Kogemusi psühholoogidega

[Külaline]

Siin foorumis on üks, kindla käekirjaga osaleja, kes tahab või pigem nõuab, et maailm tema ümber muutuks selliseks, nagu tema soovib, ilma, et tema ise midagi tegema peaks. Nii soovime me ilmselt natuke kõik, aga tema läheb äärmustesse.

Näiteks, ta nõuab, et õpetajad või koolipsühholoog lõpetaks tema lapse kiusamise. Iseenesest ju õige. Aga. See ei ole kahjuks nende võimuses. Loomulikult, koolis tuleb teha omalt poolt kõik, et kiusamine lõpeks, parem, kui seda ei tekikski, aga ei õpetaja ega psühholoog ei saa garanteerida tulemust, kui kiusaja või tema vanemad on eriti jultunud.

Arvan, et see lapsevanem on seesama, kes siin teemas neid üle võlli näiteid toob, nagu lapse surma pisendamine, jne. Ta lootis, et psühholoog panem kõik tema ümber paika, piisab tal ainult kaevata, aga võta näpust, see raske töö tuleb ikka endal ära teha.

Isegi kõige primitiivsemad eneseabi raamatud kordavad lihtsat tõde, et sa ei saa muuta maailma ega teisi inimesi, aga sa saad muuta iseennast, omaenda reaktsioone ja käitumist. See isik aga ei adu seda ning lihtsalt kordab oma nõudmisi. Sellest ka viha psühholoogide vastu. Ei, mina ka ei arva, et psühholoog on imeinimene, kindlasti mitte, aga kui sulle see inimene ei sobi, siis sa ei lähe enam tema juurde, mitte ei hakka süüdistusi loopima, et inimene ei lahendanud tunni ajaga probleeme, mida sa oled aastate kaupa kokku kuhjanud, ja mille lahendamiseks sul endal puudub tahe ja paraku ilmselt ka võimekus.

Arvan, et tegu on mingi vaimse häirega, mis ei lase maailma lõpuni tajuda.

Sa ikka ei lõpeta? Esiteks, ei, neid inimesi ei ole siin mitte üks, nagu sa jäärapäiselt (eeskätt iseendale) väita üritad. Neid inimesi, kes julgevad psühhide tööd vahelduseks ka kritiseerida, on mitu - tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Ja selleks, et tunda ära kellegi käekiri, tegelevad kohtu laborites õppinud spetsialistid - ning isegi nemad ei suuda alati kindlalt tõde tuvastada. Pigem tekitavad uudishimu need põhjused, mispärast on sulle nii tohutult tähtis, et saaksid kogu mitmetahulise probleemi ainult ühe "hullukese" kaela veeretada. Seda vist nimetatakse tühistamiseks?

Miks nimetatakse psühhi oletusi, kes näeb last ainult üheainsa korra elus 20 minutit ega kohtu rohkem temaga iialgi, põhjapanevaks ekspertarvamuseks, ent nii lapse enese kui ka tema eest vastutavate vanemate hinnang olukorrale tituleeritakse pisendavalt kõigest "ühe osapoole piiratud versiooniks"? Ka psühhi oletused on ju täpselt samamoodi vaid ühe osapoole versioon. Kusjuures tema ei ela selle lapsega koos ega tunne seda last. Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Seevastu lapse ema ja isa on need, kes jäävad, kes vastutavad selle lapse eest nii heas kui halvas. Seega pole pühjendatud liiga sageli esinev üleolev suhtumine neisse. Ehk nagu mulle üks tubli ja tõeliselt toetav spetsialist kord ohates ütles: "Oma lapse parim ekspert on tema vanem; kahju küll, et institutsioonid seda alati ei teadvusta." Kahjuks lahkus ka too spetsialist peagi töölt, söödi kolleegide poolt välja.

Juba jälle - söödi kolleegide poolt välja. Ohvrimentaliteet.

Ni jube, kui see ka on, siis vanemate nägemus ongi ainult nende nägemus, mitte tõde. Kui selle nägemuse pinnalt tekivad lapsel ja takkapihta vanematel endil konfliktid reaalse maailma ja teiste inimestega, tuleb endaga tööd teha. See ei tähenda, et peaks võtma enda suhtes mingi ülikriitilise hoiaku, vaid tuleb, kasvõi kogu oma tahtejõudu kokku võttes, endalt küsida, et mida mina saaksin edasipidi teha, et minu lapsel oleks siin maailmas parem olla. Tihti tähendab see olemasoleva käitumise muutmist, alustades sellest, et kuulad teise poole lihtsalt ära, ja ei sega tema jutule vahele. Pärast omaette siis analüüsid, kas seal sinu jaoks ka midagi kasulikku oli.

Nagu sa ise ütled, sina ju vastutad oma lapse eest nii heas kui halvas. Kogu maailma vastu minnes sa teed oma lapse elu põrguks, sest ükski normaalne inimene ei taha olla pidevalt ohvriseisundis, vaid tahab teistega normaalset koostööd teha. Nii ka sinu laps.

[Külaline]

Siin foorumis on üks, kindla käekirjaga osaleja, kes tahab või pigem nõuab, et maailm tema ümber muutuks selliseks, nagu tema soovib, ilma, et tema ise midagi tegema peaks. Nii soovime me ilmselt natuke kõik, aga tema läheb äärmustesse.

Näiteks, ta nõuab, et õpetajad või koolipsühholoog lõpetaks tema lapse kiusamise. Iseenesest ju õige. Aga. See ei ole kahjuks nende võimuses. Loomulikult, koolis tuleb teha omalt poolt kõik, et kiusamine lõpeks, parem, kui seda ei tekikski, aga ei õpetaja ega psühholoog ei saa garanteerida tulemust, kui kiusaja või tema vanemad on eriti jultunud.

Arvan, et see lapsevanem on seesama, kes siin teemas neid üle võlli näiteid toob, nagu lapse surma pisendamine, jne. Ta lootis, et psühholoog panem kõik tema ümber paika, piisab tal ainult kaevata, aga võta näpust, see raske töö tuleb ikka endal ära teha.

Isegi kõige primitiivsemad eneseabi raamatud kordavad lihtsat tõde, et sa ei saa muuta maailma ega teisi inimesi, aga sa saad muuta iseennast, omaenda reaktsioone ja käitumist. See isik aga ei adu seda ning lihtsalt kordab oma nõudmisi. Sellest ka viha psühholoogide vastu. Ei, mina ka ei arva, et psühholoog on imeinimene, kindlasti mitte, aga kui sulle see inimene ei sobi, siis sa ei lähe enam tema juurde, mitte ei hakka süüdistusi loopima, et inimene ei lahendanud tunni ajaga probleeme, mida sa oled aastate kaupa kokku kuhjanud, ja mille lahendamiseks sul endal puudub tahe ja paraku ilmselt ka võimekus.

Arvan, et tegu on mingi vaimse häirega, mis ei lase maailma lõpuni tajuda.

Sa ikka ei lõpeta? Esiteks, ei, neid inimesi ei ole siin mitte üks, nagu sa jäärapäiselt (eeskätt iseendale) väita üritad. Neid inimesi, kes julgevad psühhide tööd vahelduseks ka kritiseerida, on mitu - tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Ja selleks, et tunda ära kellegi käekiri, tegelevad kohtu laborites õppinud spetsialistid - ning isegi nemad ei suuda alati kindlalt tõde tuvastada. Pigem tekitavad uudishimu need põhjused, mispärast on sulle nii tohutult tähtis, et saaksid kogu mitmetahulise probleemi ainult ühe "hullukese" kaela veeretada. Seda vist nimetatakse tühistamiseks?

Miks nimetatakse psühhi oletusi, kes näeb last ainult üheainsa korra elus 20 minutit ega kohtu rohkem temaga iialgi, põhjapanevaks ekspertarvamuseks, ent nii lapse enese kui ka tema eest vastutavate vanemate hinnang olukorrale tituleeritakse pisendavalt kõigest "ühe osapoole piiratud versiooniks"? Ka psühhi oletused on ju täpselt samamoodi vaid ühe osapoole versioon. Kusjuures tema ei ela selle lapsega koos ega tunne seda last. Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Seevastu lapse ema ja isa on need, kes jäävad, kes vastutavad selle lapse eest nii heas kui halvas. Seega pole pühjendatud liiga sageli esinev üleolev suhtumine neisse. Ehk nagu mulle üks tubli ja tõeliselt toetav spetsialist kord ohates ütles: "Oma lapse parim ekspert on tema vanem; kahju küll, et institutsioonid seda alati ei teadvusta." Kahjuks lahkus ka too spetsialist peagi töölt, söödi kolleegide poolt välja.

Juba jälle - söödi kolleegide poolt välja. Ohvrimentaliteet.

Ni jube, kui see ka on, siis vanemate nägemus ongi ainult nende nägemus, mitte tõde. Kui selle nägemuse pinnalt tekivad lapsel ja takkapihta vanematel endil konfliktid reaalse maailma ja teiste inimestega, tuleb endaga tööd teha. See ei tähenda, et peaks võtma enda suhtes mingi ülikriitilise hoiaku, vaid tuleb, kasvõi kogu oma tahtejõudu kokku võttes, endalt küsida, et mida mina saaksin edasipidi teha, et minu lapsel oleks siin maailmas parem olla. Tihti tähendab see olemasoleva käitumise muutmist, alustades sellest, et kuulad teise poole lihtsalt ära, ja ei sega tema jutule vahele. Pärast omaette siis analüüsid, kas seal sinu jaoks ka midagi kasulikku oli.

Nagu sa ise ütled, sina ju vastutad oma lapse eest nii heas kui halvas. Kogu maailma vastu minnes sa teed oma lapse elu põrguks, sest ükski normaalne inimene ei taha olla pidevalt ohvriseisundis, vaid tahab teistega normaalset koostööd teha. Nii ka sinu laps.

Ah, ära jaura. Ohvrimentaliteet polnud mitte minul, vaid spetsialistil - ja sealjuures väga tublil spetsialistil.

Defineeri mulle palun, misasi on sinu jaoks tõde? Kas kellegi võhivõõra naise hinnang on ikka alati see Püha Tõde?
Huvitav, miks peab sinu arvates endaga tööd tegema alati ainult lapsevanem, ent mitte kunagi psühholoog? Ahjaa - sellepärast ei pea, et psühholoog ongi kogu maailm! Ehk võiks ka spetsialist mõnikord oma mullist välja tulla ja teadvustada endale, et tema ei ole veel kogu maailm. Psühholoogilegi kuluks marjaks ära teadmine, et ta ei saa muuta teisi inimesi ega muud maailma, vaid pigem võiks ta õppida sellega koos rahus elama. Ta võiks ka aru saada, et tema ametijuhendis määratud roll on olla toetaja, abistaja, mitte aga miskit muud. Ainult nii saab loota olukorra paranemist.

[Külaline]

Sa ikka ei lõpeta? Esiteks, ei, neid inimesi ei ole siin mitte üks, nagu sa jäärapäiselt (eeskätt iseendale) väita üritad. Neid inimesi, kes julgevad psühhide tööd vahelduseks ka kritiseerida, on mitu - tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Ja selleks, et tunda ära kellegi käekiri, tegelevad kohtu laborites õppinud spetsialistid - ning isegi nemad ei suuda alati kindlalt tõde tuvastada. Pigem tekitavad uudishimu need põhjused, mispärast on sulle nii tohutult tähtis, et saaksid kogu mitmetahulise probleemi ainult ühe "hullukese" kaela veeretada. Seda vist nimetatakse tühistamiseks?

Miks nimetatakse psühhi oletusi, kes näeb last ainult üheainsa korra elus 20 minutit ega kohtu rohkem temaga iialgi, põhjapanevaks ekspertarvamuseks, ent nii lapse enese kui ka tema eest vastutavate vanemate hinnang olukorrale tituleeritakse pisendavalt kõigest "ühe osapoole piiratud versiooniks"? Ka psühhi oletused on ju täpselt samamoodi vaid ühe osapoole versioon. Kusjuures tema ei ela selle lapsega koos ega tunne seda last. Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Seevastu lapse ema ja isa on need, kes jäävad, kes vastutavad selle lapse eest nii heas kui halvas. Seega pole pühjendatud liiga sageli esinev üleolev suhtumine neisse. Ehk nagu mulle üks tubli ja tõeliselt toetav spetsialist kord ohates ütles: "Oma lapse parim ekspert on tema vanem; kahju küll, et institutsioonid seda alati ei teadvusta." Kahjuks lahkus ka too spetsialist peagi töölt, söödi kolleegide poolt välja.

Juba jälle - söödi kolleegide poolt välja. Ohvrimentaliteet.

Ni jube, kui see ka on, siis vanemate nägemus ongi ainult nende nägemus, mitte tõde. Kui selle nägemuse pinnalt tekivad lapsel ja takkapihta vanematel endil konfliktid reaalse maailma ja teiste inimestega, tuleb endaga tööd teha. See ei tähenda, et peaks võtma enda suhtes mingi ülikriitilise hoiaku, vaid tuleb, kasvõi kogu oma tahtejõudu kokku võttes, endalt küsida, et mida mina saaksin edasipidi teha, et minu lapsel oleks siin maailmas parem olla. Tihti tähendab see olemasoleva käitumise muutmist, alustades sellest, et kuulad teise poole lihtsalt ära, ja ei sega tema jutule vahele. Pärast omaette siis analüüsid, kas seal sinu jaoks ka midagi kasulikku oli.

Nagu sa ise ütled, sina ju vastutad oma lapse eest nii heas kui halvas. Kogu maailma vastu minnes sa teed oma lapse elu põrguks, sest ükski normaalne inimene ei taha olla pidevalt ohvriseisundis, vaid tahab teistega normaalset koostööd teha. Nii ka sinu laps.

Ah, ära jaura.

Kas kellegi võhivõõra naise hinnang on ikka alati see Püha Tõde?

Ahjaa - sellepärast ei pea, et psühholoog ongi kogu maailm!

Nii, ja selliselt suheldes ootad sa millist resultaati?

[Külaline]

Eile, 3.02.25 oli Kuuuurijas juttu, kuidas sügavas depressioonis mees jõudis lõpuks psühholoogi juurde, vaatab, et too niheleb ja küsis, milles asi ja too vastas, et temal algab lapsel jõulupidu ja et tahaks koju minna. Teda ei huvitanudki, mida see inimene rääkis.

See on nüüd jällegi sihuke jutt, et "ma tean ühte inimest, kes rääkis, et ta kuulis ühest mehest, kes käis psühholoogi juures ja ütles, et oli nii: ...". Ma küsiks, et kas proua Timmer, kes seda juttu saates rääkis, on alati valmis istuma oma kliendiga lõputult ja kuulama tema heietusi teemadel, mis ehk ei kuulu üldse tema kompetentsi? Või miks ta arvab, et see võinud olla just selline olukord - vastuvõtuaeg on läbi, võibolla on psühholoog palunud, et inimene pöörduks psühhiaatrile, sest näeb ravimise vajadust, või oli ta jaganud muid asjalikke nõuandeid, andnud koduülesande, aga inimene rääkis edasi ja ei paistnud otsa ega äärt. Psühholoog pidanuks tegema mida? Istuma niikaua, kuni mees räägib? Kas sina ise, Tolmukübe, oleksid valmis kliendiga istuma tunde ja tunde üle oma tööaja? Me ju ei tea, mis seal oli - see psühholoog ei saa enda versiooni esitada ja selgitada, kuidas tema olukorda nägi. Just seepärast ma ei vaatagi iialgi selliseid saateid nagu Kuuuurija - seal tullakse rahumeeli välja juttudega "mida keegi rääkis" ning automaatselt jääb see vaataja jaoks kõlama ju kui puhas tõde. Aga ehk ei olnud nii.

[Külaline]

Arvan, et tegu on mingi vaimse häirega, mis ei lase maailma lõpuni tajuda.

Ma pole küll kohe kindlasti see, kellest jutt, kuid pakun, et tegu võib olla ka lihtsalt väga arenenud õiglustunnetusega inimesega või siis inimesega, kelle probleem vajaks hoopis kõrgemal tasandil lähenemist, kuid inimesed, kellega ta on pidanud kokku puutuma, näevad seda ainult enda kitsa töölõigu vaatest.

Eiei, väga arenenud õiglustunnetus näeb ikka laia pilti, mitte ei jää detailidesse kinni, nagu see inimene, samuti suudab arenenud õiglustunnetus korraga olla õiglane kõigi osapoolte vastu, mitte ainult selle vastu, keda ta tunneb või kelle juttu esimesena kuulis.

[Külaline]

Eile, 3.02.25 oli Kuuuurijas juttu, kuidas sügavas depressioonis mees jõudis lõpuks psühholoogi juurde, vaatab, et too niheleb ja küsis, milles asi ja too vastas, et temal algab lapsel jõulupidu ja et tahaks koju minna. Teda ei huvitanudki, mida see inimene rääkis.

See on nüüd jällegi sihuke jutt, et "ma tean ühte inimest, kes rääkis, et ta kuulis ühest mehest, kes käis psühholoogi juures ja ütles, et oli nii: ...". Ma küsiks, et kas proua Timmer, kes seda juttu saates rääkis, on alati valmis istuma oma kliendiga lõputult ja kuulama tema heietusi teemadel, mis ehk ei kuulu üldse tema kompetentsi? Või miks ta arvab, et see võinud olla just selline olukord - vastuvõtuaeg on läbi, võibolla on psühholoog palunud, et inimene pöörduks psühhiaatrile, sest näeb ravimise vajadust, või oli ta jaganud muid asjalikke nõuandeid, andnud koduülesande, aga inimene rääkis edasi ja ei paistnud otsa ega äärt. Psühholoog pidanuks tegema mida? Istuma niikaua, kuni mees räägib? Kas sina ise, Tolmukübe, oleksid valmis kliendiga istuma tunde ja tunde üle oma tööaja? Me ju ei tea, mis seal oli - see psühholoog ei saa enda versiooni esitada ja selgitada, kuidas tema olukorda nägi. Just seepärast ma ei vaatagi iialgi selliseid saateid nagu Kuuuurija - seal tullakse rahumeeli välja juttudega "mida keegi rääkis" ning automaatselt jääb see vaataja jaoks kõlama ju kui puhas tõde. Aga ehk ei olnud nii.

Aga ka psühholoog tuleb välja oma juttudega enamasti stiilis "mida keegi rääkis", jättes sellega mulje, justnagu oleks tegemist puhta tõega. Ehkki ilmselgelt ei suuda ükski inimene mõneteist minutiga mingit tõde välja selgitada - koguni psühh mitte.

[Külaline]

Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Et siis psühholoog peab lapse kätt hoidma ja kodus patja nutma, tema pärast, elu lõpuni?

[Külaline]

Eile, 3.02.25 oli Kuuuurijas juttu, kuidas sügavas depressioonis mees jõudis lõpuks psühholoogi juurde, vaatab, et too niheleb ja küsis, milles asi ja too vastas, et temal algab lapsel jõulupidu ja et tahaks koju minna. Teda ei huvitanudki, mida see inimene rääkis.

See on nüüd jällegi sihuke jutt, et "ma tean ühte inimest, kes rääkis, et ta kuulis ühest mehest, kes käis psühholoogi juures ja ütles, et oli nii: ...". Ma küsiks, et kas proua Timmer, kes seda juttu saates rääkis, on alati valmis istuma oma kliendiga lõputult ja kuulama tema heietusi teemadel, mis ehk ei kuulu üldse tema kompetentsi? Või miks ta arvab, et see võinud olla just selline olukord - vastuvõtuaeg on läbi, võibolla on psühholoog palunud, et inimene pöörduks psühhiaatrile, sest näeb ravimise vajadust, või oli ta jaganud muid asjalikke nõuandeid, andnud koduülesande, aga inimene rääkis edasi ja ei paistnud otsa ega äärt. Psühholoog pidanuks tegema mida? Istuma niikaua, kuni mees räägib? Kas sina ise, Tolmukübe, oleksid valmis kliendiga istuma tunde ja tunde üle oma tööaja? Me ju ei tea, mis seal oli - see psühholoog ei saa enda versiooni esitada ja selgitada, kuidas tema olukorda nägi. Just seepärast ma ei vaatagi iialgi selliseid saateid nagu Kuuuurija - seal tullakse rahumeeli välja juttudega "mida keegi rääkis" ning automaatselt jääb see vaataja jaoks kõlama ju kui puhas tõde. Aga ehk ei olnud nii.

Aga ka psühholoog tuleb välja oma juttudega enamasti stiilis "mida keegi rääkis", jättes sellega mulje, justnagu oleks tegemist puhta tõega. Ehkki ilmselgelt ei suuda ükski inimene mõneteist minutiga mingit tõde välja selgitada - koguni psühh mitte.

Misasja? Kus tuleb psühholoog sellise jutuga välja? Oled kohanud mõnda psühholoogi, kes käib Kuuuurijas oma patsientide lugusid rääkimas "ja siis ta ütles, et kuulis ..."?

[Külaline]

Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Kas iga arst peab iga patsienti elu lõpuni jälgima? Kas õpetaja peab, sotsiaaltöötaja, kes veel? Sa ikka natuke mõtle ka, mida sa suust välja ajad. Psühholoog ei ole sinu eluaegne tugiisik, ka mitte psühhiaater, juuksur, mida iganes.

[Külaline]

Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Kas iga arst peab iga patsienti elu lõpuni jälgima? Kas õpetaja peab, sotsiaaltöötaja, kes veel? Sa ikka natuke mõtle ka, mida sa suust välja ajad. Psühholoog ei ole sinu eluaegne tugiisik, ka mitte psühhiaater, juuksur, mida iganes.

Aga psüholoogil sobib võtta nii 150 € tunnis korda kümme. Sama lugu on nende isehakanud kogemusnõustajatega. Erilsied tegelased on need nn perevägivalla omad. Iga kord läheb nende jutt nende kogemusele ja aina hullemaks asi läheb

[Külaline]

Lisaks võib ta hommepäev töölt lahkuda ega huvitu selle lapse käekäigust enam iialgi.

Kas iga arst peab iga patsienti elu lõpuni jälgima? Kas õpetaja peab, sotsiaaltöötaja, kes veel? Sa ikka natuke mõtle ka, mida sa suust välja ajad. Psühholoog ei ole sinu eluaegne tugiisik, ka mitte psühhiaater, juuksur, mida iganes.

Aga psüholoogil sobib võtta nii 150 € tunnis korda kümme. Sama lugu on nende isehakanud kogemusnõustajatega. Erilsied tegelased on need nn perevägivalla omad. Iga kord läheb nende jutt nende kogemusele ja aina hullemaks asi läheb

A sa võta ka 150 tunnis korda kümme? Kes keelab?

[Külaline]

Kas iga arst peab iga patsienti elu lõpuni jälgima? Kas õpetaja peab, sotsiaaltöötaja, kes veel? Sa ikka natuke mõtle ka, mida sa suust välja ajad. Psühholoog ei ole sinu eluaegne tugiisik, ka mitte psühhiaater, juuksur, mida iganes.

Aga psüholoogil sobib võtta nii 150 € tunnis korda kümme. Sama lugu on nende isehakanud kogemusnõustajatega. Erilsied tegelased on need nn perevägivalla omad. Iga kord läheb nende jutt nende kogemusele ja aina hullemaks asi läheb

A sa võta ka 150 tunnis korda kümme? Kes keelab?

Võta kohe 155 x10.

[Külaline]

Juba jälle - söödi kolleegide poolt välja. Ohvrimentaliteet.

Ni jube, kui see ka on, siis vanemate nägemus ongi ainult nende nägemus, mitte tõde. Kui selle nägemuse pinnalt tekivad lapsel ja takkapihta vanematel endil konfliktid reaalse maailma ja teiste inimestega, tuleb endaga tööd teha. See ei tähenda, et peaks võtma enda suhtes mingi ülikriitilise hoiaku, vaid tuleb, kasvõi kogu oma tahtejõudu kokku võttes, endalt küsida, et mida mina saaksin edasipidi teha, et minu lapsel oleks siin maailmas parem olla. Tihti tähendab see olemasoleva käitumise muutmist, alustades sellest, et kuulad teise poole lihtsalt ära, ja ei sega tema jutule vahele. Pärast omaette siis analüüsid, kas seal sinu jaoks ka midagi kasulikku oli.

Nagu sa ise ütled, sina ju vastutad oma lapse eest nii heas kui halvas. Kogu maailma vastu minnes sa teed oma lapse elu põrguks, sest ükski normaalne inimene ei taha olla pidevalt ohvriseisundis, vaid tahab teistega normaalset koostööd teha. Nii ka sinu laps.

Ah, ära jaura.

Kas kellegi võhivõõra naise hinnang on ikka alati see Püha Tõde?

Ahjaa - sellepärast ei pea, et psühholoog ongi kogu maailm!

Nii, ja selliselt suheldes ootad sa millist resultaati?

Ootan seda, et last ja tema vanemat kuulataks. Minule on minu laps tõepoolest kogu maailm, kui just see "maailma"-sõna sisse toomine sulle nii hirmus oluline on! Meenuta palun kasvõi Heinmetsa juhtumit - see on üks väheseid näiteid (tegelikult kahjuks üks paljudest), mis jõudnud avalikkuse ette. Laps võeti ära emalt, kes tema eest hoolitsemisega hakkama sai, ja paigutati turvakodusse, kus teda hakkas töötlema psühholoog, kes ütles talle, et teda ei lasta turvakodust välja enne, kui ta nõustub minema elama isa juurde. Kui oma tõendeid tahad, siis mine Heinmetsa lehele ja tutvu dokumentidega ning videosalvestistega. Lõpuks mindi isegi nii kaugele, et spetsialist ise kirjutas kirja, kus käskis lapsel seda teha, lisades alla enda oma asemel miskipärast hoopiski lapse ema nime. Laps arvas, et kiri oli emalt, ja kuulas ema sõna, tegelikult oli kirja valmis kirjutanud hoopiski spetsialist.

Last tuleb kuulama hakata! Ja tuleb mõelda, mis on tegelikult lapsele parim! Praegu on olukord, kus üks psühholoog loob oma peas mingi narratiivi ja esitleb seda kõigile püha tõena, tekitades mulje, justnagu teaks tema üheainukese mõneteistminutilise kohtumise järel raudselt, mis on lapsele parim. Ta ei pruugi last ega tema vanemaid üldse kuulata ega nende arvamusega arvestada. Hoolimata sellest, et ei laps ise ega ta tugivõrgustik sellest mõttekäigust aru ei saa ja selles "parimat" näha ei oska. Ja kui psühholoogi hinnang osutus täiesti valeks ning oli kaasa toonud lapsele hulgaliselt põhjendamatut valesekkumist ja suuri kannatusi, põhjustades enne tervele lapsele jäädavad probleemid, siis peseb valehinnangu andnud psühholoog oma käed puhtaks ja tõmbab uttu. Tema ei vastuta mitte kunagi mitte millegi eest.

Psühholoogia on nn pehme ala - seal puudub tõenduspõhisus. Ei ole fakte, puudub taasesitatav tõendusmaterjal, loogika lähtub mõnikord mitte tervest mõistusest, vaid sellest, missuguse psühholoogiakoolkonna teooriad see konkreetne psühholoog omaks on võtnud.

Kuid olukorra muudab kurvaks see, kui pehme ala esindaja üritab teha nn kõvasid otsuseid, mõjutades sel moel inimelusid märkimisväärselt. Ja kui see otsus toetub ebakindlale alusele, kusagilt kuuldud suvalisele kuulujutule (nagu nt minu lapse puhul), liigsele oma teooriatest ja peakujust lähtuvale tõlgendusele, kuid otsustaja ise on seejuures põhjendamatult enesekindel, võibki tulemuseks olla katastroof.

[Külaline]

Arvan, et tegu on mingi vaimse häirega, mis ei lase maailma lõpuni tajuda.

Ma pole küll kohe kindlasti see, kellest jutt, kuid pakun, et tegu võib olla ka lihtsalt väga arenenud õiglustunnetusega inimesega või siis inimesega, kelle probleem vajaks hoopis kõrgemal tasandil lähenemist, kuid inimesed, kellega ta on pidanud kokku puutuma, näevad seda ainult enda kitsa töölõigu vaatest.

Eiei, väga arenenud õiglustunnetus näeb ikka laia pilti, mitte ei jää detailidesse kinni, nagu see inimene, samuti suudab arenenud õiglustunnetus korraga olla õiglane kõigi osapoolte vastu, mitte ainult selle vastu, keda ta tunneb või kelle juttu esimesena kuulis.

Kas selline oskus ei peaks olema eeskätt just psühholoogidel? Ent mida teha siis, kui tal see puudub? Mida teha siis, kui mõni psühholoog tõestamata kuulujutu enda jaoks faktiks mõtleb ja sellest lähtudes lapse jaoks valesid otsuseid teeb?

[Tolmukübe]

Eks neid inimesi, kes on psühholoogid, on ka erinevaid. Kes tahab aidata; kes tahab oma tõde kuulutada, mis talle parajasti pähe on löönud ja mida ta ainuõigeks peab, tegelemata faktidega; kes on läinud puhta kerge töö peale, kus saab või ei ole talle oluline teist inimest kontrollida; kes on ise oma probleeme täis ja seetõttu seda ala õppinud; jne.

[Külaline]

Ah, ära jaura.

Kas kellegi võhivõõra naise hinnang on ikka alati see Püha Tõde?

Ahjaa - sellepärast ei pea, et psühholoog ongi kogu maailm!

Nii, ja selliselt suheldes ootad sa millist resultaati?

Ootan seda, et last ja tema vanemat kuulataks. Minule on minu laps tõepoolest kogu maailm, kui just see "maailma"-sõna sisse toomine sulle nii hirmus oluline on! Meenuta palun kasvõi Heinmetsa juhtumit - see on üks väheseid näiteid (tegelikult kahjuks üks paljudest), mis jõudnud avalikkuse ette. Laps võeti ära emalt, kes tema eest hoolitsemisega hakkama sai, ja paigutati turvakodusse, kus teda hakkas töötlema psühholoog, kes ütles talle, et teda ei lasta turvakodust välja enne, kui ta nõustub minema elama isa juurde. Kui oma tõendeid tahad, siis mine Heinmetsa lehele ja tutvu dokumentidega ning videosalvestistega. Lõpuks mindi isegi nii kaugele, et spetsialist ise kirjutas kirja, kus käskis lapsel seda teha, lisades alla enda oma asemel miskipärast hoopiski lapse ema nime. Laps arvas, et kiri oli emalt, ja kuulas ema sõna, tegelikult oli kirja valmis kirjutanud hoopiski spetsialist.

Last tuleb kuulama hakata! Ja tuleb mõelda, mis on tegelikult lapsele parim! Praegu on olukord, kus üks psühholoog loob oma peas mingi narratiivi ja esitleb seda kõigile püha tõena, tekitades mulje, justnagu teaks tema üheainukese mõneteistminutilise kohtumise järel raudselt, mis on lapsele parim. Ta ei pruugi last ega tema vanemaid üldse kuulata ega nende arvamusega arvestada. Hoolimata sellest, et ei laps ise ega ta tugivõrgustik sellest mõttekäigust aru ei saa ja selles "parimat" näha ei oska. Ja kui psühholoogi hinnang osutus täiesti valeks ning oli kaasa toonud lapsele hulgaliselt põhjendamatut valesekkumist ja suuri kannatusi, põhjustades enne tervele lapsele jäädavad probleemid, siis peseb valehinnangu andnud psühholoog oma käed puhtaks ja tõmbab uttu. Tema ei vastuta mitte kunagi mitte millegi eest.

Psühholoogia on nn pehme ala - seal puudub tõenduspõhisus. Ei ole fakte, puudub taasesitatav tõendusmaterjal, loogika lähtub mõnikord mitte tervest mõistusest, vaid sellest, missuguse psühholoogiakoolkonna teooriad see konkreetne psühholoog omaks on võtnud.

Kuid olukorra muudab kurvaks see, kui pehme ala esindaja üritab teha nn kõvasid otsuseid, mõjutades sel moel inimelusid märkimisväärselt. Ja kui see otsus toetub ebakindlale alusele, kusagilt kuuldud suvalisele kuulujutule (nagu nt minu lapse puhul), liigsele oma teooriatest ja peakujust lähtuvale tõlgendusele, kuid otsustaja ise on seejuures põhjendamatult enesekindel, võibki tulemuseks olla katastroof.

Loomulikult peab psühholoog kuulama, see on tema esimene ülesanne.

Kas siis teie puhul ei kuulanudki, ning kohe last nähes ütles oma negatiivse arvamuse. Jälle ei usu, sorry.

Sooviks ikkagi teada, milles see kõva otsus, seisnes? Esimene mõte, mis pähe tuleb, on diagnoos, mis hiljem osutus valeks. Kuid psühholoogil puudub pädevus diagoose panna.

[Külaline]

Nii, ja selliselt suheldes ootad sa millist resultaati?

Ootan seda, et last ja tema vanemat kuulataks. Minule on minu laps tõepoolest kogu maailm, kui just see "maailma"-sõna sisse toomine sulle nii hirmus oluline on! Meenuta palun kasvõi Heinmetsa juhtumit - see on üks väheseid näiteid (tegelikult kahjuks üks paljudest), mis jõudnud avalikkuse ette. Laps võeti ära emalt, kes tema eest hoolitsemisega hakkama sai, ja paigutati turvakodusse, kus teda hakkas töötlema psühholoog, kes ütles talle, et teda ei lasta turvakodust välja enne, kui ta nõustub minema elama isa juurde. Kui oma tõendeid tahad, siis mine Heinmetsa lehele ja tutvu dokumentidega ning videosalvestistega. Lõpuks mindi isegi nii kaugele, et spetsialist ise kirjutas kirja, kus käskis lapsel seda teha, lisades alla enda oma asemel miskipärast hoopiski lapse ema nime. Laps arvas, et kiri oli emalt, ja kuulas ema sõna, tegelikult oli kirja valmis kirjutanud hoopiski spetsialist.

Last tuleb kuulama hakata! Ja tuleb mõelda, mis on tegelikult lapsele parim! Praegu on olukord, kus üks psühholoog loob oma peas mingi narratiivi ja esitleb seda kõigile püha tõena, tekitades mulje, justnagu teaks tema üheainukese mõneteistminutilise kohtumise järel raudselt, mis on lapsele parim. Ta ei pruugi last ega tema vanemaid üldse kuulata ega nende arvamusega arvestada. Hoolimata sellest, et ei laps ise ega ta tugivõrgustik sellest mõttekäigust aru ei saa ja selles "parimat" näha ei oska. Ja kui psühholoogi hinnang osutus täiesti valeks ning oli kaasa toonud lapsele hulgaliselt põhjendamatut valesekkumist ja suuri kannatusi, põhjustades enne tervele lapsele jäädavad probleemid, siis peseb valehinnangu andnud psühholoog oma käed puhtaks ja tõmbab uttu. Tema ei vastuta mitte kunagi mitte millegi eest.

Psühholoogia on nn pehme ala - seal puudub tõenduspõhisus. Ei ole fakte, puudub taasesitatav tõendusmaterjal, loogika lähtub mõnikord mitte tervest mõistusest, vaid sellest, missuguse psühholoogiakoolkonna teooriad see konkreetne psühholoog omaks on võtnud.

Kuid olukorra muudab kurvaks see, kui pehme ala esindaja üritab teha nn kõvasid otsuseid, mõjutades sel moel inimelusid märkimisväärselt. Ja kui see otsus toetub ebakindlale alusele, kusagilt kuuldud suvalisele kuulujutule (nagu nt minu lapse puhul), liigsele oma teooriatest ja peakujust lähtuvale tõlgendusele, kuid otsustaja ise on seejuures põhjendamatult enesekindel, võibki tulemuseks olla katastroof.

Loomulikult peab psühholoog kuulama, see on tema esimene ülesanne.

Kas siis teie puhul ei kuulanudki, ning kohe last nähes ütles oma negatiivse arvamuse. Jälle ei usu, sorry.

Sooviks ikkagi teada, milles see kõva otsus, seisnes? Esimene mõte, mis pähe tuleb, on diagnoos, mis hiljem osutus valeks. Kuid psühholoogil puudub pädevus diagoose panna.

Aga ei kuula - selles probleem ongi! Ei pruugi kuulata, ehkki ametijuhendi järgi justkui peaks. Korrigeerin sind pisut - jah, psühh ei pane küll pealtnäha ise diagnoose, vaid seda teeb psühhiaater. Kuid psühhiaater ei pea patsiendi olukorda süvenema, vaid ta kasutab selleks psühholoogilt saadud hinnangut. Ja kui nüüd psühholoog on juhtumisi puusse pannud, saabki tulemuseks olla vale diagnoos, vale ravi ja jääv puue enne täiesti tervel lapsel.

[Külaline]

Aga ei kuula - selles probleem ongi! Ei pruugi kuulata, ehkki ametijuhendi järgi justkui peaks. Korrigeerin sind pisut - jah, psühh ei pane küll pealtnäha ise diagnoose, vaid seda teeb psühhiaater. Kuid psühhiaater ei pea patsiendi olukorda süvenema, vaid ta kasutab selleks psühholoogilt saadud hinnangut. Ja kui nüüd psühholoog on juhtumisi puusse pannud, saabki tulemuseks olla vale diagnoos, vale ravi ja jääv puue enne täiesti tervel lapsel.

Ei hakka ükski (MITTE ÜKSKI) arst tegema raviotsuseid ainult eelneva spetsialisti järelduste pealt. Ta kasutab eelmise spetsialisti käest saadud infot, kuid kogub siiski sinna oma materjali otsa ning teeb oma otsuse ikka selle koguinfo pealt. Ei käi see asi nii, et psühhiaater vaatab, näe, psühholoog ütleb, et täiesti segi, selge pilt, saadan Jämejalga.

Ühtlasi ootan mõnda näidet, kuidas psühhiaatri vale ravi tekitab jääva puude täiesti tervel lapsel? Muide, hullumajad ongi täiesti terveid inimesi täis.

[Külaline]

Aga ei kuula - selles probleem ongi! Ei pruugi kuulata, ehkki ametijuhendi järgi justkui peaks. Korrigeerin sind pisut - jah, psühh ei pane küll pealtnäha ise diagnoose, vaid seda teeb psühhiaater. Kuid psühhiaater ei pea patsiendi olukorda süvenema, vaid ta kasutab selleks psühholoogilt saadud hinnangut. Ja kui nüüd psühholoog on juhtumisi puusse pannud, saabki tulemuseks olla vale diagnoos, vale ravi ja jääv puue enne täiesti tervel lapsel.

Ei hakka ükski (MITTE ÜKSKI) arst tegema raviotsuseid ainult eelneva spetsialisti järelduste pealt. Ta kasutab eelmise spetsialisti käest saadud infot, kuid kogub siiski sinna oma materjali otsa ning teeb oma otsuse ikka selle koguinfo pealt. Ei käi see asi nii, et psühhiaater vaatab, näe, psühholoog ütleb, et täiesti segi, selge pilt, saadan Jämejalga.

Ühtlasi ootan mõnda näidet, kuidas psühhiaatri vale ravi tekitab jääva puude täiesti tervel lapsel? Muide, hullumajad ongi täiesti terveid inimesi täis.

Näen, et sa lükkad pikemalt süvenemata absoluutselt kõik näited, mis sulle tuuakse, ümber. Kuulutad valeks kõik, mis sinu narratiiviga kokku ei sobi. Ilmselt pole sa kunagi kuulnud, et on olemas psühhiaatrid, kes ilma patsiendi (isegi lapspatsiendi) haiguslukku süvenemata lahmivad talle hunnikute viisi sisse kangeid antidepressante ning rahusteid, kuulamata lapse enda ja ta vanemate tähelepanekuid, et rohud pole seda last kuidagi aidanud, vaid vastupidi - tekitanud juurde lisaks psühhoosid, mida tal enne polnud, ja toonud enesetapumõtted, mida tal samuti enne polnud. Ka nende ravimite infolehel on kirjas, et need võivad põhjustada suitsiidsust. Last ja ta vanemaid, kes annavad tagasisidet ravimite mittesobivuse kohta, ei kuulata, vaid riieldakse läbi, et "igal ravimil on kõrvaltoimed ja tuleb võtta!" Lõpuks pöörduvad vanemad omaalgatuslikult geneetiku poole, paludes geeniteste. Geneetilised uuringud näitavadki, et sellele lapsele need antidepressandid ei sobi, vaid teevad temale kasu asemel ainult kahju. Aga selleks ajaks on laps ebasobivaid ravimeid söönud juba aastaid ning tal on tekkinud nii palju kõrvaltoimeid, et nende ravimisele kulub nüüd suurem energia.

[Külaline]

Näen, et sa lükkad pikemalt süvenemata absoluutselt kõik näited, mis sulle tuuakse, ümber. Kuulutad valeks kõik, mis sinu narratiiviga kokku ei sobi. Ilmselt pole sa kunagi kuulnud, et on olemas psühhiaatrid, kes ilma patsiendi (isegi lapspatsiendi) haiguslukku süvenemata lahmivad talle hunnikute viisi sisse kangeid antidepressante ning rahusteid, kuulamata lapse enda ja ta vanemate tähelepanekuid, et rohud pole seda last kuidagi aidanud, vaid vastupidi - tekitanud juurde lisaks psühhoosid, mida tal enne polnud, ja toonud enesetapumõtted, mida tal samuti enne polnud. Ka nende ravimite infolehel on kirjas, et need võivad põhjustada suitsiidsust. Last ja ta vanemaid, kes annavad tagasisidet ravimite mittesobivuse kohta, ei kuulata, vaid riieldakse läbi, et "igal ravimil on kõrvaltoimed ja tuleb võtta!" Lõpuks pöörduvad vanemad omaalgatuslikult geneetiku poole, paludes geeniteste. Geneetilised uuringud näitavadki, et sellele lapsele need antidepressandid ei sobi, vaid teevad temale kasu asemel ainult kahju. Aga selleks ajaks on laps ebasobivaid ravimeid söönud juba aastaid ning tal on tekkinud nii palju kõrvaltoimeid, et nende ravimisele kulub nüüd suurem energia.

Ükski geneetiline test ei näita midagi sellist, jälle üks faktide tõlgenduse viga. Geneetilised testid näitavad ainult võimalusi ja tõenäosusi - selliste kombinatsioonidega inimestel on tihemini probleeme selle ravimi puhul kõrvalnähtudega. Konkreetselt sinu juhtumi kohta ei ütle geneetilien test mitte midagi, selle üle otsustab otseselt sinu raviarst. Ja sellised ongi kõik su toodud näited - neist ei ole mõtet välja teha, sest sul on pidevalt segamini faktid ja kuulujutud, oletused ja reaalsus, see pilt, mida sina näed ja see teine pilt, mida arst näeb. Arst ei peagi kuulama, kui patsient väidab, et rohud ei aita, eriti käib see psühhiaatriliste haigete kohta. Mõju ilmneb neil alles pika aja pärast ning sündmuste epitsentris ei näe kunagi nii selget pilti kui eemalt.