Kas jälle vale kasvatus

[Külaline]

Vanasti kasvatati lapsi pahandamise ja karistamisega. Ähvardati. Pidi vanemat austada. Jne. See on selge nüüd, et see oli vale ja psühholoogid ravivad neid vigu. Käsutati olema hea laps.
Siis hakati lapsi kasvatama läbi minasõnumite, empaatia. Mis see kellegi tunnetega teeb, kui käitud halvasti või " mind teeb see kurvaks,". Mulle meeldiks kui sa teeks nii" . Läbi headuse. Last ei käsutatud olema hea laps. Vaid tekkis soov olla hea laps.
Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Sest need hästi kasvatatud inimesed on õpetatud arvestama teiste tunnetega. Õpetatakse olema rohkem isekas ja ei ütlema.
Kas need vanemate minasõnumid, rõhumine oma tunnetele, on ka ikka olnud vale, et nüüd täiskasvanuna tuleb sellest vabaneda ja teisiti mõtlema õppida? Endale mõtlema.

[Külaline]

Vanasti kasvatati lapsi pahandamise ja karistamisega. Ähvardati. Pidi vanemat austada. Jne. See on selge nüüd, et see oli vale ja psühholoogid ravivad neid vigu. Käsutati olema hea laps.
Siis hakati lapsi kasvatama läbi minasõnumite, empaatia. Mis see kellegi tunnetega teeb, kui käitud halvasti või " mind teeb see kurvaks,". Mulle meeldiks kui sa teeks nii" . Läbi headuse. Last ei käsutatud olema hea laps. Vaid tekkis soov olla hea laps.
Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Sest need hästi kasvatatud inimesed on õpetatud arvestama teiste tunnetega. Õpetatakse olema rohkem isekas ja ei ütlema.
Kas need vanemate minasõnumid, rõhumine oma tunnetele, on ka ikka olnud vale, et nüüd täiskasvanuna tuleb sellest vabaneda ja teisiti mõtlema õppida? Endale mõtlema.

Tegelikult on lapsevanemad läbi kõikide aegade, aastasadade jooksul, teadnud ise kõige paremini, kuidas oma lapsi kasvatada. Juhul kui nad on tavalised, küpsed, normaalse intellektiga täiskasvanud. See sinu jutt, et vot vanasti olevat lapsi kasvatatud pahandamise ja ähvardamisega, ei vasta päris tõele. Kui vaja, siis muidugi pahandati, aga ka vanal ajal külvati lapsed armastuse ja hoolega üle. Ise olen sündinud 1970ndate alguses ja mina ei tundnud küll ühtegi last, keda oleks enne kooliiga üksi jäetud või rihmaga pekstud. Jah, lugesin lapsena Spocki raamatut, kus oli kirjas, et beebit tohib sülle võtta ainult selleks, et talle midagi näidata, kuna ta ise ei ulatu veel nt aknani. Mina sain küll sülle nii palju kui tahtsin, samuti ka kõik mu ümberkaudsed sõbrad - sest emadel ja isadel jätkus oidu kõigi nende uhkete kasvatusala "spetsialistide" õpikutarkustele valjult vilistada.

Praegu on asjad põhimõtteliselt ikka samamoodi: emade ja isade ja vanavanemate endi sees on olemas see tarkus, mida nende laps vajab või ei vaja. Teisiti on aga see, et nüüd on riik hakanud äkki palju jõulisemalt perede ellu sekkuma ja perekond ning peres kasvamine ei ole enam moes. Räägitakse, et perekond olevat inimesele kõige ohtlikum koht. Olin päris üllatunud, kui oma 7-aastane tuli koolist koju ja näitas mulle Lasteabi reklaamlipikut - neile oli koolis säherdusi jagatud ja õpetatud, et kui sul mingi mure on, siis pöördu kõigepealt sinna! Ei sõnagi sellest, et võiks äkki emale rääkida. Jäin mõtlema, et mida see Lasteabi siis teeb ka? Et räägib natuke lapsega ja kõik, teine variant, kutsub talle ametniku koju.

Aga kui lapse mure on seotud sellega, et matemaatikaõpetaja on kuri, siis jääb ju mure põhjus endiselt kestma. Sinna ei saa midagi teha, peale kooli vahetuse. Neid, kes õpetavad vanemaid (ja ka last ennast), kuidas vanemad peavad oma lapsi kasvatama, trügib praegu sisse uksest ja aknast. Nende teenuste pakkumisest on saanud suur äri ja riigile oluline majandusharu. Samas need targad õpetajad ise ei ela selle perega koos ega pea rinda pistma selles peres ettetulevate eluraskustega (nt armastatud vanaema surm, isa töökaotus, vaesus, v-o ka lahutus jne-jne). Need õpetajad, kes pilluvad oma eluvõõraid õpikutarkusi, teevad rohkem karuteene, vanemad muutuvad nende tõttu ebakindlaks ega julge enam usaldada oma sisetunnet. Ometi tunnevad nemad oma last kõige paremini. Lapsed tajuvad vanema ebakindluse kohe ära ja lõpuks on kannatajaks lapsed. Laps vajab kasvurahu.

[Külaline]

Vanasti kasvatati lapsi pahandamise ja karistamisega. Ähvardati. Pidi vanemat austada. Jne. See on selge nüüd, et see oli vale ja psühholoogid ravivad neid vigu. Käsutati olema hea laps.
Siis hakati lapsi kasvatama läbi minasõnumite, empaatia. Mis see kellegi tunnetega teeb, kui käitud halvasti või " mind teeb see kurvaks,". Mulle meeldiks kui sa teeks nii" . Läbi headuse. Last ei käsutatud olema hea laps. Vaid tekkis soov olla hea laps.
Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Sest need hästi kasvatatud inimesed on õpetatud arvestama teiste tunnetega. Õpetatakse olema rohkem isekas ja ei ütlema.
Kas need vanemate minasõnumid, rõhumine oma tunnetele, on ka ikka olnud vale, et nüüd täiskasvanuna tuleb sellest vabaneda ja teisiti mõtlema õppida? Endale mõtlema.

Ja eks lõpuks jõutakse ringiga tagasi selle esimese variandini. Sest muud meetodid on põlvkondade viisi inimesi pekki keeranud.
Aga ega üksgi meetod pole täielikult õige. Kõige kolme vahepealne variant peaks olema. Kõike mõõdukalt ja vastavalt indiviidile.

[Barbara]

Igal ajal ja igal pool on vanemad oma lapsi kasvatanud nii nagu nemad oskasid. VAnemad suudavad ka arvestada laste omapärade ja iseloomuga, valida neile vastava kasvatuse- kellel rangem, kes niigi kunagi mingit pahandust ei tee, sellega ollakse leebem jnejne. Eks vigu on ka ajast aega tehtud, ja neid järgmise põlvkonna peal ravitud /ja siis tehtud teistsuguseid või risti vastupidiselt liialdusse minevaid vigu, mis ülejärgmise põlvkonnaga jälle teise kanti pöörata). Ei usu, et keegi meist raamatu järgi kasvatatud on eluaeg. Võiks sinagi kõike mitte nii tõsiselt võtta, mida kuskilt loed ja kuuled ja seda kohe elumotoks võtta, vaid omaenese tarkuse järgi käia.

[Külaline]

"Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Mina pole süpdi, et sina nii tunned. Mina ei saa midagi teha. See on sinu tunne. Väörtusta ennast. Kõige tähtsam oled sina. See on selliste uhuuuuu maailma tarkuseterad kus õpetuste loopijad korjavad tänulikelt veel hulgim raha ära.
Sihtrühm siis lahutatud keskealised naised või siis peale suurt vaimset rännakut lahutama tõttavad keskealised naised. Sellised variserid kes õnnis pilk ees räägivad headusedt ja kallistavad kõiki. Reaalsuses eriti rämedad egoistid kes käivadki sõnade "kõige tähtsam olen mina" järgi. Sellised siis kasvatavad lapsi my ass

Püha taevas, kao juba ära!

[Külaline]

"Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Mina pole süpdi, et sina nii tunned. Mina ei saa midagi teha. See on sinu tunne. Väörtusta ennast. Kõige tähtsam oled sina. See on selliste uhuuuuu maailma tarkuseterad kus õpetuste loopijad korjavad tänulikelt veel hulgim raha ära.
Sihtrühm siis lahutatud keskealised naised või siis peale suurt vaimset rännakut lahutama tõttavad keskealised naised. Sellised variserid kes õnnis pilk ees räägivad headusedt ja kallistavad kõiki. Reaalsuses eriti rämedad egoistid kes käivadki sõnade "kõige tähtsam olen mina" järgi. Sellised siis kasvatavad lapsi my ass

Sul mõne naise kohta häid sõnu ka on?

[Külaline]

"Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Mina pole süpdi, et sina nii tunned. Mina ei saa midagi teha. See on sinu tunne. Väörtusta ennast. Kõige tähtsam oled sina. See on selliste uhuuuuu maailma tarkuseterad kus õpetuste loopijad korjavad tänulikelt veel hulgim raha ära.
Sihtrühm siis lahutatud keskealised naised või siis peale suurt vaimset rännakut lahutama tõttavad keskealised naised. Sellised variserid kes õnnis pilk ees räägivad headusedt ja kallistavad kõiki. Reaalsuses eriti rämedad egoistid kes käivadki sõnade "kõige tähtsam olen mina" järgi. Sellised siis kasvatavad lapsi my ass

Püha taevas, kao juba ära!

Vähemalt vaheta plaati. Sul tõesti milleski muust rääkida pole?
Kirjuta oma lastekasvatamise põhimõtetest, oleks veidigi huvitavam.

[Külaline]

Kirjuta oma lastekasvatamise põhimõtetest, oleks veidigi huvitavam.

Milleste laste? TAl pole ju neid, või igatahes ei tea ta rohkem lapsekasvatamisest kui siga pühapäevast. Ta pole ju ühtegi last kasvatanud, isegi kui seemendama juhtus.

[Külaline]

"Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Mina pole süpdi, et sina nii tunned. Mina ei saa midagi teha. See on sinu tunne. Väörtusta ennast. Kõige tähtsam oled sina. See on selliste uhuuuuu maailma tarkuseterad kus õpetuste loopijad korjavad tänulikelt veel hulgim raha ära.
Sihtrühm siis lahutatud keskealised naised või siis peale suurt vaimset rännakut lahutama tõttavad keskealised naised. Sellised variserid kes õnnis pilk ees räägivad headusedt ja kallistavad kõiki. Reaalsuses eriti rämedad egoistid kes käivadki sõnade "kõige tähtsam olen mina" järgi. Sellised siis kasvatavad lapsi my ass

Püha taevas, kao juba ära!

Isiklikuks minemine foorumis on reeglitega keelatud.

[Külaline]

Vanasti kasvatati lapsi pahandamise ja karistamisega. Ähvardati. Pidi vanemat austada. Jne. See on selge nüüd, et see oli vale ja psühholoogid ravivad neid vigu. Käsutati olema hea laps.
Siis hakati lapsi kasvatama läbi minasõnumite, empaatia. Mis see kellegi tunnetega teeb, kui käitud halvasti või " mind teeb see kurvaks,". Mulle meeldiks kui sa teeks nii" . Läbi headuse. Last ei käsutatud olema hea laps. Vaid tekkis soov olla hea laps.
Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Sest need hästi kasvatatud inimesed on õpetatud arvestama teiste tunnetega. Õpetatakse olema rohkem isekas ja ei ütlema.
Kas need vanemate minasõnumid, rõhumine oma tunnetele, on ka ikka olnud vale, et nüüd täiskasvanuna tuleb sellest vabaneda ja teisiti mõtlema õppida? Endale mõtlema.

Miks sa räägid kohe "vabanemisest" ja "teisti mõtlema hakkamisest"? Ka sa selle peale ei tule, et äärmise järeleandlikkuse (kus inimene on nagu vaha: "Hea küll, hea küll, teen siis, nagu tema tahab - muidu veel kurvastab") ja äärmise isekuse vahel on olemas ka mingi kuldne kesktee?

Ma arvan, see "sa ei ole teiste tunnete eest vastutav" käib selliste olukordade kohta nagu näiteks halb isiklik suhe. Kus teine pool ei käitu hästi, aga esimenene on valmis halva käitumise alla neelama ja mitte lahku minema, kuna "teine ju oleks kurb/pahane/misiganes, kui ma ta maha jätaks". Ja nii ta ütlebki endale, et ta ei tohi seda suhet lõpetada, ta peab jätkama - kuigi ise kannatab. On see liigne isekus, kui see hea inimene siiski leiab enda seest üles ka iseendast hoolimise ja ütleb sellele teisele inimesele: "Mulle ei sobi, ma lähen ära?" Minu meelest mitte.

Ilmselt on siin silmas peetud seda, et elus on olukordi, kus peab oskama öelda "ei" - isegi, kui keegi teine saab ära pahandatud. Mitte, et lapsepõlves heatahtlikusk ja mõitsvaks kasvatatud inimene peaks pöörduma täiesti teise äärmusse: hakkama olema inimeste vastu äärmiselt isekas, teistega mittearvestav, külm ja ebaempaatiline.

Ja muide, ka kärkimise ja vitsaga kasvatatud vanemate põlvkondade inimese seas leidus nö. "liiga häid" (liiga pehmeid, liiga järelandlikke) inimesi, kes ei osanud öelda "ei" ja seetõttu kannatasid (oleks osanud õigel ajal öelda,et nii, siit läheb nüüd minu piir, poleks nii juhtunud). Ei saa öelda, et enda eest seismise oskuste puudulikkus ainult noorema põlvkonna viga oleks... Eks neid inimesi, kelle on raske öelda "ei" ka seal, kus vaja oleks, on olnud ikka igas põlvkonnas.

[Külaline]

No aga see on reaalsus, et inimene ei saa kellegi teise tunnete eest vastutada. Kuidas see praktikas välja näeks, see vastutamine? Inimesed on erinevad ja neil kõigil on oma tunded, oma arusaam asjadest.

[Külaline]

No aga see on reaalsus, et inimene ei saa kellegi teise tunnete eest vastutada. Kuidas see praktikas välja näeks, see vastutamine? Inimesed on erinevad ja neil kõigil on oma tunded, oma arusaam asjadest.

Tüüpiline egoisti eneseõigustus. Käitud teise inimesega halvasti ja see pole sinu asi, et ta seetõttu halvasti tunneb ennast. Tähtis on, et sina tundsid ennast hästi.

[Külaline]

No aga see on reaalsus, et inimene ei saa kellegi teise tunnete eest vastutada. Kuidas see praktikas välja näeks, see vastutamine? Inimesed on erinevad ja neil kõigil on oma tunded, oma arusaam asjadest.

Tüüpiline egoisti eneseõigustus. Käitud teise inimesega halvasti ja see pole sinu asi, et ta seetõttu halvasti tunneb ennast. Tähtis on, et sina tundsid ennast hästi.

Keegi pole öelnud, et teistega sihilikult halvasti käitumine on ok. Aga on täiesti ok, kui räägitakse asjadest nii, nagu on, ja kui keegi tunneb end puudutatuna, on see tema probleem.

Tüüpilise egoisti teadmine on, et tema tunded on esmatähtsad ka teiste jaoks.

[Külaline]

Või ütleme näiteks, et keegi on sinusse armunud, kuid sinul tunded puuduvad. Ei saa ju armunud inimese tunnete eest vastutada, on halb mõte talle ka valelootust anda.

[Külaline]

Vanasti kasvatati lapsi pahandamise ja karistamisega. Ähvardati. Pidi vanemat austada. Jne. See on selge nüüd, et see oli vale ja psühholoogid ravivad neid vigu. Käsutati olema hea laps.
Siis hakati lapsi kasvatama läbi minasõnumite, empaatia. Mis see kellegi tunnetega teeb, kui käitud halvasti või " mind teeb see kurvaks,". Mulle meeldiks kui sa teeks nii" . Läbi headuse. Last ei käsutatud olema hea laps. Vaid tekkis soov olla hea laps.
Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Sest need hästi kasvatatud inimesed on õpetatud arvestama teiste tunnetega. Õpetatakse olema rohkem isekas ja ei ütlema.
Kas need vanemate minasõnumid, rõhumine oma tunnetele, on ka ikka olnud vale, et nüüd täiskasvanuna tuleb sellest vabaneda ja teisiti mõtlema õppida? Endale mõtlema.

Olen kesekealiene ja mind kasvatati seda esimest moodi rohkem. Siiski olin, eriti nooremana, üsna pehmeloomuline, kes eriti ei tahtnud tülisid ja kaldus ennast teiste ootustele vastavaks kohandama ka siis, kui see tähendas enda jaoks pidevas vaimses ja emotsionaalses ebamugavusstsoonis olemist. Mis aga pikka aega kestes ei mõju endale üldse hästi.

Millest õppisin, et kui on ikka endal halb (ja jääbki halvaks), tuleb öelda "ei". Ennast ära tappa ka ei saa. Lõppude lõpus, ega liigpüüdlikkusest ennast ära vaevanud inimesest ju ka kellelegi kasu ei ole - selline äravaevatu kukub kokku ja muutub hoopis kõigile probleemiks. Parem oma piirid ära tunda, öelda õigel ajal "ei" - ja ei tasu teiste inimeste negatiivseid tundeid liiga karta, elu läheb edasi.

Sõna tõsises mõttes isekas olemine on midagi muud. Inimene, keda tuleb lausa õpetada niiöelda "isekas olema" - see ju tegelikult, sõna tõsises mõttes, isekas ei ole.

[Külaline]

No aga see on reaalsus, et inimene ei saa kellegi teise tunnete eest vastutada. Kuidas see praktikas välja näeks, see vastutamine? Inimesed on erinevad ja neil kõigil on oma tunded, oma arusaam asjadest.

Tüüpiline egoisti eneseõigustus. Käitud teise inimesega halvasti ja see pole sinu asi, et ta seetõttu halvasti tunneb ennast. Tähtis on, et sina tundsid ennast hästi.

Seda ma ei öelnud, et halvasti käitumine on okei. Ei ole okei, ja mina ise ka kellegagi halvasti ei käitu, s.t. ei solva, hoian suhteid, räägin tõtt, kontrollin oma emotsioone, jne. Aga vahel ikka leidub keegi, kellele sellest ei piisa, ja kes püüab mind nn. enda kasuks rakendada, erinevatel viisidel. Aga ma ei lepi sellega, sest minu elu ongi minu otsustada. See ei ole egoism, sest see on minu elu, mille eest mina vastutan, ma ju tee ettekirjutusi kellelegi teisele. Egoistid on hoopis need, kes püüavad teisi ära kasutada ja oma tahtmiste järgi munakoortel käima panna. Mitte kompromissina, et sina minu heaks, ja siis mina sinu heaks, vaid kogu aeg. Keegi ei peaks sellega leppima, aga osa inimesi, eriti naisi, on kahjuks liiga alalhoidlikud. Aga ka mehed, kes nt. lasevad ülemustel ennast sõimata.

Kui iga inimene ütleb stopp igal juhul, kui keegi teda halvasti kohtleb, muutubki elu palju paremaks. Enne mitte.

[Külaline]

Minu tuttav ütleb et ta ei oska öelda "ei". Justkui tahaks öelda. Aga seda mida temalt oodatakse, on töö. Ta on koristaja ja lapsehoidja ,selle eest makstakse talle. tal on palju tööd ja ta püüab kõigile vastu tulla. Samas, ma mõtlen, kui ei makstaks, küll ta siis oskaks eid ka öelda.

[Külaline]

No aga see on reaalsus, et inimene ei saa kellegi teise tunnete eest vastutada. Kuidas see praktikas välja näeks, see vastutamine? Inimesed on erinevad ja neil kõigil on oma tunded, oma arusaam asjadest.

Tüüpiline egoisti eneseõigustus. Käitud teise inimesega halvasti ja see pole sinu asi, et ta seetõttu halvasti tunneb ennast. Tähtis on, et sina tundsid ennast hästi.

Just. Käud raksu armukese juures ja kaaslane tige. Mis see minu asi on. See on tema tunne. Minul oli hea. Ja muu ei loe.

[Külaline]

Või ütleme näiteks, et keegi on sinusse armunud, kuid sinul tunded puuduvad. Ei saa ju armunud inimese tunnete eest vastutada, on halb mõte talle ka valelootust anda.

Aga antakse. Sest hea kui praegu keegi on. Ja samal ajal kepitakse ringi ja otsitakse seda õiget. Tänapäeva reaalsus

[Külaline]

Vanasti kasvatati lapsi pahandamise ja karistamisega. Ähvardati. Pidi vanemat austada. Jne. See on selge nüüd, et see oli vale ja psühholoogid ravivad neid vigu. Käsutati olema hea laps.
Siis hakati lapsi kasvatama läbi minasõnumite, empaatia. Mis see kellegi tunnetega teeb, kui käitud halvasti või " mind teeb see kurvaks,". Mulle meeldiks kui sa teeks nii" . Läbi headuse. Last ei käsutatud olema hea laps. Vaid tekkis soov olla hea laps.
Ja nüüd saab kuulda õpetusi, kuidas " sa pole teiste tunnete eest vastutav". Sest need hästi kasvatatud inimesed on õpetatud arvestama teiste tunnetega. Õpetatakse olema rohkem isekas ja ei ütlema.
Kas need vanemate minasõnumid, rõhumine oma tunnetele, on ka ikka olnud vale, et nüüd täiskasvanuna tuleb sellest vabaneda ja teisiti mõtlema õppida? Endale mõtlema.

Olen kesekealiene ja mind kasvatati seda esimest moodi rohkem. Siiski olin, eriti nooremana, üsna pehmeloomuline, kes eriti ei tahtnud tülisid ja kaldus ennast teiste ootustele vastavaks kohandama ka siis, kui see tähendas enda jaoks pidevas vaimses ja emotsionaalses ebamugavusstsoonis olemist. Mis aga pikka aega kestes ei mõju endale üldse hästi.

Millest õppisin, et kui on ikka endal halb (ja jääbki halvaks), tuleb öelda "ei". Ennast ära tappa ka ei saa. Lõppude lõpus, ega liigpüüdlikkusest ennast ära vaevanud inimesest ju ka kellelegi kasu ei ole - selline äravaevatu kukub kokku ja muutub hoopis kõigile probleemiks. Parem oma piirid ära tunda, öelda õigel ajal "ei" - ja ei tasu teiste inimeste negatiivseid tundeid liiga karta, elu läheb edasi.

Sõna tõsises mõttes isekas olemine on midagi muud. Inimene, keda tuleb lausa õpetada niiöelda "isekas olema" - see ju tegelikult, sõna tõsises mõttes, isekas ei ole.

Postitus on kustutatud.

Jälle ulud?