Küsimus kahelapselistele - mida andis teile juurde teine laps?

[Külaline]

Ilmselt paljud viljakas eas vanemad mõtlevad praeguses ebakindlas majanduse ja ühiskondlikus olukorras, kas saada teine (või kolmas) laps juurde või mitte. Lisaks pole enam tavaline, et vanematel on olemas tugivõrk. Vanavanemad käivad kas tööl või on oma hobidega hõivatud ning vanemad on tihti omapead.
Mis olid teie jaoks põhilised motivaatorid saada teine laps juurde ja kas/mida on see teile juurde andnud, et teil on 2 last, mitte 1?
Huvitavad eriti just nende vanemate seisukohad, kel puudub tugivõrk.

[Külaline]

Teine laps andis palju juurde. Lapsed saavad omavahel kodus mängida, üksiku lapse elu oleks igavam. Mul on ka vend olemas.

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

[Külaline]

Mul on kaks last. 10 aastase vahega. Viimane oligi tegelikult mitte otseselt planeeritud aga samas olin ma alati kahte ideaalses maailmas soovinud. Oli ka nö viimane aeg. Kas nüüd lähiaastatel või mitte kunagi ja jääbki üks laps vaid. Kuigi jah vanuse poolest ma viimase saades olin 35 alles.
Mul on endal ka õde ja hea on, kui on õde või vend. Samuti usun, et üksiklapsed on väheke liiga egoistlikud.

Mida teine laps annab? No ikka tingimusteta lisaarmastust.

[Külaline]

Ilmselt paljud viljakas eas vanemad mõtlevad praeguses ebakindlas majanduse ja ühiskondlikus olukorras, kas saada teine (või kolmas) laps juurde või mitte. Lisaks pole enam tavaline, et vanematel on olemas tugivõrk. Vanavanemad käivad kas tööl või on oma hobidega hõivatud ning vanemad on tihti omapead.
Mis olid teie jaoks põhilised motivaatorid saada teine laps juurde ja kas/mida on see teile juurde andnud, et teil on 2 last, mitte 1?
Huvitavad eriti just nende vanemate seisukohad, kel puudub tugivõrk.

Mul on kaks väikese vahega last. Majanduslik olukord on inimestel alati olnud ebakindel, samuti sünnivad lapsed ka sõdade keerises. Jah, muidugi võiks rahvas rohkem tajuda, et riik oma inimestest kasvõi kübetki hoolib, sest see annab turvatunde. Aga kui ta ei hooli, mis siis ikka. Hangime lapsed omateada ikkagi endale ju.

Kaks last on mõnusam kui üks, sest saavad omavahel koos mängida-tegutseda. Väikese vahega lastega on väga raske tõesti, ent samas olid nad terve lapsepõlve otsekui kaksikud, neil oli koos lõbus ja said omavahel hästi läbi. Eks vahel nääklemisi ikka tekkis, aga üldjoontes nad ikka väga hoidsid teineteist.

Ning morbiidsemate teemade osas nõustun kommenteerijaga, kes ei soovitanud mune ühes korvis hoida. Kui ühe lapsega midagi juhtub, siis teine vast ikka jääb alles. Või kui üks laps läheb n-ö raisku, siis teisest kasvab vast siiski korralik inimene.
Ning kui vanemad kord on eakad ja vajavad abi, siis on lastel kergem abistamist jagada. Üks läheb nt teisipäeval vanemaid vaatama, teine neljapäeval jne.

Mis puutub tugivõrgustikku, siis selle puudumine on kahjuks tõsine mure. Meil ka see sisuliselt puudus, ehkki meie vanemad olid pealtnäha täiesti olemas. Aga nad lihtsalt ei tahtnud lastega tegeleda ega neid passida. Vaid nemad ootasid hoopis ise, et neile külla tuldaks ja nende meelt lahutataks, ehk siis - pigem konkureerisid lastega. Kui külla läksime, siis oli kogu aeg suu mossis, et miks me laste sabas jookseme ja nendega tegeleme. Samas midagi pole teha - ei saa ju ometi kaheaastast mitmeks tunniks järelevalveta jätta.

[Külaline]

Minu jaoks mõned poolt- ja vastuargumendid:

Esimese lapsega oli kohati päris raske, eriti, kui olid pikemad magamatuse perioodid. Tekkisid une- ja ärevushäired pikaajalisest unedefitsiidist. Unistasin, et saaks kas või paariks tunniks kellelegi beebi jätta. Hiljem olid suht närvesöövad need jonnituurid ja see, et polnud võimalik paarisuhtesse eriti panustada. Miinuseks ka see, et uskumatult palju on teiste naiste/sõbrannade/emade poolt negatiivset hinnangulisust, kuidas oma last kasvatad.

Samas mingi hetk kõik möödub - laps kasvab, läheb lasteaeda, tekib jälle nö oma aeg ja võimalus paarisuhtega tegeleda. Hinnangute osas tekib lõpuks paks nahk ja tõdemus, et ka need targutavad "musteremad" vahel eksivad.
Lastel huvitavam koos kasvada ja mängida, peredünaamika heas mõttes muutub. Teoreetiliselt võimalus kasutada vahel lapsehoidjat (kallis teenus, aga kui tõesti vaja, siis ilmselt leiaks). Ja lõpuks on sul 1 lapse asemel 2 last, keda tingimusteta armastada.

[Külaline]

Esimese lapsega ollakse tavaliselt hullunud kanaema, teise sünniga saabub arusaam, et lapsed kasvavad tegelikult ka mõnusa vabadusega. Pinge läheb maha ja lastel ka koos lõbusam.

[Külaline]

Mina pole kanaema kunagi olnud, aga teise lapse saamine oli põhimõtteline küsimus, et oleks õde või vend ja ei kasvaks üksiklapsena. Mees seda on ja kahjuks annab see egoism ja harjumatus teistega arvestada ning loomulikult asju jagada ikka väga tunda.

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Kaks last on miinimum. See üks laps võib tõesti mingil põhjusel ära surra või jääb lastetuks, st sul pole ühtegi lapselast. Tammsaarel näiteks üks laps suri ja teine jäi lastetuks. Nii et hoopis kolm on kõige parem

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Kaks last on miinimum. See üks laps võib tõesti mingil põhjusel ära surra või jääb lastetuks, st sul pole ühtegi lapselast. Tammsaarel näiteks üks laps suri ja teine jäi lastetuks. Nii et hoopis kolm on kõige parem

Tammsaare mõlemad lapsed surid, mis inimeste puhul on normaalne asjade käik. Üks 52 ja teine 83 aastaselt.

[Külaline]

Mina pole kanaema kunagi olnud, aga teise lapse saamine oli põhimõtteline küsimus, et oleks õde või vend ja ei kasvaks üksiklapsena. Mees seda on ja kahjuks annab see egoism ja harjumatus teistega arvestada ning loomulikult asju jagada ikka väga tunda.

Ma tahaks natuke kaitsta üksiklapsi. Olen ka seda juttu kuulnud, et üksiklapsed olevat egoistid. Samas enda elus nähtu seda ei kinnita, pigem vastupidi. Minu abikaasa on ka üksiklaps ja teist nii empaatilist ja alati ainult teistele mõtlevat inimest pole ma elus seni veel kohanud.

Oma tutvuskonna suurim egoist pärineb muide viielapselisest perest. Ta on tõesti selline, kel alati küüned enda poole. Kui läheme nt koos kuskile matkama ja peatume talumajas, siis tuleb hakata seal tegutsema - ahju kütma, toite valmistama jne. Tema alati vaatab, kuidas saaks ülesanded teiste kaela delegeerida ja ise on seal niisama ilus ja hea jutuga. Kui neil kodus külas käime, siis peame alati kuulama tema pikki vaidlusi ja manipulatsioone oma naisega, et kes nüüd läheb kohvi keetma ja miks tema ikka ei saa lillegi liigutada. Ta on ülihea manipulaator ja oskab jätta endast mulje, et just tema on see ainuke, kes siin midagi üldse teeb - aga teod räägivad muud.

Oleme tuttavatega seda fenomeni arutanud ja temalt endalt küsinud. Ta tunnistab ise ka, et kasvamine paljulapselises peres oli üks suur olelusvõitlus, kus läbi lõid need, kes oskasid delegeerida majapidamiskohustusi õe-venna kaela ja manipuleerida neid majapidamistöid enda eest ära tegema; aga vanematele tuli osata jätta endast mulje kui ainukesest, kes kõike teeb ja alati aitab. Ja kui vanemad avastasid mingi laste poolt tehtud koeruse, nt palliga katki löödud peegli, siis tuli usinalt sihtida näpuga õe või venna peale ja kõik tema kraesse ajada.

Seevastu üksik laps teab, et kõik kodus juhtunud koerused (lõhutud peegel, katkihüpatud voodi jms) on ilmselgelt just tema tehtud ja kellegi teise kaela ajada neid ei saa. Lisaks, kui kodutööde hulka kuulub küttepuude tuppatoomine, siis see üksiklaps teab, et see on tema kohustus ja keegi teine seda tema eest ära tegema ei hakka. Sellised asjad kasvatavad üksikus lapses vastutus- ja kohusetunnet. Sa oled üksi, pead ise vastutama, ei saa vastutust kellegi teise kaela veeretada ega kedagi teist süüdistada.

Seega ma väidan, et paljulapseliste perede laste väidetav suurem empaatiavõime ja teistega arvestamine on suurelt osalt müüt. Küll on neil üksiklastega võrreldes kindlasti parem suhtlemisoskus ja ka manipuleerimisoskus. Üksiklapsed on tihti kohuse- ja vastutustundlikumad, kuna pole kedagi teist, kelle kaela kõike ajada. Ja lõppeks oleneb suurem osa inimese enda iseloomust - egoist jääb alati egoistiks, ükskõik kus keskkonnas ta kasvab.

[Külaline]

Mina pole kanaema kunagi olnud, aga teise lapse saamine oli põhimõtteline küsimus, et oleks õde või vend ja ei kasvaks üksiklapsena. Mees seda on ja kahjuks annab see egoism ja harjumatus teistega arvestada ning loomulikult asju jagada ikka väga tunda.

Ma tahaks natuke kaitsta üksiklapsi. Olen ka seda juttu kuulnud, et üksiklapsed olevat egoistid. Samas enda elus nähtu seda ei kinnita, pigem vastupidi. Minu abikaasa on ka üksiklaps ja teist nii empaatilist ja alati ainult teistele mõtlevat inimest pole ma elus seni veel kohanud.

Oma tutvuskonna suurim egoist pärineb muide viielapselisest perest. Ta on tõesti selline, kel alati küüned enda poole. Kui läheme nt koos kuskile matkama ja peatume talumajas, siis tuleb hakata seal tegutsema - ahju kütma, toite valmistama jne. Tema alati vaatab, kuidas saaks ülesanded teiste kaela delegeerida ja ise on seal niisama ilus ja hea jutuga. Kui neil kodus külas käime, siis peame alati kuulama tema pikki vaidlusi ja manipulatsioone oma naisega, et kes nüüd läheb kohvi keetma ja miks tema ikka ei saa lillegi liigutada. Ta on ülihea manipulaator ja oskab jätta endast mulje, et just tema on see ainuke, kes siin midagi üldse teeb - aga teod räägivad muud.

Oleme tuttavatega seda fenomeni arutanud ja temalt endalt küsinud. Ta tunnistab ise ka, et kasvamine paljulapselises peres oli üks suur olelusvõitlus, kus läbi lõid need, kes oskasid delegeerida majapidamiskohustusi õe-venna kaela ja manipuleerida neid majapidamistöid enda eest ära tegema; aga vanematele tuli osata jätta endast mulje kui ainukesest, kes kõike teeb ja alati aitab. Ja kui vanemad avastasid mingi laste poolt tehtud koeruse, nt palliga katki löödud peegli, siis tuli usinalt sihtida näpuga õe või venna peale ja kõik tema kraesse ajada.

Seevastu üksik laps teab, et kõik kodus juhtunud koerused (lõhutud peegel, katkihüpatud voodi jms) on ilmselgelt just tema tehtud ja kellegi teise kaela ajada neid ei saa. Lisaks, kui kodutööde hulka kuulub küttepuude tuppatoomine, siis see üksiklaps teab, et see on tema kohustus ja keegi teine seda tema eest ära tegema ei hakka. Sellised asjad kasvatavad üksikus lapses vastutus- ja kohusetunnet. Sa oled üksi, pead ise vastutama, ei saa vastutust kellegi teise kaela veeretada ega kedagi teist süüdistada.

Seega ma väidan, et paljulapseliste perede laste väidetav suurem empaatiavõime ja teistega arvestamine on suurelt osalt müüt. Küll on neil üksiklastega võrreldes kindlasti parem suhtlemisoskus ja ka manipuleerimisoskus. Üksiklapsed on tihti kohuse- ja vastutustundlikumad, kuna pole kedagi teist, kelle kaela kõike ajada. Ja lõppeks oleneb suurem osa inimese enda iseloomust - egoist jääb alati egoistiks, ükskõik kus keskkonnas ta kasvab.

Ka mina olen täheldanud, et üksikud lapsed on palju empaatilisemad ja meeldivamad inimesed. Tihti ka seltskondlikumad. Üksikutel lastel on palju rohkem sõpru, kui neil, kes on pidanud suure osa oma lapsepõlvest pidanud leppima vaid õe-venna seltskonnaga. Üksikud lapsed oskavad paremini sõpru leida ja oskavad teistega paremini arvestada, sest vastasel korral nad ei leia seltsilist. Suure pere laps tihti aga ei pea oma õe-vennaga arvestama, maksab jõud või pesamunade kapriis või muud põhjused, mil pole mingit seost oskusega teineteisega arvestada. Lihtsalt üks paneb end olelusvõitluses maksma.

[Külaline]

Minu jaoks lisas teise lapse sünd vanemlusele ja perele mingi täiesti uue lisamõõtme. Kui enne olid vanema-lapse suhe ja abikaasadevaheline suhe, siis nüüd lisandus siia mingi täiesti eriline lastevaheline suhe. Justkui nende oma salamaailm, mida ma kõrvalt näen, aga milles otseselt ise osaline ei ole. Ja seda on väga äge tajuda.
Jah, muidugi on selles lastevahelises suhtes ka tõrvatilku vaidlemiste ja ehk mõnes peres ka kaklemiste näol. Aga valdavalt näen üksteisega arvestama õppimist.
Mul on väga erinevad lapsed nii iseloomude, harjumuste, tugevuste-nõrkuste osas; samuti erinevast soost ja üks lastest erivajadusega. See, kuidas nad mõlemad on teineteiselt kasvades tugevusi ammutanud ja seeläbi teineteist arendanud, on absoluutselt vaimustav.
Minu lapsed ei ole kunagi otseselt koos mänginud ning sellest mulle hõlpu ei olnud. Nüüd, teismelistena, on aga nende omavaheline koostöö äge - kuidas nad teineteist täiendavad ja koos toimetavad.
Ma väga loodan, et selline teineteise toetus säilib neil ka täiskasvanutena.

[Külaline]

Mina pole kanaema kunagi olnud, aga teise lapse saamine oli põhimõtteline küsimus, et oleks õde või vend ja ei kasvaks üksiklapsena. Mees seda on ja kahjuks annab see egoism ja harjumatus teistega arvestada ning loomulikult asju jagada ikka väga tunda.

Ma tahaks natuke kaitsta üksiklapsi. Olen ka seda juttu kuulnud, et üksiklapsed olevat egoistid. Samas enda elus nähtu seda ei kinnita, pigem vastupidi. Minu abikaasa on ka üksiklaps ja teist nii empaatilist ja alati ainult teistele mõtlevat inimest pole ma elus seni veel kohanud.

Oma tutvuskonna suurim egoist pärineb muide viielapselisest perest. Ta on tõesti selline, kel alati küüned enda poole. Kui läheme nt koos kuskile matkama ja peatume talumajas, siis tuleb hakata seal tegutsema - ahju kütma, toite valmistama jne. Tema alati vaatab, kuidas saaks ülesanded teiste kaela delegeerida ja ise on seal niisama ilus ja hea jutuga. Kui neil kodus külas käime, siis peame alati kuulama tema pikki vaidlusi ja manipulatsioone oma naisega, et kes nüüd läheb kohvi keetma ja miks tema ikka ei saa lillegi liigutada. Ta on ülihea manipulaator ja oskab jätta endast mulje, et just tema on see ainuke, kes siin midagi üldse teeb - aga teod räägivad muud.

Oleme tuttavatega seda fenomeni arutanud ja temalt endalt küsinud. Ta tunnistab ise ka, et kasvamine paljulapselises peres oli üks suur olelusvõitlus, kus läbi lõid need, kes oskasid delegeerida majapidamiskohustusi õe-venna kaela ja manipuleerida neid majapidamistöid enda eest ära tegema; aga vanematele tuli osata jätta endast mulje kui ainukesest, kes kõike teeb ja alati aitab. Ja kui vanemad avastasid mingi laste poolt tehtud koeruse, nt palliga katki löödud peegli, siis tuli usinalt sihtida näpuga õe või venna peale ja kõik tema kraesse ajada.

Seevastu üksik laps teab, et kõik kodus juhtunud koerused (lõhutud peegel, katkihüpatud voodi jms) on ilmselgelt just tema tehtud ja kellegi teise kaela ajada neid ei saa. Lisaks, kui kodutööde hulka kuulub küttepuude tuppatoomine, siis see üksiklaps teab, et see on tema kohustus ja keegi teine seda tema eest ära tegema ei hakka. Sellised asjad kasvatavad üksikus lapses vastutus- ja kohusetunnet. Sa oled üksi, pead ise vastutama, ei saa vastutust kellegi teise kaela veeretada ega kedagi teist süüdistada.

Seega ma väidan, et paljulapseliste perede laste väidetav suurem empaatiavõime ja teistega arvestamine on suurelt osalt müüt. Küll on neil üksiklastega võrreldes kindlasti parem suhtlemisoskus ja ka manipuleerimisoskus. Üksiklapsed on tihti kohuse- ja vastutustundlikumad, kuna pole kedagi teist, kelle kaela kõike ajada. Ja lõppeks oleneb suurem osa inimese enda iseloomust - egoist jääb alati egoistiks, ükskõik kus keskkonnas ta kasvab.

Ei ütleks, et kindlasti parem suhtlemisoskus. Oma õele-vennale saab käratada nii kuidas sülg suhu toob ja tou ära anda ning temaga peab edasi koos olema, aga üksiklaps nii oma sõpradega ei saa, vastasel korral saab sõprus lihtsalt õige pea läbi. Samuti vaesemate suure pere lapsed sageli kapselduvadki oma pereringi, istuvad kogu vaba aeg kodus õdede-vendadega, sest ema meelest polegi muud vaja, sest "neil on ju tore koos mängida. Samas üksiklapse vanem aitab aktiivselt kaasa, et ta laps leiaks sõpru väljaspool kodu.

[Külaline]

See "üksikust lapsest kasvab egoist" on muidugi müüt ja valearvamus. AGa teine laps annab juurde palju- seltsi nii lapsele kui teile (muidugi tööd ja vaeva ka), vanemad eas on lapsel keegi lähedane lisaks vanematele (ja kui vanemad surevad või kui holldada vaja vanu vanemaid, siis on see koorem kahe peale, mitte 1 lapsele üksinda kaks vanurit matta), lastelastel on lähedased sugulased hiljem tädi/onulapsed, kes on oma õe-venna järel ikkagi järgmise põlvkonna kõige lähemad sugulased- muidu on see sugupuu väga kidur lõpuks
Ei tea, me lihtsalt tahtsime kolme last, ei mõelnudki, mis neist "lisalastest" nüüd kasu võiks olla, ei oska sellisesse kategooriasse mõelda. Minul on ainult 1 vend, võiks rohkem olla. Mees on üksiklaps, ta oleks ka eluaeg kedagi veel tahtnud "aga minu käest ei küsitud".

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Kusjuures mul vana sugulane, kel neli last ja üks neist suri noorelt õnnetuse tõttu. Tema ütleski, et vaata, kui mul oleks ainult see üks laps olnud, mis must siis oleks jäänud? Ikka tehke rohkem lapsi! Nüüd on ikkagi pere ja lapsed-lapselapsed olemas, muidu oleks päris üksi.

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Kusjuures mul vana sugulane, kel neli last ja üks neist suri noorelt õnnetuse tõttu. Tema ütleski, et vaata, kui mul oleks ainult see üks laps olnud, mis must siis oleks jäänud? Ikka tehke rohkem lapsi! Nüüd on ikkagi pere ja lapsed-lapselapsed olemas, muidu oleks päris üksi.

Päris kurb jah. Lugesin just lugu, kus suri 17-aastane, ainus laps, ja ema on 53 a. Päris masendav on vist olla 50-aastane ja teada, et sul pole pole ei täna ega homme ühtegi last ega lapselast.

https://www.dailymail.co.uk/news/articl ... death.html

[Külaline]

Väga morbiidne, aga samas üsna hea põhjus mitu last saada - sureb ära see üks laps või juhtub mingi õnnetus. Kõiki mune ühtes korvis hoida on riskantne. Mina tean oma tutvusringkonnast mitut juhtumit, kus pere ainus laps on noorena traagiliselt hukkunud.

Kusjuures mul vana sugulane, kel neli last ja üks neist suri noorelt õnnetuse tõttu. Tema ütleski, et vaata, kui mul oleks ainult see üks laps olnud, mis must siis oleks jäänud? Ikka tehke rohkem lapsi! Nüüd on ikkagi pere ja lapsed-lapselapsed olemas, muidu oleks päris üksi.

Päris kurb jah. Lugesin just lugu, kus suri 17-aastane, ainus laps, ja ema on 53 a. Päris masendav on vist olla 50-aastane ja teada, et sul pole pole ei täna ega homme ühtegi last ega lapselast.

https://www.dailymail.co.uk/news/articl ... death.html

Päris kurb jah. Lugesin just lugu, kus suri 17-aastane, ainus laps, ja ema on 53 a. Päris masendav on vist olla 50-aastane ja teada, et sul pole pole ei täna ega homme ühtegi last ega lapselast.

Õige viide:
https://www.dailymail.co.uk/news/articl ... death.html

[Külaline]

Ilmselt paljud viljakas eas vanemad mõtlevad praeguses ebakindlas majanduse ja ühiskondlikus olukorras, kas saada teine (või kolmas) laps juurde või mitte. Lisaks pole enam tavaline, et vanematel on olemas tugivõrk. Vanavanemad käivad kas tööl või on oma hobidega hõivatud ning vanemad on tihti omapead.
Mis olid teie jaoks põhilised motivaatorid saada teine laps juurde ja kas/mida on see teile juurde andnud, et teil on 2 last, mitte 1?
Huvitavad eriti just nende vanemate seisukohad, kel puudub tugivõrk.

Mina olen alati soovinud kahte last ja sain nad 2,5 aastase vahega. Alustasime oma perega ühes ühikatoas. Mingile tugivõrgustikule ma otseselt ei mõelnud. Vanavanemad olid, aga mõlemad kaugel ja käisisd tööl. Ma ei oskagi nii vastata, et mis see juurde andis. Lapsed on toredada. Nagu õed vennad enamasti ikka vahel tülitsevad, aga samas kaitsevad ka teineteise tagalat.

[Külaline]

Eks see egoism või empaatia sõltub ka väga palju lapse iseloomust. Ma ei eile(Postitas Külaline » 18 Mär 2025 21:18, 10 aastase vahega lapsed) oma jutule ei viitsinud seda pikka lisa kirjutada.

Aga mul kooliajal oli parim sõbranna üksiklaps, meeletult egoistlik.
Ma ise vanema õega kasvanud. Vahe 3.5a. Õde on jällegi täiesti teisest puust kui mina. Ma arvan, et ma oleks ka üksiklapsena sama empaatiline. Õde pigem egoist.

Ühe pere lapsed võivad kõik väga erinevad olla. Ka paljulapseliste peredes. Ma usun, et pigem mängib rolli ka vanusevahe. Väikese vanusevahega on pigem kokkuhoidvamad.
Ja eks oma panuse annavad ka vanemad.

Mina ilmselt tahtsin teist last ka sellepärast, et tahtsin korra veel seda beebiiga kogeda. Egoistlik soov, ma tean. Teine on laps on 1.5a, ise olen 36 ja rohkem ma ei jaksa ega taha

Küll aga ei ole ma kunagi mõelnud, et vanaduses on siis rohkem lapsi hoolitsemas või üleval pidamas.