Kui naine ei tee süüa

[Külaline]

Ma tahaks lausa kohata päris elus meest, kes arvab, et naine peaks talle süüa tegema See oleks päris naljakas.

Lugesin tutvumiskuulutust, kus üks ossimoodi autojuht kirjutas, et otsin naist. Et mul ükskõik kui vana on, kotlette tahaks.

häh, kirjutanud siis Nami-Namisse ;D sealt saab lihtsamalt.

[Külaline]

Mu meelest on see nii ületähtsustatud teema. Asi pole ju söögitegemises. Kui suhted on head, siis tehakse asju ühise eesmärgi nimel vastavalt sellele, mis kellelegi meeldib või paremini välja tuleb.
Inimeste reaktsioon sellele, et naine on, aga süüa ei tee, on pehmelt öeldes kummaline. Levinud ja tavaline, aga kummaline. Ma ei kujutaks ette, et ma hakkaks kellelegi harja sellepärast, et ta on naine, aga tahab süüa teha No tehku, palju kulub. Mind see ei puuduta ju kuidagi.
Mina siis see naine, kes süüa ei tee. Ei hakka ka kunagi tegema, sest söögivärk lihtsalt ei huvita mind. Kui tervisele ei hakkaks, siis ma võiks elu lõpuni ainult putru süüa ja mul oleks täiesti ükskõik. Aga noh jah, tervise tõttu tuleb sellega siiski mingil määral tegeleda. Nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik.

P.S. kommentaar foorumi moderaatorile. Kui te eemaldate kommentaare, siis sellega te eemaldate üksiti ka päris huvitava osa teemast arusaamises. Minu kohta oli siin eile paar päris krõbedat ütlemist, mis mind karvavõrragi ei häirinud ja pigem näitasid just nii hästi kui pöördesse mõned inimesed lähevad kui keegi vähegi traditsioonidest kõrvale kaldub. Miks neid oli vaja eemaldada, ma ei mõista..

[Külaline]

Minu kohta oli siin eile paar päris krõbedat ütlemist, mis mind karvavõrragi ei häirinud ja pigem näitasid just nii hästi kui pöördesse mõned inimesed lähevad kui keegi vähegi traditsioonidest kõrvale kaldub. Miks neid oli vaja eemaldada, ma ei mõista..

Ju siis teisi kasutajaid häirisid ja need raporteeriti. Igaüks ei soovi "krõbedusi" lugeda. Neid jagub igasse teemasse niigi üleliia.

[Külaline]

Mul tütar sai 18 ja on ka suur padufeminist. Kolis koos sõbrannaga korterisse, et koos on odavam kulusid maksta. Käivad poole kohaga tööl, saavad kuu sees kolmekohalist palka. No tore. Mõlemad on feministid ja raiuvad, et naine ei pea süüa tegema. Igapäevane teema on neil järelikult Woldid-Boldid. Tulemus: kuusissetulek on esimese nädalaga läbi ja siis oodatakse, et vanemad ülejäänud 3 nädala elamise kinni plekiks. Mina pakun, et tulge võtke meilt toitu, külmik on täis. Ei sobi, sest naine ei pea süüa tegema! Plika avab külmiku ja otsib, kas on mingeid valmisnäkse - kalamari ja krevetid sobivad, aga vorst ei sobi, kuna seda peab leiva peale panema ja see on juba söögitegemine ning järelikult naise väärikuse alandamine. Eks näis, kaua preilid nii vastu peavad.

Küll ma ise ka tahaks iga päev puhata ja pühenduda vaid neile asjadele, mis mulle väga meeldivad ja tohutut enesearengut pakuvad. Aga iga päev väljas süües või Woldiga toitu koju tellides tähendab see, et meil tuleb loobuda iga-aastasest soojamaareisist, mõnest vajalikust remonttööst ja ühest-teisest toredast asjast veel. Jah, kindlasti nähvab nüüd arutleja-kägu, et otsigu me mehega siis endale tasuvam töö! Teate, see pole nii lihtne. Meile mehega meeldib me töö - see on just paraja vastutusega ja jätab piisavalt ruumi ka eraelule. Seega ei, me ei otsi endale nn tasuvamat tööd, millel oleks jälle teised miinused. Kuna minu tööpäevad on lühemad kui mu mehel, siis teen süüa mina. Ei, see ei meeldi mulle väga. Aga mulle ei meeldi ka hambaid pesta ega hommikul end soojast voodist välja vedada ega üldse ei meeldi paljusid asju teha. Kuid teen neid, sest on tarvis. Ja pärast olen täitsa rahul kah veel.

Huvitav kes nad selliseks kasvatas? Tegelikult on kogu nõukaaegne põlvkond lastevanematena kollektiivselt läbikukkunud. Ülemaailmselt. See nn televiisoripõlvkond usub kõike mida propaganda ütleb, neil puuduvad väärtused ja kindel maailmavaade, mistõttu ei saa ka midagi edasi pärandada. Tänane ühiskond ja kõik selle probleemid on nende enda saamatuse viljad. Nad on esimene põlvkond ajaloos kes näeb lastes rohkem kodulooma kui järeltulevat põlve. Neile meeldib "lumehelbekeste" kallal nokkida, kuid tegelikult on ise ülimalt isekas ja enesekeskne põlvkond, kes ei oska vigu tunnistada ega teatepulka endasi anda.

[Külaline]

Asi pole ju selles, et naine ei tohiks süüa teha. Muidugi tohib, kui talle meeldib, sobib, neil on kodus selline tööjaotus. Või siis tehakse kordamööda, ka väga okei. Minu arust on selline INIMENE, kes süüa üldse ei tee, imelik, kehtib nii naiste kui meeste kohta. Ise toitu tehes saad tervislikuma söögi, koos laua taga istumine tekitab peretunnet ja lastega peres on see lausa hädavajalik, sest lastele on pidev väljas söömine või valmistoidu ostmine ilmselgelt kahjulik. Lisaks sellele, et ostetud valmistoit on kallis, ei ole see sugugi alati ka tervislik, isegi restoranitoidus on tavaliselt liiga palju kaloreid, et seda igapäevaselt süüa. Küll on aga jutt sellest, et meil on ikka veel olemas mehed, kes eeldavad, et naine teeb neile süüa iga päev. See on üks naise vältimatutest kohustustest. Ja nagu eelpool ütlesin, mõnel minu sõbrannal on nõukaaegne mees, kes istub tõesti päev otsa ise kodus, aga süüa ei tee, ootab seda, et naine tuleks koju ja teeks talle süüa. See on tõesti imelik käitumine ja minule näiteks ei sobiks.

[Külaline]

Mul tütar sai 18 ja on ka suur padufeminist. Kolis koos sõbrannaga korterisse, et koos on odavam kulusid maksta. Käivad poole kohaga tööl, saavad kuu sees kolmekohalist palka. No tore. Mõlemad on feministid ja raiuvad, et naine ei pea süüa tegema. Igapäevane teema on neil järelikult Woldid-Boldid. Tulemus: kuusissetulek on esimese nädalaga läbi ja siis oodatakse, et vanemad ülejäänud 3 nädala elamise kinni plekiks. Mina pakun, et tulge võtke meilt toitu, külmik on täis. Ei sobi, sest naine ei pea süüa tegema! Plika avab külmiku ja otsib, kas on mingeid valmisnäkse - kalamari ja krevetid sobivad, aga vorst ei sobi, kuna seda peab leiva peale panema ja see on juba söögitegemine ning järelikult naise väärikuse alandamine. Eks näis, kaua preilid nii vastu peavad.

Küll ma ise ka tahaks iga päev puhata ja pühenduda vaid neile asjadele, mis mulle väga meeldivad ja tohutut enesearengut pakuvad. Aga iga päev väljas süües või Woldiga toitu koju tellides tähendab see, et meil tuleb loobuda iga-aastasest soojamaareisist, mõnest vajalikust remonttööst ja ühest-teisest toredast asjast veel. Jah, kindlasti nähvab nüüd arutleja-kägu, et otsigu me mehega siis endale tasuvam töö! Teate, see pole nii lihtne. Meile mehega meeldib me töö - see on just paraja vastutusega ja jätab piisavalt ruumi ka eraelule. Seega ei, me ei otsi endale nn tasuvamat tööd, millel oleks jälle teised miinused. Kuna minu tööpäevad on lühemad kui mu mehel, siis teen süüa mina. Ei, see ei meeldi mulle väga. Aga mulle ei meeldi ka hambaid pesta ega hommikul end soojast voodist välja vedada ega üldse ei meeldi paljusid asju teha. Kuid teen neid, sest on tarvis. Ja pärast olen täitsa rahul kah veel.

Huvitav kes nad selliseks kasvatas? Tegelikult on kogu nõukaaegne põlvkond lastevanematena kollektiivselt läbikukkunud. Ülemaailmselt. See nn televiisoripõlvkond usub kõike mida propaganda ütleb, neil puuduvad väärtused ja kindel maailmavaade, mistõttu ei saa ka midagi edasi pärandada. Tänane ühiskond ja kõik selle probleemid on nende enda saamatuse viljad. Nad on esimene põlvkond ajaloos kes näeb lastes rohkem kodulooma kui järeltulevat põlve. Neile meeldib "lumehelbekeste" kallal nokkida, kuid tegelikult on ise ülimalt isekas ja enesekeskne põlvkond, kes ei oska vigu tunnistada ega teatepulka endasi anda.

Ega sa ise ka mingit selget ja asjalikku juttu ajada ei oska, lihtsalt ümmargune kõige halvustamine ei anna siin kellelegi midagi.

Unustad sujuvalt ära, et see sinu põlastusväärne nõukaaegsete inimeste põlvkond on tulnud päris keerulistest oludest, kus lapsed veetsid maast madalast oma suved kolhoosipõllul töötades või koduaias sõstraid korjates ning pidevalt kriitikat kaela saades. Hea, kui õhtul kell kaheksa lubati preemiana suure töö ja hea käitumise eest vilkuvast telerist pool tunnikest multikaid vaadata. Ei nunnutanud keegi, isegi beebi süllevõtmist peeti juba ärahellitamiseks. Eks sellise elu tulemusena soovivad tänapäevased lapsevanemad, et nende järeltulijate lapsepõlv oleks ilusam ja parem kui nende endi oma oli. Nad tahavad tunnustada oma lapsi rohkem, sundida vähem tööd tegema, ostavad kvaliteetsemaid riideid jne. Eks vahel juhtub, et kaob see piiritunnetus, kust tõepoolest lähebki asi juba ärahellitamiseks kätte ja tulemuseks ongi siis lumehelbeke.

Nii on maailma ajaloos palju kordi juhtunud. Tavaliselt lõpetab sellise inimkonna liiga mugavaks kätteminemise ära mõni suurem sõda või kataklüsm. Siis hakkavad inimesed enda elu taas väga rasketes oludes üles töötama, tõotades järeltulevatele põlvedele paremat ja lihtsamat tulevikku ja ring kordub otsast peale.

[Külaline]

Tundsin kunagi ühte perekonda, kus tõepoolest oli see sooline jaotus ikka nii karm, et segas juba normaalset elu. Naine pidi süüa tegema, isegi haigena ja kõrges palavikus. Teisiti polnud mõeldavgi.

Ja teisalt olid ka nn meestetööd puhtalt ainult mehe teha. Nad elasid ahiküttega korteris, ja ahju kütmine kuulus meestetööde alla. Ja siis ei tohtinud see meheke külmemal ajal mitte kuskile kauemaks jääda, pidi tormama koju ahju kütma. Samuti tõi mees üksi kuurist puid. Samal ajal istus naine koos lapsega kodus, mõlemal tekid ümber, ja lihtsalt külmetasid. Sest mees pole ju kodus ja seega on ahi kütmata!

Õnneks sihukesi karmi soojaotusega perekondi ma rohkem ei tunne. Las olla igas peres oma kombed, palun väga!, kuid sinnamaani, kus see ei hakka juba pereliikmete, eriti laste, tervisele.

[Külaline]

Tundsin kunagi ühte perekonda, kus tõepoolest oli see sooline jaotus ikka nii karm, et segas juba normaalset elu. Naine pidi süüa tegema, isegi haigena ja kõrges palavikus. Teisiti polnud mõeldavgi.

Ja teisalt olid ka nn meestetööd puhtalt ainult mehe teha. Nad elasid ahiküttega korteris, ja ahju kütmine kuulus meestetööde alla. Ja siis ei tohtinud see meheke külmemal ajal mitte kuskile kauemaks jääda, pidi tormama koju ahju kütma. Samuti tõi mees üksi kuurist puid. Samal ajal istus naine koos lapsega kodus, mõlemal tekid ümber, ja lihtsalt külmetasid. Sest mees pole ju kodus ja seega on ahi kütmata!

Õnneks sihukesi karmi soojaotusega perekondi ma rohkem ei tunne. Las olla igas peres oma kombed, palun väga!, kuid sinnamaani, kus see ei hakka juba pereliikmete, eriti laste, tervisele.

Mul on vanaema ja vanaisa selline. Vanaema ei oska ahju kütta ja vanaisa pliiti sisse lülitada, eluaeg nii olnud. Aga neil see asi kuidagi toimib, eraldi kuskil ei käi nagunii.

[Külaline]

Tundsin kunagi ühte perekonda, kus tõepoolest oli see sooline jaotus ikka nii karm, et segas juba normaalset elu. Naine pidi süüa tegema, isegi haigena ja kõrges palavikus. Teisiti polnud mõeldavgi.

Ja teisalt olid ka nn meestetööd puhtalt ainult mehe teha. Nad elasid ahiküttega korteris, ja ahju kütmine kuulus meestetööde alla. Ja siis ei tohtinud see meheke külmemal ajal mitte kuskile kauemaks jääda, pidi tormama koju ahju kütma. Samuti tõi mees üksi kuurist puid. Samal ajal istus naine koos lapsega kodus, mõlemal tekid ümber, ja lihtsalt külmetasid. Sest mees pole ju kodus ja seega on ahi kütmata!

Õnneks sihukesi karmi soojaotusega perekondi ma rohkem ei tunne. Las olla igas peres oma kombed, palun väga!, kuid sinnamaani, kus see ei hakka juba pereliikmete, eriti laste, tervisele.

Mul on naabrid sinna kanti. Vene rahvusest. Neil on ka naiste- ja meestetööd. Naine peseb pesu, teeb süüa, koristab, mees sellega mitte kunagi ei tegele. Näiteks naine oli rase, oli vaja aknaid pesta, aga ta ei mahtunud oma suure kõhuga aknast välja koogutama, et väljaspoolt ka pesta, siis naine rääkis, et noh, enne ei saa aknaid pesta siis, kui laps on sündinud ja ta on jälle kõhnem. Selle peale, et äkki mees siis peseks, nad ei tulnud ka. Samamoodi on meestetöödega. Mees peab prügikasti aiast välja veeretama, kui on prügipäev, aga mõnikord pole kodus, siis jääb prügi viimata. Naine seda välja ei vii. Tellitakse lisasõit, kui mees tagasi tuleb. Ka ei niida naine mitte kunagi muru. Kui mehel pole aega, on muru nagu heinamaal. Mina ise elan üksi ja teen kõiki asju ise, siis ikka naeran neid endamisi vahel.

[Külaline]

Huvitav kes nad selliseks kasvatas? Tegelikult on kogu nõukaaegne põlvkond lastevanematena kollektiivselt läbikukkunud. Ülemaailmselt. See nn televiisoripõlvkond usub kõike mida propaganda ütleb, neil puuduvad väärtused ja kindel maailmavaade, mistõttu ei saa ka midagi edasi pärandada. Tänane ühiskond ja kõik selle probleemid on nende enda saamatuse viljad. Nad on esimene põlvkond ajaloos kes näeb lastes rohkem kodulooma kui järeltulevat põlve. Neile meeldib "lumehelbekeste" kallal nokkida, kuid tegelikult on ise ülimalt isekas ja enesekeskne põlvkond, kes ei oska vigu tunnistada ega teatepulka endasi anda.

Ega sa ise ka mingit selget ja asjalikku juttu ajada ei oska, lihtsalt ümmargune kõige halvustamine ei anna siin kellelegi midagi.

Unustad sujuvalt ära, et see sinu põlastusväärne nõukaaegsete inimeste põlvkond on tulnud päris keerulistest oludest, kus lapsed veetsid maast madalast oma suved kolhoosipõllul töötades või koduaias sõstraid korjates ning pidevalt kriitikat kaela saades. Hea, kui õhtul kell kaheksa lubati preemiana suure töö ja hea käitumise eest vilkuvast telerist pool tunnikest multikaid vaadata. Ei nunnutanud keegi, isegi beebi süllevõtmist peeti juba ärahellitamiseks. Eks sellise elu tulemusena soovivad tänapäevased lapsevanemad, et nende järeltulijate lapsepõlv oleks ilusam ja parem kui nende endi oma oli. Nad tahavad tunnustada oma lapsi rohkem, sundida vähem tööd tegema, ostavad kvaliteetsemaid riideid jne. Eks vahel juhtub, et kaob see piiritunnetus, kust tõepoolest lähebki asi juba ärahellitamiseks kätte ja tulemuseks ongi siis lumehelbeke.

Nii on maailma ajaloos palju kordi juhtunud. Tavaliselt lõpetab sellise inimkonna liiga mugavaks kätteminemise ära mõni suurem sõda või kataklüsm. Siis hakkavad inimesed enda elu taas väga rasketes oludes üles töötama, tõotades järeltulevatele põlvedele paremat ja lihtsamat tulevikku ja ring kordub otsast peale.

Postitus on kustutatud

Jajah.. need tänapäeva noored, on täiesti hukas. Seda rääkis juba minu kadunud onu Aristoteles.

[Külaline]

Tundsin kunagi ühte perekonda, kus tõepoolest oli see sooline jaotus ikka nii karm, et segas juba normaalset elu. Naine pidi süüa tegema, isegi haigena ja kõrges palavikus. Teisiti polnud mõeldavgi.

Ja teisalt olid ka nn meestetööd puhtalt ainult mehe teha. Nad elasid ahiküttega korteris, ja ahju kütmine kuulus meestetööde alla. Ja siis ei tohtinud see meheke külmemal ajal mitte kuskile kauemaks jääda, pidi tormama koju ahju kütma. Samuti tõi mees üksi kuurist puid. Samal ajal istus naine koos lapsega kodus, mõlemal tekid ümber, ja lihtsalt külmetasid. Sest mees pole ju kodus ja seega on ahi kütmata!

Õnneks sihukesi karmi soojaotusega perekondi ma rohkem ei tunne. Las olla igas peres oma kombed, palun väga!, kuid sinnamaani, kus see ei hakka juba pereliikmete, eriti laste, tervisele.

Mul on naabrid sinna kanti. Vene rahvusest. Neil on ka naiste- ja meestetööd. Naine peseb pesu, teeb süüa, koristab, mees sellega mitte kunagi ei tegele. Näiteks naine oli rase, oli vaja aknaid pesta, aga ta ei mahtunud oma suure kõhuga aknast välja koogutama, et väljaspoolt ka pesta, siis naine rääkis, et noh, enne ei saa aknaid pesta siis, kui laps on sündinud ja ta on jälle kõhnem. Selle peale, et äkki mees siis peseks, nad ei tulnud ka. Samamoodi on meestetöödega. Mees peab prügikasti aiast välja veeretama, kui on prügipäev, aga mõnikord pole kodus, siis jääb prügi viimata. Naine seda välja ei vii. Tellitakse lisasõit, kui mees tagasi tuleb. Ka ei niida naine mitte kunagi muru. Kui mehel pole aega, on muru nagu heinamaal. Mina ise elan üksi ja teen kõiki asju ise, siis ikka naeran neid endamisi vahel.

Oot, kumb meile peaks tunduma parem peremudel?
Mees ja naine elavad pereelu, on tööd omavahel kenasti ära jaotanud ja mõlemad aktsepteerivad olukorda.
Üksik naabritädi, kes nende pereelu kõrvalt pealt piilub ja internetis taga räägib.

[Külaline]

Ega sa ise ka mingit selget ja asjalikku juttu ajada ei oska, lihtsalt ümmargune kõige halvustamine ei anna siin kellelegi midagi.

Unustad sujuvalt ära, et see sinu põlastusväärne nõukaaegsete inimeste põlvkond on tulnud päris keerulistest oludest, kus lapsed veetsid maast madalast oma suved kolhoosipõllul töötades või koduaias sõstraid korjates ning pidevalt kriitikat kaela saades. Hea, kui õhtul kell kaheksa lubati preemiana suure töö ja hea käitumise eest vilkuvast telerist pool tunnikest multikaid vaadata. Ei nunnutanud keegi, isegi beebi süllevõtmist peeti juba ärahellitamiseks. Eks sellise elu tulemusena soovivad tänapäevased lapsevanemad, et nende järeltulijate lapsepõlv oleks ilusam ja parem kui nende endi oma oli. Nad tahavad tunnustada oma lapsi rohkem, sundida vähem tööd tegema, ostavad kvaliteetsemaid riideid jne. Eks vahel juhtub, et kaob see piiritunnetus, kust tõepoolest lähebki asi juba ärahellitamiseks kätte ja tulemuseks ongi siis lumehelbeke.

Nii on maailma ajaloos palju kordi juhtunud. Tavaliselt lõpetab sellise inimkonna liiga mugavaks kätteminemise ära mõni suurem sõda või kataklüsm. Siis hakkavad inimesed enda elu taas väga rasketes oludes üles töötama, tõotades järeltulevatele põlvedele paremat ja lihtsamat tulevikku ja ring kordub otsast peale.

Postitus on kustutatud

Jajah.. need tänapäeva noored, on täiesti hukas. Seda rääkis juba minu kadunud onu Aristoteles.

"Noored on hukas" heietuseks täiesti vale kontekst. Sellega ainult tõestab, et see põlvkond ei oska ega taha vastutust võtta. Nende endi loodud keskkond, nad ise lasid kõigel juhtuda.

[Külaline]

Oot, kumb meile peaks tunduma parem peremudel?
Mees ja naine elavad pereelu, on tööd omavahel kenasti ära jaotanud ja mõlemad aktsepteerivad olukorda.
Üksik naabritädi, kes nende pereelu kõrvalt pealt piilub ja internetis taga räägib.

Asi võiks olla ratsionaalne. Mees saab ka aknaid pesta ja naine prügikasti välja veeretada. Ükski roll ei tohiks olla nii jäik, et segab elu. See on naeruväärne. Kui elu jääb sellepärast peres seisma, et üks ei saa oma tavapäraseid asju millegipärast teha, aga teine ei tee, sest on valest soost, on see halb elukorraldus.

[Külaline]

Oot, kumb meile peaks tunduma parem peremudel?
Mees ja naine elavad pereelu, on tööd omavahel kenasti ära jaotanud ja mõlemad aktsepteerivad olukorda.
Üksik naabritädi, kes nende pereelu kõrvalt pealt piilub ja internetis taga räägib.

Asi võiks olla ratsionaalne. Mees saab ka aknaid pesta ja naine prügikasti välja veeretada. Ükski roll ei tohiks olla nii jäik, et segab elu. See on naeruväärne. Kui elu jääb sellepärast peres seisma, et üks ei saa oma tavapäraseid asju millegipärast teha, aga teine ei tee, sest on valest soost, on see halb elukorraldus.

Lisan veel, et mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema läks komandeeringusse ja siis oli meie kodune elu nagu kodututel, sest isa ju ei osanud midagi. Ei osanud lastele süüa teha, istusimegi poolnäljas, riideid ei saanud pestud ja kodu oli nagu seapesa kõik see aeg. Kui läksime vennaga kooli, pea sassis ja mustad riided seljas, pooled asjad kotist puudu, siis õpetaja ohkas, et nojah, teil on ju ema komandeeringus. Siis ema tuli koju õhtul kell 12 ja hakkas koristama ja pesu pesema, hommikul kell neli läks magama. No see on ju täiesti naeruväärne.

[Külaline]

Oot, kumb meile peaks tunduma parem peremudel?
Mees ja naine elavad pereelu, on tööd omavahel kenasti ära jaotanud ja mõlemad aktsepteerivad olukorda.
Üksik naabritädi, kes nende pereelu kõrvalt pealt piilub ja internetis taga räägib.

Asi võiks olla ratsionaalne. Mees saab ka aknaid pesta ja naine prügikasti välja veeretada. Ükski roll ei tohiks olla nii jäik, et segab elu. See on naeruväärne. Kui elu jääb sellepärast peres seisma, et üks ei saa oma tavapäraseid asju millegipärast teha, aga teine ei tee, sest on valest soost, on see halb elukorraldus.

Lisan veel, et mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema läks komandeeringusse ja siis oli meie kodune elu nagu kodututel, sest isa ju ei osanud midagi. Ei osanud lastele süüa teha, istusimegi poolnäljas, riideid ei saanud pestud ja kodu oli nagu seapesa kõik see aeg. Kui läksime vennaga kooli, pea sassis ja mustad riided seljas, pooled asjad kotist puudu, siis õpetaja ohkas, et nojah, teil on ju ema komandeeringus. Siis ema tuli koju õhtul kell 12 ja hakkas koristama ja pesu pesema, hommikul kell neli läks magama. No see on ju täiesti naeruväärne.

Pigem tundub, et su ema tegi igapäevaselt liiga palju, mitte isa sel ühel päeval liiga vähe. Su ema oleks võinud paar kuud seal komandeeringus olla, oleks te venna ja isaga veids iseseisvust saanud harjutada.

[Külaline]

Asi võiks olla ratsionaalne. Mees saab ka aknaid pesta ja naine prügikasti välja veeretada. Ükski roll ei tohiks olla nii jäik, et segab elu. See on naeruväärne. Kui elu jääb sellepärast peres seisma, et üks ei saa oma tavapäraseid asju millegipärast teha, aga teine ei tee, sest on valest soost, on see halb elukorraldus.

Lisan veel, et mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema läks komandeeringusse ja siis oli meie kodune elu nagu kodututel, sest isa ju ei osanud midagi. Ei osanud lastele süüa teha, istusimegi poolnäljas, riideid ei saanud pestud ja kodu oli nagu seapesa kõik see aeg. Kui läksime vennaga kooli, pea sassis ja mustad riided seljas, pooled asjad kotist puudu, siis õpetaja ohkas, et nojah, teil on ju ema komandeeringus. Siis ema tuli koju õhtul kell 12 ja hakkas koristama ja pesu pesema, hommikul kell neli läks magama. No see on ju täiesti naeruväärne.

Pigem tundub, et su ema tegi igapäevaselt liiga palju, mitte isa sel ühel päeval liiga vähe. Su ema oleks võinud paar kuud seal komandeeringus olla, oleks te venna ja isaga veids iseseisvust saanud harjutada.

Tegi jah, aga selline elukorraldus oli nõukaajal täiesti tavapärane.

[Külaline]

Lisan veel, et mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema läks komandeeringusse ja siis oli meie kodune elu nagu kodututel, sest isa ju ei osanud midagi. Ei osanud lastele süüa teha, istusimegi poolnäljas, riideid ei saanud pestud ja kodu oli nagu seapesa kõik see aeg. Kui läksime vennaga kooli, pea sassis ja mustad riided seljas, pooled asjad kotist puudu, siis õpetaja ohkas, et nojah, teil on ju ema komandeeringus. Siis ema tuli koju õhtul kell 12 ja hakkas koristama ja pesu pesema, hommikul kell neli läks magama. No see on ju täiesti naeruväärne.

Pigem tundub, et su ema tegi igapäevaselt liiga palju, mitte isa sel ühel päeval liiga vähe. Su ema oleks võinud paar kuud seal komandeeringus olla, oleks te venna ja isaga veids iseseisvust saanud harjutada.

Tegi jah, aga selline elukorraldus oli nõukaajal täiesti tavapärane.

Okei, nõus. Ma samast ajastust ja ega mul endal ka kodus väga teistmoodi polnud.

[Külaline]

Huvitav kes nad selliseks kasvatas? Tegelikult on kogu nõukaaegne põlvkond lastevanematena kollektiivselt läbikukkunud. Ülemaailmselt. See nn televiisoripõlvkond usub kõike mida propaganda ütleb, neil puuduvad väärtused ja kindel maailmavaade, mistõttu ei saa ka midagi edasi pärandada. Tänane ühiskond ja kõik selle probleemid on nende enda saamatuse viljad. Nad on esimene põlvkond ajaloos kes näeb lastes rohkem kodulooma kui järeltulevat põlve. Neile meeldib "lumehelbekeste" kallal nokkida, kuid tegelikult on ise ülimalt isekas ja enesekeskne põlvkond, kes ei oska vigu tunnistada ega teatepulka endasi anda.

Ega sa ise ka mingit selget ja asjalikku juttu ajada ei oska, lihtsalt ümmargune kõige halvustamine ei anna siin kellelegi midagi.

Unustad sujuvalt ära, et see sinu põlastusväärne nõukaaegsete inimeste põlvkond on tulnud päris keerulistest oludest, kus lapsed veetsid maast madalast oma suved kolhoosipõllul töötades või koduaias sõstraid korjates ning pidevalt kriitikat kaela saades. Hea, kui õhtul kell kaheksa lubati preemiana suure töö ja hea käitumise eest vilkuvast telerist pool tunnikest multikaid vaadata. Ei nunnutanud keegi, isegi beebi süllevõtmist peeti juba ärahellitamiseks. Eks sellise elu tulemusena soovivad tänapäevased lapsevanemad, et nende järeltulijate lapsepõlv oleks ilusam ja parem kui nende endi oma oli. Nad tahavad tunnustada oma lapsi rohkem, sundida vähem tööd tegema, ostavad kvaliteetsemaid riideid jne. Eks vahel juhtub, et kaob see piiritunnetus, kust tõepoolest lähebki asi juba ärahellitamiseks kätte ja tulemuseks ongi siis lumehelbeke.

Nii on maailma ajaloos palju kordi juhtunud. Tavaliselt lõpetab sellise inimkonna liiga mugavaks kätteminemise ära mõni suurem sõda või kataklüsm. Siis hakkavad inimesed enda elu taas väga rasketes oludes üles töötama, tõotades järeltulevatele põlvedele paremat ja lihtsamat tulevikku ja ring kordub otsast peale.

Postitus on kustutatud

Ei ole sinuga nõus. Näha on, et sa ei tunne ajalugu ja sinu mälu piirdubki üksnes viimase kahe põlvkonnaga, kahju. Meedia on oma põhiolemuselt sama nagu küla - ja täpselt samamoodi leidus juba sada aastat tagasi neid, kes lähtusid alati küla arvamusest ja tegid, nagu küla tahtis. Samuti jäeti oma lapsed küla kasvatada - sedagi juhtus.

Mis kasvatusse puutub, siis mina tahan küll kogu hingest oma lapsi kasvatada ise. Tunnen, et oskan seda miljon korda paremini teha kui mingisugune palgaline töötaja, kellele minu laps on võõras laps. Kuid tajun, kuidas riik pressib neid palgalisi töötajaid vägisi sinna, kus peaks jätma ruumi lapsele ja tema vanematele ja laskma neil oma tööd teha. Samamoodi ka telepurk kubiseb kõiksugu tarkadest õpetajatest, kes kõik teavad paremini, kuidas mina oma lapsi kasvatama pean. Kõiksugu õpetajad trügivad sisse uksest ja aknast ja igaüks arvab teadvat paremini, kuidas mina pean oma lapsi kasvatama. Nii röövitakse lapsevanemate enesekindlus ja kustutatakse maha loomulik intuitsioon, mis nende lapsele hea on.

Ühest küljest ma saan aru, sest eks need palgalisedki ju taha saada vorsti leiva peale ja seepärast on neile nii oluline oma teenust levitada, ent teisalt vajavad meie lapsed kasvurahu. Mitte pidevat igal pool torkimist, kõige patologiseerimist ja teenuste pealepressimist, millega riik võtab peredelt otsustusõigused oma laste üle ära ja annab need palgalistele üle. Häda selles, et mitte ükski palgaline teenusepakkuja ei vastuta iialgi, kui tema tegevuse tõttu selle lapse kasvatus valesti läheb - viltuminekute eest vastutavad alati üksnes laps ise ja tema vanemad. Nii et mina annaksin küll kõik, kui vaid vanematel lubataks oma lapsi kasvatada ise.

[Külaline]

Oot, kumb meile peaks tunduma parem peremudel?
Mees ja naine elavad pereelu, on tööd omavahel kenasti ära jaotanud ja mõlemad aktsepteerivad olukorda.
Üksik naabritädi, kes nende pereelu kõrvalt pealt piilub ja internetis taga räägib.

Asi võiks olla ratsionaalne. Mees saab ka aknaid pesta ja naine prügikasti välja veeretada. Ükski roll ei tohiks olla nii jäik, et segab elu. See on naeruväärne. Kui elu jääb sellepärast peres seisma, et üks ei saa oma tavapäraseid asju millegipärast teha, aga teine ei tee, sest on valest soost, on see halb elukorraldus.

Lisan veel, et mina mäletan oma lapsepõlvest, et ema läks komandeeringusse ja siis oli meie kodune elu nagu kodututel, sest isa ju ei osanud midagi. Ei osanud lastele süüa teha, istusimegi poolnäljas, riideid ei saanud pestud ja kodu oli nagu seapesa kõik see aeg. Kui läksime vennaga kooli, pea sassis ja mustad riided seljas, pooled asjad kotist puudu, siis õpetaja ohkas, et nojah, teil on ju ema komandeeringus. Siis ema tuli koju õhtul kell 12 ja hakkas koristama ja pesu pesema, hommikul kell neli läks magama. No see on ju täiesti naeruväärne.

vähe sellest, et ema tegi ära kõik isa eest. Ta tegi ära kõik ka laste eest. Ka lapsed polnud harjunud märkama, et kammida end või võtta kaasa vajalikke kooliasju. Ometi oli juba algklassides hinnatav - hoolsus. See hoolsus pole siis üldse hinnang lapse hoolsusele vaid vanema hindamine?

[Külaline]

Nii on maailma ajaloos palju kordi juhtunud. Tavaliselt lõpetab sellise inimkonna liiga mugavaks kätteminemise ära mõni suurem sõda või kataklüsm. Siis hakkavad inimesed enda elu taas väga rasketes oludes üles töötama, tõotades järeltulevatele põlvedele paremat ja lihtsamat tulevikku ja ring kordub otsast peale.

"Rasked ajad loovad tugevaid inimesi, tugevad inimesed loovad häid aegu, head ajad loovad nôrku inimesi, nôrgad inimesed loovad raskeid aegu..."