Kumba on kergem taluda

[Külaline]

Ausaltöeldes on kõikki variante raske taluda. Isegi kui pole päris lähedane.

Ma nüüd viimase 4 aasta jooksul olen 5 inimest kaotanud.

Kõik variandid peale tahtliku tapmise on mul olnud.

Viimase uudise sain nüüd eile. Tegu oli (vist) enesetapuga. Noor inimene. 30.ndate alguses alles ja see painab nüüd hetkel kõige hullemini. Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli. Nagu siin üks kirjutas, äkki seda oleks saanud ennetada.

Eelmine aasta kaotasin ka noore tuttava õnnetuse tagajärjel.
Aasta ennem seda isa(haigus- aga äkiliselt). Ja enne seda ema(ka haigus aga pikaajaline). Ja siis seal vahepeal vanaema. Tema läks vanadusega. Seda oli nagu kõige lihtsam taluda.

Surm on alati ootamatu ja valus, isegi kui tead, et mingil hetkel see juhtub(näiteks haigus või vanadus).

[Külaline]

Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli.

Ega sa seda ju ei tea, kas ta otsis abi või ei otsinud. See abi saamine ka nii kerge pole. Minul on olnud pikalt depressioon, mul on halvasti elus see, et pole tugivõrgustikku, perekonda. Vanemad on ammu surnud, mõned sugulased on, aga mitte väga lähedased. Mees lõi mu lähedase inimesega suhte, see oli väga suur reetmine minu jaoks mõlema inimese poolt. Pärast seda ei suuda väga mehi enam usaldada, seega elan üksi lapsega. Laps on tore, aga mina pean ju talle toeks olema, mitte oma muredest talle pidevalt rääkima. Nii mulle tundubki, et olen üksi maailmas ja nii see jääb. Antidepressante olen proovinud viit erinevat, see ei aidanud midagi, ainult kaalust võtsin juurde, mis ajas mu tuju veel halvemaks. Väga suur vaev oli see uuesti maha saada. Igasugu teraapiaid olen ka proovinud, väga palju raha on läinud, aga ei tunne ennast paremini. Ja milles siis seisneb see abi, mina näiteks ei tea, mis abi ma peaks veel otsima. Kui peaksin ennast ära tapma, siis vist ka teised imestaks, et no miks ta siis abi ei otsinud, ei tundunud, et tal nii hull kõik oleks olnud, ei tea, miks ära tappis.

[Külaline]

Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli.

Ega sa seda ju ei tea, kas ta otsis abi või ei otsinud. See abi saamine ka nii kerge pole. Minul on olnud pikalt depressioon, mul on halvasti elus see, et pole tugivõrgustikku, perekonda. Vanemad on ammu surnud, mõned sugulased on, aga mitte väga lähedased. Mees lõi mu lähedase inimesega suhte, see oli väga suur reetmine minu jaoks mõlema inimese poolt. Pärast seda ei suuda väga mehi enam usaldada, seega elan üksi lapsega. Laps on tore, aga mina pean ju talle toeks olema, mitte oma muredest talle pidevalt rääkima. Nii mulle tundubki, et olen üksi maailmas ja nii see jääb. Antidepressante olen proovinud viit erinevat, see ei aidanud midagi, ainult kaalust võtsin juurde, mis ajas mu tuju veel halvemaks. Väga suur vaev oli see uuesti maha saada. Igasugu teraapiaid olen ka proovinud, väga palju raha on läinud, aga ei tunne ennast paremini. Ja milles siis seisneb see abi, mina näiteks ei tea, mis abi ma peaks veel otsima. Kui peaksin ennast ära tapma, siis vist ka teised imestaks, et no miks ta siis abi ei otsinud, ei tundunud, et tal nii hull kõik oleks olnud, ei tea, miks ära tappis.

Ei tea jah. Ja eks see teadmatus ongi raske selle asja juures.


Aga eelnevalt jäi lisamata, et mina emana peaksin oma lapse kaotust, olenemata surma põhjusest, lausa talumatuks. Sellist teist armastust, nagu lapse vastu on, ei ole olemas. Isegi mitte mehe ja naise vahel.
Jah saan aru, et kõigil vanematel oma laste vastu sellist armastust ei pruugi olla aga minul isiklikult oma laste vastu on. Ja absoluutselt kõik väikelaste ja noorte surmad, mis meediast läbi käivad on nii kurvad ja ma ei suudaks seda ahastust vanema südames ette ka kujutada. Nii ebaõiglane tundub, et mõni vanem seda kogema peab.

[Külaline]

Viimase uudise sain nüüd eile. Tegu oli (vist) enesetapuga. Noor inimene. 30.ndate alguses alles ja see painab nüüd hetkel kõige hullemini. Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli. Nagu siin üks kirjutas, äkki seda oleks saanud ennetada.

Ennetamine on väga keeruline ning siin kehtib kahjuks teada-tuntud tõde, et kui inimene ei taha, et teda aidataks, siis ei saagi teda aidata. Minulgi on praegu üks kunagi üsna lähedane olnud inimene, kes peale mõnda elusündmust endasse pöördus, enam kedagi ligi ei lase, selgelt on depressiivne, kuid ise seda ei mõista, eitab vajadust psühholoogile pöörduda ning blokeerib kõiki, kes selle teema üles võtavad. Istub pimedas toas, millegi vastu huvi ei tunne, kellegagi ei suhtle, telefoni ei võta, kirjadele-sõnumitele ei reageeri. Kõrvalt on seda väga valus vaadata, aga midagi teha ka ei saa.

[Külaline]

Suitsiidiga on ka see, et need inimesed vahel ei tahagi surra, vaid ei näe muud lahendust olukorrale, kus neil on nii halb, et ei suuda seda taluda. Tegelikult nad tahaks abi ja tahaks elada. Paljud teismelised saaks sellest olukorrast üle, kui raske aeg üle elada ja täiskasvanuna oleks täiesti õnnelikud tublid täiskasvanud. Kahjuks on lastepsühhiaatri juurde väga raske saada ja abivõimalused piiratud. See on väga suur traagika, kui see laps lahkubki.

Mitte vahel, vaid enamasti.
Surra tahavad päriselt raskelt haiged. Kõik ülejäänud teevad enesetapu seepärast, et ei suuda enam, ei jaksa enam, ei oska enam.

Raskelt haige tahab täpselt samade asjade pärast surra. Üks ei ole teisest ülem.

[Külaline]

Aga eelnevalt jäi lisamata, et mina emana peaksin oma lapse kaotust, olenemata surma põhjusest, lausa talumatuks. Sellist teist armastust, nagu lapse vastu on, ei ole olemas. Isegi mitte mehe ja naise vahel.

Ei tea midagi… Eestis teevad aastad tuhanded naised aborti ja tunnevad peale seda hoopis suurt kergendust. Mehe ja naise vahel on siiski pikem armastus, mis kestab nii enne kui pärast lapsi ja mõlemad on üksteist armastamiseks ka vabatahtlikult valinud. Lapse isa või ema on tema jaoks täielik loterii. Lapsed lähevad ka kodust ja saavad oma pere ja ei taha mingit ahviarmastusega ema või isa oma suhtesse.

[Külaline]

Suitsiidiga on ka see, et need inimesed vahel ei tahagi surra, vaid ei näe muud lahendust olukorrale, kus neil on nii halb, et ei suuda seda taluda. Tegelikult nad tahaks abi ja tahaks elada. Paljud teismelised saaks sellest olukorrast üle, kui raske aeg üle elada ja täiskasvanuna oleks täiesti õnnelikud tublid täiskasvanud. Kahjuks on lastepsühhiaatri juurde väga raske saada ja abivõimalused piiratud. See on väga suur traagika, kui see laps lahkubki.

Mitte vahel, vaid enamasti.
Surra tahavad päriselt raskelt haiged. Kõik ülejäänud teevad enesetapu seepärast, et ei suuda enam, ei jaksa enam, ei oska enam.

Raskelt haige tahab täpselt samade asjade pärast surra. Üks ei ole teisest ülem.

No sel juhul ei saa ka selle haige kohta öelda, et ta surra tahab. Oluline tegur on, et tegemist oleks siiski mõtestatud otsusega, mis põhineb faktidel, mitte emotsioonidel. Et ei jaksa või suuda enam, pole põhjus surra. Kui haigus on spetsialistide poolt kinnitatult pöördumatu ning ees on aina halvenev seis, see on põhjus surra. Teadlikult, läbimõeldult.

[Külaline]

Aga eelnevalt jäi lisamata, et mina emana peaksin oma lapse kaotust, olenemata surma põhjusest, lausa talumatuks. Sellist teist armastust, nagu lapse vastu on, ei ole olemas. Isegi mitte mehe ja naise vahel.

Ei tea midagi… Eestis teevad aastad tuhanded naised aborti ja tunnevad peale seda hoopis suurt kergendust. Mehe ja naise vahel on siiski pikem armastus, mis kestab nii enne kui pärast lapsi ja mõlemad on üksteist armastamiseks ka vabatahtlikult valinud. Lapse isa või ema on tema jaoks täielik loterii. Lapsed lähevad ka kodust ja saavad oma pere ja ei taha mingit ahviarmastusega ema või isa oma suhtesse.

Ema ja lapse suhe tekib kooskasvamises, abordi tegemisel seda tunnet pole veel jõudnud tekkida. Kui jõuab, ei siis enam see ema aborti teegi. Silmas peetakse siin ikkagi ju ema suhet lapsesse, mitte mõlemasuunalist suhet. Ema-lapse suhe ei pruugi olla vastastikune, emapoolne osa on siiski alati olemas (äärmusi välja jättes, narkarid, muud haiged).

[Külaline]

Viimase uudise sain nüüd eile. Tegu oli (vist) enesetapuga. Noor inimene. 30.ndate alguses alles ja see painab nüüd hetkel kõige hullemini. Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli. Nagu siin üks kirjutas, äkki seda oleks saanud ennetada.

Ennetamine on väga keeruline ning siin kehtib kahjuks teada-tuntud tõde, et kui inimene ei taha, et teda aidataks, siis ei saagi teda aidata. Minulgi on praegu üks kunagi üsna lähedane olnud inimene, kes peale mõnda elusündmust endasse pöördus, enam kedagi ligi ei lase, selgelt on depressiivne, kuid ise seda ei mõista, eitab vajadust psühholoogile pöörduda ning blokeerib kõiki, kes selle teema üles võtavad. Istub pimedas toas, millegi vastu huvi ei tunne, kellegagi ei suhtle, telefoni ei võta, kirjadele-sõnumitele ei reageeri. Kõrvalt on seda väga valus vaadata, aga midagi teha ka ei saa.

Minu suitsiidne ja depressiooni põdev lähedane TAHAB VÄGA saada abi! Olen kümneid kordi, sh ta palumise peale, viinud teda psühhiaatriakliinikusse ja ta on ka vastuvõtule saanud ja osal kordadest ka haiglasse pandud. Aga ta ei ole sealt seni abi saanud. Ravimid ei ole teda aidanud, ka teraapia ei ole teda samuti üldse aidanud. Ehkki ma näen, kuidas inimene kogu hingest tahab abi saada ja püüab kogu jõust järgida talle antud juhiseid. Aga ta ei ole terveks saanud ning ta seisund pole isegi mitte leevenenud.

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

Meile näib, et vaimse tervise meditsiin on eluvõõras ja loodud kusagil kellegi teise aitamiseks, mitte aga päris inimeste abistamiseks.

[Külaline]

[quote="Külaline" post_id=93920 time=1746706597 user_id=]Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.[/quote]
See on ikka juba mingi pooleldi psühhopaadi juhtum, kes on terve pere oma lõa otsa saanud ja manipuleerib neid oma “enesetapukatsetega”. Enesevigastamine võib samuti olla mingi passiivagressiivselt võimunäljas inimese väljapressimise vorm olla. Toitubki ju tähelepanust, mida rohkem hüppate ja kargate, seda rohkem “abi” vajab.

[Külaline]

Viimase uudise sain nüüd eile. Tegu oli (vist) enesetapuga. Noor inimene. 30.ndate alguses alles ja see painab nüüd hetkel kõige hullemini. Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli. Nagu siin üks kirjutas, äkki seda oleks saanud ennetada.

Ennetamine on väga keeruline ning siin kehtib kahjuks teada-tuntud tõde, et kui inimene ei taha, et teda aidataks, siis ei saagi teda aidata. Minulgi on praegu üks kunagi üsna lähedane olnud inimene, kes peale mõnda elusündmust endasse pöördus, enam kedagi ligi ei lase, selgelt on depressiivne, kuid ise seda ei mõista, eitab vajadust psühholoogile pöörduda ning blokeerib kõiki, kes selle teema üles võtavad. Istub pimedas toas, millegi vastu huvi ei tunne, kellegagi ei suhtle, telefoni ei võta, kirjadele-sõnumitele ei reageeri. Kõrvalt on seda väga valus vaadata, aga midagi teha ka ei saa.

Minu suitsiidne ja depressiooni põdev lähedane TAHAB VÄGA saada abi! Olen kümneid kordi, sh ta palumise peale, viinud teda psühhiaatriakliinikusse ja ta on ka vastuvõtule saanud ja osal kordadest ka haiglasse pandud. Aga ta ei ole sealt seni abi saanud. Ravimid ei ole teda aidanud, ka teraapia ei ole teda samuti üldse aidanud. Ehkki ma näen, kuidas inimene kogu hingest tahab abi saada ja püüab kogu jõust järgida talle antud juhiseid. Aga ta ei ole terveks saanud ning ta seisund pole isegi mitte leevenenud.

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

Meile näib, et vaimse tervise meditsiin on eluvõõras ja loodud kusagil kellegi teise aitamiseks, mitte aga päris inimeste abistamiseks.

See ongi kõik väga keeruline. Olete te kuulnud sellisest asjast nagu "naeratav depressioon"? Suitsiidi enamjaolt teevad just nemad. Kes väliselt tunduvad okei aga lihtsalt vahel halbade päevadega.
Need kes enesetapust palju räägivad, jah nad küll otsivad abi, aga ei julge seda päris päriselt teha. Katseid ilmselt on.

[Külaline]

Viimase uudise sain nüüd eile. Tegu oli (vist) enesetapuga. Noor inimene. 30.ndate alguses alles ja see painab nüüd hetkel kõige hullemini. Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli. Nagu siin üks kirjutas, äkki seda oleks saanud ennetada.

Ennetamine on väga keeruline ning siin kehtib kahjuks teada-tuntud tõde, et kui inimene ei taha, et teda aidataks, siis ei saagi teda aidata. Minulgi on praegu üks kunagi üsna lähedane olnud inimene, kes peale mõnda elusündmust endasse pöördus, enam kedagi ligi ei lase, selgelt on depressiivne, kuid ise seda ei mõista, eitab vajadust psühholoogile pöörduda ning blokeerib kõiki, kes selle teema üles võtavad. Istub pimedas toas, millegi vastu huvi ei tunne, kellegagi ei suhtle, telefoni ei võta, kirjadele-sõnumitele ei reageeri. Kõrvalt on seda väga valus vaadata, aga midagi teha ka ei saa.

Minu suitsiidne ja depressiooni põdev lähedane TAHAB VÄGA saada abi! Olen kümneid kordi, sh ta palumise peale, viinud teda psühhiaatriakliinikusse ja ta on ka vastuvõtule saanud ja osal kordadest ka haiglasse pandud. Aga ta ei ole sealt seni abi saanud. Ravimid ei ole teda aidanud, ka teraapia ei ole teda samuti üldse aidanud. Ehkki ma näen, kuidas inimene kogu hingest tahab abi saada ja püüab kogu jõust järgida talle antud juhiseid. Aga ta ei ole terveks saanud ning ta seisund pole isegi mitte leevenenud.

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

Meile näib, et vaimse tervise meditsiin on eluvõõras ja loodud kusagil kellegi teise aitamiseks, mitte aga päris inimeste abistamiseks.

See ongi kõik väga keeruline. Olete te kuulnud sellisest asjast nagu "naeratav depressioon"? Suitsiidi enamjaolt teevad just nemad. Kes väliselt tunduvad okei aga lihtsalt vahel halbade päevadega.
Need kes enesetapust palju räägivad, jah nad küll otsivad abi, aga ei julge seda päris päriselt teha. Katseid ilmselt on.

[Külaline]

See on ikka juba mingi pooleldi psühhopaadi juhtum, kes on terve pere oma lõa otsa saanud ja manipuleerib neid oma “enesetapukatsetega”. Enesevigastamine võib samuti olla mingi passiivagressiivselt võimunäljas inimese väljapressimise vorm olla. Toitubki ju tähelepanust, mida rohkem hüppate ja kargate, seda rohkem “abi” vajab.

Mullegi tundub pigem nii, aga eemaltvaatajatena muidugi võime eksida (kuid võime ka paremini näha, kui teie, olukorras olijad). Kuna olete nagunii juba seisus, kus kaotada pole midagi, siis võiks proovida ehk tema eraldi elama panekut (see on kindlasti lihtsam kui tema elu praeguses kodus ümber korraldada nii, et tema käitutaks normaalselt, nagu teiste pereliikmetega). Eks ta teie peale seepeale kurjaks saaks, aga see võib ta tagasi paika loksutada, kui peab ise oma elu eest hoolt kandma, poes käima, koristama, pesu pesema, süüa tegema. Vast on ta siiski juba nii vana, et omaette elamine tuleb võimalusena arvesse?
Arste ja psühholooge ma muidugi ei süüdistaks. Ega nad imetegijad ole.

[Külaline]

Viimase uudise sain nüüd eile. Tegu oli (vist) enesetapuga. Noor inimene. 30.ndate alguses alles ja see painab nüüd hetkel kõige hullemini. Et miks, kuidas ja miks tõesti abi ei otsinud. Eks me kõik teadsime, et raske tal oli aga et vot nii augus oli. Nagu siin üks kirjutas, äkki seda oleks saanud ennetada.

Ennetamine on väga keeruline ning siin kehtib kahjuks teada-tuntud tõde, et kui inimene ei taha, et teda aidataks, siis ei saagi teda aidata. Minulgi on praegu üks kunagi üsna lähedane olnud inimene, kes peale mõnda elusündmust endasse pöördus, enam kedagi ligi ei lase, selgelt on depressiivne, kuid ise seda ei mõista, eitab vajadust psühholoogile pöörduda ning blokeerib kõiki, kes selle teema üles võtavad. Istub pimedas toas, millegi vastu huvi ei tunne, kellegagi ei suhtle, telefoni ei võta, kirjadele-sõnumitele ei reageeri. Kõrvalt on seda väga valus vaadata, aga midagi teha ka ei saa.

Minu suitsiidne ja depressiooni põdev lähedane TAHAB VÄGA saada abi! Olen kümneid kordi, sh ta palumise peale, viinud teda psühhiaatriakliinikusse ja ta on ka vastuvõtule saanud ja osal kordadest ka haiglasse pandud. Aga ta ei ole sealt seni abi saanud. Ravimid ei ole teda aidanud, ka teraapia ei ole teda samuti üldse aidanud. Ehkki ma näen, kuidas inimene kogu hingest tahab abi saada ja püüab kogu jõust järgida talle antud juhiseid. Aga ta ei ole terveks saanud ning ta seisund pole isegi mitte leevenenud.

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

Meile näib, et vaimse tervise meditsiin on eluvõõras ja loodud kusagil kellegi teise aitamiseks, mitte aga päris inimeste abistamiseks.

Mu alkohoolikust ema ka väga väga tahtis abi. Enesetapu jutt oli koguaeg. Aitasime ja toetasime nii palju kui meie võimuses oli. Aga no reaalsus oli see, et ikka meie tema eest midagi teha saa. Ja siis saime veel pahandada, et me ikka ei aita piisavalt. Haigus on seegi. Me poleks isegi parima tahtmise juures midagi ära teha.

[Tolmukübe]

Psühhiaater ja psühholoog püüavad panna meid, ta peret, uskuma, et kui inimene ennast lõigub ja suitsiide üritab, siis teeb ta seda sellest, et tal on tohutult suured põhjused seda teha, et ta elu on nii raske ja halb, et ta teisiti ei saa. Seetõttu terve pere ei julge aastaid õieti hingatagi, kartes tal kuidagi enesetunnet halvendada vms. Püüame teha kõik nii, et tal oleks võimalikult positiivne, tore ja kerge. Me ei toota temalt mitte mingit osalust majapidamises. Varjame tema eest kõiki ettetulevaid muresid, eeskätt tema endi omi. Lõigates teda järjekordselt nööri otsast alla, naeratame talle samal ajal ja lobiseme rõõmsalt, et teda mitte kuidagi häirida. Kuid tundub, et tegelikkuses pole enesevigastamine ja suitsiidikatsed sugugi seotud inimese tegelike eluraskustega, vähemalt mitte depressiooni puhul. Ta võib hakata ennast lõikuma juba näiteks siis, kui soovis apelsinimahla, aga ma tõin poest kogemata mandariinimahla. Juba ongi temal põhjus suitsiidikatseks olemas.

See on ikka juba mingi pooleldi psühhopaadi juhtum, kes on terve pere oma lõa otsa saanud ja manipuleerib neid oma “enesetapukatsetega”. Enesevigastamine võib samuti olla mingi passiivagressiivselt võimunäljas inimese väljapressimise vorm olla. Toitubki ju tähelepanust, mida rohkem hüppate ja kargate, seda rohkem “abi” vajab.

Mina ka midagi sellist mõtlesin. Kui lugesin, kuidas hakkab lõikuma mandariinimahla peale, tuli silme ette jõmpsikas, kes, kui oma tahtmist ei saa, ennast keset poodi pikali maha viskab. See "lähedane" on heast elust segi läinud, ise ei pea poeski käima, kõik tuuakse koju kätte, ja proual läheb nina vingu, kui "vale" mahl saabus. Olgu õnnelik, et Aafrika näljahädaline pole, seal läheb kõik ilma lõikumata persse. Majapidamises ei pea ka täiskasvanud inimene lillegi liigutama. Ikka absurdsus kuubis. See on igavene "haige" ega saagi terveks. See on nüüd see, kus perekond võimaldabki haigel haige olla. Mina viskaks uksest välja. Saaks kaela pealt minema ja las hakkab ise oma asju tegema. Las ise vastutab oma elu ja haiguse eest. Ka oli imelik lugeda, et olete teda korduvalt arsti juurde viinud. Proua ootab muudkui teenindust. Jalad all, bussid käivad, teekond selge, mingu õige ise. Kes teda kättpidi kogu aeg vedama peab? Niikaua, kuni inimene vastutust oma elu eest enda peale ei võta, ta terveks ei saa. Ega siis ka vbl ei saa, aga muud moodi ei saa kindlasti.

[iiR]

Need kes enesetapust palju räägivad, jah nad küll otsivad abi, aga ei julge seda päris päriselt teha. Katseid ilmselt on.

See on väidetavalt hoopiski väga levinud müüt - tegelikult on enesetappudest rääkimine ja nende katsetamine üks enimlevinud sümptomeid ning ohumärke suitsiidsete inimeste puhul - suurem osa ensetapjaid on nimelt varem juba kas sellest rääkinud või teinud katseid, sh ka teadlikult "liiga nõrku" katseid. Mis ei tähenda nagu nö üllatusenesetapjaid poleks, lihtsalt neid olevat vähem kui korduvkatsetajaid-ähvardajaid. Nii ehk naa on tegu lähedaste jaoks äärmiselt raske olukorraga, nii sutsiidse inimese elushoidmine kui suitsiidiga leppimine teevad väga katki. Minu meelest ei saa ka end lähedasena lohutada teadmisega, et ju see oli enesetapja soov, sest tegelikult on sageli tegu pigem end väljapääsmatus olukorras tundva inimese appikarje või meeleheitliku teoga, mitte väärika läbi kaalutud ratsionaalse otsusega. No ja ammugi jätaks ma siit välja mingid romantilised "au" ja "ülluse" kategooriaid, mida eelpool mainiti, enesetapus pole midagi üllast ega auväärset, kui välja arvata ehk surmavalt haige inimese puhul. Igast muust olukorrast võiks ikkagi leiduda väljapääs ja olla olemas abi, kohutavalt kurb, et nii pole.

[Külaline]

Need kes enesetapust palju räägivad, jah nad küll otsivad abi, aga ei julge seda päris päriselt teha. Katseid ilmselt on.

See on väidetavalt hoopiski väga levinud müüt - tegelikult on enesetappudest rääkimine ja nende katsetamine üks enimlevinud sümptomeid ning ohumärke suitsiidsete inimeste puhul - suurem osa ensetapjaid on nimelt varem juba kas sellest rääkinud või teinud katseid, sh ka teadlikult "liiga nõrku" katseid. Mis ei tähenda nagu nö üllatusenesetapjaid poleks, lihtsalt neid olevat vähem kui korduvkatsetajaid-ähvardajaid. Nii ehk naa on tegu lähedaste jaoks äärmiselt raske olukorraga, nii sutsiidse inimese elushoidmine kui suitsiidiga leppimine teevad väga katki. Minu meelest ei saa ka end lähedasena lohutada teadmisega, et ju see oli enesetapja soov, sest tegelikult on sageli tegu pigem end väljapääsmatus olukorras tundva inimese appikarje või meeleheitliku teoga, mitte väärika läbi kaalutud ratsionaalse otsusega. No ja ammugi jätaks ma siit välja mingid romantilised "au" ja "ülluse" kategooriaid, mida eelpool mainiti, enesetapus pole midagi üllast ega auväärset, kui välja arvata ehk surmavalt haige inimese puhul. Igast muust olukorrast võiks ikkagi leiduda väljapääs ja olla olemas abi, kohutavalt kurb, et nii pole.

Selle jutu pime eeldus on see, et kõik väga tahavad elada ja see maailm neile väga meeldib. Ei ole nii. Paljud on kõik läbi kaalunud ja on kindlad, et neile ei meeldi elamine. Lihtsalt ei meeldi. Austage seda.

[Külaline]

Igast muust olukorrast võiks ikkagi leiduda väljapääs ja olla olemas abi, kohutavalt kurb, et nii pole.

Kõige tõenäolisem enesetapja (75%) on kesise haridusega keskealine või vanem mees, kel on kerge alkoholiprobleem ja sotsiaalsed suhtlusprobleemid. Oleksidki hästi kurb ja abivalmis, kui selline inimene näiteks siia kurtma tuleks, et naine läks ära kuna joob, lapsed ei taha suhelda, töökoht ka nigel ja ise kergelt bipolaarne?

[Külaline]

Ma arvan, et mõned inimesed lihtsalt jäävad vaimselt haigeks ja nende hääbumine on sama kindel, kui näiteks kasvaja puhul, võibolla kindlamgi. Lähedastele võib sedasorti haigus kordades hullem olla ja ma suudan täiega mõista, et kui haige lõpuks endaga lõpetab, võib peamine tunne kergendus olla. Ega lähedased ei ole samuti rauast. Nii-nii kahju on inimestest, kes selle lähedasena läbi peavad tegema. Haigetest muidugi ka.

[Külaline]

Selle jutu pime eeldus on see, et kõik väga tahavad elada ja see maailm neile väga meeldib. Ei ole nii. Paljud on kõik läbi kaalunud ja on kindlad, et neile ei meeldi elamine. Lihtsalt ei meeldi. Austage seda.

See on umbes sama loogika, kui et need, kellel on seedehäired, ei tahagi eriti süüa. Nad ei taha, sest on haiged. Ja 99% neist, kes on "kõik läbi kaalunud", on seda samuti teinud haiguse küüsis.