Kummalised või müstilised kogemused

[Ottotriin]

Võiks siia teemasse postitada kummalisi või müstilisi juhtumeid, mis on elus ette tulnud. Näiteks mingid huvitavad kokkusattumused, soovide täitumised nagu täiesti tühja koha pealt, ka paranormaalsed kogemused. Oleks huvitav lugeda sellistest asjadest ning teen siis ise paari enda looga otsa lahti.

1. Lugesin kord netist ühe huvitava raamatu kohta ja tahtsin selle raamatuga lähemalt tutvuda. Guugeldamine näitas, et tegemist on küllaltki haruldase ja mitukümmend aastat tagasi eesti keelde tõlgitud raamatuga, mida on keeruline leida. Raamatukogudes pole, poodides ka mitte. Olgu. Järgmisel päeval olin Tallinna Lennujaamas ning ootasin värava nr 1 juures oma lendu. Seal on mõned raamaturiiulid täiesti juhuslike raamatutega, mida saab kohapeal lugeda või tasuta reisile kaasa võtta. Üks mees läks ühe raamaturiiuli juurde, asetas näpu ühele raamatule ja tõmbas selle välja täpselt nii palju, et nägin eemalt juhuslikult esikaant. See oli sama haruldane raamat, mida mina siis soovisin. Mees lükkas selle kohe tagasi ning jalutas minema. Ning hetk hiljem oli raamat minu käes.

2. Kord ühel suvepäeval tuli mul minna ühest väikelinnast maale, ca 30 km oli vahemaad ja mul ei olnud sentigi raha ning mobiiltelefoni ka mitte. Suu ka kuivas ning pea huugas, sest eelmisel päeval oli olnud pidu. Hakkasin siis autosid "hääletades" minema. Oli see alles seiklus, sain ikka vahel peale ka, aga iga kord vaid mõned kilomeetrid edasi. Vaheldumisi siis sõitsin jälle kellegi autos, ning jalutasin. Olin siis suitsetaja ja ühel hetkel tuli suitsuisu. Mõtlesin, kust sigarette saada, kui pole raha. Poode ka sellel marsruudil nagunii eriti ei olnud. Üks pood ja üks burgeriputka 30 km peale vist olid. Jalutasin veidi edasi ja nägin teepervel sutsupakki. "Nagunii tühi", mõtlesin, ja tonksasin seda jalaga. Tundsin, et ikka pole tühi, ja pakki avades leidsin sealt umbes 15 sigaretti. Tore, suitsud olid olemas. Jalutasin veel edasi, ning tekkis joogijanu. Jällegi, raha pole, puhta veega allikaid teepervel ka mitte. Nägin peagi ühte metsateed, mis ilmselt viis majapidamise juurde. Otsustasin seda mööda minna ja pererahva käest vett paluda. Sain minna vaid paar meetrit, kui nägin teeservas põõsa all vilus veepudelit. See oli "Saaremaa vesi", kinnise korgiga terve pudel. Eriti hea, tarbisin selle kohe ära. Sellised kummalised kokkusattumused ühel päeval. Suitsupakke ja veepudeleid ma pole niimoodi rohkem leidnud.

Kunagi on ka selline juhtum olnud, et istusime seltskonnaga toas ja ukslink hakkas liikuma, aeglaselt alla. Mina läksin vaatama, väljas ei olnud kedagi. Siiani ei tea, kes või mis seda tegi.

Jagage palun ka enda lugusid:)

[Külaline]

Oleks ka huvitav lugeda. Ma täiega paranormaalsuse fänn mis siis, et vb ei usu päris kõike ja ise otseselt midagi kogenud ei ole. Aga sellesmõttes, usun, et miski kuskil olemas on. Minul lihtsalt pole kokkupuudet olnud.

Aga vedamisi on olnud just autoliikluses. Mõni sekund siia-sinna, oleks juhtunud mitu koledat avariid, kui lapsed ka autos on olnud. Õnneks keegi või miski ikka hoiab.

[Külaline]

Lõpuks ometi üks hea teema. Ootan ka vastuseid.

Mul on lugusid palju. Ühe loo kirjutan homme.

[Külaline]

Eestlaste poolt kirja pandud lugusid loetakse ette podcasti "Salajutud" selles episoodis:

https://youtu.be/DQ00O5SDegc?si=hnjlqJDzs-0o4Unc

Ettelugejad võib-olla kõigile ei meeldi, aga mõned lood on väga head.

[Külaline]

On mitmeid, aga vist ei viitsi kirjutada.

[Külaline]

Ema rääkis mulle mõned aastad tagasi sellise loo.

Ema ostis endale ühe vana maja väikeses külakeses suht metsa ääres. Jõudumööda renoveeris seda maja ise. Oli ikka suht hädine teine.
Oli talv ja kell oli kuskil 17 paiku. Ema kuulis koos mu noore vennaga kes oli tol hetkel umbes kolmene, et kuidas välisuks lahti tuleb, keegi koridori astub, jalad lumest puhtaks trambib ja toa ukse lahti teeb ja sisse astub. Väike vend küsis emalt, et kes tuli. Ema ütles, et ei tea, ehk issi, mingu vaadaku. Väike vend jooksis kööki ja sama ehmatanult ema juurde kohe tagasi. Kedagi ei tulnud. Uksed olid kõik kinni. Ukse esine lund täis tuisanud ja jalajälgi ka polnud. Ema pakkis ennast ja oma last kohe riidesse ja kadus sealt majast. Elab siiani seal majas.

[Borabora]

Ema rääkis mulle mõned aastad tagasi sellise loo.

Ema ostis endale ühe vana maja väikeses külakeses suht metsa ääres. Jõudumööda renoveeris seda maja ise. Oli ikka suht hädine teine.
Oli talv ja kell oli kuskil 17 paiku. Ema kuulis koos mu noore vennaga kes oli tol hetkel umbes kolmene, et kuidas välisuks lahti tuleb, keegi koridori astub, jalad lumest puhtaks trambib ja toa ukse lahti teeb ja sisse astub. Väike vend küsis emalt, et kes tuli. Ema ütles, et ei tea, ehk issi, mingu vaadaku. Väike vend jooksis kööki ja sama ehmatanult ema juurde kohe tagasi. Kedagi ei tulnud. Uksed olid kõik kinni. Ukse esine lund täis tuisanud ja jalajälgi ka polnud. Ema pakkis ennast ja oma last kohe riidesse ja kadus sealt majast tol õhtul. Hetkel elab siiani seal majas.

[Külaline]

Elasin kunagi mõnda aega ühes üürikas. Tolles korteris oli surnud aastaid tagasi ära majaomanik. Korter nägi välja nõukogudeaegne ja remontimata. Vana mööbel veel sees, aga kuna midagi muud tol ajal üürida ei suutnud, siis katsusin seal mõnda aega vastu pidada.
Ühel talvisel ajal vaatasin telekat. Kõik aknad kinni. Pesurest oli teleka kõrval ja pesu kuivas seal. Olin süvenenud oma sarja vaatamisse ja järsku silma nurgast nägin kuidas pesurestil mitmed aluspüksid mis kuivasid hakkasid liikuma edasi-tagasi. Mitte miski seda põhjustada ei saanud. Ma lihtsalt jälgisin ja süda tagus hirmust.

Teine juhtum

Olin magamistoas ja plaanisin välja minna. Sättisin ennast riidesse ja hakates välisukse poole liikuma nägin kuidas laua peal olev raamat " sirvis ennast ise " . Panin saapad jalga ja kadusin sealt korterist. Korterisse tagasi läksin sõbrannaga ja korjasin oma asjad kokku. Enam sinna korteri oma jalga ei tõstnud.

[Külaline]

Ema pakkis ennast ja oma last kohe riidesse ja kadus sealt majast. Elab siiani seal majas.

Et siis ???

[Külaline]

Ema pakkis ennast ja oma last kohe riidesse ja kadus sealt majast. Elab siiani seal majas.

Et siis ???

Soovisin lause lõpu ära muuta kuid ei saanud enam. Väljendasin end valesti.
Tol õhtul kadus sealt majast koos mu vennaga, sest kartis.
Järgmine päev, aga läks oma koju tagasi ja elab siiani seal. Hetkel pole kuulda olnud, et midagi ebanormaalset juhtunud oleks enam.

[Külaline]

Hetkel pole kuulda olnud, et midagi ebanormaalset juhtunud oleks enam.

Igav ju. Kujutasid ette järelikult enne endale.

[Külaline]

Hetkel pole kuulda olnud, et midagi ebanormaalset juhtunud oleks enam.

Igav ju. Kujutasid ette järelikult enne endale.

Mõlemad mu vennaga kujutasid endale seda ette samal ajal?

[Külaline]

Mul on olnud kaks kummalist kogemust.
Esimene oli unenägu, kus mu sõrmuse kivi pudenes peenikesteks tükkideks nagu liivakivi vms. Sõrmus oli mulle väga oluline: vanavanavanaema oma tsaariajast. Seda oli meie peres põlvest põlve edasi antud ja ema kinkis selle mulle kui 16 sain. Natuke peale unenägu tuli kivi sõrmusest välja, lasin selle tagasi panna. Ja veel mõned aastad hiljem käisid meil kodus vargad, viisid minema kõik mis vähegi väärtuslik oli. Just sel päeval polnud ma sõrmust sõrme pannud (tavaliselt ikka kandsin) ja see oli ainuke asi, millest mul tõeliselt kahju oli. Rahaline väärtus ilmselt suur ei olnud, aga emotsionaalset väärtust ma ei suudagi hinnata.
Teine kummaline kogemus on seoses tutvumisega. Noorena kui piirid olid just lahti läinud sain oma kodulinnas tuttavaks ühe välismaa noormehega. jalutasime ringi, rääkisime juttu, varsti sõitis ta oma kodumaale tagasi ja sinna see jäi. Mõned aastad hiljem sõitsin seoses oma hobitegevusega tema kodumaale. Enne sõitu nägin unes hotelli, unes oleksime nagu seal peatunud, tegelikult elasime kämpingus. Meie vastuvõtjad nätasid saabudes ka natuke linna ja näitasid täpselt ka seda hotelli, mida ma olin unes varem näinud. Siiani täielik müstika, kuidas ma seda sain varem unes näha, mingit googeldamist ka sel ajal polnud. Ja veel kummalisem, et kohtusin seal linnas kodulinnas kohatud noormehega, ta ise seal ei elanud, aga oli tööga seoses. Jällegi jalutasime ringi ja rääkisime juttu hommikuni, hommikul asusin juba koos hobikasalastega tagasi koduteele. Sellest on juba paarkümmend aastat möödas, aga kui meelde tuleb siis tundub siiani uskumatu, et uuesti kohtusime. Kas saatus tahtis midagi öelda, aga me olime mölemad liiga saamatud?

[Külaline]

Jajah

[Külaline]

Kas saatus tahtis midagi öelda, aga me olime mölemad liiga saamatud?

"saamatu" on see, kes pole saanud. Teadagi mida. Kas sa siis seal välismaal ei "saanudki seda"?

[Külaline]

Oma ema matustel tundsin, kuidas mingi kuum asi sisenes mu pealaest, liikus jutina umbes kõhuni ja siis tagasi üles ning hõljus minema. Üks ema sõbranna, kes väidetavalt on sensitiivsete võimetega, ütles, et ema hing oli matustel kohal. Võtan seda tema viimase kallistusena.

Mõnikord tunnetan õrna jahedat tuuleiili enda lähedal, kui pole võimalustki, et õhk liiguks. Öeldakse et ka see on lahkunud lähedase hing, kes külas käib.

[Külaline]

Mul ema oli veidi enne surma päris allakäinud ja põhjas olev alkohoolik. Olid juba deliiriumid jms asjad.
Ja mingi aeg hakkas ema rääkima, et kui ta kodus on ja joob, siis tuleb tahatuppa üks punase jopega torisev vanamees, kui ta tule kustu paneb.
No me õega arvasime, et ju see katus ikka lihtsalt sõidab joomise pärast.

Mingi hetk ma siis nägin ema majast üleval elavat naabrinaist, kes on selles majas elanud kogu elu(50+ aastat).
Ja ütles, et mu ema oli talle ka seda soga rääkinud aga tema tundis ära eelmise korteri omaniku, kes kandis koguaeg punast jopet ja vihkas alkoholi tarbivaid inimesi. Ta suri kopsuvähki selles samas tagatoas.
Kunagi oli see tagatuba minu toaks, kui emaga veel elasin ja siis küll midagi tunda selles toas ei olnud. Ema käes oli see korter 15aastat.

Natuke kõhedaks võttis küll see lugu.

[Tutiga Täi]

Mul on üks imelik lugu kassiga.
On õhtune aeg, istun sohval ja loen/ lahendan ristsõnu nagu tavaliselt õhtuti. Toas on kass, kes ühtäkki sohvalt maha hüppab ja närviliselt toas paar tiiru teeb. Ühtäkki jääb ta toanurka jõllitama, ajab selja turri ja sisiseb ja puhiseb nurga suunas, nagu oleks mingit kolli näinud. Tegelikult polnud toas peale meie kedagi teist. Vaene loom oli ikka täitsa endast väljas, kui ta lõpuks minu juurde diivanile tagasi jooksis. Olin tegelikult ise ka pisut hirmul kassi sellise reaktsiooni tõttu.

[Külaline]

Pärast traumaatilist lahkuminekut (mees pettis teiste naistega) olin mitu aastat väga katki. Mõistagi olin meestes pettunud ja arvasin, et normaalset meest (kes ei petaks) ei olegi olemas. Või, kui on, siis ta on juba hõivatud.

Kord juhtusin lugema mingit artiklit kellestki (vist oli Ave Nahkur, aga võin ka eksida), kes ütles, et kui ta tahtis oma ellu meest, siis läks kallistas kõvasti üht kaske enda õue peal ja nimetas oma soovi. Ja mees tuligi varsti...

Mulle jäi see mõttekilt meelde ja tegin sama. Läksin oma koduõue ja kallistasin kaske. Samal lugesin ette, millised omadused peaks sel mehel olema. Esimene oli mõistagi see, et ta oleks truu.

Umbes aasta pärast see mees tuligi minu ellu. Vahepeal olin olnud tutvunud ja suhelnud erinevate meestega - teadlikult otsisin. Aga ükski polnud see. Kõikidel ikka see viga, et samal ajal vilas silm metsa poole.

Aga siis tuli see mees... Täpselt nende omadustega, mida ma tookord kaselt soovisin. Kusjuures, huvitav on see, et ma üldse ei otsinud seda meest, vaid ta ise tuli. Tundsime tööalaselt enne ca 20 või enamgi aastat. Ja siis ühel päeval ta lihtsalt kirjutas mulle. Mingeid tundeid tal minu vastu varem ei olnud. Need tekkisid tal alles natukene aega enne, kui võttis julguse kokku ja kirjutas mulle.

Kas see nüüd müstiline kogemus on, aga mingid tundmatud jõud on vist ikka olemas.

Mul on tegelikult ka paar päriselt müstilist kogemust. Aga kahjuks ei saa neid siin jagada, sest siis olen oma tuttavatele kohe äratuntav

[Külaline]

Ei ole kogenud ega näinud mingeid müstilisi olendeid ega vaime. Küll aga peale leeri õnnistamist oli terve päev ebamaine tunne, mida pole kunagi varem kogenud.