Kuidas korraldatud pere õhtusöök?
-
Külaline
Meil pole midagi korraldatud. Süüakse nii kuidas keegi tahab, igaüks oma toas ja millal tahab.
Kas peab olema ülikonnas ja lipsuga?
Jabur teema!
Jabur teema!
-
Külaline
Miks sa utreerid?
Miks Te arvate, et ma liialdan (kui keegi ei tea võõrsõna utreerima tähendust)?
Miks peaks arutlema teemal, kas hommiku, lõuna, õhutsöögiks (öiseks snäkiks) peaks midagi olema tegema jne ...?
-
Külaline
Palun detailset nimekirja (koos selgitustega), millest siia foorumisse tohib teemat teha.
Muidu inimesed tavaelus arutlevad küll selle üle, mida keegi söögiks teeb, kuidas pereelu korraldus käib jms, aga foorumis miskipärast ei tohiks?
Palutakse kirikus ja ilmselt eriti detailselt.Külaline kirjutas: ↑20 Mär 2025 19:46Palun detailset nimekirja (koos selgitustega), millest siia foorumisse tohib teemat teha.
...
Teil on vist igav ja väga palju vaba aega, et seda jaburdust siis lugeda?
Ekspert on saabunud! Palun püsti tõusta ja plaksutada!
-
Külaline
Olen nõus ohverdama oma vaba aja selle püha ürituse nimel, et jumala eest mitte foorumiseaduste vastu eksida ja kogemata kombel oma vaimupimeduses mõnd mitteaktsepteeritud teemat luua.
Kui sa hommikul sängist tõused, õnnista ennast püha ristimärgiga ja ütle: “Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.”Külaline kirjutas: ↑20 Mär 2025 19:56Olen nõus ohverdama oma vaba aja selle püha ürituse nimel, et jumala eest mitte foorumiseaduste vastu eksida ja kogemata kombel oma vaimupimeduses mõnd mitteaktsepteeritud teemat luua.
No aga kartke! Keda peaks huvitama?
-
Külaline
Mis minu jaoks on olnud üllatav - see on toidu sidumine suhtluse ja lähedusega. Jah, kahtlemata võib seda ka nii vaadelda. Jah, kahtlemata on paljudel toit ja söömine seotud ühtlasi omavahel jutustamisega ja üksteisele tähelepanu pööramisega. Väga tore ju. Aga minu küsimus on, et kas need kaks asja - söömine ja suhtlemine - peavad ilmtingimata automaatselt ja kohustuslikus korras käima käsikäes? Kas me peame järeldama, et ahaa, söövad koos - järelikult on pere omavahelised suhted jube head ja nad on jube lähedased? Ja vastupidi - kas pere, kus iga päev ühe laua taga ei sööda, järelikult ei suhtlegi omavahel? Osalesin kord ühel psühholoogi poolt korraldatud koolitusel, kus psühholoog üritas publikule nui neljaks just seda selgeks teha.
Mina arvan, et see ei pruugi nii olla. Klassika on seebiseriaalidest, kus istutakse peenelt kaetud lauas uhkete roogade taga ja viljeldakse seltskondlikku vestlust, aga õhkkond on ikkagi kramplik ja külm. Enda peres on üks lastest erivajadusega, mis tähendas, et ta ei suutnud teistega koos lauas üle viie minuti istuda ja vajas pidevat järelevalvet täiskasvanu poolt. Nii me vahetasimegi kordamööda - algul hoidsin mina last ja abikaasa istus teistega jõululauas, siis läksin mina sööma ja abikaasa eemaldus lauast lapsega tegelema. Pärast sööki saime kokku ja lobisesime ja suhtlesime nii palju kui kulus. Ausalt öelda mingit mõju perekondlikele lähedussuhetele see, et me koos ei söönud, küll ei avaldanud. Suhtluse vältimatuks eeltingimuseks ei pea olema söömine.
Mina arvan, et see ei pruugi nii olla. Klassika on seebiseriaalidest, kus istutakse peenelt kaetud lauas uhkete roogade taga ja viljeldakse seltskondlikku vestlust, aga õhkkond on ikkagi kramplik ja külm. Enda peres on üks lastest erivajadusega, mis tähendas, et ta ei suutnud teistega koos lauas üle viie minuti istuda ja vajas pidevat järelevalvet täiskasvanu poolt. Nii me vahetasimegi kordamööda - algul hoidsin mina last ja abikaasa istus teistega jõululauas, siis läksin mina sööma ja abikaasa eemaldus lauast lapsega tegelema. Pärast sööki saime kokku ja lobisesime ja suhtlesime nii palju kui kulus. Ausalt öelda mingit mõju perekondlikele lähedussuhetele see, et me koos ei söönud, küll ei avaldanud. Suhtluse vältimatuks eeltingimuseks ei pea olema söömine.
-
Külaline
Sööme koos peaaegu iga päev, aga kellaaeg on pigem hiline lõuna. Õhtusöök on kergem või puudub hoopis. Lastele tehakse, mina ja mees õhtul pigem ei söö.
Kuna mina töötan ja mees peab kodu korras, siis on ka kõik söögid 100% tema teha ja korraldada.
Ma ei arva, et koos söömine on pere toimimiseks hädavajalik. See on kena komme, aga vabalt võib olla hoopis teistsugune kena komme. Ja pole ka mitte midagi viga.
Kuna mina töötan ja mees peab kodu korras, siis on ka kõik söögid 100% tema teha ja korraldada.
Ma ei arva, et koos söömine on pere toimimiseks hädavajalik. See on kena komme, aga vabalt võib olla hoopis teistsugune kena komme. Ja pole ka mitte midagi viga.
-
Külaline
See on nagu selle vajaduse-söömine, ühendamine vajalikkusega-koos olemise, omavahelise suhtlemisega. Et kui muidu pole aega, siis söögilauas ikka on.Külaline kirjutas: ↑21 Mär 2025 09:13 Mis minu jaoks on olnud üllatav - see on toidu sidumine suhtluse ja lähedusega. Jah, kahtlemata võib seda ka nii vaadelda. Jah, kahtlemata on paljudel toit ja söömine seotud ühtlasi omavahel jutustamisega ja üksteisele tähelepanu pööramisega. Väga tore ju. Aga minu küsimus on, et kas need kaks asja - söömine ja suhtlemine - peavad ilmtingimata automaatselt ja kohustuslikus korras käima käsikäes? Kas me peame järeldama, et ahaa, söövad koos - järelikult on pere omavahelised suhted jube head ja nad on jube lähedased? Ja vastupidi - kas pere, kus iga päev ühe laua taga ei sööda, järelikult ei suhtlegi omavahel? Osalesin kord ühel psühholoogi poolt korraldatud koolitusel, kus psühholoog üritas publikule nui neljaks just seda selgeks teha.
Mina arvan, et see ei pruugi nii olla. Klassika on seebiseriaalidest, kus istutakse peenelt kaetud lauas uhkete roogade taga ja viljeldakse seltskondlikku vestlust, aga õhkkond on ikkagi kramplik ja külm. Enda peres on üks lastest erivajadusega, mis tähendas, et ta ei suutnud teistega koos lauas üle viie minuti istuda ja vajas pidevat järelevalvet täiskasvanu poolt. Nii me vahetasimegi kordamööda - algul hoidsin mina last ja abikaasa istus teistega jõululauas, siis läksin mina sööma ja abikaasa eemaldus lauast lapsega tegelema. Pärast sööki saime kokku ja lobisesime ja suhtlesime nii palju kui kulus. Ausalt öelda mingit mõju perekondlikele lähedussuhetele see, et me koos ei söönud, küll ei avaldanud. Suhtluse vältimatuks eeltingimuseks ei pea olema söömine.
Aga mina mäletan aega, kui söömise ajal polnud lubatud rääkida. Te mäletate? Koolis meil ei lubatud söögi ajal rääkida. Aga seda ma ei mäleta, kas kodus emad ka ei lubanud. Me siis, kui ma laps olin, ei söönudki kõik koos, sest köögis mahtus laua taha vaid 2 tooli.
-
Külaline
Minu lapsepõlves olid alati ühised õhtusöögid ja ka praegu kui vanemate juures kokku saame. Kui keegi kuhugi nuka taha liiga pikalt uimerdama jääb, siis käiakse teda närviliselt hüüdmas, et kas ta ikka kuulis, et söögiaeg.
-
Külaline
Kui kellegi juures kokku saadakse, siis loomulikult süüakse ka koos õhtusööki, või hommiku-või lõunasööki. Jutt on ikka igapäevasest pere õhtusöögist.
-
Külaline
Sina oled igavusse suremas, kui loed pidevalt ja veel kommenteerid asja, mis Antsu üldse ei huvita -sest vanapoiss nagunii süüa teha ei oska ega viitsi ja tunneb ennast halvasti, aga selle varjamiseks tuleb eriti kõvasti lärmata ja jaurata. Igas toiduteemas on ta üürgand, kuidas nii mõttetu teema. Söö oma soojaletipläusti ja keri edasi.
-
Külaline
Mu vanaema ka üritas seda keeldu rakendada, et söögilauas ei räägita. Sest teda tema lapsepõlves kasvatati nii. Aga no täiesti vaikides süüa ka ei saanud, ikka keegi ütles midagi. Samas mingit väga suurt jutustamist ei olnud, siis tuletati kohe meelde, et "Söök jahtub ära!" Ning jah, ega magala paneelikates polnudki võimalik köögis ennast teab mis mugavalt tunda, kui oli vaid tilluke laud ja 2 tooli. Juba sihuke köök eeldabki, et seal ainult täidetakse ruttu kõhtu ja siis minnakse elutuppa, kus järgneb suurem suhtlemine.Külaline kirjutas: ↑21 Mär 2025 11:59See on nagu selle vajaduse-söömine, ühendamine vajalikkusega-koos olemise, omavahelise suhtlemisega. Et kui muidu pole aega, siis söögilauas ikka on.Külaline kirjutas: ↑21 Mär 2025 09:13 Mis minu jaoks on olnud üllatav - see on toidu sidumine suhtluse ja lähedusega. Jah, kahtlemata võib seda ka nii vaadelda. Jah, kahtlemata on paljudel toit ja söömine seotud ühtlasi omavahel jutustamisega ja üksteisele tähelepanu pööramisega. Väga tore ju. Aga minu küsimus on, et kas need kaks asja - söömine ja suhtlemine - peavad ilmtingimata automaatselt ja kohustuslikus korras käima käsikäes? Kas me peame järeldama, et ahaa, söövad koos - järelikult on pere omavahelised suhted jube head ja nad on jube lähedased? Ja vastupidi - kas pere, kus iga päev ühe laua taga ei sööda, järelikult ei suhtlegi omavahel? Osalesin kord ühel psühholoogi poolt korraldatud koolitusel, kus psühholoog üritas publikule nui neljaks just seda selgeks teha.
Mina arvan, et see ei pruugi nii olla. Klassika on seebiseriaalidest, kus istutakse peenelt kaetud lauas uhkete roogade taga ja viljeldakse seltskondlikku vestlust, aga õhkkond on ikkagi kramplik ja külm. Enda peres on üks lastest erivajadusega, mis tähendas, et ta ei suutnud teistega koos lauas üle viie minuti istuda ja vajas pidevat järelevalvet täiskasvanu poolt. Nii me vahetasimegi kordamööda - algul hoidsin mina last ja abikaasa istus teistega jõululauas, siis läksin mina sööma ja abikaasa eemaldus lauast lapsega tegelema. Pärast sööki saime kokku ja lobisesime ja suhtlesime nii palju kui kulus. Ausalt öelda mingit mõju perekondlikele lähedussuhetele see, et me koos ei söönud, küll ei avaldanud. Suhtluse vältimatuks eeltingimuseks ei pea olema söömine.
Aga mina mäletan aega, kui söömise ajal polnud lubatud rääkida. Te mäletate? Koolis meil ei lubatud söögi ajal rääkida. Aga seda ma ei mäleta, kas kodus emad ka ei lubanud. Me siis, kui ma laps olin, ei söönudki kõik koos, sest köögis mahtus laua taha vaid 2 tooli.
Muide, märkasin, et meie oma kodus sõime kauem ja jäime pärast taldriku tühjendamist veel edasi istuma ja jutustama siis, kui olime köögi remondiga mugavamaks muutnud: kõvade taburettide asemel ostsime köögidiivani ja suurema laua ning seadsime lakke parema valgustuse.
-
Külaline
Olen seda "söögilauas ei räägita" põhimõtet rakendanud siis, kui lapsed väikesed olid. Siis oli kohe päris keeruline nendega söögilauas hakkama saada, sest nad olid üsna ülemeelikud ega osanud veel teha mitut asja korraga - st jutustada ja samal ajal süüa. Hakkasid lauas suhtlema, algul muudkui seletati, teise jutu peale naerdi, siis hakati juba kilkama, seejärel väänlema - ja nõnda edasi, kuni nt piimakruus kummuli lendas ja taldrik toiduga põrandale kildudeks kukkus. Siis oli küll mõistlik seada sisse reegel, et söögilauas süüakse, mitte ei tegelda kõrvaliste asjadega.
-
Külaline
Esimest korda kuulen, et söögiajal ei räägita. Mina olen alati teadnud, et täis suuga ei räägita. Sööd suu tühjaks ja siis räägid. Koos söömine ongi seltskondlik ajaviide.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist