Juhiluba ja auto omamine

[Külaline]

Kommenteerisin esimest lauset, muu jutt ei puutu asjasse. See soovitus on rumal, et tee load selleks, et äkki kunagi midagi juhtub. Kui teed load, siis on mõttekas ikka sõitma ka hakata, muidu kaob sõiduoskus kiiresti ja sellest eksami tegemisest pole midagi kasu.

Seda pole ju keegi soovitanudki, et tee load 18-aastaselt, äkki 40-aastaselt läheb vaja. Ikka peab vahel sõitma ka, et liikluses end koduselt tunda. Aga eks sõltub, kus elad ja kas on üldse linnades vaja sõita. Mu vanatädi uhas pidevalt oma maakonna teedel autoga ringi, maakonna linnades käis ka, aga Tallinna sõitis ikka bussiga. Autoga oskas hästi ümber käia, aga Tallinna liiklusesse ei trüginud. Tartusse ka ise ei sõitnud, kõik võõras.

[Külaline]

Kui sa kunagi eksami teed ja siis mitukümmend aastat ei sõida, ainult ootad mingit olukorda, kui on vaja kiiret transporti, siis võin ennustada, et sa ei julge selles olukorras ka rooli istuda, vaid leiad teise variandi.

Sa vist tsiteerid valet inimest seoses mitmekümne aastaga. Su tsiteeritu käsutuses on auto, millega ta küll tihedalt ei sõida, aga kasutab.

Kommenteerisin esimest lauset, muu jutt ei puutu asjasse. See soovitus on rumal, et tee load selleks, et äkki kunagi midagi juhtub. Kui teed load, siis on mõttekas ikka sõitma ka hakata, muidu kaob sõiduoskus kiiresti ja sellest eksami tegemisest pole midagi kasu.

Põhioskus jääb ikka. Ei kao see kiiresti midagi. Pika, noma ütöen 10+ aastase perioodi puhul võivad vaid veidi liiköusseadused muutuda aga auto töötamise põhimõte jääb ju ikka samaks nagu ka jalgratas

[Külaline]

Põhioskus jääb ikka. Ei kao see kiiresti midagi. Pika, noma ütöen 10+ aastase perioodi puhul võivad vaid veidi liiköusseadused muutuda aga auto töötamise põhimõte jääb ju ikka samaks nagu ka jalgratas

Ja ujumine. Kui kord selgeks saanud, siis selge ka on. Veidike ehk harjutamist enne, aga auto liigutamise oskus ei unune.

[Külaline]

Juhiloa tegema - jah. Auto ostma - ei.

[Külaline]

Vanemate inimestega on jah nii, et maal suvekodus olles sõidavad oma kindlaid marsruute pidi (poodi, surnuaeda, naabri juurde vms), aga Tartu sugust linna pelgavad. Mul ema oli selline. Aga ma ei kujuta ette, kui tal seal maal autot poleks olnud, ta vist ei oleks saanudki oma suve seal maal suvekodus veeta.

[Külaline]

Minu jaoks on juhtimisõiguse omamine elementaarne. Umbes nagu ka rattasõidu ja ujumise ära õppimine. Sel pole isegi konkreetselt tänapäevaga mingit pistmist, vaid üleüldiselt. Oleksin ka nõukaajal täiskasvanuna seda üsna elementaarseks pidanud. Ise elasin nooremana pikalt välismaal ja poleks seal küll normaalselt hakkama saanud ilma juhiloa ja autota. Ka Eestis on autost palju abi, isegi kui mina isiklikult olen töötanud kas kodukontoris või käinud pigem ühistranspordiga tööl. Auto lihtsalt annab täiesti teisel tasemel mugavuse ja vabaduse.

[Külaline]

Auto lihtsalt annab täiesti teisel tasemel mugavuse ja vabaduse.

Samuti tuleb juhtimisõiguse omamine kasuks paljudele töökohtadele kandideerimisel.

[Külaline]

Mul endal on juhiluba ja auto. Mida aga viimasel ajal olen kummalisel kombel märganud - inimesed sõidavad autoga, isegi lausa igapäevaselt, kuigi neil juhiluba üldse ei ole. Üks tuttav lausa kiitles sellega, et näe, ostis endale järjekordse auto (eelmise ajas hunnikusse), sõidab sellega iga päev ringi, aga luba temal pole, autokool jäi omal ajal pooleli. Minu jaoks arusaamatu. Kui juba roolis oled ja liikluses osaled, no asi siis see juhiluba ära teha? Eriti kummaline on see, et politsei ei tunne üldse kõrgendatud huvi olukorra vastu, kus autoomanikul puudub juhiluba. See ei peaks olema keelatud (paljugi mis, eakas võib osta auto ja anda selle nt oma lapsele kasutada), kuid kui auto ikkagi on juba mitu aastat 20-aastase mehe nimel ja tollel mehel puudub juhiluba, siis võiks politsei selle vastu huvi tunda küll.

[Külaline]

Mul endal on juhiluba ja auto. Mida aga viimasel ajal olen kummalisel kombel märganud - inimesed sõidavad autoga, isegi lausa igapäevaselt, kuigi neil juhiluba üldse ei ole. Üks tuttav lausa kiitles sellega, et näe, ostis endale järjekordse auto (eelmise ajas hunnikusse), sõidab sellega iga päev ringi, aga luba temal pole, autokool jäi omal ajal pooleli. Minu jaoks arusaamatu. Kui juba roolis oled ja liikluses osaled, no asi siis see juhiluba ära teha? Eriti kummaline on see, et politsei ei tunne üldse kõrgendatud huvi olukorra vastu, kus autoomanikul puudub juhiluba. See ei peaks olema keelatud (paljugi mis, eakas võib osta auto ja anda selle nt oma lapsele kasutada), kuid kui auto ikkagi on juba mitu aastat 20-aastase mehe nimel ja tollel mehel puudub juhiluba, siis võiks politsei selle vastu huvi tunda küll.

Anna siis numbrimärk politseile. Kui inimene ei suuda autokooli läbida, siis ei kõlba ta liiklusesse. Paljud sealt tulnudki ei kõlba ja tekitavad liikluses ohtlikke olukordi, aga noh, esmane sõel sai läbitud ja ju nad mingil hetkel nagunii politseiga kokku puutuvad oma lolluse tõttu.

[Külaline]

Mul endal on juhiluba ja auto. Mida aga viimasel ajal olen kummalisel kombel märganud - inimesed sõidavad autoga, isegi lausa igapäevaselt, kuigi neil juhiluba üldse ei ole. Üks tuttav lausa kiitles sellega, et näe, ostis endale järjekordse auto (eelmise ajas hunnikusse), sõidab sellega iga päev ringi, aga luba temal pole, autokool jäi omal ajal pooleli. Minu jaoks arusaamatu. Kui juba roolis oled ja liikluses osaled, no asi siis see juhiluba ära teha? Eriti kummaline on see, et politsei ei tunne üldse kõrgendatud huvi olukorra vastu, kus autoomanikul puudub juhiluba. See ei peaks olema keelatud (paljugi mis, eakas võib osta auto ja anda selle nt oma lapsele kasutada), kuid kui auto ikkagi on juba mitu aastat 20-aastase mehe nimel ja tollel mehel puudub juhiluba, siis võiks politsei selle vastu huvi tunda küll.

Ega auto omanikul ei peagi olema juhiluba

[Külaline]

Ülikooli kolmandal kursusel hakkasin lube tegema, sest on ju mitteametlik vanasõna, et ilma juhilubadeta oled sa mittekeegi ja kuskil sind tööle ei oodata! Tegin siis autokooli teooria ära hiilgavalt, aga sõidutunnid jäid venima. See oli ühe õppeautoga ühenaisefirma ja sellele naisele ei mahtunud pähe, et ma ei suuda käike vahetada ainult käemälu järgi, vaid pean vaatama, millist kangi ma kuhupoole lükkan. Ta soovitas teist autokooli, et tehku ma seal hoopis automaadiload, tal endal automaadiautot polnud. No läksin siis teise autokooli, aga sealne esimene õpetaja oli närvihaige naisterahvas, kes võttis igast asjast teema üles, temaga oli sõitmine piinav. Kord sõitis meiega kaasa üks teine õpetaja, meesterahvas, kes oli hästi rahulik ja kaalutlev, nii et hakkasin temaga sõidutunde võtma. Aga see mees hakkas võtma minu sõidutundi kui tasuta veotundi, et sõidutasime tema lapsi ja vara mööda linna ringi, tihti ajaliselt vähem kui sõidutund kestis ning lisaks viis ta mind iga sõidutund ühtedesse ja samadesse kohtadesse, et siin eksitakse tihti - mina ei eksinud, sain talt isegi kiita, kuid järgmine tund viis ta jälle mind samasse kohta sama manöövrit tegema. Ütlesin talle siis, et mõnedes autokoolides panevad õpetajad kirja, kuhu nad õpilased on viinud ja kuidas õpilased on seal hakkama saanud - ta vastas, et tema küll siukse paberimajandusega tegelema ei hakka! Mul hakkas sõidutundide arv täis saama, aga tema ikka raius, et sa oled toores, pole valmis, et ta võib mind ARKi saata, aga nagunii kukuksin seal läbi ja raiskaksin ainult raha. Tundus, et ta tahab minu pealt teenida, sõidutunde oli juba 50. Pere hakkas kodus rääkima, et teised lapsed on normaalsed ja saavad nominaalajaga load kätte, aga mina ei saa isegi lihtsaid automaadilube, seega olen idioot. Kuna oli esimene masu, 2008-2009, siis nad otsustasid, et rohkem nad minu sõiduõpet ei toeta ja nii mul polndki muud kui katkestada. Peres autot ega lube kellelgi teisel ei olnud ega ole siiamaani.
Pärast sellist ajunussi pole ma enam tahtnud sellega tegeleda ja lube pole mul endiselt! Muidugi on kahju olnud nii mitmestki töökohast, kuhu muude omaduste poolest sobiksin, aga juhilubade puudumise tõttu ei võeta jutulegi. Olen uurinud foorumites, kus koolis oleks mõni hea sõiduõpetaja, aga sellega on endiselt nii, et mis ühele hea, see teisele halb õpetaja. Hinnad muudkui kerkivad ja näiteks praegu peaksin ilmselt juba laenu võtma, kui tahan lube teha. Kui on vaja sõita kuhugi, kuhu ühistransport ei sõida, palun sõpru ja tuttavaid, aga sellega on nii, et sõbralikkusest küll esialgu lubatakse, aga mõnda sõitu olen ikka väga kaua pidanud ootama, ikka oled see vaene sugulane või sõber, kes justkui käib kogu aeg mingi tühja pärast pinda.
Ja kui nii võtta, siis mis see auto sulle peale mugavuse muud annab? Võtab ainult raha - kütuse, kindlustuse, remondi, maksude ja parkimistasude kaudu. Liiklus on läinud pööraseks, elementaarsedki reeglid enam ei kehti, sõidavad nii lubadeta, joodikud kui ka 90a vanurid. Kohati on mul isegi hea meel, et mul autot ei ole.

[Külaline]

No minu jaoks on juhiluba ja ka auto omamine elementaarne. Praktiliselt ei tea inimesi, kellel poleks luba, ega autot. Iseasi, kas seda iga päev vaja kasutada on, vahel on ühistransport mugavam, kui kompse ei ole ja sõidad üksi, ja sellisesse kohta, kus parkimiskohta lihtsalt ei leia (ei ela Eestis).

Elan ka maakohas, siin ilma autota elada oleks igavene kamm. Olen ka välismaal auto rentinud, kui väga vaja on olnud, sõitnud Itaalias, Hispaanias, Lissabonis, jne.

Sõitma õppisin ja eksami tegin 25-aastaselt. Peale seda ostsin kohe ka esimese auto, mis oli ikka tõeline pann. Aga see vabaduse tunne!

Kui ma nüüd meenutan, siis mul ka esimene õpetaja autokoolis sattus mingi vene mees, kes peale paari tundi andis mõista, et ma ei sobi autojuhiks. Järgimisel päeval palusin autokoolilt uut õpetajat, kellega tegin 40 sõidutundi, eksami esimese korraga, ja nüüd sõidan 15 aastat ilma probleemideta, vähemalt siiani, ptui-ptui-ptui.

[Külaline]

Tegin juhiloa pea 2 aastat tagasi, 50-aastaselt. Sealtpeale sõidan igapäevaselt, peamiselt Tallinnas, aga ka maal. Ikka umbes üle päeva mõtlen, et kui rumal ma olin, et seda varem ära teinud. Ainus lohutus on see, et tiksusin autokoolis mitu aastat ja sain vähemalt 200 sõidutundi. Kui enne eksamit võtsin teisest autokoolist veel ühe sõidutunni Tallinnas tipptunni ajal, siis see sõiduõpetaja imestas, et miks te juba ammu eksamile pole läinud.

Autot endal ei ole, sõidan mehe autoga. Või Citybee'ga.

[Külaline]

Juhiloa olemasolu on elementaarne, misiganes olukorras võib seda vaja minna.

[Külaline]

Ülikooli kolmandal kursusel hakkasin lube tegema, sest on ju mitteametlik vanasõna, et ilma juhilubadeta oled sa mittekeegi ja kuskil sind tööle ei oodata! Tegin siis autokooli teooria ära hiilgavalt, aga sõidutunnid jäid venima. See oli ühe õppeautoga ühenaisefirma ja sellele naisele ei mahtunud pähe, et ma ei suuda käike vahetada ainult käemälu järgi, vaid pean vaatama, millist kangi ma kuhupoole lükkan. Ta soovitas teist autokooli, et tehku ma seal hoopis automaadiload, tal endal automaadiautot polnud. No läksin siis teise autokooli, aga sealne esimene õpetaja oli närvihaige naisterahvas, kes võttis igast asjast teema üles, temaga oli sõitmine piinav. Kord sõitis meiega kaasa üks teine õpetaja, meesterahvas, kes oli hästi rahulik ja kaalutlev, nii et hakkasin temaga sõidutunde võtma. Aga see mees hakkas võtma minu sõidutundi kui tasuta veotundi, et sõidutasime tema lapsi ja vara mööda linna ringi, tihti ajaliselt vähem kui sõidutund kestis ning lisaks viis ta mind iga sõidutund ühtedesse ja samadesse kohtadesse, et siin eksitakse tihti - mina ei eksinud, sain talt isegi kiita, kuid järgmine tund viis ta jälle mind samasse kohta sama manöövrit tegema. Ütlesin talle siis, et mõnedes autokoolides panevad õpetajad kirja, kuhu nad õpilased on viinud ja kuidas õpilased on seal hakkama saanud - ta vastas, et tema küll siukse paberimajandusega tegelema ei hakka! Mul hakkas sõidutundide arv täis saama, aga tema ikka raius, et sa oled toores, pole valmis, et ta võib mind ARKi saata, aga nagunii kukuksin seal läbi ja raiskaksin ainult raha. Tundus, et ta tahab minu pealt teenida, sõidutunde oli juba 50. Pere hakkas kodus rääkima, et teised lapsed on normaalsed ja saavad nominaalajaga load kätte, aga mina ei saa isegi lihtsaid automaadilube, seega olen idioot. Kuna oli esimene masu, 2008-2009, siis nad otsustasid, et rohkem nad minu sõiduõpet ei toeta ja nii mul polndki muud kui katkestada. Peres autot ega lube kellelgi teisel ei olnud ega ole siiamaani.
Pärast sellist ajunussi pole ma enam tahtnud sellega tegeleda ja lube pole mul endiselt! Muidugi on kahju olnud nii mitmestki töökohast, kuhu muude omaduste poolest sobiksin, aga juhilubade puudumise tõttu ei võeta jutulegi. Olen uurinud foorumites, kus koolis oleks mõni hea sõiduõpetaja, aga sellega on endiselt nii, et mis ühele hea, see teisele halb õpetaja. Hinnad muudkui kerkivad ja näiteks praegu peaksin ilmselt juba laenu võtma, kui tahan lube teha. Kui on vaja sõita kuhugi, kuhu ühistransport ei sõida, palun sõpru ja tuttavaid, aga sellega on nii, et sõbralikkusest küll esialgu lubatakse, aga mõnda sõitu olen ikka väga kaua pidanud ootama, ikka oled see vaene sugulane või sõber, kes justkui käib kogu aeg mingi tühja pärast pinda.
Ja kui nii võtta, siis mis see auto sulle peale mugavuse muud annab? Võtab ainult raha - kütuse, kindlustuse, remondi, maksude ja parkimistasude kaudu. Liiklus on läinud pööraseks, elementaarsedki reeglid enam ei kehti, sõidavad nii lubadeta, joodikud kui ka 90a vanurid. Kohati on mul isegi hea meel, et mul autot ei ole.

Viga on sinus, mitte et kogu maailm korraldab sinu vastu mingit ajunussi. Vaata peeglisse.
Ja viinamarjad on nii hapud...

[Külaline]

Juhiloa olemasolu on elementaarne, misiganes olukorras võib seda vaja minna.

Ma sellega ei nõustu, et juhiloa olemasolu lausa elementaarne oleks. Päris kõik ikka ei ole loodud autojuhiks ja mõne puhul on ilmselt ka parem, kui seda pole.
No näiteks need, kes kardavad autoga liikluses osaleda. Neile see tõesti elementaarne ei oleks.

[Külaline]

Juhiloa olemasolu on elementaarne, misiganes olukorras võib seda vaja minna.

Ma sellega ei nõustu, et juhiloa olemasolu lausa elementaarne oleks. Päris kõik ikka ei ole loodud autojuhiks ja mõne puhul on ilmselt ka parem, kui seda pole.
No näiteks need, kes kardavad autoga liikluses osaleda. Neile see tõesti elementaarne ei oleks.

Kes on pime, ei tasu ka autot osta. Kunagi Tartus oli küll üks pime, kes sõitis sõbra ette ütlemise järgi mööda linna ringi, teised hirmusid tagumisel istmel. Politsei võttis neid veel maha, sest kõik olid täiesti purjus ka.

[Külaline]

Pean juhiluba oluliseks nüüdisaja elukorralduse juurde käivaks dokumendiks ja autot tavaliseks elu hõlbustavaks kodumasinaks. Kindlasti saaks ka teisiti, aga ma vist ei oska… Juhiluba on olnud 25aastat ja esimese lapse luba hakkas kehtima tema 18. sünnipäeval. Ma olen moodsal ajal, mil koike renditakse, vastuvoolu ujuja, aga pean oluliseks, et mul oleks isiklik auto (ja lapsel samamoodi). Ja auto peab olema mitte suur, aga mugava istmega.
Elutempo on kiire ja peale tööd käin trennis, eaka pereliikme juures, nädalavahetustel maal jm. Mul oleks keeruline autot jagada. Õnneks on muu mu keskkonnajalajäljes pisike, seega väga ei muretse.

[Külaline]

Juhiloa olemasolu on elementaarne, misiganes olukorras võib seda vaja minna.

Ma sellega ei nõustu, et juhiloa olemasolu lausa elementaarne oleks. Päris kõik ikka ei ole loodud autojuhiks ja mõne puhul on ilmselt ka parem, kui seda pole.
No näiteks need, kes kardavad autoga liikluses osaleda. Neile see tõesti elementaarne ei oleks.

Kui tõesti mingisugune foobia või peaviga, siis muidugi.

[Külaline]

Juhiloa olemasolu ei garanteeri absoluutselt seda, et selle omanik ka reaalselt sõita oskab, Või julgeb.
Mul on näiteks täiesti kehtiv juhiluba üle 30a juba. Aga ma ei sõida juba aastaid. Ning ma kardan, et kui ma peaksin reaalselt linnaliiklusse minema autoga, siis teeksin juba esimesel ristmikul avarii.
Sain juhiloa 1990ndate alguses. Esimesed 2a praktiliselt ei sõitnud, siis ostsin oma elu esimese (ja seni ainsa) täitsa oma auto.
Tegin 1990ndate lõpul avarii, pärast seda hakkasin rooli istumist kartma.
Peres on meil mitu autot, peale abiellumist enamasti juhtis neid abikaasa. Või isa, või äi, hiljem juba laps. Sõitsin ise üha vähem.
Minu viimase 20a sõitmised on olnud pigem krundi piires autode ümberpaigutamine või siis korraks väravast välja tänavale ja tagasi, et aiateel autode järjekorda vahetada. Kui laps ca 10a tagasi autokooli läks, siis tegin omale isegi sõiduõpetaja tunnistuse, et saaksin koos temaga linnas õppesõitu teha. Ma olen teoorias väga tugev ja sõiduõpetajana tulin kenasti toime. Aga ise rooli? ei tänan, mittemingil juhul.
Tegelikult ei lähegi mul ju autot igapäevaselt vaja, sest elan ja töötan kesklinnas, tööle lähen jalgsi või ühistranspordiga. Töö/amet ei eelda samuti auto kasutamist. Suvilas käime nagunii mitmekesi, siis on roolis mees või laps. Suuremad asjad toob koju nagunii kuller.
Paar suve tagasi võtsin mõned sõidutunnid (endal juhiloa staaži tol hetkel siis täpselt 30a) ühes autokoolis, platsi peal. Platsil tulin enamvähem toime, aga tänaval e minna ei julgenud.
Kui lähtuksin eelkirjutanutest, et iga inimene PEAB sõitma, siis oleks minu kohta üsna pea ajalehes kindlasti pealkiri stiilis "Järjekordne eakas juht kaotas auto üle kontrolli..." Nii et ma parem ei üritagi.