Suhlus sugulastega ja suguvõsa kokkutulekud

[Külaline]

Minu vanaisa isa oli pärit väga suurest perest, kokku 12 last. Vanaisa vist teadis kõiki endavanuseid, mõnega suhtles rohkem teistega vist mitte nii väga, sama oli ka tema ülejäänud tädide ja onude lastega, keegi suhtles kellegagi rohkem ja teistega vähem. Nendega kellega vanaisa rohkem suhtles või nende lastega jäi ka minu ema suhtlema peale vanavanemate surma, praeguseks hakkavad ka minu ema vanused ära kaduma. Mõne pere lastega sai ka sünnipäevadel vastastikku käidud, praegu kohtume peamiselt matustel. Minul on veel nendega side olemas, tean nime ja nägupidi nende lapsi ka, aga minu lastel pole ilmselt endavanustest sugulastest aimugi (kui juttu on olnud, siis on lastud kui ebaoluline ja ebahuvitav kõrvust mööda). Minu lapsed teavad ja suhtlevad mingil määral vaid oma tädide ja onude lastega, ühe vanatädi lapselapsi teavad ka, aga peale vanatädi surma on nendega suhtlus ka praktiliselt soiku jäänud. Natuke kurvaks teeb, aga nii on elu läinud.
Kui vanaisa veel elas, siis oragniseeris ta suguvõsa kokkutulekuid paar korda, kõigi 12 lapse järeltulijad olid esindatud. Viimasest kokkutulekust on ligi 20a möödas, ühelt poolt ma tahaks hoida sidemeid (vähemalt nende vahel kellega ma olen suhelnud), teiselt poolt ma mõtlen et ma ei tunnegi pooli neist inimestest kellega kunagi sai kohtutud, paljudega ilmselt ei rääkinudki. Vaevalt et kedagi huvitab, vähemalt noori mitte. Sellised vastuolulised tunded korraldada ise kokutulek üle aastate.
Kuidas teil suguvõsas on? Eriti huvitaks nende arvamus, kes pole kunagi suguvõsa kokkutulekul käinud või on käinud kunagi ammu korra või paar. Või kes ei teagi täpselt kes nende kaugemad sugulased on.

[Külaline]

Olen 30ndates, suguvõsa kokkutulekutel käinud pool-kohustuslikus korras noorena. Nüüd viimasel paaril aastal on meeletu organiseerimine lahti läinud ja just suguvõsa vanematel isikutel- kokkutulekud, suured sünnipäevad, pulma-aastapäevad jne ning kohal peavad olema kõik. Mõned elavad teistes riikides, mõnda nägin viimati lapsena, ausaltöeldes väga ei kipu. Mul on oma pere ja oma lapsed, lähedaste sugulastega loomulikult suhtlen tihedalt. Küll aga ei paku mittemingisugust huvi kokku saada mingite väga kaugelt sugulastega, kellega tõenäoliselt rohkem elus kohtu või siis järgmine kord uuesti 10 aasta pärast ning ajada seda sama small talki ilmast või poliitikast.

[Külaline]

Olen 30ndates, suguvõsa kokkutulekutel käinud pool-kohustuslikus korras noorena. Nüüd viimasel paaril aastal on meeletu organiseerimine lahti läinud ja just suguvõsa vanematel isikutel- kokkutulekud, suured sünnipäevad, pulma-aastapäevad jne ning kohal peavad olema kõik. Mõned elavad teistes riikides, mõnda nägin viimati lapsena, ausaltöeldes väga ei kipu. Mul on oma pere ja oma lapsed, lähedaste sugulastega loomulikult suhtlen tihedalt. Küll aga ei paku mittemingisugust huvi kokku saada mingite väga kaugelt sugulastega, kellega tõenäoliselt rohkem elus kohtu või siis järgmine kord uuesti 10 aasta pärast ning ajada seda sama small talki ilmast või poliitikast.

Imelik! Mind küll väga huvitab minu sugupuu. Uurin ja ajan pidevalt jälgi genis. Kui keegi korraldaks mõnikord kokkutuleku, siis oleks põnev küll. See ju ometi ei tähenda, et ma pean igapäevaselt suhtlema jääma.

Jah, mind isiklikult väga huvitab see teema. Olen vaadanud ka saadet "Sinu uus sugulane". Mõnikord võid sugulaseks osutuda kellegagi, kes on juba ammu su tuttav.

[Külaline]

Olen 30ndates, suguvõsa kokkutulekutel käinud pool-kohustuslikus korras noorena. Nüüd viimasel paaril aastal on meeletu organiseerimine lahti läinud ja just suguvõsa vanematel isikutel- kokkutulekud, suured sünnipäevad, pulma-aastapäevad jne ning kohal peavad olema kõik. Mõned elavad teistes riikides, mõnda nägin viimati lapsena, ausaltöeldes väga ei kipu. Mul on oma pere ja oma lapsed, lähedaste sugulastega loomulikult suhtlen tihedalt. Küll aga ei paku mittemingisugust huvi kokku saada mingite väga kaugelt sugulastega, kellega tõenäoliselt rohkem elus kohtu või siis järgmine kord uuesti 10 aasta pärast ning ajada seda sama small talki ilmast või poliitikast.

Imelik! Mind küll väga huvitab minu sugupuu. Uurin ja ajan pidevalt jälgi genis. Kui keegi korraldaks mõnikord kokkutuleku, siis oleks põnev küll. See ju ometi ei tähenda, et ma pean igapäevaselt suhtlema jääma.

Jah, mind isiklikult väga huvitab see teema. Olen vaadanud ka saadet "Sinu uus sugulane". Mõnikord võid sugulaseks osutuda kellegagi, kes on juba ammu su tuttav.

Ma ei pea imelikuks inimesi, kes minuga sarnaselt ei mõtle. Aga puhtast huvist- mis selle teadmisega muidu peale hakkad, kui leiad ühe või teise kauge sugulase? Reaalselt kontakteerud nendega ja hakkad suhtlema, sest teil on kuskilt kaugelt samad esivanemad?

[Külaline]

/.../
Kuidas teil suguvõsas on? Eriti huvitaks nende arvamus, kes pole kunagi suguvõsa kokkutulekul käinud või on käinud kunagi ammu korra või paar. Või kes ei teagi täpselt kes nende kaugemad sugulased on.

Olen käinud paaril suguvõsa kokkutulekul ja väga meeldis. Minu meelest on ekslik eeldada, et vähesed on huvitatud või ei viitsi tulla. Meie suguvõsa kokkutulekutel on alati väga palju rahvast olnud ja alati oli lõbu laialt ja juttu jätkus.

Mina tutvusin mitme sugulasega, kelle olemasolust olin kuulnud, aga kohtunud polnud. Mitmega olen jäänud siiani tihedamalt suhtlema. On ju selge, et osade sugulastega on algusest peale suhtlus tihedam, teisi aga poleks kunagi näinudki, kui poleks olnud paari tulihingelist organisaatorit, kes kokkutuleku orgunnib ja rahva kokku toob. Seega mina olen küll väga tänulik nende ürituste eest.

Praegu teebki kurvaks see, et viimasest kokkutulekust on üksjagu aega möödas ja need suured orgunnijad on kas vanaks ja põduraks jäänud või üldse lahkunud. Nooremad aga ei võta vedu, millest on väga kahju. Mulle igatahes olid need kokkutulekud olulised. Iga kord sain oma suguvõsa ajaloo kohta uusi huvitavaid detaile teada ja see oli nii põnev. Minu meelest võiks oma juuri tunda.

[Külaline]

Siin mõni imestab, milleks suguvõsaga suhelda kokkutulekutel. Ega enamikul meie elus olevatest asjadest polegi mingit suurt eesmärki, lihtsalt huvitav on näha oma sugupuu teisi liikmeid. Samuti on vähemalt minul huvitav kuulata infot ühiste esivanemate kohta - üks teab ühte lugu, teine teab teist lugu ja kokku saab puslest suht tervikliku pildi. Oma vanaema mäletan mina ühtmoodi, kuid teised suguvõsa liikmed jälle teisiti. Kui sugulased külla tulevad, siis kuulan alati kikkiskõrvu nende mälestusi.

Kahju, et noored hakkavad unustama oma juuri, moes on globaalne värk. Samas ei tee vast paha samastuda vahel natuke ka oma suguvõsaga, mitte üksnes TikToki staaridega.

Mina ei ole kunagi käinud suguvõsa kokkutulekutel, sest neid pole mu teada korraldatud. Üks kord vist oli, 30 aastat tagasi, aga olin siis teismeline ja kokkutulek toimus kusagil maakohas ning mu emal polnud autot, nii jäigi minemata. Kui keegi võtaks vaevaks nüüd korraldada, siis läheksin ilmselt küll.

[Külaline]

/.../
Kuidas teil suguvõsas on? Eriti huvitaks nende arvamus, kes pole kunagi suguvõsa kokkutulekul käinud või on käinud kunagi ammu korra või paar. Või kes ei teagi täpselt kes nende kaugemad sugulased on.

Olen käinud paaril suguvõsa kokkutulekul ja väga meeldis. Minu meelest on ekslik eeldada, et vähesed on huvitatud või ei viitsi tulla. Meie suguvõsa kokkutulekutel on alati väga palju rahvast olnud ja alati oli lõbu laialt ja juttu jätkus.

Mina tutvusin mitme sugulasega, kelle olemasolust olin kuulnud, aga kohtunud polnud. Mitmega olen jäänud siiani tihedamalt suhtlema. On ju selge, et osade sugulastega on algusest peale suhtlus tihedam, teisi aga poleks kunagi näinudki, kui poleks olnud paari tulihingelist organisaatorit, kes kokkutuleku orgunnib ja rahva kokku toob. Seega mina olen küll väga tänulik nende ürituste eest.

Praegu teebki kurvaks see, et viimasest kokkutulekust on üksjagu aega möödas ja need suured orgunnijad on kas vanaks ja põduraks jäänud või üldse lahkunud. Nooremad aga ei võta vedu, millest on väga kahju. Mulle igatahes olid need kokkutulekud olulised. Iga kord sain oma suguvõsa ajaloo kohta uusi huvitavaid detaile teada ja see oli nii põnev. Minu meelest võiks oma juuri tunda.

Miks siis ise ei korralda, kui sulle need olulised olid?

[Külaline]

See sugulaste teema kas kõnetab või mitte. Mida rohkem uurida ja teada saada, seda rohkem kõnetab. Kõnetab ka siis, kui suguvõsas on ägedaid (intrigeerivaid, põnevaid, kriminaalseid, salapäraseid jne) lugusid või on need huvitavaks räägitud. Kahjuks on mul hääbuv suguvõsa - õitsva paljulapselise talu järglasi on mõned, needki omavahel tülis. Käisin ca 15 a eest kohtumas ühe teise sugupuu haruga - olid mulle võõrad inimesed, aga jällegi, vahva oli tuttavaks saada, vanu pilte uudistada stiilis kuule vaata, minu ema ja sinu ema näojooned on ikka päris sarnased… Igapäevaselt ei suhtle, sünnipäevadelgi mitte, aga tean, kuhu klanni kuulun ja kes olid mu esivanemad.

[Külaline]

Minul on absoluutselt ükskõik. Kindlasti on see nüüd juuri otsivate inimeste arvates väga imelik, a las ta siis olla.

[Külaline]

Eesti on nii väike rahvus, et natuke minna põlvkondi tagasi ja siis on kõik eestlased omavahel suguluses. Ei näe sugupuude uurimises erilist mõtet peale uute tutvuste otsimise. Sugulus on hea ettekääne, sest lambist ju ei hakka teise eestlasega sõbrunema. Paha lugu on siis, kui selgub, et leitud sugulased on pätid, kaabakad, retsid, asotsiaalid, psühhootilised jne Kõigi lähiringi kuningaid ja aadleid ei jagu

[Külaline]

meil toimus esimene kokkutulek umbes 30 aastat tagasi, ja kuigi teadsin mitmeid, olin üpris skeptiline. Kokkutulek oli silmiavav - nii palju meeldivaid inimesi! Sealt edasi on kokkutulekud ca 3-4 aasta tagant, kohal mitukümmend inimest, juba on toimunud põlvkonna vahetus. Võin kindlalt öelda, et ilma nende kokkutulekuteta ei tunneks ma oma generatsioonist eriti kedagi, ammugi nende lapsi.

Kindlasti tasuks korraldada, kui endal huvi on. Esimesel korral tulevad need, kes ise huvitatud, ja sealt see läheb. Kindlasti leiad uusi toredaid tuttavaid ja kuidagi see veri on ikka paksem kui vesi.
Meil on osavõtutasu ning korraldajad siis ostavad selle eest toidud-joogid. Esimesel korral võib ka nii teha, et igaüks võtab midagi kaasa lihtsalt. Tutvumisring (esimesel korral kindlasti!), vanad fotod jne.

[Külaline]

Olen 30ndates, suguvõsa kokkutulekutel käinud pool-kohustuslikus korras noorena. Nüüd viimasel paaril aastal on meeletu organiseerimine lahti läinud ja just suguvõsa vanematel isikutel- kokkutulekud, suured sünnipäevad, pulma-aastapäevad jne ning kohal peavad olema kõik. Mõned elavad teistes riikides, mõnda nägin viimati lapsena, ausaltöeldes väga ei kipu. Mul on oma pere ja oma lapsed, lähedaste sugulastega loomulikult suhtlen tihedalt. Küll aga ei paku mittemingisugust huvi kokku saada mingite väga kaugelt sugulastega, kellega tõenäoliselt rohkem elus kohtu või siis järgmine kord uuesti 10 aasta pärast ning ajada seda sama small talki ilmast või poliitikast.

Imelik! Mind küll väga huvitab minu sugupuu. Uurin ja ajan pidevalt jälgi genis. Kui keegi korraldaks mõnikord kokkutuleku, siis oleks põnev küll. See ju ometi ei tähenda, et ma pean igapäevaselt suhtlema jääma.

Jah, mind isiklikult väga huvitab see teema. Olen vaadanud ka saadet "Sinu uus sugulane". Mõnikord võid sugulaseks osutuda kellegagi, kes on juba ammu su tuttav.

Ma ei pea imelikuks inimesi, kes minuga sarnaselt ei mõtle. Aga puhtast huvist- mis selle teadmisega muidu peale hakkad, kui leiad ühe või teise kauge sugulase? Reaalselt kontakteerud nendega ja hakkad suhtlema, sest teil on kuskilt kaugelt samad esivanemad?

Kõik inimesed vist ei vihka oma suguseltsi nii nagu sina. Sorry, aga sinu kommentaari põhjal kangastub mul kohe see tüüp, kes jõulude ajal foorumisse vihast ja vastikusest nõretavaid postitusi kirjutab, kuidas ainuüks mõte jõulude ajal ämma-äia ja suguseltsiga kohtumine oksele ajab.

Minu arust on igati normaalne teada oma esivanemaid ja tunda suguseltsi. Nii minu vanaisa kui ka isa olid tugevad koduloolased ja sugupuu uurijad. Enne arvutiajastut oli meil paberile joonistatud suur puu. Väga huvitav on teada, kes ma olen ja kust ma tulen.

Mida see mulle annab? Eks inimeste eelistused on jah erinevad. Nagu siin keegi üsna tabavalt ütles – mõnda huvitab tik-toki ja suunamudijate jälgimine. Mõnda huvitab enda päritolu ja juured ning oma suguseltsi tegemised. Minu jaoks on see palju huvitavam ja kasulikum teadmine kui see, mida M parasjagu teeb

[Külaline]

Kahjuks on tänapäeval kõik väga laiali. Vanasti elasid lähisugulased lähiraadiuses. Nüüd, kus sugupuud on hea uurida, võib muidugi tõdeta, et väiksemates kohtades olidki kõik omavahel lähemalt ja kaugemalt sugulased. Ka abikaasad olid enamasti a la 5-6 põlve tagasi mõne ühise esivanemaga.

[Külaline]

Imelik! Mind küll väga huvitab minu sugupuu. Uurin ja ajan pidevalt jälgi genis. Kui keegi korraldaks mõnikord kokkutuleku, siis oleks põnev küll. See ju ometi ei tähenda, et ma pean igapäevaselt suhtlema jääma.

Jah, mind isiklikult väga huvitab see teema. Olen vaadanud ka saadet "Sinu uus sugulane". Mõnikord võid sugulaseks osutuda kellegagi, kes on juba ammu su tuttav.

Ma ei pea imelikuks inimesi, kes minuga sarnaselt ei mõtle. Aga puhtast huvist- mis selle teadmisega muidu peale hakkad, kui leiad ühe või teise kauge sugulase? Reaalselt kontakteerud nendega ja hakkad suhtlema, sest teil on kuskilt kaugelt samad esivanemad?

Kõik inimesed vist ei vihka oma suguseltsi nii nagu sina. Sorry, aga sinu kommentaari põhjal kangastub mul kohe see tüüp, kes jõulude ajal foorumisse vihast ja vastikusest nõretavaid postitusi kirjutab, kuidas ainuüks mõte jõulude ajal ämma-äia ja suguseltsiga kohtumine oksele ajab.

Minu arust on igati normaalne teada oma esivanemaid ja tunda suguseltsi. Nii minu vanaisa kui ka isa olid tugevad koduloolased ja sugupuu uurijad. Enne arvutiajastut oli meil paberile joonistatud suur puu. Väga huvitav on teada, kes ma olen ja kust ma tulen.

Mida see mulle annab? Eks inimeste eelistused on jah erinevad. Nagu siin keegi üsna tabavalt ütles – mõnda huvitab tik-toki ja suunamudijate jälgimine. Mõnda huvitab enda päritolu ja juured ning oma suguseltsi tegemised. Minu jaoks on see palju huvitavam ja kasulikum teadmine kui see, mida M parasjagu teeb

Täiesti arusaamatu liialdus tavalise küsimuse peale. Ei, ma ei hakka oksendama kui oma vanatädi lastega samasse seltskonda satun, jõulude ajal vihaseid postitusi ei genereeri ning tiktokist ei tea ammugi midagi. Oligi siiras huvi, et mis nende teadmistega peale hakatakse. Kui on huvitav teada, siis nii on ja sellest vastusest ju olekski piisanud. Miks peab hakkama lihtsalt nõmetsema ja kuidagi "ära panema" lihtsalt seetõttu, et keegi ei jaga sinuga sama entusiasmi sugupuu uurimisel, on küll ikka väga imelik. Tundud päris probleemne inimene ning naljakal kombel kirjeldad hoopis ju iseennast, kui viitad vihast ja vastikusest nõretavate postituste kirjutatele.

[Külaline]

Ma ei pea imelikuks inimesi, kes minuga sarnaselt ei mõtle. Aga puhtast huvist- mis selle teadmisega muidu peale hakkad, kui leiad ühe või teise kauge sugulase? Reaalselt kontakteerud nendega ja hakkad suhtlema, sest teil on kuskilt kaugelt samad esivanemad?

Kõik inimesed vist ei vihka oma suguseltsi nii nagu sina. Sorry, aga sinu kommentaari põhjal kangastub mul kohe see tüüp, kes jõulude ajal foorumisse vihast ja vastikusest nõretavaid postitusi kirjutab, kuidas ainuüks mõte jõulude ajal ämma-äia ja suguseltsiga kohtumine oksele ajab.

Minu arust on igati normaalne teada oma esivanemaid ja tunda suguseltsi. Nii minu vanaisa kui ka isa olid tugevad koduloolased ja sugupuu uurijad. Enne arvutiajastut oli meil paberile joonistatud suur puu. Väga huvitav on teada, kes ma olen ja kust ma tulen.

Mida see mulle annab? Eks inimeste eelistused on jah erinevad. Nagu siin keegi üsna tabavalt ütles – mõnda huvitab tik-toki ja suunamudijate jälgimine. Mõnda huvitab enda päritolu ja juured ning oma suguseltsi tegemised. Minu jaoks on see palju huvitavam ja kasulikum teadmine kui see, mida M parasjagu teeb

Täiesti arusaamatu liialdus tavalise küsimuse peale. Ei, ma ei hakka oksendama kui oma vanatädi lastega samasse seltskonda satun, jõulude ajal vihaseid postitusi ei genereeri ning tiktokist ei tea ammugi midagi. Oligi siiras huvi, et mis nende teadmistega peale hakatakse. Kui on huvitav teada, siis nii on ja sellest vastusest ju olekski piisanud. Miks peab hakkama lihtsalt nõmetsema ja kuidagi "ära panema" lihtsalt seetõttu, et keegi ei jaga sinuga sama entusiasmi sugupuu uurimisel, on küll ikka väga imelik. Tundud päris probleemne inimene ning naljakal kombel kirjeldad hoopis ju iseennast, kui viitad vihast ja vastikusest nõretavate postituste kirjutatele.

Mida selle teadmisega peale hakata? Oma juuri ja päritolu võiks ju ometi teada. Iga intelligentne inimene huvitub sellest.

Eks sa võid ju muidugi öelda, et sinu küsimus oli ajendatud siirast ja heatahtlikust uudishimust, aga kommentaari alltekst on siiski läbinähtav.

[Külaline]

Kõik inimesed vist ei vihka oma suguseltsi nii nagu sina. Sorry, aga sinu kommentaari põhjal kangastub mul kohe see tüüp, kes jõulude ajal foorumisse vihast ja vastikusest nõretavaid postitusi kirjutab, kuidas ainuüks mõte jõulude ajal ämma-äia ja suguseltsiga kohtumine oksele ajab.

Minu arust on igati normaalne teada oma esivanemaid ja tunda suguseltsi. Nii minu vanaisa kui ka isa olid tugevad koduloolased ja sugupuu uurijad. Enne arvutiajastut oli meil paberile joonistatud suur puu. Väga huvitav on teada, kes ma olen ja kust ma tulen.

Mida see mulle annab? Eks inimeste eelistused on jah erinevad. Nagu siin keegi üsna tabavalt ütles – mõnda huvitab tik-toki ja suunamudijate jälgimine. Mõnda huvitab enda päritolu ja juured ning oma suguseltsi tegemised. Minu jaoks on see palju huvitavam ja kasulikum teadmine kui see, mida M parasjagu teeb

Täiesti arusaamatu liialdus tavalise küsimuse peale. Ei, ma ei hakka oksendama kui oma vanatädi lastega samasse seltskonda satun, jõulude ajal vihaseid postitusi ei genereeri ning tiktokist ei tea ammugi midagi. Oligi siiras huvi, et mis nende teadmistega peale hakatakse. Kui on huvitav teada, siis nii on ja sellest vastusest ju olekski piisanud. Miks peab hakkama lihtsalt nõmetsema ja kuidagi "ära panema" lihtsalt seetõttu, et keegi ei jaga sinuga sama entusiasmi sugupuu uurimisel, on küll ikka väga imelik. Tundud päris probleemne inimene ning naljakal kombel kirjeldad hoopis ju iseennast, kui viitad vihast ja vastikusest nõretavate postituste kirjutatele.

Mida selle teadmisega peale hakata? Oma juuri ja päritolu võiks ju ometi teada. Iga intelligentne inimene huvitub sellest.

Eks sa võid ju muidugi öelda, et sinu küsimus oli ajendatud siirast ja heatahtlikust uudishimust, aga kommentaari alltekst on siiski läbinähtav.

Ma küsisin täiesti tavalise küsimuse. See, et sa mingeid "alltekste" endale juurde leiutad, räägib sinu kohta rohkem, kui minu.

[Külaline]

Ma olen tähele pannud, et neid sugulaste kokkuajamisi korraldavad tihti need, kellel mingil põhjusel ei ole väga kellegagi suhelda- kas siis vanusest, isikuomadustest vm-st tulenevalt. No et kui sugulane, siis justkui peab suhtlema, olenemata sellest, kas inimene tegelikult on meeldiv või mitte. Ma tean väga hästi kes mu sugulased on aga osadega neist ma lihtsalt ei soovi suhelda, ei ole minu jaoks veri pakem kui vesi. Nendega, kellega suhelda soovin, suhtlen nagunii, olenemata kokkutulekutest vm üritustest.

[Külaline]

Mind hakkas see teema täitsa huvitama. Ma olen seni arvanud, et mul on üsna väike suguvõsa. Sest meil poönud kunagi kombeks kellegagi kunagi suhelda, kui vaid lähiringis.

Kes sellega tegelenud on, küsimus neile, kuidas oma sugupuu uurimist alustada?
Ma ähmaselt mingeid isapoolseid vanaonude kaudu tean ja paar aastat tagasi, kui ema suri, siis tuli pärimisel välja ka suur haru ema bioloogilise isa kaudu. Ja minu üllatuseks oli seal ka üks tuttav nimi lihtsalt kaudsest sõpruskonnast.

Millest alustada? Mida vanemas saan, seda rohkem huvitama hakkab.

[Külaline]

Mind hakkas see teema täitsa huvitama. Ma olen seni arvanud, et mul on üsna väike suguvõsa. Sest meil poönud kunagi kombeks kellegagi kunagi suhelda, kui vaid lähiringis.

Kes sellega tegelenud on, küsimus neile, kuidas oma sugupuu uurimist alustada?
Ma ähmaselt mingeid isapoolseid vanaonude kaudu tean ja paar aastat tagasi, kui ema suri, siis tuli pärimisel välja ka suur haru ema bioloogilise isa kaudu. Ja minu üllatuseks oli seal ka üks tuttav nimi lihtsalt kaudsest sõpruskonnast.

Millest alustada? Mida vanemas saan, seda rohkem huvitama hakkab.

On selliseid sugupuude uurimise koolitusi ja ka raamatuid, kust saab näpunäiteid. Teine võimalus on palgata selleks palgaline sugupuude uurija, kes teeb selle mahuka töö sinu eest ise ära.

[Külaline]

Ma olen tähele pannud, et neid sugulaste kokkuajamisi korraldavad tihti need, kellel mingil põhjusel ei ole väga kellegagi suhelda- kas siis vanusest, isikuomadustest vm-st tulenevalt. No et kui sugulane, siis justkui peab suhtlema, olenemata sellest, kas inimene tegelikult on meeldiv või mitte. Ma tean väga hästi kes mu sugulased on aga osadega neist ma lihtsalt ei soovi suhelda, ei ole minu jaoks veri pakem kui vesi. Nendega, kellega suhelda soovin, suhtlen nagunii, olenemata kokkutulekutest vm üritustest.

Ma olen teemaalgataja ja ei ole sinuga just väga nõus selles määratluses. Mu vanaisal kes kunagi kokkutulekuid korraldas oli väga lai suhtlusring, kordades laiem kui minul. Mul endal on ka piisavalöt inimesi kellega suhelda, pigem tunnen et ei suhtle nii tihti kui võiks oma sõpradega.
Mul on pigem see kaduvuse tunne, et vanavanemad suhtlesid pidevalt, vanemad osadega, mina ise noorena veel vähematega ja minu lapsed teavadki vaid nimepidi kui sedagi.
Ilmselgelt on ka minu vanavanete onude ja tädide lapsi rohkem kui sada nagu viimasel kokkutulekul oli, aga osasid ei huvita ja osadega pole kontakte. Tulid need keda huvitas ja kes suhelda soovisid.