Karjumisest

[Külaline]

Ma ei saa aru ühest asjast. Karjumisest kellegi peale. Õigemini karjuja ülemvõimust teiste üle ja teiste kuuletumisest sellele.
Eks minagi ärritun vahel, saan vihaseks ja tõstan häält. Aga seda me peres keegi ei kuula. Ütlevad, et ära karju, rahune maha, või lähevad eemale. Ma nüüd küsiks, miks nii? Miks nad mind ei kuula. Kui samas räägitakse, kuidas kardeti kui vanem karjus nende peale. Või seda kui mees karjub. Kui mina kodus karjuma hakkan, siis "õpetakse "mulle rahunemist või ei tehta väljagi.

[Külaline]

Ma ei saa aru ühest asjast. Karjumisest kellegi peale. Õigemini karjuja ülemvõimust teiste üle ja teiste kuuletumisest sellele.
Eks minagi ärritun vahel, saan vihaseks ja tõstan häält. Aga seda me peres keegi ei kuula. Ütlevad, et ära karju, rahune maha, või lähevad eemale. Ma nüüd küsiks, miks nii? Miks nad mind ei kuula. Kui samas räägitakse, kuidas kardeti kui vanem karjus nende peale. Või seda kui mees karjub. Kui mina kodus karjuma hakkan, siis "õpetakse "mulle rahunemist või ei tehta väljagi.

Sest oled oma peres hierarhias madalal kohal, siis ongi savi. Miks see nii on läinud, et keegi sinust seal lugu ei pea, mõtle ise välja.

[Külaline]

Kui mul lõppude lõpuks üle viskab ja karjuma pean, siis jooksevad nii suured kui väiksed. Ma isegi ei kujuta ette, et mees mulle sellises olukorras rahunemist soovitaks, sest karjun ainult äärmisel vajadusel, kui muud suhtlusviisid on mitukümmend korda ära proovitud. Eks see on vist autoriteedi küsimus tõesti.

[manaña]

Kui mu kodus keegi mu peale karjuma peaks, ùtleksin ka, et rahune maha ja räägi siis kui rahulikult enda mõtteid edasi anda oskad. Karjumine on oskamatus ennast arusaadavalt väljendada. Ja ma põhimõtteliselt ei reageeri sellisele asjale.

[Külaline]

Kui mu kodus keegi mu peale karjuma peaks, ùtleksin ka, et rahune maha ja räägi siis kui rahulikult enda mõtteid edasi anda oskad. Karjumine on oskamatus ennast arusaadavalt väljendada. Ja ma põhimõtteliselt ei reageeri sellisele asjale.

Mul on ühel heal tuttaval ka selline põhimõte, et mitte kunagi laste peale häält ei tõsta ja kõike alati arutatakse rahulikult ja sõbralikult, väga meeldiv ja soe inimene üheõnaga. Kahjuks on tal aga pojad sellised, et pidevalt vanemate sõna ei kuula ja teevad, mis tahavad ja karjuvad ka ise üksteise peale, ülbitsevad emaga ja käivad kohati närvidele pehmelt öeldes. Kui minul see poiss külas on (üsna sageli) ja sellist asja üritab koos minu poistega teha, siis käratan kohe eos peale ja siis ta on kohe vait ja vagur ja käitub täitsa tsiviliseeritult ja kuulab ka ilusti sõna.

[Külaline]

Parem üks hästi sihitud laks vastu hambaid.

[manaña]

Kui mu kodus keegi mu peale karjuma peaks, ùtleksin ka, et rahune maha ja räägi siis kui rahulikult enda mõtteid edasi anda oskad. Karjumine on oskamatus ennast arusaadavalt väljendada. Ja ma põhimõtteliselt ei reageeri sellisele asjale.

Mul on ühel heal tuttaval ka selline põhimõte, et mitte kunagi laste peale häält ei tõsta ja kõike alati arutatakse rahulikult ja sõbralikult, väga meeldiv ja soe inimene üheõnaga. Kahjuks on tal aga pojad sellised, et pidevalt vanemate sõna ei kuula ja teevad, mis tahavad ja karjuvad ka ise üksteise peale, ülbitsevad emaga ja käivad kohati närvidele pehmelt öeldes. Kui minul see poiss külas on (üsna sageli) ja sellist asja üritab koos minu poistega teha, siis käratan kohe eos peale ja siis ta on kohe vait ja vagur ja käitub täitsa tsiviliseeritult ja kuulab ka ilusti sõna.

Jep, selliste teemadega tulevad alati pinnale need kel on tuttavad, kes ei oska oma lapsi kasvatada. Ja üks õige käratus aitab alati. Pigem need lapsed ehmuvad sinu ebastabiilse käitumise peale ja ei julge olla vabalt.
See, et karjumine pole okei, ei tähenda automaatselt seda, et kõik kes ei karju, on alati head vanemad.
Karjumisega näitad sa minu jaoks ainult seda, et sa kaotad kergesti enesevalitsuse ja olen seda ka oma lastele õpetanud. Et inimene, kes näitab välja teistele seda, et ta ei oska oma emotsioone kontrollida ja sellist inimest ei ole vaja tõsiselt võtta. Seega, minu laste peale karjudes saad sa vaid kerge muige heal juhul ja nad teavad sinust eemale hoida.

[Külaline]

Kui mu kodus keegi mu peale karjuma peaks, ùtleksin ka, et rahune maha ja räägi siis kui rahulikult enda mõtteid edasi anda oskad. Karjumine on oskamatus ennast arusaadavalt väljendada. Ja ma põhimõtteliselt ei reageeri sellisele asjale.

Mul on ühel heal tuttaval ka selline põhimõte, et mitte kunagi laste peale häält ei tõsta ja kõike alati arutatakse rahulikult ja sõbralikult, väga meeldiv ja soe inimene üheõnaga. Kahjuks on tal aga pojad sellised, et pidevalt vanemate sõna ei kuula ja teevad, mis tahavad ja karjuvad ka ise üksteise peale, ülbitsevad emaga ja käivad kohati närvidele pehmelt öeldes. Kui minul see poiss külas on (üsna sageli) ja sellist asja üritab koos minu poistega teha, siis käratan kohe eos peale ja siis ta on kohe vait ja vagur ja käitub täitsa tsiviliseeritult ja kuulab ka ilusti sõna.

Jep, selliste teemadega tulevad alati pinnale need kel on tuttavad, kes ei oska oma lapsi kasvatada. Ja üks õige käratus aitab alati. Pigem need lapsed ehmuvad sinu ebastabiilse käitumise peale ja ei julge olla vabalt.
See, et karjumine pole okei, ei tähenda automaatselt seda, et kõik kes ei karju, on alati head vanemad.
Karjumisega näitad sa minu jaoks ainult seda, et sa kaotad kergesti enesevalitsuse ja olen seda ka oma lastele õpetanud. Et inimene, kes näitab välja teistele seda, et ta ei oska oma emotsioone kontrollida ja sellist inimest ei ole vaja tõsiselt võtta. Seega, minu laste peale karjudes saad sa vaid kerge muige heal juhul ja nad teavad sinust eemale hoida.

Miks ma pean ennast kontrollima mingite sitapeadega?

[Külaline]

Kui mu kodus keegi mu peale karjuma peaks, ùtleksin ka, et rahune maha ja räägi siis kui rahulikult enda mõtteid edasi anda oskad. Karjumine on oskamatus ennast arusaadavalt väljendada. Ja ma põhimõtteliselt ei reageeri sellisele asjale.

Mul on ühel heal tuttaval ka selline põhimõte, et mitte kunagi laste peale häält ei tõsta ja kõike alati arutatakse rahulikult ja sõbralikult, väga meeldiv ja soe inimene üheõnaga. Kahjuks on tal aga pojad sellised, et pidevalt vanemate sõna ei kuula ja teevad, mis tahavad ja karjuvad ka ise üksteise peale, ülbitsevad emaga ja käivad kohati närvidele pehmelt öeldes. Kui minul see poiss külas on (üsna sageli) ja sellist asja üritab koos minu poistega teha, siis käratan kohe eos peale ja siis ta on kohe vait ja vagur ja käitub täitsa tsiviliseeritult ja kuulab ka ilusti sõna.

Jep, selliste teemadega tulevad alati pinnale need kel on tuttavad, kes ei oska oma lapsi kasvatada. Ja üks õige käratus aitab alati. Pigem need lapsed ehmuvad sinu ebastabiilse käitumise peale ja ei julge olla vabalt.
See, et karjumine pole okei, ei tähenda automaatselt seda, et kõik kes ei karju, on alati head vanemad.
Karjumisega näitad sa minu jaoks ainult seda, et sa kaotad kergesti enesevalitsuse ja olen seda ka oma lastele õpetanud. Et inimene, kes näitab välja teistele seda, et ta ei oska oma emotsioone kontrollida ja sellist inimest ei ole vaja tõsiselt võtta. Seega, minu laste peale karjudes saad sa vaid kerge muige heal juhul ja nad teavad sinust eemale hoida.

Täiesti mööda järeldus kahjuks päris elu põhjal. Suhtlen nii nende tuttava marakrattide kui enda poegadega võrdelemisi palju ja nad usaldavad mulle ka palju. Samas osade teiste vanemate puhul on kummaline näha, kuidas teatakse oma lapsest ainult mingit fassaadi ja paljud asjad tulevad neile üllatusena, lastevanemate koosolekul või kooli kirjavahetuses ikka kohtab sellist asja aeg ajalt.

Eelkõige minu ja ka tuttava lapsed austavad mind, aga ka üksteist. Lapsed vajavad konkreetseid ja arusaadavaid piire, mille loomiseks tavaliselt suhtlusest enamasti täiesti ka piisab.

[Külaline]

Sellega on see asi, et kui liiga tihti seda teha, siis muutub see eelkõige laste jaoks nagu tapeediks seinal. Enam ei reageerita sellele. Lastakse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja mehe puhul, ta siis ütlebki, et mine rahune maha.

Kes siin näite tõi, et teeb seda väga harva ja viimases hädas ja kõik reageerivad, siis see on mõjuv. Sest see teistele ootamatu ja näitab, et nüüd päriselt on pahasti ja karjuja endast väljas.

Ja siis on kolmas variant, et osadel puhkudel mõjub sellepärast, et karjumisega järgneb ka muud halba(vägivald või karm karistus).

Niisama tühja karjumisest lõpuks ei hooli/reageeri enam keegi.

[Külaline]

Ei kujuta ette ka, et minu kodus keegi minu peale karjuma tuleb. Samamoodi ei kujuta ma ette oma mehe peale karjumist. No kui maja põleb ja sa karjud, et “jookse!!!” siis jah Aga miks peaks tavaelus kaks täiskasvanud inimest omavahel karjudes suhtlema? Et.. mis probleemi siis sellega lahendatakse?

[manaña]

Sellega on see asi, et kui liiga tihti seda teha, siis muutub see eelkõige laste jaoks nagu tapeediks seinal. Enam ei reageerita sellele. Lastakse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja mehe puhul, ta siis ütlebki, et mine rahune maha.

Kes siin näite tõi, et teeb seda väga harva ja viimases hädas ja kõik reageerivad, siis see on mõjuv. Sest see teistele ootamatu ja näitab, et nüüd päriselt on pahasti ja karjuja endast väljas.

Ja siis on kolmas variant, et osadel puhkudel mõjub sellepärast, et karjumisega järgneb ka muud halba(vägivald või karm karistus).

Niisama tühja karjumisest lõpuks ei hooli/reageeri enam keegi.

Et kui sa oled endast väljas, siis on okei minu peale karjuma tulla? Mine rahusta maha end ja ära ela oma tujusid teiste peal välja.

[Külaline]

Kui 30 korda oled lastele ilusti öelnud, et pangu nüüd riidesse ja hakkame arsti juurde minema, aga ainult naerdakse, siis 31. korral tõstan häält küll. Siis jäädakse jahmunult otsa vaatama ja seejärel pannakse kribin-krabin riidesse.

[Külaline]

Et kui sa oled endast väljas, siis on okei minu peale karjuma tulla? Mine rahusta maha end ja ära ela oma tujusid teiste peal välja.

No kui sina oled selle olukorra otsene põhjastaja, siis on okei tõesti. Normaalsete inimeste normaalse käitumise peale ei karju ju keegi, kellelegi ei meeldi karjuda. Alla surutud emotsioonid on samas veel hullemad kui korraks karjumine - need hakkavad inimest ennast hävitama haiguste jm näol. Lihtsam ja tervislikum oleks need mingi jobu peal välja elada. Igasugused lahked inimesed, eriti naised, kes oma tundeid ja viha pidevalt alla neelavad, korjavad nii endale aastatega igasugu kroonilist jama külge.

[Külaline]

Et kui sa oled endast väljas, siis on okei minu peale karjuma tulla? Mine rahusta maha end ja ära ela oma tujusid teiste peal välja.

No kui sina oled selle olukorra otsene põhjastaja, siis on okei tõesti. Normaalsete inimeste normaalse käitumise peale ei karju ju keegi, kellelegi ei meeldi karjuda. Alla surutud emotsioonid on samas veel hullemad kui korraks karjumine - need hakkavad inimest ennast hävitama haiguste jm näol. Lihtsam ja tervislikum oleks need mingi jobu peal välja elada. Igasugused lahked inimesed, eriti naised, kes oma tundeid ja viha pidevalt alla neelavad, korjavad nii endale aastatega igasugu kroonilist jama külge.

Ja nende “mingite jobudega” elategi koos? Teema on ju oma lähedaste peale karjumisest. Minu meelest kui paarisuhtes tekib - rohkem kui tõesti äärmine eriolukord - hetki, kus peab emotsioonide väljasaamiseks teise peale karjuma, siis on selles suhtes midagi palju suuremat paigast ära kui see ühekordne röögatus.

[Külaline]

Et kui sa oled endast väljas, siis on okei minu peale karjuma tulla? Mine rahusta maha end ja ära ela oma tujusid teiste peal välja.

No kui sina oled selle olukorra otsene põhjastaja, siis on okei tõesti. Normaalsete inimeste normaalse käitumise peale ei karju ju keegi, kellelegi ei meeldi karjuda. Alla surutud emotsioonid on samas veel hullemad kui korraks karjumine - need hakkavad inimest ennast hävitama haiguste jm näol. Lihtsam ja tervislikum oleks need mingi jobu peal välja elada. Igasugused lahked inimesed, eriti naised, kes oma tundeid ja viha pidevalt alla neelavad, korjavad nii endale aastatega igasugu kroonilist jama külge.

Ja nende “mingite jobudega” elategi koos? Teema on ju oma lähedaste peale karjumisest. Minu meelest kui paarisuhtes tekib - rohkem kui tõesti äärmine eriolukord - hetki, kus peab emotsioonide väljasaamiseks teise peale karjuma, siis on selles suhtes midagi palju suuremat paigast ära kui see ühekordne röögatus.

Mida sa röögid siin?

[Külaline]

No kui sina oled selle olukorra otsene põhjastaja, siis on okei tõesti. Normaalsete inimeste normaalse käitumise peale ei karju ju keegi, kellelegi ei meeldi karjuda. Alla surutud emotsioonid on samas veel hullemad kui korraks karjumine - need hakkavad inimest ennast hävitama haiguste jm näol. Lihtsam ja tervislikum oleks need mingi jobu peal välja elada. Igasugused lahked inimesed, eriti naised, kes oma tundeid ja viha pidevalt alla neelavad, korjavad nii endale aastatega igasugu kroonilist jama külge.

Ja nende “mingite jobudega” elategi koos? Teema on ju oma lähedaste peale karjumisest. Minu meelest kui paarisuhtes tekib - rohkem kui tõesti äärmine eriolukord - hetki, kus peab emotsioonide väljasaamiseks teise peale karjuma, siis on selles suhtes midagi palju suuremat paigast ära kui see ühekordne röögatus.

Mida sa röögid siin?

Sa pole nõus sellega, mis su tsiteeritud postituses on öeldud?

[manaña]

Et kui sa oled endast väljas, siis on okei minu peale karjuma tulla? Mine rahusta maha end ja ära ela oma tujusid teiste peal välja.

No kui sina oled selle olukorra otsene põhjastaja, siis on okei tõesti. Normaalsete inimeste normaalse käitumise peale ei karju ju keegi, kellelegi ei meeldi karjuda. Alla surutud emotsioonid on samas veel hullemad kui korraks karjumine - need hakkavad inimest ennast hävitama haiguste jm näol. Lihtsam ja tervislikum oleks need mingi jobu peal välja elada. Igasugused lahked inimesed, eriti naised, kes oma tundeid ja viha pidevalt alla neelavad, korjavad nii endale aastatega igasugu kroonilist jama külge.

Mida iganes sa välja ei mõtle, et enda ebastabiilset närvikava õigustada. Keegi teine on jobu, siis see on justkui õigustus ise märatsema hakata. Mida iganes. Langed alati jobude tasemele?

[Külaline]

Ma ei saa aru ühest asjast. Karjumisest kellegi peale. Õigemini karjuja ülemvõimust teiste üle ja teiste kuuletumisest sellele.
Eks minagi ärritun vahel, saan vihaseks ja tõstan häält. Aga seda me peres keegi ei kuula. Ütlevad, et ära karju, rahune maha, või lähevad eemale. Ma nüüd küsiks, miks nii? Miks nad mind ei kuula. Kui samas räägitakse, kuidas kardeti kui vanem karjus nende peale. Või seda kui mees karjub. Kui mina kodus karjuma hakkan, siis "õpetakse "mulle rahunemist või ei tehta väljagi.

Sest oled oma peres hierarhias madalal kohal, siis ongi savi. Miks see nii on läinud, et keegi sinust seal lugu ei pea, mõtle ise välja.

Mind huvitab jah, kuidas see tekib, et ei peeta lugu või ollakse hierarhias madalal kohal. Kas see on nii, et ei peeta lugu kui inimesest või hoopis teatud sorti käitumisest- karjumisest. Äkki ma karjun siis liiga vähe? Sest kui mõelda karjumisele, siis tavaliselt teised ehmatavad, tunnevad hirmu ja teevad kõik mida karjuja ütleb. Vastu hakata küll ei julge. Kuigi tahaks. Sest keegi ju ei taha, et ta peale karjutaks.

[Külaline]

Ma ei saa aru ühest asjast. Karjumisest kellegi peale. Õigemini karjuja ülemvõimust teiste üle ja teiste kuuletumisest sellele.
Eks minagi ärritun vahel, saan vihaseks ja tõstan häält. Aga seda me peres keegi ei kuula. Ütlevad, et ära karju, rahune maha, või lähevad eemale. Ma nüüd küsiks, miks nii? Miks nad mind ei kuula. Kui samas räägitakse, kuidas kardeti kui vanem karjus nende peale. Või seda kui mees karjub. Kui mina kodus karjuma hakkan, siis "õpetakse "mulle rahunemist või ei tehta väljagi.

Sest oled oma peres hierarhias madalal kohal, siis ongi savi. Miks see nii on läinud, et keegi sinust seal lugu ei pea, mõtle ise välja.

Mind huvitab jah, kuidas see tekib, et ei peeta lugu või ollakse hierarhias madalal kohal. Kas see on nii, et ei peeta lugu kui inimesest või hoopis teatud sorti käitumisest- karjumisest. Äkki ma karjun siis liiga vähe? Sest kui mõelda karjumisele, siis tavaliselt teised ehmatavad, tunnevad hirmu ja teevad kõik mida karjuja ütleb. Vastu hakata küll ei julge. Kuigi tahaks. Sest keegi ju ei taha, et ta peale karjutaks.

Kui sa ei kujuta endast mingit füüsilist ohtu, siis su karjumine ei maksa midagi. Nagu väike koer klähviks. Aga kui suur koer korra uriseb, siis kõik teavad, et lugu on hapu.