Olen 40-aastane naine ja peame mehega otsustama mingi rasedusvastase vahendi kasuks, kuna soovitud hulk lapsi on käes.
Mida rohkem ma mõtlen, seda enam selgub, et ma olen nagu paha siga, kel iga asjaga sada viga, mitte ükski vahend ei tundu hea.
Praegu kasutame kondoomi, mehe meelest on ilma küll natuke mõnusam, aga pm pole tal selle kasutamise vastu ka midagi - aga mind ennast häirib, kui kirglikul hetkel peab hakkama sahtlist pakikest kobama, vahel saavad kondoomid ka otsa või pole neid kaasas, see võtab ikkagi spontaansust vähemaks. Ja no ma pean lisama, et nii mõnus on ikkagi meest ilma kondoomita enda sees tunda. No ja need maksavad tegelikult päris palju, kui pidevalt kasutada. Siiski tundub see praegu meile parim vahend, kuid pikas perspektiivis tahaks midagi, millega oleks vähem sehkendamist.
Pillid - ma olen 3 korda elus eri perioodidel pille võtnud ja iga kord on need mõjutanud mu tuju ja eriti tugevalt libiidot. Selles suhtes hea rasedusvastane vahend muidugi, et võtab seksiisu ära lihtsalt. Haha. Aga tegelikult ka, ma olen praeguseks küpseks vanuseks aru saanud, et mu menstruatsioonitüskkel või siis need hormonaalsed muutused, mis tsükliga kaasnevad, mõjutavad mind väga palju - mu tuju, energiataset, erksust maailma suhtes, seksiisu. Perioodil päevade algusest kuni uue ovulatsioonini olen ma erk, kiire mõtlemisega, energiline, unistan, teen trenni, tunnen end elu suhtes motiveeritunda, tahan oma meest. Peale ovulatsiooni muutun tuimemaks, laisemaks, seksiisu väheneb tunduvalt, kõik tundub mõõdukalt mõttetu. Pillide võtmise ajal olen ma kogu aeg nagu selles tsükli kehvemas pooles. Seega ma neid jälle võtma hakata ei soovi.
Steriliseerimine - tunduks minu vanuses ja laste arvu juures täiesti ok. Steriliseerimise järgselt ju OV toimub nagu ikka, lihtsalt munarakkude edasine teekond on takistatud. Miinuseks on see, et tegu on üldnarkoosis tehtava operatsiooniga. Mulle on tehtud kunagi laporoskoopiline operatsioon ühe iseenesest kerge protseduuri jaoks, kõik rääkisid, sh arstid, kui lihtne see on, aga mul oli väga ränk taastumine, kohutavad kõhu- ja õlavalud, tõusis palavik, mille tõttu pidin kaks ööpäeva haiglas olema jne. Kuidagi ränk tundub see mõte uuesti midagi taolist läbi teha, kui otsest meditsiinilist vajadust pole.
Vasektoomia - tundub samuti üsna tõsine protseduur, kuigi vähemasti mitte üldnarkoosi vajav. Ikkagi, lugesime, et taastumine võib olla päris ebamugav, mehe vennal ilmnes aga kuu aja pärast kontrolli minnes vajadus teist korda uuesti minna, sest neid juhasid ei saadudki korralikult kinni esimese opiga
Osal meestest pidi mingil määral vähenema testosterooni tootmine, mis ei kõla ka nagu hea uudis. Vaskspiraal - võiks muidu sobida, aga mul on niigi olnud alati väga pikad ja vererohked menstruatsioonid.
Ja jõuame hormoonspiraali juurde. Lugesin ja uurisin, aga aru ei saanud - kas see takistab ka ovulatsiooni või üksnes muudab emaka limaskesta ja lima nii, et seemnevedeliku liikumine on häiritud ja munarakk ei saa kuskile kinnituda? Kas naised, kel endal see on, on täheldanud mingeid kõrvaltoimet peale esialgset mõnekuulist kohanemisperioodi? Kas leidub veel naisi, kelle meeleolu ja liiido on suhteliselt seotud mens-tsükliga ja kellel see hormoonspiraaliga on normaalselt toimima jäänud? Olen nii tänulik, kui leidub, kes räägiks paigaldamisest, toimest ja kõrvaltoimetest.
