Isa või piinaja?

[iiR]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Jahah, osa meeste puhul tõsi, aga see üksnes seletab, mitte ei vabanda sellist käitumist. Vabandaks see, kui sääraselt käituv isa või ema ütlekski palun vabandust oma lapsele, püüaks edaspidi teadlikumalt, rahulikumalt ja kindlasti vägivallatumalt käituda. Sest sellised isad ju kasvatavadki selliseid ebakindlaid mehi oma poegadest, kes lapse nutu peale tema ratta põõsasse viskavad vms teevad.

[Külaline]

Olin iir'i tsiteeritav ja absoluutselt nõus sellise täpsustusega.

[Külaline]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Ja see joomata jätmine- kes meist ei oleks lapse virisemise peale "tahan juua, süüa, pissile, igav on!" jnejne öelnud näiteks autos, et praegu ei saa, kannata ära jne. Unustanud söögi või joogi kaasa võtta väikelapsele- juhtub ka paremates peredes, mõnikord pole aega ka ostma minna. Vaevalt et isa sadistlikult irvitades lasksis lapsel janus vaevelda, küllap oli trenni-kojusõit ja kiire jne. Aga annab muidugi selle )ja iga) olukorra küllalt koletislikuks maalida soovi korral.

Eriti suur kinnisidee kaldub olema neil, kes on kogenud ise lapsena palju häbistamist. Väsimuse, vastumeelsuse vms. näitamist ei saanud nad endale lubada, sest nad oleks maatasa häbistatud. Esialgu on sellsied tavaliselt hästi tugevad, mingil ajal aga on pinge alla elamisest närvid läbi ja süütenöör lühike. Lisaks on "nagu kreissega lõigataks hinge" reaktsioon olukorrale, kus keegi teine (kasvõi oma laps) seda mõistmist saab - misaja, mina pole seda saanud, ebaõiglane, tema ei tohi ka saada! Millest võib tekkida tõestamine, et laps on kehvem kui tema, laps tuleb karmilt käsile võtta jne.

Samas, lapsele on kellegi eneseuhkuse turgutamse vahend muidugi suur koorem ja vaistlikult (eriti, kui teine vanem seda koormat ei lao) vältida, vihasest vanemast eemale tõmbuda. Mis jälle omakorda tekitab viha. Nõiaring...

[Külaline]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Ja see joomata jätmine- kes meist ei oleks lapse virisemise peale "tahan juua, süüa, pissile, igav on!" jnejne öelnud näiteks autos, et praegu ei saa, kannata ära jne. Unustanud söögi või joogi kaasa võtta väikelapsele- juhtub ka paremates peredes, mõnikord pole aega ka ostma minna. Vaevalt et isa sadistlikult irvitades lasksis lapsel janus vaevelda, küllap oli trenni-kojusõit ja kiire jne. Aga annab muidugi selle )ja iga) olukorra küllalt koletislikuks maalida soovi korral.

Eriti suur kinnisidee kaldub olema neil, kes on kogenud ise lapsena palju häbistamist. Väsimuse, vastumeelsuse vms. näitamist ei saanud nad endale lubada, sest nad oleks maatasa häbistatud. Esialgu on sellsied tavaliselt hästi tugevad, mingil ajal aga on pinge alla elamisest närvid läbi ja süütenöör lühike. Lisaks on "nagu kreissega lõigataks hinge" reaktsioon olukorrale, kus keegi teine (kasvõi oma laps) seda mõistmist saab - misaja, mina pole seda saanud, ebaõiglane, tema ei tohi ka saada! Millest võib tekkida tõestamine, et laps on kehvem kui tema, laps tuleb karmilt käsile võtta jne.

Samas, lapsele on kellegi eneseuhkuse turgutamse vahend muidugi suur koorem ja vaistlikult (eriti, kui teine vanem seda koormat ei lao) vältida, vihasest vanemast eemale tõmbuda. Mis jälle omakorda tekitab viha. Nõiaring...

Kõige vastikumad on need ise hakanud psüholoogid.

[Külaline]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Ja see joomata jätmine- kes meist ei oleks lapse virisemise peale "tahan juua, süüa, pissile, igav on!" jnejne öelnud näiteks autos, et praegu ei saa, kannata ära jne. Unustanud söögi või joogi kaasa võtta väikelapsele- juhtub ka paremates peredes, mõnikord pole aega ka ostma minna. Vaevalt et isa sadistlikult irvitades lasksis lapsel janus vaevelda, küllap oli trenni-kojusõit ja kiire jne. Aga annab muidugi selle )ja iga) olukorra küllalt koletislikuks maalida soovi korral.

Mina saan aru, mida siin mõeldud on. Olen eelnevalt maininud, et mul lapse isa samasugune äkkvihaga ja väga tuttav käitumismuster.

Meil on poeg. Ja lapse isa läks eriti närvi/endast välja siis, kui poeg väiksena nuttis. Oli selleks siis haige olemine, haiget saamine või lihtsalt ealine jonn.
Ta lihtsalt ei osanud selliste intensiivsetele emotsioonidele reageerida.
Mäletan selgelt, kui ükskord lapsel oli kõrge palavik ja nuttis palju ja siis lapse isa marus röökis mulle, et kas ma siis ei oska haiget last maha rahustada?! Ja kui mina näiteks leinas(ema) olin, siis käratas mulle, mis ma töinan koguaeg.
Tema kasvas sellises peres, kus mehed ei nuta ega ka üleliigselt emotsioone välja näidata ei saanud.
Ja eks see lõpuks mürgitabki sisemiselt, kui koguaeg on maha surutud selliseid asju. Siis ei oskagi selliste tunnetega toime tulla.
Lihtsam on vihastada kaitsereaktsiooniks ja ukse prõmmides minema jalutada.


Õnneks minu poole poeg ikka julgeb oma tunnetega tulla ja mina ei pisenda tema muret, kuna ta on sündinud poisina.

[Külaline]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Ja see joomata jätmine- kes meist ei oleks lapse virisemise peale "tahan juua, süüa, pissile, igav on!" jnejne öelnud näiteks autos, et praegu ei saa, kannata ära jne. Unustanud söögi või joogi kaasa võtta väikelapsele- juhtub ka paremates peredes, mõnikord pole aega ka ostma minna. Vaevalt et isa sadistlikult irvitades lasksis lapsel janus vaevelda, küllap oli trenni-kojusõit ja kiire jne. Aga annab muidugi selle )ja iga) olukorra küllalt koletislikuks maalida soovi korral.

Mina saan aru, mida siin mõeldud on. Olen eelnevalt maininud, et mul lapse isa samasugune äkkvihaga ja väga tuttav käitumismuster.

Meil on poeg. Ja lapse isa läks eriti närvi/endast välja siis, kui poeg väiksena nuttis. Oli selleks siis haige olemine, haiget saamine või lihtsalt ealine jonn.
Ta lihtsalt ei osanud selliste intensiivsetele emotsioonidele reageerida.
Mäletan selgelt, kui ükskord lapsel oli kõrge palavik ja nuttis palju ja siis lapse isa marus röökis mulle, et kas ma siis ei oska haiget last maha rahustada?! Ja kui mina näiteks leinas(ema) olin, siis käratas mulle, mis ma töinan koguaeg.
Tema kasvas sellises peres, kus mehed ei nuta ega ka üleliigselt emotsioone välja näidata ei saanud.
Ja eks see lõpuks mürgitabki sisemiselt, kui koguaeg on maha surutud selliseid asju. Siis ei oskagi selliste tunnetega toime tulla.
Lihtsam on vihastada kaitsereaktsiooniks ja ukse prõmmides minema jalutada.


Õnneks minu poole poeg ikka julgeb oma tunnetega tulla ja mina ei pisenda tema muret, kuna ta on sündinud poisina.

Ega seda töinavat poissi ka keegi ei vaja. Mees peab oskama oma emotsioone vaos hoida Kui sa oma lapsele seda õigel ajal ei õpeta, siis sa saadki temast sellise mehe nagu abikaasa juba on. Inimese, kes ei suuda oma emotsioone talitseda

[Külaline]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Ja see joomata jätmine- kes meist ei oleks lapse virisemise peale "tahan juua, süüa, pissile, igav on!" jnejne öelnud näiteks autos, et praegu ei saa, kannata ära jne. Unustanud söögi või joogi kaasa võtta väikelapsele- juhtub ka paremates peredes, mõnikord pole aega ka ostma minna. Vaevalt et isa sadistlikult irvitades lasksis lapsel janus vaevelda, küllap oli trenni-kojusõit ja kiire jne. Aga annab muidugi selle )ja iga) olukorra küllalt koletislikuks maalida soovi korral.

Mina saan aru, mida siin mõeldud on. Olen eelnevalt maininud, et mul lapse isa samasugune äkkvihaga ja väga tuttav käitumismuster.

Meil on poeg. Ja lapse isa läks eriti närvi/endast välja siis, kui poeg väiksena nuttis. Oli selleks siis haige olemine, haiget saamine või lihtsalt ealine jonn.
Ta lihtsalt ei osanud selliste intensiivsetele emotsioonidele reageerida.
Mäletan selgelt, kui ükskord lapsel oli kõrge palavik ja nuttis palju ja siis lapse isa marus röökis mulle, et kas ma siis ei oska haiget last maha rahustada?! Ja kui mina näiteks leinas(ema) olin, siis käratas mulle, mis ma töinan koguaeg.
Tema kasvas sellises peres, kus mehed ei nuta ega ka üleliigselt emotsioone välja näidata ei saanud.
Ja eks see lõpuks mürgitabki sisemiselt, kui koguaeg on maha surutud selliseid asju. Siis ei oskagi selliste tunnetega toime tulla.
Lihtsam on vihastada kaitsereaktsiooniks ja ukse prõmmides minema jalutada.


Õnneks minu poole poeg ikka julgeb oma tunnetega tulla ja mina ei pisenda tema muret, kuna ta on sündinud poisina.

Ja kaua sa kavatsed poja emotsioone mõista ja muresid mitte pisendada? Kas seni kuni hakkab ka oma poisi jalgratast pilduma?

[Külaline]

Kas laps on poeg? Isadel on mingi kinnisidee sellega, et nad taluvad väga halvasti, kui nende poeg on väsinud, viril, kartlik, ei jõua, ei ole sportlik jne- nagu et mis mõttes MINU poeg ei ole nagu küllalt "mees". Järelikult ei ole ka mina küllalt "mees", mehine, tugev ja julge. Jabur, ma tean, aga see on nii. See on üks väike tahk sellistes olukordades, misk isad poegi rohkem sunnivad ja ärrituvad, kui lapsed vastu virisevad. Suht instinkti tase.

Ja see joomata jätmine- kes meist ei oleks lapse virisemise peale "tahan juua, süüa, pissile, igav on!" jnejne öelnud näiteks autos, et praegu ei saa, kannata ära jne. Unustanud söögi või joogi kaasa võtta väikelapsele- juhtub ka paremates peredes, mõnikord pole aega ka ostma minna. Vaevalt et isa sadistlikult irvitades lasksis lapsel janus vaevelda, küllap oli trenni-kojusõit ja kiire jne. Aga annab muidugi selle )ja iga) olukorra küllalt koletislikuks maalida soovi korral.

Mina saan aru, mida siin mõeldud on. Olen eelnevalt maininud, et mul lapse isa samasugune äkkvihaga ja väga tuttav käitumismuster.

Meil on poeg. Ja lapse isa läks eriti närvi/endast välja siis, kui poeg väiksena nuttis. Oli selleks siis haige olemine, haiget saamine või lihtsalt ealine jonn.
Ta lihtsalt ei osanud selliste intensiivsetele emotsioonidele reageerida.
Mäletan selgelt, kui ükskord lapsel oli kõrge palavik ja nuttis palju ja siis lapse isa marus röökis mulle, et kas ma siis ei oska haiget last maha rahustada?! Ja kui mina näiteks leinas(ema) olin, siis käratas mulle, mis ma töinan koguaeg.
Tema kasvas sellises peres, kus mehed ei nuta ega ka üleliigselt emotsioone välja näidata ei saanud.
Ja eks see lõpuks mürgitabki sisemiselt, kui koguaeg on maha surutud selliseid asju. Siis ei oskagi selliste tunnetega toime tulla.
Lihtsam on vihastada kaitsereaktsiooniks ja ukse prõmmides minema jalutada.


Õnneks minu poole poeg ikka julgeb oma tunnetega tulla ja mina ei pisenda tema muret, kuna ta on sündinud poisina.

Ja kaua sa kavatsed poja emotsioone mõista ja muresid mitte pisendada? Kas seni kuni hakkab ka oma poisi jalgratast pilduma?

Hetkel on poeg 11 ja ei lähe endast välja ega nuta iga pisiasja peale. Oskab väga hästi ennast talitseda. Kõikke mõistlikkuse piires. Sama ei ole ta tundetu tükk. Küll aga on ta vahel kurb, õnnetu või pettunud. Need emotsioonid on kõik lubatud ja julgeb öeldagi, mis tuju on ja ei kuku vihaselt laamendama, sest ei oska oma emotsioonidega toime tulla. Kui ma nüüd meenutan, siis viimane kord, kus ta nuttis oli suvel, kui nädal aega kass kadunud oli ja koju tuli. Need olid õnnepisarad.
Ei ole lapse isaga koos enam 3aastat juba. Laps kohtub isaga endiselt.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Olengi aus. Ei mina üksi pere lõhkunud. Ma andsin lõputuid võimalusi sadu kordi. Ma näitasin vaid eeskuju, et endaga ei tohi lasta halvasti käituda. Me lihtsalt lõpuks tõime üksteise kõige kohutavamad küljed esile. Ei olnud mina ka ingel koguaeg. Lõpuks ma olin ka katki ja emotsionaalselt läbi.

Peret võtta ei saa. See on tal ju ikka olemas. Lihtsalt vanemad ei ela koos enam. Laps oli emotsionaalselt läbi siis, kui me koos olime ja iga jumala päev tülitsesime. Nüüdseka on laps sellest üle saanud ja mõistab väga hästi, miks ema ja isa enam koos ei ela.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Olengi aus. Ei mina üksi pere lõhkunud. Ma andsin lõputuid võimalusi sadu kordi. Ma näitasin vaid eeskuju, et endaga ei tohi lasta halvasti käituda. Me lihtsalt lõpuks tõime üksteise kõige kohutavamad küljed esile. Ei olnud mina ka ingel koguaeg. Lõpuks ma olin ka katki ja emotsionaalselt läbi.

Peret võtta ei saa. See on tal ju ikka olemas. Lihtsalt vanemad ei ela koos enam. Laps oli emotsionaalselt läbi siis, kui me koos olime ja iga jumala päev tülitsesime. Nüüdseka on laps sellest üle saanud ja mõistab väga hästi, miks ema ja isa enam koos ei ela.

Ok. Mõistlik vastus. Mõnikord läheb ka nii.

[Külaline]

Mina saan aru, mida siin mõeldud on. Olen eelnevalt maininud, et mul lapse isa samasugune äkkvihaga ja väga tuttav käitumismuster.

Meil on poeg. Ja lapse isa läks eriti närvi/endast välja siis, kui poeg väiksena nuttis. Oli selleks siis haige olemine, haiget saamine või lihtsalt ealine jonn.
Ta lihtsalt ei osanud selliste intensiivsetele emotsioonidele reageerida.
Mäletan selgelt, kui ükskord lapsel oli kõrge palavik ja nuttis palju ja siis lapse isa marus röökis mulle, et kas ma siis ei oska haiget last maha rahustada?! Ja kui mina näiteks leinas(ema) olin, siis käratas mulle, mis ma töinan koguaeg.
Tema kasvas sellises peres, kus mehed ei nuta ega ka üleliigselt emotsioone välja näidata ei saanud.
Ja eks see lõpuks mürgitabki sisemiselt, kui koguaeg on maha surutud selliseid asju. Siis ei oskagi selliste tunnetega toime tulla.
Lihtsam on vihastada kaitsereaktsiooniks ja ukse prõmmides minema jalutada.


Õnneks minu poole poeg ikka julgeb oma tunnetega tulla ja mina ei pisenda tema muret, kuna ta on sündinud poisina.

Ja kaua sa kavatsed poja emotsioone mõista ja muresid mitte pisendada? Kas seni kuni hakkab ka oma poisi jalgratast pilduma?

Hetkel on poeg 11 ja ei lähe endast välja ega nuta iga pisiasja peale. Oskab väga hästi ennast talitseda. Kõikke mõistlikkuse piires. Sama ei ole ta tundetu tükk. Küll aga on ta vahel kurb, õnnetu või pettunud. Need emotsioonid on kõik lubatud ja julgeb öeldagi, mis tuju on ja ei kuku vihaselt laamendama, sest ei oska oma emotsioonidega toime tulla. Kui ma nüüd meenutan, siis viimane kord, kus ta nuttis oli suvel, kui nädal aega kass kadunud oli ja koju tuli. Need olid õnnepisarad.
Ei ole lapse isaga koos enam 3aastat juba. Laps kohtub isaga endiselt.

Need emotsioonitsevad poisid ongi ise need tuleviku egoistid.

[Külaline]

Teemaalgatajal on ju tütar.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Olengi aus. Ei mina üksi pere lõhkunud. Ma andsin lõputuid võimalusi sadu kordi. Ma näitasin vaid eeskuju, et endaga ei tohi lasta halvasti käituda. Me lihtsalt lõpuks tõime üksteise kõige kohutavamad küljed esile. Ei olnud mina ka ingel koguaeg. Lõpuks ma olin ka katki ja emotsionaalselt läbi.

Peret võtta ei saa. See on tal ju ikka olemas. Lihtsalt vanemad ei ela koos enam. Laps oli emotsionaalselt läbi siis, kui me koos olime ja iga jumala päev tülitsesime. Nüüdseka on laps sellest üle saanud ja mõistab väga hästi, miks ema ja isa enam koos ei ela.

On mehel kahju ka, et ta sulle haiget tegi?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Olengi aus. Ei mina üksi pere lõhkunud. Ma andsin lõputuid võimalusi sadu kordi. Ma näitasin vaid eeskuju, et endaga ei tohi lasta halvasti käituda. Me lihtsalt lõpuks tõime üksteise kõige kohutavamad küljed esile. Ei olnud mina ka ingel koguaeg. Lõpuks ma olin ka katki ja emotsionaalselt läbi.

Peret võtta ei saa. See on tal ju ikka olemas. Lihtsalt vanemad ei ela koos enam. Laps oli emotsionaalselt läbi siis, kui me koos olime ja iga jumala päev tülitsesime. Nüüdseka on laps sellest üle saanud ja mõistab väga hästi, miks ema ja isa enam koos ei ela.

On mehel kahju ka, et ta sulle haiget tegi?

Mkm. Tuli välja ka see, et ta pettis mind juba siis, kui ma lapseootel olin. Ta oleks edasi koos olnud veel selles kohutavas suhtes. Ta ei vabandanud kunagi ka suhtes olles.
Mina seda tegin. Ja vabandasin lapse ees ka isa eest.
Tunnistan ausalt lõpus ma muutusin sama õelaks kui tema. Ja vot siis ma sain aru, et nii enam ei saa. Ma venitasin seda kummi nii umbes 7-8aastat. Koos olime 13.

Ta vihkab mind siiamaani sest mina "lõhkusin" perekonna, ära minemisega. Eks alguses üritas vägikaigast ka vedada aga mina kaasa ei läinud ja siis üsna pea rahunes maha.

Õnneks poiss on mõistlik ja nüüd juba vanuses kus saab ka maailmaasjadest paremini aru.

[Külaline]

Olengi aus. Ei mina üksi pere lõhkunud. Ma andsin lõputuid võimalusi sadu kordi. Ma näitasin vaid eeskuju, et endaga ei tohi lasta halvasti käituda. Me lihtsalt lõpuks tõime üksteise kõige kohutavamad küljed esile. Ei olnud mina ka ingel koguaeg. Lõpuks ma olin ka katki ja emotsionaalselt läbi.

Peret võtta ei saa. See on tal ju ikka olemas. Lihtsalt vanemad ei ela koos enam. Laps oli emotsionaalselt läbi siis, kui me koos olime ja iga jumala päev tülitsesime. Nüüdseka on laps sellest üle saanud ja mõistab väga hästi, miks ema ja isa enam koos ei ela.

On mehel kahju ka, et ta sulle haiget tegi?

Mkm. Tuli välja ka see, et ta pettis mind juba siis, kui ma lapseootel olin. Ta oleks edasi koos olnud veel selles kohutavas suhtes. Ta ei vabandanud kunagi ka suhtes olles.
Mina seda tegin. Ja vabandasin lapse ees ka isa eest.
Tunnistan ausalt lõpus ma muutusin sama õelaks kui tema. Ja vot siis ma sain aru, et nii enam ei saa. Ma venitasin seda kummi nii umbes 7-8aastat. Koos olime 13.

Ta vihkab mind siiamaani sest mina "lõhkusin" perekonna, ära minemisega. Eks alguses üritas vägikaigast ka vedada aga mina kaasa ei läinud ja siis üsna pea rahunes maha.

Õnneks poiss on mõistlik ja nüüd juba vanuses kus saab ka maailmaasjadest paremini aru.

Aga äkki mehel oli põhjust õel olla. Ja siis olid sina jälle vastu õel. Selline karusell. Seega pool süüd lasub sul.

[Külaline]

Aga äkki mehel oli põhjust õel olla. Ja siis olid sina jälle vastu õel. Selline karusell. Seega pool süüd lasub sul.

Postitus on kustutatud

Noo-noo...

[Külaline]

Aga äkki mehel oli põhjust õel olla. Ja siis olid sina jälle vastu õel. Selline karusell. Seega pool süüd lasub sul.

Huvitav, kellel lasub teine pool? Ega ometi mehel, sest selle trolli arust pole mehel kunagi süüraasugi! Naine saab halvast mehest lahti, see on hea asi. Edu ja rohkem meheõnne julgele naisele edaspidiseks. Kes siin süüdi oli, seda teavad nemad ise, mingi netitati-sapiprits.

[Külaline]

Aga äkki mehel oli põhjust õel olla. Ja siis olid sina jälle vastu õel. Selline karusell. Seega pool süüd lasub sul.

Huvitav, kellel lasub teine pool? Ega ometi mehel, sest selle trolli arust pole mehel kunagi süüraasugi! Naine saab halvast mehest lahti, see on hea asi. Edu ja rohkem meheõnne julgele naisele edaspidiseks. Kes siin süüdi oli, seda teavad nemad ise, mingi netitati-sapiprits.

Ma olen see, kellelt küsiti, et äkki oligi põhjus õel olla...

Ei, alguses ma usun et 7-9 aastat kindlasti mitte. Mees sai täisteeninduse kodus( laps oli ka minu "hoolitseda").
Pesu oli pestud, kodu korras, soe söök alati laual, seksivigurid ka. Koguaeg. Oma arved maksin ise. Isegi pool üürist. Aga ma ei saanud paremat töökohta selle pärast võtta, et veel rohkem panustada, sest siis oli häda, et kodu korras pole ja söök valmis. Lisaks muidugi laps.

Lõpus, ma ütleks pool aastat enne lahkuminekut ma käitusin täpselt sama koledasti(ega ma uhke selle üle ei ole), mida ma olin 10 aastat alla neelanud ja oh seda solvumist siis.
Minul sai lõpuks mõõt täis. Kui ma ikka nii mõttetu, rumal ja loll olin, pole ju ka vaja sellisega koos elada ja voodis kaissu pugeda ja seksi ka veel oodata. Ja pisarad said ka lõpuks otsa. Olingi täitsa tuim tema vastu.


Edu ja rohkem meheõnne julgele naisele edaspidiseks.
Ei aitäh. Ma tegelikult siiamaani toibun veel sellest traumast. Ma ei ole valmis kedagi oma ellu lubama.

[Külaline]

Edu ja rohkem meheõnne julgele naisele edaspidiseks.
Ei aitäh. Ma tegelikult siiamaani toibun veel sellest traumast. Ma ei ole valmis kedagi oma ellu lubama.

No siis see ongi õnn, et saad oma elu elada nii nagu tahad. Ikkagi kõike head, kui halba nagunii juba omajagu nähtud on, siis seda enam. Ei pea see "hea" just mees olemagi, peaasi, et ise rahul.