Kas restoranides käite?

[Tolmukübe]

Mina enam ei käi. Krooni ajal sai korea ja hiina restoranides käidud, midagi eksootilist söödud, aga mulle tundub, et eksootika ajad vist on möödas. Ega ei ole eriti uurinud ka. Aga minna itaalia restorani makarone sööma - mis mõttega.. ? Makarone saab kodus ka söödud, makaron on makaron, ükskõik, kuidas sa seda nimetad. Mina ei näe mõtet maksta tavaliste roogade eest erihindasid. Kõike selleks, et restorani omanik rikastuks.

[Külaline]

Käin ikka. Minu lemmiktoit, angus, maksis viimati juba 41. Palju. Ega alla 100 eurot nägu väga enam hakkama ei saa.

[Külaline]

Käin ikka. Minu lemmiktoit, angus, maksis viimati juba 41. Palju. Ega alla 100 eurot nägu väga enam hakkama ei saa.

Matsiliha. Sellel hooajal sööme wagyu veist. Portsjon alates 240
Küsige valitud restoranides.

[Külaline]

Eelmisel nädalal kaks korda käisin, aga enne seda jälle ei käinud pikalt. Olgu, burksikohtades nagu Jahu Gurmee ikka on nii paar korda kuus käidud ka sel perioodil, kus muidu restoranides ei käinud aga muidu jah eriti mitte.

[Külaline]

Käin, aga mitte tihti. Paar korda kuus ehk ja siis valin ikka sellise koha, kust on lootust toiduelamust saada. Siin on restorane iga nurga peal ja valikut jätkub. Elan ühes Skandinaavia suurlinnas.

Viimati külastasime ühte väga ehedat ja mõnusat itaalia restorani. Super toit ja teenindus.

[Külaline]

Käin ikka. Minu lemmiktoit, angus, maksis viimati juba 41. Palju. Ega alla 100 eurot nägu väga enam hakkama ei saa.

Matsiliha. Sellel hooajal sööme wagyu veist. Portsjon alates 240
Küsige valitud restoranides.

Sa see huumorimeelega mehike, kes 12 500 kuus teenib, eks. Pane endale nüüd hahaaa ka.

[Külaline]

Käin vaid sushit väljas söömas(ei ela Eestis) ja siin saab buffee tüüpi kohtades päris õiget ja valik on ka rikkalik.
Lihtsamaid teen ise ka kodus, on hea aga mitte ikka päris see õige.
Osad pitsakohad on ka head. Mis teevad õige pitsaahjuga ja autentseid. Mitte nagu rasvaplännid nagu Steffanis või Pitsakioskis on(eriti pannipitsad) on. On harva ka see hea aga imeõhuke ja värske rohelisega on ikka hoopis teine tera.

[Mauno]

Käin, kuus paar korda ikka. Tavaliselt reedel või laupäeval, kui saame sõbrannadega kokku, vahel ka abikaasaga.

[Külaline]

Käin vaid sushit väljas söömas(ei ela Eestis) ja siin saab buffee tüüpi kohtades päris õiget ja valik on ka rikkalik.
Lihtsamaid teen ise ka kodus, on hea aga mitte ikka päris see õige.

See on küll paraku tõsi, et korralikku sušit Eestist, vähemasti Tallinnast mitte, ei leia. On mingid tšillimajoneesi sisuga käkerdised, aga mitte õige suši. Ju ei ole asiaatide kontsentratsioon eestis veel piisavalt suur.

[Külaline]

Restoranis ei käi, liiga ihne olen. Kohvikusse ikka juhtun. Ütleks, et nii 15 eurot prae eest on minu lagi, mis ma olen valmis maksma. Samas saan aru inimestest kes käivad ja kelle jaoks see on eraldi meelelahutus, mul endal lihtsalt pole nii arenenud maitsemeelt, et suuremale summale vastavat elamust saada.

[Külaline]

Varem käisin. Aga nüüd on portsjonid muutunud tihti nii tibatilludeks, et pärast restorani tuleb ikkagi toidupoest läbi minna ja koju jõudes ise vaaritama hakata. Mitmel viimasel korral on juhtunud, et tuuakse tühi taldrik, millel mingi muster peal. Lähemalt vaadates selgub, et taldrikumuster on tegelikult toit. Või siis tuuakse restoranis taldriku asemel ühe käiguna ainult lusikas, mille peal on siis see üksainus amps. Sellise klouninduse peale kaob restoraniskäimise soov paraku kiirelt ära.

[Külaline]

Ikka käin, pereliikmete sünnipäevadel käime alati väljas söömas, mõnikord ka sõpradega ja mõnikord ka lihtsalt siis, kui kodus ei viitsi süüa teha. Viimasel juhul muidugi valin mingi lihtsama koha. Makaron võib ju makaron olla nii kodus kui restoranis, kuid maitseid oskavad õppinud kokad siiski paremini toidule külge võluda kui kodused amatöörid.

[Külaline]

Käin mõned korrad aastas, tavaliselt perega pulma-aastapäeva paiku. Valin interjööri ja menüü järgi, mõnikord on ka Eesti Michelini restoranid saanud valituks. Kui restorani lähen, siis võib see portsjon ka tibatilluke olla, koos eelroaga (ja kui jaksan siis magustoiduga) saan kõhu alati täis. Restorani lähengi maitseelamuse ja piduliku miljöö pärast.
Paar korda aastas satun ka tööalaselt mingitele lõunatele restoranides, olen sattunud sellistesse kohtadesse kuhu jälle tagasi läheks, aga rohkem sellistesse kohtadesse, kus prae juurde tuleb lisandid ise valida (kui ise selle koha valiks, siis ma tulin ju maitseelamust saama, kas riisi või köögiviljade või ahjukartuliga on tõesti sama?), kus köögipersonal lobiseb omavahel vene keeles umbes sama valjult kui me oma lauanaabritega (avatud köök on tore kui sa tahad näha kuidas su toitu valmistatakse, antud juhul me midagi ei näinud sest baarilett oli kürge, aga jutuvada häiris vägagi, oleks ka eesti- või ingliskeelsena häirinud), kus lauad on liiga lähestikku, et põstigi tõusma ei mahu või kus muusika võimaldab ainult naabrile kõrva sisse karjudes rääkida.
Eestis ringi sõites on mul nõudmised madalamad, kui söögikoht soovib ennast restoraniks nimetada, siis hinnaklass võiks pakutavale kvaliteedile vastata.

[Külaline]

Töö pärast pean käima paar korda kuus kallimates restoranides nii kutsuja kui kutsutu rollis. Kui restoranid virisevad, et inimesi vähe ja tuleb muudkui hinda tõsta, siis minu arvates on teenindus liiga sageli vilets, toit jõuab kohale jahtunult. Kui ma end oodatuna ei tunne, siis teist korda tulema ka ei kipu. Samas on restoranid, kuhu nt suvalisel teisipäevalgi lauda broneerimata ei saa. Seal on tööjõusse investeeritud ja kelner ei ole suvaline ülikooli kõrvalt tööd tegev tüüp.
Kallimates ei ole alati ka parem - ühele tärni-restoranile andsin teist korda võimaluse ja pettusin - ma olen veini alal võhik, aga teenindaja ei peaks minema kööki küsima, mis veini soovitada ja siis…, ups seda ei olegi, ma uurin köögist uuesti…
Perega käime pubi-tüüpi söögikohtades, ka seal on liiga palju suvalist teenindust, aga kõhu saab täis ka lihtsalt praega ja peenemaid kombosid sealt ei oota ka.

[Külaline]

Töö pärast pean käima paar korda kuus kallimates restoranides nii kutsuja kui kutsutu rollis. Kui restoranid virisevad, et inimesi vähe ja tuleb muudkui hinda tõsta, siis minu arvates on teenindus liiga sageli vilets, toit jõuab kohale jahtunult. Kui ma end oodatuna ei tunne, siis teist korda tulema ka ei kipu. Samas on restoranid, kuhu nt suvalisel teisipäevalgi lauda broneerimata ei saa. Seal on tööjõusse investeeritud ja kelner ei ole suvaline ülikooli kõrvalt tööd tegev tüüp.
Kallimates ei ole alati ka parem - ühele tärni-restoranile andsin teist korda võimaluse ja pettusin - ma olen veini alal võhik, aga teenindaja ei peaks minema kööki küsima, mis veini soovitada ja siis…, ups seda ei olegi, ma uurin köögist uuesti…
Perega käime pubi-tüüpi söögikohtades, ka seal on liiga palju suvalist teenindust, aga kõhu saab täis ka lihtsalt praega ja peenemaid kombosid sealt ei oota ka.

Hea ja sõbralik teenindus on haruldane

[Külaline]

Ammu enam pole käinud. Meil on mitu põlvkonda kokki ja siis on raske restoranis toiduelamust saada, kui seda tavapäraselt ja iseenesestmõistetaval moel kodus saab. Pigem olidki viimased restoraniskäigud pettumuste jada. Muidu ikka sai käidud huvist, et kuidas teised teevad...

[Tolmukübe]

Ammu enam pole käinud. Meil on mitu põlvkonda kokki ja siis on raske restoranis toiduelamust saada, kui seda tavapäraselt ja iseenesestmõistetaval moel kodus saab. Pigem olidki viimased restoraniskäigud pettumuste jada. Muidu ikka sai käidud huvist, et kuidas teised teevad...

Arvan ka, et restoranikultuur on alla käinud. Hinda tõstavad, aga teenindust ja maitseelamust ei paku. Eks kindlasti on häid kohti, aga kui menüüs nt piprapihv, pihvi saab kodus ka praadida, mina ei läheks. Mina käiks restos tellimas selliseid roogasid, mida poes ei müüda. Nt kunagi sõin korea restoranis sõnajalga, oli maitsev küll.

[Külaline]

Käin harva aga siis ootan ka elamust. Meeldivad set menüüd. Kui on läbimõeldud 5-7 käiguline eine, siis ei jää ka peale seda "kastmetriipu ja toidumustrit" kõht tühjaks Töölõunaid toidukohtades teen sagedasti aga ilmselt seda ei ole siin mõeldud.

[Külaline]

Hea ja sõbralik teenindus on haruldane

Käisin eile Ülemiste keskuses ühes poes. Pood oli inimtühi ja 3 teenindajat kuskil nurgas jutustasid omaette, mis oli okei, saingi rahulikult ise valida. Valisin kaks pluusi ja tahtsin neid osta, seisin seal kassa juures tükk aega. Siis üks teenindaja tuli ja võttis mu raha vastu. Ja kogu selle aja põrnitses mind vihaselt, ühtki sõna ka me ei vahetanud. Just välismaalt tulles oli see täitsa naljakas kogemus, muidu tavaliselt ei pane isegi tähele, et teenindus selline on.

[Külaline]

Ammu enam pole käinud. Meil on mitu põlvkonda kokki ja siis on raske restoranis toiduelamust saada, kui seda tavapäraselt ja iseenesestmõistetaval moel kodus saab. Pigem olidki viimased restoraniskäigud pettumuste jada. Muidu ikka sai käidud huvist, et kuidas teised teevad...

Arvan ka, et restoranikultuur on alla käinud. Hinda tõstavad, aga teenindust ja maitseelamust ei paku. Eks kindlasti on häid kohti, aga kui menüüs nt piprapihv, pihvi saab kodus ka praadida, mina ei läheks. Mina käiks restos tellimas selliseid roogasid, mida poes ei müüda. Nt kunagi sõin korea restoranis sõnajalga, oli maitsev küll.

Ega sa äkki oma restoraniteadmistes eelmises sajandis ei ela? Piprapihv? Pippuripihvi? Seda võis küll vist kuskil 90-ndatel viimati Eesti söögikohtades kohata. Kui me räägime restoranidest.