Milline vanus on meeldinud kõige rohkem?

[iiR]

30-35 - siis oli kõik tasakaalus: polnud enam nooruse rabedust ja tüütuid eneseotsinguid, aga samas füüsiliselt oli veel täiesti noore inimese tunne ja välimus kaunim kui enne ja pärast seda perioodi. Vanemad olid terved ja tegusad, vanavanemad veel elasid. Töötasin selleks ajaks oma unistuste ametis, tegelesin eneseteostusega, suuremad lapsed olid juba mõnusalt asjalikud, aga siiski veel nunnud ja hallatavad, väiksemaid polnud veel sündinud. Hommikuti ärgates (mitte keset ööd mitu korda, sest põlv on kange või selg tuikab) ei valutanud mul ükski liiges ja peeglisse vaadates ei olnud kuskil veel halle karvu ega kanavarbaid. Kui peaks hääletama oma lemmikeluaasta poolt, siis selleks oli 33.

Praegu olen 40ndate esimeses pooles ja ehkki see ühtpidi on alles keskea algus, siis ikka tunnen end kohati küll üsna vana ja väsinuna. Mingi süütu optimism on kadunud, inimesed tunduvad aeg-ajalt lausa tüütult korduvad oma juttude ja probleemidega ja mulle ei tundu enam, et ah, aega on. Mingisugune veidi kibestunud kannatamatus on tekkinud selle suhtes, kui teised minu aega raiskavad või pean ise oma aega raiskama millelegi, mis ei "toida". Ja mingil hetkel 35. ja 40. eluaasta vahel libises äkitselt vastutus minu kanda, tunnen, et peangi ise olema kõige tugevam ja targem ja hoidma vajadusel vee peal ka teisi - ei saa veel loota järgmisele põlvkonnale (lastele) ega enam ka eelmisele (vanematele).

[Külaline]

30-35 - siis oli kõik tasakaalus: polnud enam nooruse rabedust ja tüütuid eneseotsinguid, aga samas füüsiliselt oli veel täiesti noore inimese tunne ja välimus kaunim kui enne ja pärast seda perioodi. Vanemad olid terved ja tegusad, vanavanemad veel elasid. Töötasin selleks ajaks oma unistuste ametis, tegelesin eneseteostusega, suuremad lapsed olid juba mõnusalt asjalikud, aga siiski veel nunnud ja hallatavad, väiksemaid polnud veel sündinud. Hommikuti ärgates (mitte keset ööd mitu korda, sest põlv on kange või selg tuikab) ei valutanud mul ükski liiges ja peeglisse vaadates ei olnud kuskil veel halle karvu ega kanavarbaid. Kui peaks hääletama oma lemmikeluaasta poolt, siis selleks oli 33.

Praegu olen 40ndate esimeses pooles ja ehkki see ühtpidi on alles keskea algus, siis ikka tunnen end kohati küll üsna vana ja väsinuna. Mingi süütu optimism on kadunud, inimesed tunduvad aeg-ajalt lausa tüütult korduvad oma juttude ja probleemidega ja mulle ei tundu enam, et ah, aega on. Mingisugune veidi kibestunud kannatamatus on tekkinud selle suhtes, kui teised minu aega raiskavad või pean ise oma aega raiskama millelegi, mis ei "toida". Ja mingil hetkel 35. ja 40. eluaasta vahel libises äkitselt vastutus minu kanda, tunnen, et peangi ise olema kõige tugevam ja targem ja hoidma vajadusel vee peal ka teisi - ei saa veel loota järgmisele põlvkonnale (lastele) ega enam ka eelmisele (vanematele).

Tead iiR, sinul on küll see vananemine kasuks tulnud. Korduvalt olen siin foorumis ilmetlenud su elutarkust ja ka oskust seda elutarkust väljendada. Sinusuguse sõber tahaks päriselus olla. Respekt!

[Andy]

Sekundeerin neile, kes ütlevad, et 30-ndate algus oli parim aeg. Selles vanuses oli veel võimalik tahtmise korral kõigega otsast alustada, oli tekkinud teatud enesekindlus, aga ei olnud veel koos ebaõnnestumistega kaasnevat kibestumist. Öeldakse küll, et raskused karastavad inimest, aga mina arvan, et need pigem kibestavad, muudavad ebakindlaks ja sarkastiliseks. Pole enam seda nooruse uljust, naiivsust ja usku, et kindlasti läheb kõik hästi. Kes on korra piimaga suu kõrvetanud, puhub hiljem ka vee peale.

[Külaline]

Esimene mõnus periood oli umbes 20selt. Kogu maailm tundus peale keskkooli lõpetamist olevat lahti - meri põlvini, kõik suunad avatud. Paraku ei olnud avatud keeruline aeg ega rahakott. Kõikvõimas tunne loksus vaikselt paika ja lontisin ülikooli ära.
Järgmine lemmikhetk oli umbes 33selt. Lahutatud, mõnusalt kaelakandva lapseaialapse ema, liigagi hea palgaga ehk majanduslikult täiesti kindlustatud. Oleksin võinud rohkem tulevikule mõelda finantsasjades.
Veelkord tundsin head tunnet neljakümnendate alguses, mil väiksemad lapsed enam ööpäevaringselt minu küljes ei rippunud, veel koolis ei käinud ja kohustusi nendega ei olnud, aga aga olid lahedateks kaaslasteks.
50 saabus ootamatult ja valusalt. Ema juubelil mõistsin, et mõistsin samuti kui üks eelmine kirjutaja, et ka minul on suur osa elust ongi möödas ja kõiki asju ei saagi enam vabalt ja kergekäeliselt planeerida... Olen elanud kirevalt, võib-olla isegi mitme elu jagu, nii eraeluliselt kui karjääris ning tühjus tekkis. Keha ei toeta enam kõiki tegemisi, nt suusamäe nädala järel vajan taastumist nagu ka magamata öö või puhkusereisi järel. Võib-olla peaks enesega rahu tegema, ümber mõtestama ja toimetamagi rohkem rahulikumaid "vanainimese asju", aga veel ka ei taha. Mõtlen imetlusega eakaaslasele M.R, kes on beebi ema ja sellega üksilduse kuskile kaugele edasi lükanud. (Jah, saan ka aru, et kui sama laps kord gümnaasiumi jõuab, on ema pea 70). Ilmselt nüüdisaegse maailma suurim võlu ongi, et samavanused inimesed võivad elukaarel olla täiesti erinevates asukohtades.

[Andy]

Et ma võin küll teha plaane järgmiseks või ülejärgmiseks aastaks, aga vähem kui kümne aasta pärast olen ma pensionär ja kui kauaks on üldse aastaid antud ja kui kaua saame abikaasaga koos pensionipõlve nautida. Selline elu on lõplik tunne, enne 50 seda polnud.

Mulle jõudis see lõplikkuse teadmine kohale, kui vaatasin sageli Youtubest ühest koerast videosid ja mõtlesin, et tulevikus tahaks endalegi sellist - ja äkki plahvatas, et kas must siis üleüldse enam ongi suure ja aktiivse koeraga tegelejat ja kas ta mind hoopis üle ei ela. See on hirmus kurb, et kaugema tuleviku plaane pole nagu väga mõtet teha. Nagu ka see, kui istutad aeda mõne puu või põõsa ja kahtled, kas näedki seda õitsemas ja vilja kandmas. Niisuke nukker maik on paljudel asjadel juures, et kas see on nüüd viimane kord või...

[Külaline]

50 saabus ootamatult ja valusalt. Ema juubelil mõistsin, et mõistsin samuti kui üks eelmine kirjutaja, et ka minul on suur osa elust ongi möödas ja kõiki asju ei saagi enam vabalt ja kergekäeliselt planeerida... Olen elanud kirevalt, võib-olla isegi mitme elu jagu, nii eraeluliselt kui karjääris ning tühjus tekkis. Keha ei toeta enam kõiki tegemisi, nt suusamäe nädala järel vajan taastumist nagu ka magamata öö või puhkusereisi järel. Võib-olla peaks enesega rahu tegema, ümber mõtestama ja toimetamagi rohkem rahulikumaid "vanainimese asju", aga veel ka ei taha. Mõtlen imetlusega eakaaslasele M.R, kes on beebi ema ja sellega üksilduse kuskile kaugele edasi lükanud. (Jah, saan ka aru, et kui sama laps kord gümnaasiumi jõuab, on ema pea 70). Ilmselt nüüdisaegse maailma suurim võlu ongi, et samavanused inimesed võivad elukaarel olla täiesti erinevates asukohtades.

Ma ei usu, et M.R-l need titega magamata ööd lihtsamad on üle elada, kui teistel temaealistel. See vastutus, et PEAB veel 20 aastat triksis-traksis olema ja suutma lapsed kasvatada-koolitada, võib olla ka päris ränk.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Ei ole sinagi mingi erand, et kõrge vanuseni tark, taibukas ja nõutud oled. Vaata või Joe Bidenit - vanadus saab kõiki kätte.

[Külaline]

Pessimistid on jubedad inimesed. Endal midagi pakkuda pole, siis imevad teiste energiat. Ise olen sellistega suhtlemise lõpetanud, toredaid ning rõõmsaid inimesi on palju.

[Külaline]

Minul ilmselt vanus 20-22. Siis oli hea töökoht, ema veel alkoholist vaba ja tema ise. Elasin veel Eestis ja õega oli ka tihe ja hea läbisaamine. Elu oli lill.
Nüüd 35sena on mõlemad vanemad surnud, vanavanemad ka ja kuna elan juba veidi üle 10a välismaal, on paratamatult ka õega suhtlus kannatanud. Läbi saame ikka hästi aga pole nii tihe see suhtlus enam.

[kolja]

Elule tagasi vaadates, kus iganes vanusepunktis te siis praegu olete, millised eluaastad on teile kõige rohkem meeldinud, ja miks? Kas usute, et paremad aastad on veel ees, või mitte?

Tagantjärele näen, et ma oleks pidanud rohkem rahul olema 30+ vanuses, siis olid kõik näitajad maksimumis. (Praegu 50+.) Põhjus lihtne- energiat vähem. See avaldub kõikvõimalikes eri aspektides, elu kogu spektris.

[Külaline]

Pessimistid on jubedad inimesed. Endal midagi pakkuda pole, siis imevad teiste energiat. Ise olen sellistega suhtlemise lõpetanud, toredaid ning rõõmsaid inimesi on palju.

Muidu nõus, aga see kommentaar oli pigem siiski realist kui pessimist. Suht rumal on arvata, et vanas eas sind hirmsasti veel tööl vajatakse. Praektiliselt ükskõik, mis eluala esindaja oled. Jah, tõesti, mõned emeriitprofesorid välja arvatud, kus vanus käib asja juurde.

[Külaline]

Pessimistid on jubedad inimesed. Endal midagi pakkuda pole, siis imevad teiste energiat. Ise olen sellistega suhtlemise lõpetanud, toredaid ning rõõmsaid inimesi on palju.

Realism ei ole pessimism.

[Külaline]

Iga pessimist arvab, et on realist.

Nagu need pidevad solvajad arvavad, et nad on ausad inimesed.

On erialasid, kus inimesed ongi vajalikud ka 70-aastaselt ja kauem. Neil on pika eluga saadud oskused ja kogemused, mida noored alles omandavad. Arstid, juristid, finantsinimesed, loomingulised inimesed. Isegi kassapidajad on tihti selles vanuses.

Ehk, sinu kogemus ei pruugi absoluutselt teistele laieneda, ja enamasti ei laienegi.

Enda parim aeg algas umbes 40-aastaselt, sest siis hakkasin elust paremini aru saama. Lisaks surid nii ema kui isa, kellega just parimad suhted polnud, ja sain nagu vabaks. Praegu olen 47. Energiat pole jah nii palju, kui varem, aga parem arusaamine elust ja inimestest kompenseerib selle kuhjaga. Lisaks majanduslik vabadus. Huvi elu vastu on veel olemas. On ju nii palju asju, mida veel teha.

[Külaline]

Iga pessimist arvab, et on realist.

Nagu need pidevad solvajad arvavad, et nad on ausad inimesed.

On erialasid, kus inimesed ongi vajalikud ka 70-aastaselt ja kauem. Neil on pika eluga saadud oskused ja kogemused, mida noored alles omandavad. Arstid, juristid, finantsinimesed, loomingulised inimesed. Isegi kassapidajad on tihti selles vanuses.

Ehk, sinu kogemus ei pruugi absoluutselt teistele laieneda, ja enamasti ei laienegi.

Oskused ja kogemused loevad nii 40-50-aastase spetsialisti puhul, aga ma kahtlen kõvasti, et sinagi tahad 70-aastase kirurgi juurde minna või 70-aastast advokaati omale kohtus kaitsjaks. Ammugi ei jõua 70-aastane inimene 8 tundi kassas ühes asendis istuda, ära mitte proovi rääkidagi.

[Külaline]

Iga pessimist arvab, et on realist.

Nagu need pidevad solvajad arvavad, et nad on ausad inimesed.

On erialasid, kus inimesed ongi vajalikud ka 70-aastaselt ja kauem. Neil on pika eluga saadud oskused ja kogemused, mida noored alles omandavad. Arstid, juristid, finantsinimesed, loomingulised inimesed. Isegi kassapidajad on tihti selles vanuses.

Ehk, sinu kogemus ei pruugi absoluutselt teistele laieneda, ja enamasti ei laienegi.

Oskused ja kogemused loevad nii 40-50-aastase spetsialisti puhul, aga ma kahtlen kõvasti, et sinagi tahad 70-aastase kirurgi juurde minna või 70-aastast advokaati omale kohtus kaitsjaks. Ammugi ei jõua 70-aastane inimene 8 tundi kassas ühes asendis istuda, ära mitte proovi rääkidagi.

Mis selles siis nii ebaharilikku on? Tean rohkem kui ühte advokaati, kes 80-aastasena kohtus kliente esindasid, ja igati edukalt. 70-aastane kirurg, aga kas ma 70-aastase gastroenteroloogi juurde ikka tohin minna, teades, et tema pandud diagnoos on ilmselt õige?

40-aastaselt neis ametites alles hakkab mingi kogemus ja intuitsioon tekkima. Mis kassapidajatesse puutub, siis kas nende vahetused mitte lühemad ei ole? 8 tunniga hajub igas vanuses inimese tähelepanu.

Inimene õpib, kuni elab, kordas minu vanaisa ikka.

[Külaline]

no kui tapvalt sellest kõigest aega üle jääb, võin päevaks tööle ka veerada - mul hullult nõutud amet

Päriselus on nii, et kui oled töölt läinud, oled varsti unustatud ja ei kutsu sind keegi enam kuskile. Ei ole sul vanana enam nii palju vaimuerksust ega reaktsioonikiirust ja uued tegijad tulevad järjest peale, olgu see amet nii nõutud kui tahes. Aga ennast lootusega lohutada ei ole keelatud.

Vahet ju pole, saab kasvõi enda ettevõttega nokitseda.

[Külaline]

Sekundeerin neile, kes ütlevad, et 30-ndate algus oli parim aeg. Selles vanuses oli veel võimalik tahtmise korral kõigega otsast alustada, oli tekkinud teatud enesekindlus, aga ei olnud veel koos ebaõnnestumistega kaasnevat kibestumist. Öeldakse küll, et raskused karastavad inimest, aga mina arvan, et need pigem kibestavad, muudavad ebakindlaks ja sarkastiliseks. Pole enam seda nooruse uljust, naiivsust ja usku, et kindlasti läheb kõik hästi. Kes on korra piimaga suu kõrvetanud, puhub hiljem ka vee peale.

Absoluutselt pole nõus. Ma ei tea, kas Andy on mees või on mõni naine siin jälle mehe nime võtnud, aga mina naisena arvan, et laste sündimise ja nende väikelapseea periood on naisele üks raskemaid perioode üldse kogu elu jooksul. Mulle näiteks meeldis iga 40-50, lapsed suured (sünnitasin 25 ja 27-aastaselt), tervis ja väljanägemine head, raha palju, mitte ühtegi laenu ega võlga, tohutult reisimist, endale elamist, energiat. Ja ei olnud seda kohutavat peab-noor-ja-pandav-olema painet, mille all praegused noored tuunitud tibid näivad rängalt kannatavat. Praegu olen 56 ja jätkuvalt terve, lasen sellel laineharjal edasi, kuid teadvustan endale, et vananemine on alanud ja parim iga on möödas, minu jaoks siis oli selleks minu eelmine aastakümme.
Andy moodi kibestunud ei ole, kõigega otsast alustada pole soovi ega vajadust, uljust ja naiivsust ei vaja.

[Külaline]

Sekundeerin neile, kes ütlevad, et 30-ndate algus oli parim aeg. Selles vanuses oli veel võimalik tahtmise korral kõigega otsast alustada, oli tekkinud teatud enesekindlus, aga ei olnud veel koos ebaõnnestumistega kaasnevat kibestumist. Öeldakse küll, et raskused karastavad inimest, aga mina arvan, et need pigem kibestavad, muudavad ebakindlaks ja sarkastiliseks. Pole enam seda nooruse uljust, naiivsust ja usku, et kindlasti läheb kõik hästi. Kes on korra piimaga suu kõrvetanud, puhub hiljem ka vee peale.

Absoluutselt pole nõus. Ma ei tea, kas Andy on mees või on mõni naine siin jälle mehe nime võtnud, aga mina naisena arvan, et laste sündimise ja nende väikelapseea periood on naisele üks raskemaid perioode üldse kogu elu jooksul. Mulle näiteks meeldis iga 40-50, lapsed suured (sünnitasin 25 ja 27-aastaselt), tervis ja väljanägemine head, raha palju, mitte ühtegi laenu ega võlga, tohutult reisimist, endale elamist, energiat. Ja ei olnud seda kohutavat peab-noor-ja-pandav-olema painet, mille all praegused noored tuunitud tibid näivad rängalt kannatavat. Praegu olen 56 ja jätkuvalt terve, lasen sellel laineharjal edasi, kuid teadvustan endale, et vananemine on alanud ja parim iga on möödas, minu jaoks siis oli selleks minu eelmine aastakümme.
Andy moodi kibestunud ei ole, kõigega otsast alustada pole soovi ega vajadust, uljust ja naiivsust ei vaja.

See on nii irooniline. Kui oled noor ja lapsed väikesed, saaks kõike teha ja see on nii lihtne, aga siis pole raha.
Nüüd olen vanem (42), raha on, palju kulub, aga lapsed peavad koolis käima ja no ei saa minna pikaks ajaks ära.
Mulle nädalased reisid ei meeldi. Tahan minna terveks talveks suusatama. Aga ei saa. Lapsed peavad koolis käima. See on nii masendav lihtsalt.

[Külaline]

Sekundeerin neile, kes ütlevad, et 30-ndate algus oli parim aeg. Selles vanuses oli veel võimalik tahtmise korral kõigega otsast alustada, oli tekkinud teatud enesekindlus, aga ei olnud veel koos ebaõnnestumistega kaasnevat kibestumist. Öeldakse küll, et raskused karastavad inimest, aga mina arvan, et need pigem kibestavad, muudavad ebakindlaks ja sarkastiliseks. Pole enam seda nooruse uljust, naiivsust ja usku, et kindlasti läheb kõik hästi. Kes on korra piimaga suu kõrvetanud, puhub hiljem ka vee peale.

Absoluutselt pole nõus. Ma ei tea, kas Andy on mees või on mõni naine siin jälle mehe nime võtnud, aga mina naisena arvan, et laste sündimise ja nende väikelapseea periood on naisele üks raskemaid perioode üldse kogu elu jooksul. Mulle näiteks meeldis iga 40-50, lapsed suured (sünnitasin 25 ja 27-aastaselt), tervis ja väljanägemine head, raha palju, mitte ühtegi laenu ega võlga, tohutult reisimist, endale elamist, energiat. Ja ei olnud seda kohutavat peab-noor-ja-pandav-olema painet, mille all praegused noored tuunitud tibid näivad rängalt kannatavat. Praegu olen 56 ja jätkuvalt terve, lasen sellel laineharjal edasi, kuid teadvustan endale, et vananemine on alanud ja parim iga on möödas, minu jaoks siis oli selleks minu eelmine aastakümme.
Andy moodi kibestunud ei ole, kõigega otsast alustada pole soovi ega vajadust, uljust ja naiivsust ei vaja.

See on nii irooniline. Kui oled noor ja lapsed väikesed, saaks kõike teha ja see on nii lihtne, aga siis pole raha.
Nüüd olen vanem (42), raha on, palju kulub, aga lapsed peavad koolis käima ja no ei saa minna pikaks ajaks ära.
Mulle nädalased reisid ei meeldi. Tahan minna terveks talveks suusatama. Aga ei saa. Lapsed peavad koolis käima. See on nii masendav lihtsalt.

Miks lapsed ei saaks isaga jääda? Ega igal pool ei pea siis koos käima.

[Külaline]

Absoluutselt pole nõus. Ma ei tea, kas Andy on mees või on mõni naine siin jälle mehe nime võtnud, aga mina naisena arvan, et laste sündimise ja nende väikelapseea periood on naisele üks raskemaid perioode üldse kogu elu jooksul. Mulle näiteks meeldis iga 40-50, lapsed suured (sünnitasin 25 ja 27-aastaselt), tervis ja väljanägemine head, raha palju, mitte ühtegi laenu ega võlga, tohutult reisimist, endale elamist, energiat. Ja ei olnud seda kohutavat peab-noor-ja-pandav-olema painet, mille all praegused noored tuunitud tibid näivad rängalt kannatavat. Praegu olen 56 ja jätkuvalt terve, lasen sellel laineharjal edasi, kuid teadvustan endale, et vananemine on alanud ja parim iga on möödas, minu jaoks siis oli selleks minu eelmine aastakümme.
Andy moodi kibestunud ei ole, kõigega otsast alustada pole soovi ega vajadust, uljust ja naiivsust ei vaja.

See on nii irooniline. Kui oled noor ja lapsed väikesed, saaks kõike teha ja see on nii lihtne, aga siis pole raha.
Nüüd olen vanem (42), raha on, palju kulub, aga lapsed peavad koolis käima ja no ei saa minna pikaks ajaks ära.
Mulle nädalased reisid ei meeldi. Tahan minna terveks talveks suusatama. Aga ei saa. Lapsed peavad koolis käima. See on nii masendav lihtsalt.

Miks lapsed ei saaks isaga jääda? Ega igal pool ei pea siis koos käima.

Ma ei viitsiks kellegi teisega ega üksinda terve talve koos suusatada. Nende isaga koos on kõige toredam. Pool reisist on ju see, kes su kaaslane on.