Kuidas korraldatud pere õhtusöök?

[Külaline]

Kuidas on teie peres korraldatud õhtusöök? Kas iga päev samal ajal, ja kui, siis mis kell? Kas kõik söövad koos? Kes toidu valmistab?

Mulle tundub, et olen omaenda elu elanud mõttetult keeruliseks sellega, et minu peas peab iga päev olema õhtusöök samal ajal laual, kõik söövad korraga ja mina muidugi teen igapäevaselt selle söögi valmis - ainult et see tähendab töölt momentaalselt kohe koju ruttamist, et õigeaegselt süüa saaks, sest söögitegemine võtab ju vähemalt tund aega... ja ma ei oska isegi seletada, miks see nii peaks olema. Peab.

Oleks värskendav saada teada, et teised inimesed saavad teistmoodi ka elada ja mitte midagi ei juhtu tegelikult.

[Külaline]

Meil samamoodi, õhtusöök pole just kellapealt, aga siis, kui pere õhtul koju jõuab. Teen mina, aga kui nt tööl kauem läheb, siis saab mees ka midagi ostetud või poolfabrikaatidest õhtusöögi valmis tehtud, seega nälga ilma minuta just ei jääda.
Et eluksajaks ei jääks sina ainutoitjaks ja kui mehest enam asja ei saa , siis õpeta ja kaasa lapsed maast-madalast toitu tegema! Väikelapsele (no algklassilapsele) õpetada noahoidu ja kartuli-õunakoorimist, hakkimist jnejne, hiljem muna praadida jne, toitu soojendada jnejne. Ja isegi pirtsakale lapsele on toit maitsvam, kui ta selle tegemisel ise kaasa on löönud!

[Külaline]

Teen söögi valmis ja igaüks sööb kui tal on isu või aega on või kus tahab. Üritasin küll et kõik koos laua taga ühel ajal, aga loobusin sellest, sest kõigile näis see sund. Üks tahtis õppida ära, teisel polnud kõht veel tühi, kolmas tahtis süüa oma toas ja arvutit vaadata jne

[Külaline]

Mulle väga meeldib pere ühine õhtusöök, see, et laual on kodune toit ja pere kõik koos söömas. Viimasel ajal küll enamasti ainult mina ja mees, aga ka varasemalt, kui lapsed kodus elasid meil see nii toimis.

Kuna mulle meeldib süüa teha ja lauda katta, siis enamasti on see minu peal, aga vahet teeb ka mees. On teatud toidud, mida mina nii hästi ei oska ja vastupidi. Meie õhtusöögid on enamasti samal kellaajal, seega kõik teavad, et umbes sel ajal me hakkame sööma. Meie oleme nii harjunud ja meile see sobib.

[Külaline]

Kuidas küll selgeks teha teismelisele, et kui ema on söögi valmis teinud tule tulla sööma koos perega?

[Tigger]

Kuidas küll selgeks teha teismelisele, et kui ema on söögi valmis teinud tule tulla sööma koos perega?

Teismeline ei ole kogu aeg teismeline olnud. Kui ikka lapsest saati on peres reegel olnud, et vähemalt austusest toidutegija vastu tuleb perega koos lauda istuda, saab ka teismeline sellest aru.
Lihtsalt on olemas selline asi nagu viisakus.

[Külaline]

Mulle see idee, et terve pere koos sööb, on alati meeldinud ja igatsenud seda. Sest mul omal lapsepõlves seda polnud. Ema käis vahetustega tööl. Tegi küll söögi valmis ja igaüks siis sõi millal tahtis. Hommikuse vahetuse ajal tegi peale tööd aga ise läks juba varalult magama ja õhtuse puhul meie koolist tulles oli tema juba tööke läinud ja tuli alles öösel. Isa käis kodus nagu kuuvarjutus.
Meil polnud lapsepõlves isegi korraliku söögilauda, kus kõik igapäevaselt koos istuda saaks. Küll aga jõulud ja aastavahetus, sünnipäevad olid sellised, kus kõik korraga sõime. Siis toodi see vana hea klappidega söögilaud välja kusagilt nurga tagant.

Ja nii kurb kui see ka on, siis ei ole mina ka suutnud oma pereelus seda kommet sisse juurutada.
Ka täpselt samamoodi vaid jõulud, sünnipäevad ja uusaasta istume kõik koos laua taga.
Muidu sööb igaüks siis kui isu on ja aega on.
Väga raske on ennast ümber harjutada.
Väiksema lapsega ma ikka lõunat koos söön. Suurem on siis koolis ja minu jaoks on see alles hommikusöök.
Väiksemana ikka sõime ka koos lapsega(isaga mitte, sest tema tööajad olid nii erinevad) aga nüüd on ta teismeline ja hea meelega sööb oma toas või kägaras diivanil .



Minu, kui toidutegija puhul, on määravaks ka see, et ma tegemise ajal ikka maitsen ja maitsen toitu tegemise ajal ja kui see valmis on, siis on mul juba kõht täis

[Külaline]

Kuidas küll selgeks teha teismelisele, et kui ema on söögi valmis teinud tule tulla sööma koos perega?

Teismeline ei ole kogu aeg teismeline olnud. Kui ikka lapsest saati on peres reegel olnud, et vähemalt austusest toidutegija vastu tuleb perega koos lauda istuda, saab ka teismeline sellest aru.
Lihtsalt on olemas selline asi nagu viisakus.

Ei pruugi alati nii olla. Teismeeas toimub paljude ideede jm asjade ümbervaatamine, enne korralikust ja tublist lapsest võib saada mässumeelne rebell, ja ka vastupidi - lapsena metsik ja sõnakuulmatu laps võib teismelisena muutuda äkitselt vägagi rahumeelseks ja mõnusaks kaaslaseks (viimane näide siis minu oma lapsest). Või kui lapsele on üks lahutatud vanem sisendanud, et teine vanem on paha ja laps on seda ka uskunud, siis teismeline võib äkitselt teha oma meelsuses täieliku kannapöörde ja leida, et asjad on hoopiski vastupidi.

Niisamuti on ka söömisega. Mina ise olen eluaeg olnud suur toiduvalmistaja, iga päev on vähemalt kord päevas perel soe toit laual. Katan laua kenasti, kutsun pere sööma. Ometi kipuvad teismelised pirtsutama, eks rämpstoit maitseb ikka paremini, ja eriti oma toas arvutiekraani ees nosides. Selles suhtes on meil sõnasõdu peetud ja enamasti ikka tullakse koos perega sööma.

[Külaline]

Meie teema ka palju ise süüa ning armastame koos istuda. Aga argipäeviti tihtipeale ei saa, kuna pereliikmetel on erinevad kojutulekuajad. Töötan ise palju kodukontoris ja tavaliselt sööme praadi koos noorema lapsega, kui too pärastlõunal kl 15 paiku koolist koju jõuab. Vanem laps tuleb tunnike hiljem ja sööb ise. Kõige lõpuks jõuab koju pereisa ja sööb omakorda. Kui me kõik peaksime pereisa järele ootama, siis oleksime näljast nõrkemas. Võileivad pole ka lahendus, kuna kõht jääb ikkagi tühjaks ja pealegi pole võileibade söömine prae ootuses mingi lahendus.

Meil ei ole koos söömine tavaliselt see aeg, mil päevasündmustest räägitakse. Sest kõik on tavaliselt siis nii näljased, et kogu tähelepanu kulub toidule. Vestlemiseks on aeg pärast õhtusööki, mil pere koguneb diivanile, siis mängime ja ajame juttu.

Nädalavahetustel sööme koos ja pikemalt, ka on siis magustoit laual.

[Külaline]

Kuidas on teie peres korraldatud õhtusöök? Kas iga päev samal ajal, ja kui, siis mis kell? Kas kõik söövad koos? Kes toidu valmistab?

Mulle tundub, et olen omaenda elu elanud mõttetult keeruliseks sellega, et minu peas peab iga päev olema õhtusöök samal ajal laual, kõik söövad korraga ja mina muidugi teen igapäevaselt selle söögi valmis - ainult et see tähendab töölt momentaalselt kohe koju ruttamist, et õigeaegselt süüa saaks, sest söögitegemine võtab ju vähemalt tund aega... ja ma ei oska isegi seletada, miks see nii peaks olema. Peab.

Oleks värskendav saada teada, et teised inimesed saavad teistmoodi ka elada ja mitte midagi ei juhtu tegelikult.

Jah, töölt koju ruttamist, et süüa teha, pole minu elus olnud - sest mul on selline veider arusaam, et alles 17-18 ajal päeva põhisöök on niikuinii juba... hiljaks jäänud, süüa tahab inimene ju ometi varem? Kui mehega kahekesi elasime, siis püüdsime mõlemad tööpäeva jooksul sooja toidu süüa. Koju tulles ei hakanud kohe midagi vaaritama (puhkasime või tegime koduseid asju), kella 20 paiku sõime kerge (külma) õhtueine.

Nüüd enamasti töötan kodukontoris ja lapsed tulevad koolist (+ mõnel päeval on peale kooli olnud huviring) ja ütlevad, et kõht on tühi. Tööpäeva lõpuni nad küll ei viitsiks oodata. Ongi, et mina söön koos lastega varem ära, mees tuleb hiljem ja sööb siis või hiljem või vahel (olenevalt, millal ja kui palju ta on tööpäva jooksul söönud) ütleb, et kõht pole tühi ega söögi kohe.

Kusjuures, õhtusöögiks nimetame me hoopis õhtul kella 20 paiku söödavat kerget einet (võileivad, jogurt/kohupiim, lastel mõnikord teraviljakrõbinad), mis on päeva viimane söök.

[Külaline]

Meil on peres tööpäeviti õhtusöök kella 19 ja 20 vahel. Reeglina teeb naine süüa, vahel ka mina. Istume kõik lauda ja kes soovib, see räägib, mis päeval juhtus. Kui mõni tööpäev jõutakse eri aegadel koju, siis süüakse eri aegadel, aga enamasti on rohkem neid päevi, kui pere koos laua taga istub.

[Külaline]

Meil käisid kõik nii eri aegadel kodus, et pole kunagi üritanud juurutada õhtuti ühist söömaaega.
Üks laps saabus koju siis, kui teine oli just trenni läinud. Mees võis tulla (nii siiani) kell 4, 6 või 8 ning lahkuda uuesti suvalisel ajal. Töö selline.
Töötan kodus juba 20 aastat, lõunaks on suurem toit valmis, kõik soojendavad ise, kui kõht tühi.
Pole seda koos söömist kunagi ülitähtsaks pidanud. Pere on kogu aeg kogunenud muudel aegadel elutuppa, kui kõigil päevatöö tehtud ja mõnus olla. Siis istume/lebame ja räägime.

[Külaline]

Meie õhtusöök on kell kuus. Aga süüa teeme mehega kumbki endale ise, sest me sööme erinevaid asju. Tema minu toitumiskava järgi ei söö, väidab, et portsud on liiga suured, nii siis teeb endale ise, mida tahab. Enamuses sööme laua taga koos.

[Külaline]

Üks graafikuga töötav inimene, üks kontoritöötaja, üks laps üliõpilane teises linnas, teine laps üliõpilane teises riigis.
Õhtusöögi valmistab see, kes õhtul kodus on ja arvab, et teised tahaksid ka korralikku sööki saada (juhul kui need teised ka samal päeval olemas on). Enamasti võtab ennast kokku kontoritöötaja ja arvab etteised tahavad ka korralikku sööki. Vabal päeval katsub graafiku järgi töötav inimene ka mingi söögi valmis teha kui eelmisest päevast soojendatavat sööki alles pole piisavas koguses. Koju sattuvad lapsed teevad ka teinekord süüa, see teises liinas õppiv piirdub sageli ka vaid endale mingi söögi organiseerimsega. Teises riigis õppiv käib kodus harva ja temal on entusiasmi rohkem + veel eesti toit on nii hea, seega tema kokkab suhteliselt sagedamini, samas seda juhtub vaid paar korda aastas.
Kui kõik kohal on siis katsume ikka koos süüa.

[Külaline]

Mina valmistan toitu tavaliselt kaheks päevaks, nt suppi ja kapsahautist teen suure potiga, siis jätkub ka homseks ja muutub seistes isegi paremaks. Või valmistan osa komponente arvestusega, et saaks kasutada ka järgmisel päeval: nt keedan kartuleid meelega rohkem, et järgmisel päeval teha kartulivormi.

[Külaline]

Mina valmistan toitu tavaliselt kaheks päevaks, nt suppi ja kapsahautist teen suure potiga, siis jätkub ka homseks ja muutub seistes isegi paremaks. Või valmistan osa komponente arvestusega, et saaks kasutada ka järgmisel päeval: nt keedan kartuleid meelega rohkem, et järgmisel päeval teha kartulivormi.

Keedetud kartulitest kartulivormi? Okei, ma alati tooretest teinud.

[Külaline]

Mina valmistan toitu tavaliselt kaheks päevaks, nt suppi ja kapsahautist teen suure potiga, siis jätkub ka homseks ja muutub seistes isegi paremaks. Või valmistan osa komponente arvestusega, et saaks kasutada ka järgmisel päeval: nt keedan kartuleid meelega rohkem, et järgmisel päeval teha kartulivormi.

Keedetud kartulitest kartulivormi? Okei, ma alati tooretest teinud.

Keedetud kartulitest tuleb väga hea ahjuvorm.

[Külaline]

Mina valmistan toitu tavaliselt kaheks päevaks, nt suppi ja kapsahautist teen suure potiga, siis jätkub ka homseks ja muutub seistes isegi paremaks. Või valmistan osa komponente arvestusega, et saaks kasutada ka järgmisel päeval: nt keedan kartuleid meelega rohkem, et järgmisel päeval teha kartulivormi.

Keedetud kartulitest kartulivormi? Okei, ma alati tooretest teinud.

Keedetud kartulitest tuleb väga hea ahjuvorm.

Kindlasti mitte nii hea, kui tooretest.

[Külaline]

Keedetud kartulitest kartulivormi? Okei, ma alati tooretest teinud.

Keedetud kartulitest tuleb väga hea ahjuvorm.

Kindlasti mitte nii hea, kui tooretest.

Ma nõustun ka eelmisega, et keedetud kartulist saab ka väga head ahjuvormi.
Isiklikult minu ahjus tuleb toorest tehes väga kaua seda sussutada seal, et kartul tooreks ei jää. Jah, tean et kehva ahi on.

Keedukartulist praekartulit ka ei tee siis üldse?

[Külaline]

Keedetud kartulitest tuleb väga hea ahjuvorm.

Kindlasti mitte nii hea, kui tooretest.

Ma nõustun ka eelmisega, et keedetud kartulist saab ka väga head ahjuvormi.
Isiklikult minu ahjus tuleb toorest tehes väga kaua seda sussutada seal, et kartul tooreks ei jää. Jah, tean et kehva ahi on.

Keedukartulist praekartulit ka ei tee siis üldse?

Praekartulit küll, aga mitte kunagi vormi. Toores kartul tuleb õhukeselt viilutada.