Kui vanalt te viimati armusite?

[Külaline]

Et kui head kaaslast ei leia, siis elad sellega, kellel on plusse rohkem kui miinuseid? Milleks siis üldse koos olla, kui tundeid ei ole? Meeldivad inimesed on sõbrad, mitte kaaslased.

No aga miks peaks lahku minema? Ja mis mõttes tundeid pole, päris suvaline inimene tänavalt ju ka siiski pole, ühine minevik jne- ma tõesti ei saa aru, miks peaks lahku minema, kui inimene on meeldiv, mingit talumatut omadust pole ja kedagi teist, kellega siis nagu "päriselt armunud" oleks, ka ei ole? Et mis siis täpsemalt paremaks muutub, kuid ma kuhugi eraldi üksi elama kolin? - rõhutan, et selle küsimuse eelduseks on, et elukaaslane on endiselt normaalne inimene, kuigi keha keemiat enam ei tooda (ja kellegi teisega ka ei tooda).

[Külaline]

Selle meeldiva inimesega väisatki teatrit, restorani, aga koos elamiseks ja voodi jagamiseks ainuüksi meeldimisest ei piisa.

Ja see meeldiv inimene on kohe varnast võtta, et teatrit, restorani väisata?
Ja elad, magad, seksid üksi? Nii on parem?
Paljud naised oma 25 aastat abielus olnud mehi armastavad?

Üksinda elamine on parim asi üldse! Mul on küll mees olemas, aga kokku kolida ei soovi.
Seksin sellega, kellesse olen armunud või keda armastan.

Väga vastuoluline jutt sul. Aga ela kuidas tahad. Kelle asi.

[Külaline]

Selle meeldiva inimesega väisatki teatrit, restorani, aga koos elamiseks ja voodi jagamiseks ainuüksi meeldimisest ei piisa.

Ma enne teeks nikku, kui jõlguks mööda restorane. Ma ei saa aru, mis eriline huvi on käia kuskil söömas, kus portsud on tillukesed, sa ei tea mis sa saad, aega läheb tohutult lihtsalt passimisele ja kõige selle juures tuleb teeselda head meelt, rahulolu ja ilgelt palju maksta. Pole minu jaoks. Selle raha eest ma sööks nädal aega järjest paremaid toite iga päev.

Sa oled primitiivne inimene, lisaks veel vaene ka, sa ei peagi aru saama.

Sa ei saa ka sellest aru. Muidu sa selgitaksid, miks see hea on.
Praegu püüad lihtsalt sellest piinlikust seigast, et sa ise ka ei tea, üle libiseda jämedusega minu aadressil.
Mina sind ei solva. Sina aga pead seda kohaseks. Kumb meist primitiivne on?

[Külaline]

Et kui head kaaslast ei leia, siis elad sellega, kellel on plusse rohkem kui miinuseid? Milleks siis üldse koos olla, kui tundeid ei ole? Meeldivad inimesed on sõbrad, mitte kaaslased.

No aga miks peaks lahku minema? Ja mis mõttes tundeid pole, päris suvaline inimene tänavalt ju ka siiski pole, ühine minevik jne- ma tõesti ei saa aru, miks peaks lahku minema, kui inimene on meeldiv, mingit talumatut omadust pole ja kedagi teist, kellega siis nagu "päriselt armunud" oleks, ka ei ole? Et mis siis täpsemalt paremaks muutub, kuid ma kuhugi eraldi üksi elama kolin? - rõhutan, et selle küsimuse eelduseks on, et elukaaslane on endiselt normaalne inimene, kuigi keha keemiat enam ei tooda (ja kellegi teisega ka ei tooda).

Kes lahku minemisest rääkis? Jutt on uuest inimesest, mitte kellestki, kellega ühine minevik.

[Külaline]

Ma enne teeks nikku, kui jõlguks mööda restorane. Ma ei saa aru, mis eriline huvi on käia kuskil söömas, kus portsud on tillukesed, sa ei tea mis sa saad, aega läheb tohutult lihtsalt passimisele ja kõige selle juures tuleb teeselda head meelt, rahulolu ja ilgelt palju maksta. Pole minu jaoks. Selle raha eest ma sööks nädal aega järjest paremaid toite iga päev.

Sa oled primitiivne inimene, lisaks veel vaene ka, sa ei peagi aru saama.

Sa ei saa ka sellest aru. Muidu sa selgitaksid, miks see hea on.
Praegu püüad lihtsalt sellest piinlikust seigast, et sa ise ka ei tea, üle libiseda jämedusega minu aadressil.
Mina sind ei solva. Sina aga pead seda kohaseks. Kumb meist primitiivne on?

Mida siin selgitada? Vaata oma juttu, labase ossi jutt.
Restoran ei ole ainult tillukse portsuga fine dining. Liharestoranides on juba lihatükk 200-300g, osad 1000g.

[Külaline]

Sa ei saa ka sellest aru. Muidu sa selgitaksid, miks see hea on.
Praegu püüad lihtsalt sellest piinlikust seigast, et sa ise ka ei tea, üle libiseda jämedusega minu aadressil.
Mina sind ei solva. Sina aga pead seda kohaseks. Kumb meist primitiivne on?

Mida siin selgitada? Vaata oma juttu, labase ossi jutt.
Restoran ei ole ainult tillukse portsuga fine dining. Liharestoranides on juba lihatükk 200-300g, osad 1000g.

Postitus on kustutatud

Jälle see iniseja kohal. Inised nii sõja-valitsuse-kui armumiseteemas. Laia profiiliga iniseja. Pole ime, et üksi passid, edu.

[Külaline]

Selle meeldiva inimesega väisatki teatrit, restorani, aga koos elamiseks ja voodi jagamiseks ainuüksi meeldimisest ei piisa.

Ja see meeldiv inimene on kohe varnast võtta, et teatrit, restorani väisata?
Ja elad, magad, seksid üksi? Nii on parem?
Paljud naised oma 25 aastat abielus olnud mehi armastavad?

Üksinda elamine on parim asi üldse! Mul on küll mees olemas, aga kokku kolida ei soovi.
Seksin sellega, kellesse olen armunud või keda armastan.

Mina ka nõus sellega.
Sai juba küll koos elatud mittesobiva partneriga 13 aastat ja nüüd täiega naudin üksi elamist(lapsed on aga ma mõtlen just partnelussuhet, meest/elukaaslast). Juba 4s aasta jookseb.

Vahepeal aasta tagasi oli üks väga tore suhe ka aga kahjuks hakkas meespool kokku kolimist tahtma ja kuna mina ei, siis teed lahku läksidki.

[Tolmukübe]

Armumine on ülehinnatud. Piisab meeldimisest ja plusside, miinuste kokku lugemisest. Olgem ausad keskeas võiks natuke mõistust peas olla ja aru saada, et hea kaaslase leidmine on ime.

Et kui head kaaslast ei leia, siis elad sellega, kellel on plusse rohkem kui miinuseid? Milleks siis üldse koos olla, kui tundeid ei ole? Meeldivad inimesed on sõbrad, mitte kaaslased.

Tundeid ei pruugi nii peagi kellegagi tulla, aga seniks on sul ikkagi inimene kõrval. Meeldiva inimesega võib ka koos elada. Või on siis alternatiiv et kui tundeid pole, siis laiali ja nii kaua üksi, kui mõned tunded silmapiirile tulevad (ja millal see aeg jõuab). Siin ongi valida, kui tundeid pole, et kas siis üksi, või kahekesi.Kumb parem on.

[Külaline]

Ma ei tea kelle vastust ootad, aga mina mehena asja nn armumiseni ei lase. Sellel pole lihtsalt pointi. Kõige ebausaldusväärsem on keskealine naine. Nad ei tea ise ka mida tahavad. Peavad ennast kingituseks meessoole. Mehed nii ei arva ja ongi häda käes. Lisaks on nad oma elu nii ummikusse elanud. Lisame sinna vaimsed probleemid ja täielik empaatiavõime puudumine siis miks peaks. Elada saab ka lustides nii, et pole kellegi oma

Kui sa saad lasta valida, et "asja armumiseni ei lase", siis sa pole lihtsalt armunud olnud. Seda ei saa "lasta" või "mitte lasta"

Saab. Väga edukalt saab. Kohe nagu tunned, et hakkad hoolima tuleb pull ära lõpetada. Kohe ja lõplikult. Esimesena. Muidu kahetsed pikalt. Elu on näidanud, et kui hakkab hästi minema siis keskealine prouakene arvab, et asi liiiga hea ja põgeneb. Asjale tuleb läheneda pragmaatiliselt. Vaheldusrikas ja hu vitav seks. Paljudega. Niikaua kui jaksad. Nii lihtne see ongi.

Minu arvates oled sa sotsiopaat. Nii lihtne see ongi.

[Külaline]

Saab. Väga edukalt saab. Kohe nagu tunned, et hakkad hoolima tuleb pull ära lõpetada. Kohe ja lõplikult. Esimesena. Muidu kahetsed pikalt. Elu on näidanud, et kui hakkab hästi minema siis keskealine prouakene arvab, et asi liiiga hea ja põgeneb. Asjale tuleb läheneda pragmaatiliselt. Vaheldusrikas ja hu vitav seks. Paljudega. Niikaua kui jaksad. Nii lihtne see ongi.

Minu arvates oled sa sotsiopaat. Nii lihtne see ongi.

Postitus on kustutatud

Sinu "õnnelikkus" pritsib tõesti kaugele. Nii kibestunud inimest annab ikka otsida, sa vist ei tea, mis õnn on.

[Külaline]

…ja nii kaua üksi, kui mõned tunded silmapiirile tulevad (ja millal see aeg jõuab).

Kui see aeg peakski kätte jõudma, et tunded tulevad silmapiirile, siis veelvähem on loota, et teisel ka vastu tundeid on.

[Mohinder]

46a vana ja pole kunagi armunud olnud, ju armastus läheb minust mööda.

[Külaline]

…ja nii kaua üksi, kui mõned tunded silmapiirile tulevad (ja millal see aeg jõuab).

Kui see aeg peakski kätte jõudma, et tunded tulevad silmapiirile, siis veelvähem on loota, et teisel ka vastu tundeid on.

On see siis nii ebatavaline? Mul pole kunagi nii juhtunud. Ikka vastastikune meeldimine ja sümpaatia. Ega ma mingi laps ole, et postrisse armun, ikka reaalsesse inimesse.

[Külaline]

Üksinda elamine on parim asi üldse! Mul on küll mees olemas, aga kokku kolida ei soovi.
Seksin sellega, kellesse olen armunud või keda armastan.

Mina ka nõus sellega.
Sai juba küll koos elatud mittesobiva partneriga 13 aastat ja nüüd täiega naudin üksi elamist(lapsed on aga ma mõtlen just partnelussuhet, meest/elukaaslast). Juba 4s aasta jookseb.

Vahepeal aasta tagasi oli üks väga tore suhe ka aga kahjuks hakkas meespool kokku kolimist tahtma ja kuna mina ei, siis teed lahku läksidki.

Postitus on kustutatud

Ju siis ikka nii koll pole, et lausa kaks last on ka mul
Esimese lapse isale sobis ka Shrekiga koos elada 13a. Oleks veel elanud aga mina ise lõpetasin suhte.

[Külaline]

Armumine on ülehinnatud. Piisab meeldimisest ja plusside, miinuste kokku lugemisest. Olgem ausad keskeas võiks natuke mõistust peas olla ja aru saada, et hea kaaslase leidmine on ime.

Et kui head kaaslast ei leia, siis elad sellega, kellel on plusse rohkem kui miinuseid? Milleks siis üldse koos olla, kui tundeid ei ole? Meeldivad inimesed on sõbrad, mitte kaaslased.

Tundeid ei pruugi nii peagi kellegagi tulla, aga seniks on sul ikkagi inimene kõrval. Meeldiva inimesega võib ka koos elada. Või on siis alternatiiv et kui tundeid pole, siis laiali ja nii kaua üksi, kui mõned tunded silmapiirile tulevad (ja millal see aeg jõuab). Siin ongi valida, kui tundeid pole, et kas siis üksi, või kahekesi.Kumb parem on.

Kuni kellegi vastu tundeid pole, kasutad lihtsalt meeldivat inimest ära? Sest keegi peab ju olema, kuni tuleb parem?

[Külaline]

Kuni kellegi vastu tundeid pole, kasutad lihtsalt meeldivat inimest ära? Sest keegi peab ju olema, kuni tuleb parem?

Aga kui ei tekigi kunagi vastastukuseid tundeid. Jäädki ootama.
Mul endal pole kunagi olnud vastastikuseid tundeid. Nüüd juba keskeas.
Olen teisega koos elanud minu poolt tundetult pea 30 aastat. Mõned lapsed on ka.
Teisel vist algul oli tundeid. Kas praegu ka on, ma ei tea. Me pole sellest teemast kunagi rääkinud.

[Külaline]

Kuni kellegi vastu tundeid pole, kasutad lihtsalt meeldivat inimest ära? Sest keegi peab ju olema, kuni tuleb parem?

Aga kui ei tekigi kunagi vastastukuseid tundeid. Jäädki ootama.
Mul endal pole kunagi olnud vastastikuseid tundeid. Nüüd juba keskeas.
Olen teisega koos elanud minu poolt tundetult pea 30 aastat. Mõned lapsed on ka.
Teisel vist algul oli tundeid. Kas praegu ka on, ma ei tea. Me pole sellest teemast kunagi rääkinud.

Sellisest asjast ei peagi rääkima, see on ju näha, kui on tunded. Oled sotsiopaat? Mõttetu elu.

[Külaline]

Mina ka nõus sellega.
Sai juba küll koos elatud mittesobiva partneriga 13 aastat ja nüüd täiega naudin üksi elamist(lapsed on aga ma mõtlen just partnelussuhet, meest/elukaaslast). Juba 4s aasta jookseb.

Vahepeal aasta tagasi oli üks väga tore suhe ka aga kahjuks hakkas meespool kokku kolimist tahtma ja kuna mina ei, siis teed lahku läksidki.

Postitus on kustutatud

Ju siis ikka nii koll pole, et lausa kaks last on ka mul
Esimese lapse isale sobis ka Shrekiga koos elada 13a. Oleks veel elanud aga mina ise lõpetasin suhte.

2 last pole nüüd asi millega kiidelda. Samuti see, et perekonna lõhkusid ei ole ka asi millega kiidelda. Kahju kohe sinu lastest. Näitasid ette milline peab peremudel olema. Erinevad isad lastel. Pidevalt lahkuminekud ja uued issid jne. Tülgastav.

[Külaline]

Kuni kellegi vastu tundeid pole, kasutad lihtsalt meeldivat inimest ära? Sest keegi peab ju olema, kuni tuleb parem?

Aga kui ei tekigi kunagi vastastukuseid tundeid. Jäädki ootama.
Mul endal pole kunagi olnud vastastikuseid tundeid. Nüüd juba keskeas.
Olen teisega koos elanud minu poolt tundetult pea 30 aastat. Mõned lapsed on ka.
Teisel vist algul oli tundeid. Kas praegu ka on, ma ei tea. Me pole sellest teemast kunagi rääkinud.

Sellisest asjast ei peagi rääkima, see on ju näha, kui on tunded. Oled sotsiopaat? Mõttetu elu.

Ei näha pole midagi.

[Külaline]

Aga kui ei tekigi kunagi vastastukuseid tundeid. Jäädki ootama.
Mul endal pole kunagi olnud vastastikuseid tundeid. Nüüd juba keskeas.
Olen teisega koos elanud minu poolt tundetult pea 30 aastat. Mõned lapsed on ka.
Teisel vist algul oli tundeid. Kas praegu ka on, ma ei tea. Me pole sellest teemast kunagi rääkinud.

Sellisest asjast ei peagi rääkima, see on ju näha, kui on tunded. Oled sotsiopaat? Mõttetu elu.

Ei näha pole midagi.

Milleks sellisesse haigesse suhtesse veel lapsi teha? Et nad kasvaksid hälbega, mitte teades, mis on armastus?