osas abi palusid, siis õpetaja keeldus, visates üle õla vaid, et see ei ole tema asi, pöörduge tugipersonali poole! Aga tugipersonal oli kõrgel ja kaugel, seitsmesele on lähim tugiisik koolis siiski tema oma õpetaja. Ja kui õpetaja abist keeldudes neist mööda lehvis, siis helistasid lapsed oma vanematele. Vanemad siis sõitsid keset päeva kooli, et mingit pisimurekest lahendada. Ent kooli jõudes riieldi nad läbi kellatädi ja õpetajate poolt, et vanemad ei tohtivat koolimajja tulla. Aga seitsmeaastane ei ole veel küps absoluutselt ilma igasuguse toeta ja abita võõras keskkonnas üksi toime tulema.
Tegemist oli tavakooli klassiga, kus 21 õpilast. Kui tekkis koolikiusamine, siis viis õpetaja koolipsühholoogi juurde ainult ohvri ning too pidi hakkama seal vastutahtmist käima, ilma et sest kasu oleks. Kiusaja aga samal ajal kiusas rõõmsalt edasi, tema ei pidanud koolipsühholoogi juurde kordagi minema. Tundus, et paari käitumishäiretega õpilast just nimelt ekstra hoiti, õpetajad justkui kartsid neid ja nende bravuurikaid vanemaid. Aga kogu nende poolt tekitatud frustratsiooni valasid nad välja tavalistele lastele, kel polnud mingeid käitumishäireid ja kelle vanemad olid koostööaldis. Lõpuks hakkasid vanemad oma lapsi sealt klassist ära võtma. Ja põhjuseks polnud mitte paar käitumishäiretega last, vaid õpetaja suhtumine. Uues, kesklinna koolis, kuhu ma oma lapse poole õppeaasta pealt viisin, oli klassis isegi veelgi rohkem häiretega lapsi, kuid õpetajalt ei kuulnud lapsed mitte kunagi lauseid, et "ärge mind segage", "pöörduge tugitöötaja poole" vms. Ja see klass toimis ühtse sõbraliku kollektiivina ning laps käis seal suure rõõmuga kuni lõpetamiseni välja.

M.o.t.t. Mitte kool polnud ju süüdi, su lapsel polnud oma algklassiõpetajaga klappi. Selle pole küll ülejäänud kool süüdi.

Ah soo. Aga siin muide oligi jutt ju õpetajatest? Mitte mingisugusest anonüümsest moodustisest nimega "kool". Kool on akendega maja.

Teiseks sa väänad mu juttu, öeldes et "su lapsel polnud oma algklassiõpetajaga klappi". Õpetaja käitumine enamuse lastega oli ebaprofessionaalne. Sina üritad viimases hädas õpetaja ebaprofessionaalset käitumist tituleerida "klapi" puudumiseks, ja seda pealegi ainult üheainukese õpilase osas. Ometi ma kirjutasin selgelt, et vanemad hakkasid oma lapsi sealt klassist ära võtma. Muide, see sai nii massiliseks, et praeguseks on see klass hoopiski suletud, kuna jäi tühjaks ja üksikud allesjäänud õpilased liideti paralleelklassidega. Seega sinu jutt, nagu oleksin ainult mina üksinda sellise imeliku lapse vanem, kes ei leidnud õpetajaga klappi, on praegu puhas demagoogia.

[Barbara]

Või see ikkagi ei aita? Sünnib juba halva iseloomuga või nt päriliku isiksusehäirega vms, kasvatad või mitte, vahet ju pole.

Kusjuures "teadlased väidavad", et isegi psüühika/käitumishäiretega või intellektipuudega lapse arenemisel on tohutu vahe lõpptulemuses, kas kodu ja vanemad ja keskkond on "kasvatanud" (võimaldanud ea- ja võimekohast arengut, treeninud, õpetanud) või on lastud lihtsalt niisama olla, sest "kasvatad või mitte, mis vahet seal on". Ka andekad lapsed manduvad täitsa tavalisteks, kui vanemad ei viitsi lapsega tegeleda. Loomulikult on kasvatusel ja mittekasvatamisel (või valesti kasvatamisel) vahe sees. Ärme hakkame üldse rääkimagi, kuidas võib tulevase elu ära rikkuda lapse väärkohtlemine (tulemuseks depressioon, suhtemured, psüühikahäired täiskasvanuna)