Kumba on kergem taluda

[Külaline]

Tume teema, aga tahan kuulda teiste arvamusi. Kumba on teie arust kergem taluda, kas lähedase surma läbi juhusliku õnnetuse, kus põhjuseks on kellegi kogemata ja ühekordne suur viga - või surma, mille on põhjustanud keegi tahtlikult, meelega või väga suure ja teadliku hooletusega? Kui teie jaoks on vahet.

[Külaline]

Tume teema, aga tahan kuulda teiste arvamusi. Kumba on teie arust kergem taluda, kas lähedase surma läbi juhusliku õnnetuse, kus põhjuseks on kellegi kogemata ja ühekordne suur viga - või surma, mille on põhjustanud keegi tahtlikult, meelega või väga suure ja teadliku hooletusega? Kui teie jaoks on vahet.

Oleneb kas see "lähedane" on meeldiv inimene või täitsa siga.

[Külaline]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

[Külaline]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

Ma lisaks, et see on ka päris õudne, kui kaob lihtsalt ära. Mul on üks tuttav, kelle ema läks suvilasse ja kadus. 15 aastat juba nii.

[Külaline]

Minuarust on just tahtlikku tapmist kergem taluda kui õnnetusjuhtumit - siis on kedagi süüdistada, kuhugi oma valu välja valada, see tundub justkui leevendav?
Suitsiidist ma ei räägigi, see on täiesti kindlasti kõige õudsem.

[Tolmukübe]

Tume teema, aga tahan kuulda teiste arvamusi. Kumba on teie arust kergem taluda, kas lähedase surma läbi juhusliku õnnetuse, kus põhjuseks on kellegi kogemata ja ühekordne suur viga - või surma, mille on põhjustanud keegi tahtlikult, meelega või väga suure ja teadliku hooletusega? Kui teie jaoks on vahet.

No ikka juhuslik õnnetus, sest see on nö pool kogemata, aga tahtlik, see ikka näitab, et keegi tegi meelega halba. Pole ju vaja enda ellu inimesi, kes sulle/su lähedastele meelega halba teevad. Selline teadmine iseenesest juba mõjub halvasti.

[Külaline]

Eks ebaõiglane tundub kõik aga tahtlik tapmine ja veel planeeritud oleks kordades hullem teadmine, kui õnnetusjuhtum.

[Külaline]

Minu jaoks oleks suitsiid kõige kergem taluda oma isikliku olukorra tõttu.
Mu kõige lähedasem inimene on 8 aastat juba psüühiliselt haige ja on olnud suitsiidikatseid. Tal on olnud perioode, kus tal on väga, väga halb olla ja ta nägi suitsiidi kui pääsu. Seda kannatamist nähes olen ennast vaimselt valmistanud sellise olukorra puhuks. Ilmselt oleks teised olukorrad raskemad, kuna need on ootamatud.

[Külaline]

Minuarust on just tahtlikku tapmist kergem taluda kui õnnetusjuhtumit - siis on kedagi süüdistada, kuhugi oma valu välja valada, see tundub justkui leevendav?

Nii toredasti võid sa mõelda selle ajani, kuni reaalselt Eesti kohtusüsteemiga kohtud. Sõbrake mõistetakse õigeks 'tõendite ebapiisavuse tõttu', mis siis teed, teed omakohut ja ongi lihtsam taluda? Õiglus võidutseb meil üsna harva.

[Külaline]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

Vastupidi.
1. Suitsiid - ainus, kus inimene lahkub omal soovil ja seda soovi tuleb austada.
Kõik muu tundub ebaõiglane, ootamatu ja talumatu.

[Külaline]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

Vastupidi.
1. Suitsiid - ainus, kus inimene lahkub omal soovil ja seda soovi tuleb austada.
Kõik muu tundub ebaõiglane, ootamatu ja talumatu.

Sa elad mingis rüütliromaanis, kus täie aru juures olev rüütel otsustab vabasurma minna, sest tema au sai riivatud. Või siis jaapani sõdalaste seppuku - need on tõesti vaba inimese vabad valikud, mida tuleb austada. Kui aga vabasurma valib vaimsete probleemide pärast inimene, kellel pole päris probleeme, vaid probleemid on tema peas, ettekujutuses, põhimõtteliselt välja mõeldud - ja sellised on tänapäeval valdav enamik enesetappudest - siis on su ettekujutus heroilisest vabasurmast lihtsalt tobe. Need inimesed vajanuks abi, mitte surma.

[Külaline]

Juhuslik surm vist oleks ikka lihtsam. Aga samas ma arvan, et ega midagi sellist lihtsalt ennustada pole võimalik.

[Külaline]

Vastupidi.
1. Suitsiid - ainus, kus inimene lahkub omal soovil ja seda soovi tuleb austada.
Kõik muu tundub ebaõiglane, ootamatu ja talumatu.

Sa oled tobe, ilmselt ei tea suitsiididest ja nende taustadest midagi. Kui su maailma kõige kallim inimene teeb suitsiidi (nt sinu laps teismeeas? lihtsalt näide), siis elad kogu oma elu teadmisega, et sa ei suutnud/osanud/märganud/jõudnud teda aidata. Mitte keegi ei suudanud aidata. Suitsiid ei ole omal soovil lahkumine, mida tuleb austada, see on väga raske haiguse tagajärg.

[Külaline]

Suitsiidiga on ka see, et need inimesed vahel ei tahagi surra, vaid ei näe muud lahendust olukorrale, kus neil on nii halb, et ei suuda seda taluda. Tegelikult nad tahaks abi ja tahaks elada. Paljud teismelised saaks sellest olukorrast üle, kui raske aeg üle elada ja täiskasvanuna oleks täiesti õnnelikud tublid täiskasvanud. Kahjuks on lastepsühhiaatri juurde väga raske saada ja abivõimalused piiratud. See on väga suur traagika, kui see laps lahkubki.

[roosaroos]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

Vastupidi.
1. Suitsiid - ainus, kus inimene lahkub omal soovil ja seda soovi tuleb austada.
Kõik muu tundub ebaõiglane, ootamatu ja talumatu.

Sa elad mingis rüütliromaanis, kus täie aru juures olev rüütel otsustab vabasurma minna, sest tema au sai riivatud. Või siis jaapani sõdalaste seppuku - need on tõesti vaba inimese vabad valikud, mida tuleb austada. Kui aga vabasurma valib vaimsete probleemide pärast inimene, kellel pole päris probleeme, vaid probleemid on tema peas, ettekujutuses, põhimõtteliselt välja mõeldud - ja sellised on tänapäeval valdav enamik enesetappudest - siis on su ettekujutus heroilisest vabasurmast lihtsalt tobe. Need inimesed vajanuks abi, mitte surma.

Vau! Sul on jultumust öelda vabasurma kaaluvale inimesele, et tema probleemid pole päris?

[Külaline]

Vastupidi.
1. Suitsiid - ainus, kus inimene lahkub omal soovil ja seda soovi tuleb austada.
Kõik muu tundub ebaõiglane, ootamatu ja talumatu.

Sa elad mingis rüütliromaanis, kus täie aru juures olev rüütel otsustab vabasurma minna, sest tema au sai riivatud. Või siis jaapani sõdalaste seppuku - need on tõesti vaba inimese vabad valikud, mida tuleb austada. Kui aga vabasurma valib vaimsete probleemide pärast inimene, kellel pole päris probleeme, vaid probleemid on tema peas, ettekujutuses, põhimõtteliselt välja mõeldud - ja sellised on tänapäeval valdav enamik enesetappudest - siis on su ettekujutus heroilisest vabasurmast lihtsalt tobe. Need inimesed vajanuks abi, mitte surma.

Vau! Sul on jultumust öelda vabasurma kaaluvale inimesele, et tema probleemid pole päris?

Muidugi pole.

[Külaline]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

Minu nimekiri oleks selline

1. Haigus (kõigil on siis natukenegi aega valmistuda surmaks)
2. Õnnetus (ohtlikku sporti või tööd tehes näiteks)
3. Suitsiid (inimese enda valik enamasti, erinevad põhjused, aga võiks inimese soovi austada ja mitte pidada igat enesetapjat abivajavaks hädapätakaks. Ajalooliseltki on palju suitsiid seotud au ja eneseväärikuse küsimustega, mitte mingi jommis pea või depresssiooniga. Need tähelepanuvajadusega abivajavad teevad enesetapukatseid jms, kes aga päriselt soovivad lahkuda, teevad selle ka teoks ja ei vaja kellegi haletsust).
5. Teadmata põhjus - kadumine vms (see on üsna jube, kuna fantaasia jääbki lõpuni seda ketrama)
6. Hooletus või “naljategemine” (noorte lollid surmad- üledoosid, uppumised basseinis jms välditav)
7. Autoga tapmine (tavaliselt tahtmatu, aga päris õnnetuseks seda ei nimetaks, kuna inimene siiski juhib autot ja hooletu või ebaadekvaatne sõitmine pole mingi õnnetus)
8. Mingil muul viisil tapmine (tahtlik tapmine ikka kõige hullem viis, kuna teadlik ja kuri otsus ühelt poolt.

[Külaline]

Kergem on ühekordne suur õnnetus, mis ei ole tahtlik.
Ja üldsegi on minu arvates pingerida selline (kergemast raskemaks, kui räägime lähedase surmast):
1. Haigus
2. Õnnetusjuhtum
3. Tapmine
4. Suitsiid

Minu nimekiri oleks selline

1. Haigus (kõigil on siis natukenegi aega valmistuda surmaks)
2. Õnnetus (ohtlikku sporti või tööd tehes näiteks)
3. Suitsiid (inimese enda valik enamasti, erinevad põhjused, aga võiks inimese soovi austada ja mitte pidada igat enesetapjat abivajavaks hädapätakaks. Ajalooliseltki on palju suitsiid seotud au ja eneseväärikuse küsimustega, mitte mingi jommis pea või depresssiooniga. Need tähelepanuvajadusega abivajavad teevad enesetapukatseid jms, kes aga päriselt soovivad lahkuda, teevad selle ka teoks ja ei vaja kellegi haletsust).
5. Teadmata põhjus - kadumine vms (see on üsna jube, kuna fantaasia jääbki lõpuni seda ketrama)
6. Hooletus või “naljategemine” (noorte lollid surmad- üledoosid, uppumised basseinis jms välditav)
7. Autoga tapmine (tavaliselt tahtmatu, aga päris õnnetuseks seda ei nimetaks, kuna inimene siiski juhib autot ja hooletu või ebaadekvaatne sõitmine pole mingi õnnetus)
8. Mingil muul viisil tapmine (tahtlik tapmine ikka kõige hullem viis, kuna teadlik ja kuri otsus ühelt poolt.

Kõige rõvedam üleüldse on siis tahtlik suvaline massitapmine, mida teeb Venemaa juba 4. aastat iga päev. Lihtsalt drooni pealt visatakse pomm juhuslikele inimestele kaela või saadetakse rakett laksti keset laste mänguväljakut.

[Külaline]

Vastupidi.
1. Suitsiid - ainus, kus inimene lahkub omal soovil ja seda soovi tuleb austada.
Kõik muu tundub ebaõiglane, ootamatu ja talumatu.

Sa elad mingis rüütliromaanis, kus täie aru juures olev rüütel otsustab vabasurma minna, sest tema au sai riivatud. Või siis jaapani sõdalaste seppuku - need on tõesti vaba inimese vabad valikud, mida tuleb austada. Kui aga vabasurma valib vaimsete probleemide pärast inimene, kellel pole päris probleeme, vaid probleemid on tema peas, ettekujutuses, põhimõtteliselt välja mõeldud - ja sellised on tänapäeval valdav enamik enesetappudest - siis on su ettekujutus heroilisest vabasurmast lihtsalt tobe. Need inimesed vajanuks abi, mitte surma.

Vau! Sul on jultumust öelda vabasurma kaaluvale inimesele, et tema probleemid pole päris?

Mida sa vautad? Loomulikult jagunevad probleemid pärisprobleemideks ning välja mõeldud probleemideks. Pärisprobleemid ei lahene enne, kui reaalses maailmas on midagi muudetud, välja mõeldud probleemid on võimalik lahendada iseenda mõtlemist muutes, kuid hädalisele endale tundub, et probleem on väljaspool teda ennast. Näiteks kujutlevad teismelised neiud tihti ette, et nad on paksud, kui tegelikult ei ole. See on klassikaline näide sellisest väljamõeldud murest, mille lahendamiseks ei pea neiu mitte alla võtma, vaid aru saama, et ta on enda vastu liiga kriitiline.

[Külaline]

Suitsiidiga on ka see, et need inimesed vahel ei tahagi surra, vaid ei näe muud lahendust olukorrale, kus neil on nii halb, et ei suuda seda taluda. Tegelikult nad tahaks abi ja tahaks elada. Paljud teismelised saaks sellest olukorrast üle, kui raske aeg üle elada ja täiskasvanuna oleks täiesti õnnelikud tublid täiskasvanud. Kahjuks on lastepsühhiaatri juurde väga raske saada ja abivõimalused piiratud. See on väga suur traagika, kui see laps lahkubki.

Mitte vahel, vaid enamasti.
Surra tahavad päriselt raskelt haiged. Kõik ülejäänud teevad enesetapu seepärast, et ei suuda enam, ei jaksa enam, ei oska enam.