Kumba on kergem taluda

[Külaline]

Need kes enesetapust palju räägivad, jah nad küll otsivad abi, aga ei julge seda päris päriselt teha. Katseid ilmselt on.

See on väidetavalt hoopiski väga levinud müüt - tegelikult on enesetappudest rääkimine ja nende katsetamine üks enimlevinud sümptomeid ning ohumärke suitsiidsete inimeste puhul - suurem osa ensetapjaid on nimelt varem juba kas sellest rääkinud või teinud katseid, sh ka teadlikult "liiga nõrku" katseid. Mis ei tähenda nagu nö üllatusenesetapjaid poleks, lihtsalt neid olevat vähem kui korduvkatsetajaid-ähvardajaid. Nii ehk naa on tegu lähedaste jaoks äärmiselt raske olukorraga, nii sutsiidse inimese elushoidmine kui suitsiidiga leppimine teevad väga katki. Minu meelest ei saa ka end lähedasena lohutada teadmisega, et ju see oli enesetapja soov, sest tegelikult on sageli tegu pigem end väljapääsmatus olukorras tundva inimese appikarje või meeleheitliku teoga, mitte väärika läbi kaalutud ratsionaalse otsusega. No ja ammugi jätaks ma siit välja mingid romantilised "au" ja "ülluse" kategooriaid, mida eelpool mainiti, enesetapus pole midagi üllast ega auväärset, kui välja arvata ehk surmavalt haige inimese puhul. Igast muust olukorrast võiks ikkagi leiduda väljapääs ja olla olemas abi, kohutavalt kurb, et nii pole.

Selle jutu pime eeldus on see, et kõik väga tahavad elada ja see maailm neile väga meeldib. Ei ole nii. Paljud on kõik läbi kaalunud ja on kindlad, et neile ei meeldi elamine. Lihtsalt ei meeldi. Austage seda.

Depressioon muudab aju toimimist väga suurel määral. Kui inimene käib aastaid spetsialisti juures, aga nood ei oska tema haigust ravida, siis inimene tunnebki, et mitte miski ei paku enam rõõmu ja tahaks hoopis surra. Haigus muudab aju nii, et ka kõik toredad sündmused tunduvad negatiivsed ja halvad. Kui talle leitaks õige ravi, siis on väga suur tõenäosus, et maailmas elamine hakkab taas meeldima.

[Külaline]

Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne.
Tegelikult minu arvates on asi nii, et raske depressioon, bipolaarsed häired, rasked ärevushäired - haigused, mis võivad viia suitsiidini - ongi sellised haigused, mida meie tänapäeva meditsiin ei oskagi lõpuni hästi ravida. Küsimus pole mitte süsteemi või mõne konkreetse spetsialisti küündimatuses, vaid need haigused lihtsalt ongi tänapäeval veel lõpuni ravimatud. Süüdistada ei olegi sageli kedagi, surm on paratamatus. Vähi korral ei hakata ju kohe niimoodi arste süüdistama, et miks nad õiget rohtu ei anna. Seda rohtu pole olemas - siiamaani surrakse näiteks pankrease- või munasarjavähki, agressiivsesse melanoomi või mõnda tüüpi leukeemiasse pmst 100%-selt, ole sa miljonär või kes, ela sa ükskõik millises riigis. Samuti ei ole olemas toimivat vahendit mõne suitsidaalse inimese jaoks, ka aju ei osata veel kõigest terveks ravida.

[Külaline]

Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne.
Tegelikult minu arvates on asi nii, et raske depressioon, bipolaarsed häired, rasked ärevushäired - haigused, mis võivad viia suitsiidini - ongi sellised haigused, mida meie tänapäeva meditsiin ei oskagi lõpuni hästi ravida. Küsimus pole mitte süsteemi või mõne konkreetse spetsialisti küündimatuses, vaid need haigused lihtsalt ongi tänapäeval veel lõpuni ravimatud. Süüdistada ei olegi sageli kedagi, surm on paratamatus. Vähi korral ei hakata ju kohe niimoodi arste süüdistama, et miks nad õiget rohtu ei anna. Seda rohtu pole olemas - siiamaani surrakse näiteks pankrease- või munasarjavähki, agressiivsesse melanoomi või mõnda tüüpi leukeemiasse pmst 100%-selt, ole sa miljonär või kes, ela sa ükskõik millises riigis. Samuti ei ole olemas toimivat vahendit mõne suitsidaalse inimese jaoks, ka aju ei osata veel kõigest terveks ravida.

Sa ärritud üsna kiiresti ja võtad isiklikult, kui keegi julgeb tunnistada, et ta lähedane ei saanud abi, hoolimata spetsialisti poole pöördumisest. Püüa nüüd asja vaadata ka teistpidi ehk depressioonis inimese või tema lähedase mätta otsast. Kui kusagil tuleb jutuks, et inimesel endal või tema lähedasel on depressioon, suitsiidsus - siis alati, 100% kindlusega, hakatakse tema kallal võtma, et "Aga miks sa ei pöördu abile!" Ja kui inimene kinnitab, et ta käib juba palju aastaid arstide ja psühholoogide vahet, siis arvatakse, et ta valetab. Seda ei usuta. Meie ühiskonnas kinnistatakse praegu veendumust, et vaimse tervise osas piisab ainuüksi sellest, kui "pöördud abile". Vaata ise, siingi teemas on neid, kes õiendavad, et "ahah, tegi suitsiidi, miks ei pöördunud abile?".

Ma ei hakka siinkohal analüüsima põhjuseid, miks inimene abi ei saa, hoolimata spetsialistide poole pöördumisest. Need põhjused võivad olla seinast seina ja nii patsiendi- kui spetsialistipoolsed -vahet pole. Point on selles, et abile pöördumine ei pruugi kaugeltki mitte alati abi tuua.

[iiR]

Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne.
Tegelikult minu arvates on asi nii, et raske depressioon, bipolaarsed häired, rasked ärevushäired - haigused, mis võivad viia suitsiidini - ongi sellised haigused, mida meie tänapäeva meditsiin ei oskagi lõpuni hästi ravida. Küsimus pole mitte süsteemi või mõne konkreetse spetsialisti küündimatuses, vaid need haigused lihtsalt ongi tänapäeval veel lõpuni ravimatud. Süüdistada ei olegi sageli kedagi, surm on paratamatus. Vähi korral ei hakata ju kohe niimoodi arste süüdistama, et miks nad õiget rohtu ei anna. Seda rohtu pole olemas - siiamaani surrakse näiteks pankrease- või munasarjavähki, agressiivsesse melanoomi või mõnda tüüpi leukeemiasse pmst 100%-selt, ole sa miljonär või kes, ela sa ükskõik millises riigis. Samuti ei ole olemas toimivat vahendit mõne suitsidaalse inimese jaoks, ka aju ei osata veel kõigest terveks ravida.

Sa ärritud üsna kiiresti ja võtad isiklikult, kui keegi julgeb tunnistada, et ta lähedane ei saanud abi, hoolimata spetsialisti poole pöördumisest. Püüa nüüd asja vaadata ka teistpidi ehk depressioonis inimese või tema lähedase mätta otsast. Kui kusagil tuleb jutuks, et inimesel endal või tema lähedasel on depressioon, suitsiidsus - siis alati, 100% kindlusega, hakatakse tema kallal võtma, et "Aga miks sa ei pöördu abile!" Ja kui inimene kinnitab, et ta käib juba palju aastaid arstide ja psühholoogide vahet, siis arvatakse, et ta valetab. Seda ei usuta. Meie ühiskonnas kinnistatakse praegu veendumust, et vaimse tervise osas piisab ainuüksi sellest, kui "pöördud abile". Vaata ise, siingi teemas on neid, kes õiendavad, et "ahah, tegi suitsiidi, miks ei pöördunud abile?".

Ma ei hakka siinkohal analüüsima põhjuseid, miks inimene abi ei saa, hoolimata spetsialistide poole pöördumisest. Need põhjused võivad olla seinast seina ja nii patsiendi- kui spetsialistipoolsed -vahet pole. Point on selles, et abile pöördumine ei pruugi kaugeltki mitte alati abi tuua.

Pole küll, kellele vastad aga jah, alati ei saa spetsialisti poole pöördudes abi, aga kui pöördumata jätta, siis on ju tõenäosus välja rabeleda veel väiksem. Need kampaaniad ikka on küll inimeste teadlikkust ja ühiskonna suhtumist muutnud (paremuse suunas) mu meelest. Osatakse enda ja lähedaste puhul ehk juba esimesi ohumärke paremini näha ja julgetakse ilma valehäbita oma probleemidest rohkem rääkida ja abi otsida. Kõik ei saa õigel ajal jaole ja kõigile pole ravi, aga paljudele on.

[Külaline]

Sa ärritud üsna kiiresti ja võtad isiklikult, kui keegi julgeb tunnistada, et ta lähedane ei saanud abi, hoolimata spetsialisti poole pöördumisest. Püüa nüüd asja vaadata ...

Väga veider on seda asjalikku ja kaalutlevat kommentaari nimetada ärritunuks ja isiklikult võtmiseks? Ta ju ütleb nagu asi on - haigus ongi kohati ravimatu. Nii ju ongi. Ja paraku on tõsi ka see, et vaimsete häiretega kimpus olijad ülitihti ei pöördugi abi otsima. Ühel on häbi, teine ei usalda arste, kolmas kardab juhiloast ilma jääda, neljas teab, et selliste asjadega peab üks mees ikka ise hakkama saama, viies ei näe arstiabil mõtet jne.
Nendest, kes pöörduvad abi otsima on ka suur osa sellistel, kes lähevad imerohtu saama. Arst, anna tablett ja tee mind terveks. Vaimse tervise teema nõuab patsiendilt endalt palju pingutust, see on seda grotesksem, et tegelikult need inimesed just ei suudagi enam pingutada harilikult, on apaatiasse vajunud. Näed ise, kuivõrd keeruline on tegelikult sellise probleemiga inimest aidata. Psühholoog või psühhiaater peab suutma patsiendi enda iseennast ravima panema, mis on palju keerulisem, kui ise patsitent terveks ravida.

[Külaline]

Ma ei saa ka aru sellest, et süüdistatakse kampaaniat, et otsi abi. Paljud ju saavadki abi. Kõik mitte, aga see on nii ju iga haiguse puhul. Minul jälle on lähedane, kes on saanud abi. Oli haiglas mitu korda, tehti elektriravi, sai ketamiini, sest esialgsed leebemad variandid ei aidanud. Ei aidanud antidepressandid ega teraapiad. Nüüd pole kümme aastat depressiooni olnud. Viimati kaotas töö, aga võttis selle vastu normaalselt, ei ole kuskile musta auku langenud ja aastaid ei võta ravimeid ka enam. Liiga suures depressioonis oleva inimese puhul polegi psühholoogist abi, sest inimesel on negatiivne kalle kõige suhtes, ta ei kuula seda juttu, ta ei suuda midagi enda aitamiseks teha, ta ongi lootusetus meeleolus. Probleem on ka ootustes, siit lugesin süüdistust, et inimene oli üleväsinud, kolm last, üks puudega, aga psühholoog mingit abi ei pakkunud. Ei otsinud talle raha ega hoidjat puudega lapsele. Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele.

[Külaline]

Ma ei saa ka aru sellest, et süüdistatakse kampaaniat, et otsi abi. Paljud ju saavadki abi. Kõik mitte, aga see on nii ju iga haiguse puhul. Minul jälle on lähedane, kes on saanud abi. Oli haiglas mitu korda, tehti elektriravi, sai ketamiini, sest esialgsed leebemad variandid ei aidanud. Ei aidanud antidepressandid ega teraapiad. Nüüd pole kümme aastat depressiooni olnud. Viimati kaotas töö, aga võttis selle vastu normaalselt, ei ole kuskile musta auku langenud ja aastaid ei võta ravimeid ka enam. Liiga suures depressioonis oleva inimese puhul polegi psühholoogist abi, sest inimesel on negatiivne kalle kõige suhtes, ta ei kuula seda juttu, ta ei suuda midagi enda aitamiseks teha, ta ongi lootusetus meeleolus. Probleem on ka ootustes, siit lugesin süüdistust, et inimene oli üleväsinud, kolm last, üks puudega, aga psühholoog mingit abi ei pakkunud. Ei otsinud talle raha ega hoidjat puudega lapsele. Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele.

Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele. Ja see ema ei tahtnudki psühholoogi üldse. Kuna see ema sai ise väga hästi aru, et psühholoog nende teemadega ei tegele. See ema pöördus hoopis LOV sotsiaaltöötaja poole, küsides tema käest, et missugust abi LOV sotsiaalosakonnal tema olukorras olevale perele pakkuda oleks. Ent sotsiaaltöötaja käskis sel emal ainult psühholoogi poole pöörduda, vihjates, et kui see ema tarbib psühholoogi teenust, siis on tal n-ö preemiana lootust saada ka seda abi, mida ta küsima tuli. Tuleb välja, et ema sai õigesti asjast aru, kuid LOV sotsiaaltöötaja ei saanud.

[Külaline]

Ma ei saa ka aru sellest, et süüdistatakse kampaaniat, et otsi abi. Paljud ju saavadki abi. Kõik mitte, aga see on nii ju iga haiguse puhul. Minul jälle on lähedane, kes on saanud abi. Oli haiglas mitu korda, tehti elektriravi, sai ketamiini, sest esialgsed leebemad variandid ei aidanud. Ei aidanud antidepressandid ega teraapiad. Nüüd pole kümme aastat depressiooni olnud. Viimati kaotas töö, aga võttis selle vastu normaalselt, ei ole kuskile musta auku langenud ja aastaid ei võta ravimeid ka enam. Liiga suures depressioonis oleva inimese puhul polegi psühholoogist abi, sest inimesel on negatiivne kalle kõige suhtes, ta ei kuula seda juttu, ta ei suuda midagi enda aitamiseks teha, ta ongi lootusetus meeleolus. Probleem on ka ootustes, siit lugesin süüdistust, et inimene oli üleväsinud, kolm last, üks puudega, aga psühholoog mingit abi ei pakkunud. Ei otsinud talle raha ega hoidjat puudega lapsele. Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele.

Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele. Ja see ema ei tahtnudki psühholoogi üldse. Kuna see ema sai ise väga hästi aru, et psühholoog nende teemadega ei tegele. See ema pöördus hoopis LOV sotsiaaltöötaja poole, küsides tema käest, et missugust abi LOV sotsiaalosakonnal tema olukorras olevale perele pakkuda oleks. Ent sotsiaaltöötaja käskis sel emal ainult psühholoogi poole pöörduda, vihjates, et kui see ema tarbib psühholoogi teenust, siis on tal n-ö preemiana lootust saada ka seda abi, mida ta küsima tuli. Tuleb välja, et ema sai õigesti asjast aru, kuid LOV sotsiaaltöötaja ei saanud.

Sa ei räägi meile ilmselgelt kõike, eks ole? Küllap teadis sotstöötaja, mis ta teeb ning miks ema psühholoogile saadab. Ei ole need sotstöötajad midagi üldjuhul õelad ja rumalad, nagu sa soovid näidata. Nad on palju elu näinud, just seda hullemat elu, ning nende otsused ei pruugi asjaosalistele meeldida. Sa keerutad seda näidet siin juba mitmetes teemades, aga täit tõde me ju ei tea. Võimalik, et ei tea ka sina ning oled heauskne vahendaja.

[Külaline]

Ma rääkisin täna inimesega, kes püüdis endalt paari nädala eest elu võtta. (Ei ole noor inimene enam.) Igapäevaselt ta elu nagu sujuks, kõik toimib. Samas on tal juba pikka aega probleem füüsilise tervisega, ootab arstiaegade järjekorras. Tüli tööandjaga viis ta selle piirini, et tal mingil hetkel oli üksõik ja elust lahkumine tundus lihtsam, kui edasi vastu pidada. Täna ütles, et tunne oli selline, et lihtsalt ei jaksa enam. Tappa end siiski ei õnnestunud. Paar päeva peale suitsiidkatset oli inimene taas enam-vähem normis. Rääkis, et kui jälle mõistusele tuli, oli hea meel, et ei õnnestunud. Aga siin on näide, et alati ei pea olema pikaajalist ja silmnähatvat debrekat, mille puhul saaks hullusti aidata. (Inimene käis umbes kuu tagasi psühhiaatri juures, võtab ravimeid.)

[Külaline]

Ma ei saa ka aru sellest, et süüdistatakse kampaaniat, et otsi abi. Paljud ju saavadki abi. Kõik mitte, aga see on nii ju iga haiguse puhul. Minul jälle on lähedane, kes on saanud abi. Oli haiglas mitu korda, tehti elektriravi, sai ketamiini, sest esialgsed leebemad variandid ei aidanud. Ei aidanud antidepressandid ega teraapiad. Nüüd pole kümme aastat depressiooni olnud. Viimati kaotas töö, aga võttis selle vastu normaalselt, ei ole kuskile musta auku langenud ja aastaid ei võta ravimeid ka enam. Liiga suures depressioonis oleva inimese puhul polegi psühholoogist abi, sest inimesel on negatiivne kalle kõige suhtes, ta ei kuula seda juttu, ta ei suuda midagi enda aitamiseks teha, ta ongi lootusetus meeleolus. Probleem on ka ootustes, siit lugesin süüdistust, et inimene oli üleväsinud, kolm last, üks puudega, aga psühholoog mingit abi ei pakkunud. Ei otsinud talle raha ega hoidjat puudega lapsele. Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele.

Selliste teemadega tõesti psühholoog ei tegele. Ja see ema ei tahtnudki psühholoogi üldse. Kuna see ema sai ise väga hästi aru, et psühholoog nende teemadega ei tegele. See ema pöördus hoopis LOV sotsiaaltöötaja poole, küsides tema käest, et missugust abi LOV sotsiaalosakonnal tema olukorras olevale perele pakkuda oleks. Ent sotsiaaltöötaja käskis sel emal ainult psühholoogi poole pöörduda, vihjates, et kui see ema tarbib psühholoogi teenust, siis on tal n-ö preemiana lootust saada ka seda abi, mida ta küsima tuli. Tuleb välja, et ema sai õigesti asjast aru, kuid LOV sotsiaaltöötaja ei saanud.

Sa ei räägi meile ilmselgelt kõike, eks ole? Küllap teadis sotstöötaja, mis ta teeb ning miks ema psühholoogile saadab. Ei ole need sotstöötajad midagi üldjuhul õelad ja rumalad, nagu sa soovid näidata. Nad on palju elu näinud, just seda hullemat elu, ning nende otsused ei pruugi asjaosalistele meeldida. Sa keerutad seda näidet siin juba mitmetes teemades, aga täit tõde me ju ei tea. Võimalik, et ei tea ka sina ning oled heauskne vahendaja.

Huvitav, miks oletatakse halva kogemuse korral reeglina alati, et inimene ei rääkivat kõike? Seevastu aga sotsiaaltöötaja võib laimata ja valetada ja toimikuid võltsida nii palju kui süda lustib, tema juttu võetakse alati puhta kullana. Sest tema on ju sotsiaaltöötaja, mitte tavaline inimene. Nagu sinugi kommentaar kujukalt näitab - sotsiaaltöötaja ei eksi mitte kunagi.
Paraku pead leppima teadmisega, et selles juhtumis on räägitud tõesti kõik ja mitte midagi siit puudu ei ole. Ei teadnud see sotsiaaltöötaja üldse, miks ta ema psühholoogile saadab. Lihtsalt lootis, et siis ei pea mõistust tööle panema, kuidas seda ema päriselt aidata saaks. Niisugused ämbrid õõnestavad inimeste usaldust tolle ameti pidajate vastu. Ja siis veel imestatakse, miks nende maine madal on. Selmet alati vaid inimesi süüdistada, võiks korra ka peeglisse vaadata.

[Külaline]

Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne.
Tegelikult minu arvates on asi nii, et raske depressioon, bipolaarsed häired, rasked ärevushäired - haigused, mis võivad viia suitsiidini - ongi sellised haigused, mida meie tänapäeva meditsiin ei oskagi lõpuni hästi ravida. Küsimus pole mitte süsteemi või mõne konkreetse spetsialisti küündimatuses, vaid need haigused lihtsalt ongi tänapäeval veel lõpuni ravimatud. Süüdistada ei olegi sageli kedagi, surm on paratamatus. Vähi korral ei hakata ju kohe niimoodi arste süüdistama, et miks nad õiget rohtu ei anna. Seda rohtu pole olemas - siiamaani surrakse näiteks pankrease- või munasarjavähki, agressiivsesse melanoomi või mõnda tüüpi leukeemiasse pmst 100%-selt, ole sa miljonär või kes, ela sa ükskõik millises riigis. Samuti ei ole olemas toimivat vahendit mõne suitsidaalse inimese jaoks, ka aju ei osata veel kõigest terveks ravida.

Niisuguse lause "Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne." tõid siia teemasse sisse sina ise. Mitte keegi teine niimoodi kirjutanud ei ole. Miks sa sellest ärritusid, kui osa inimesi julgeb tunnistada, et nad ei ole süsteemilt abi saanud? Mis iganes põhjusel siis.

[Külaline]

Niisuguse lause "Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne." tõid siia teemasse sisse sina ise. Mitte keegi teine niimoodi kirjutanud ei ole. Miks sa sellest ärritusid, kui osa inimesi julgeb tunnistada, et nad ei ole süsteemilt abi saanud? Mis iganes põhjusel siis.

Miks sa mingit ärritust taga ajad, juba teist korda siin teemas? Keegi ei ärritu su jutu peale. Saa aru, et teema pole sinust ega sinu juhtumist.

[Külaline]

Niisuguse lause "Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne." tõid siia teemasse sisse sina ise. Mitte keegi teine niimoodi kirjutanud ei ole. Miks sa sellest ärritusid, kui osa inimesi julgeb tunnistada, et nad ei ole süsteemilt abi saanud? Mis iganes põhjusel siis.

Miks sa mingit ärritust taga ajad, juba teist korda siin teemas? Keegi ei ärritu su jutu peale. Saa aru, et teema pole sinust ega sinu juhtumist.

Sa kirjutasid: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Vahet pole, kelle juhtumist sa räägid. Vaid pigem huvitab, et kus siis need postitused siin teemas on, millele sa vihjad? Et kus on siin keegi kirjutanud, et vaimse tervise spetsialistid olevat hoolimatud, ükskõiksed, halva haridusega jne? Näita.

[Külaline]

Niisuguse lause "Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne." tõid siia teemasse sisse sina ise. Mitte keegi teine niimoodi kirjutanud ei ole. Miks sa sellest ärritusid, kui osa inimesi julgeb tunnistada, et nad ei ole süsteemilt abi saanud? Mis iganes põhjusel siis.

Miks sa mingit ärritust taga ajad, juba teist korda siin teemas? Keegi ei ärritu su jutu peale. Saa aru, et teema pole sinust ega sinu juhtumist.

Sa kirjutasid: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Vahet pole, kelle juhtumist sa räägid. Vaid pigem huvitab, et kus siis need postitused siin teemas on, millele sa vihjad? Et kus on siin keegi kirjutanud, et vaimse tervise spetsialistid olevat hoolimatud, ükskõiksed, halva haridusega jne? Näita.

Ei, mina ei kirjutanud seda, mida tsiteerisid. Aga täpselt seda sina ise ju kirjutasid, et meditsiin ei suuda aidata ja sotsiaaltöötaja ei saanud asjadest üldse aru?

[Külaline]

Huvitav, miks oletatakse halva kogemuse korral reeglina alati, et inimene ei rääkivat kõike? Seevastu aga sotsiaaltöötaja võib laimata ja valetada ja toimikuid võltsida nii palju kui süda lustib, tema juttu võetakse alati puhta kullana. Sest tema on ju sotsiaaltöötaja, mitte tavaline inimene. Nagu sinugi kommentaar kujukalt näitab - sotsiaaltöötaja ei eksi mitte kunagi.
Paraku pead leppima teadmisega, et selles juhtumis on räägitud tõesti kõik ja mitte midagi siit puudu ei ole. Ei teadnud see sotsiaaltöötaja üldse, miks ta ema psühholoogile saadab. Lihtsalt lootis, et siis ei pea mõistust tööle panema, kuidas seda ema päriselt aidata saaks. Niisugused ämbrid õõnestavad inimeste usaldust tolle ameti pidajate vastu. Ja siis veel imestatakse, miks nende maine madal on. Selmet alati vaid inimesi süüdistada, võiks korra ka peeglisse vaadata.

Väga inetu kirjutis sinu poolt. Palju neid sotsiaaltöötajaid siis on, kes toimikuid võltsivad ja inimesi laimavad. Loomulikult on siia konflikt sisse kirjutatud, kui need nö hädas inimesed ongi ju paljuski ise sellised, et elada ei oska, ise toime tulla ei oska ja ei soovi, et neile keegi seda ütleks või soovitaks midagi oma elus muuta. Sotsiaaltöötaja aitab seaduste piires ja rahalise ressursi piires. Mu ema oli aastaid tagasi sotsiaaltöötaja ja minu arust oli see ikka väga raske töö. Iga kord kuu lõpus oli tal järjekord seal ukse taga, et raha otsas, lapsed näljas, puid ei ole, et tuba kütta, andke raha. Ega see selle sotsiaaltöötaja raha pole, et tal on seda kuskilt lõputult võtta. Kõigile ei jätku raha ja hädas olevaid inimesi on palju. Need inimesed, kellega sotsiaaltöötajad tegelevad, ongi väga rasked inimesed, nendega päevast päeva töötamine on väga kurnav. Igaüks tahaks rohkem saada, mitte ainult see sinu tuttav ema. Lisaks veel see oht, et kui mõnele kliendile midagi ei meeldi, enda arust sai ikka liiga vähe, siis hakkab sind isiklikult ründama. Ise ei suudaks iialgi sellist tööd teha. Kas mõni vanem armastab sotsiaaltöötajat, et ta lapsed näiteks ära võetakse. Loomulikult mitte, kuigi ise joob, peksab või jätab lihtsalt lapsed hooletusse. Minu jaoks ei ole sotsiaaltöötajate või lapsekaitsjate maine madal, ma imetlen, et keegi sellist ametit üldse valib. Ise töötan koolis tugispetsialistina ja näen, kui palju halbu vanemaid on olemas, kui halvasti nad lastega käituvad. Ja kui keegi sekkub, on loomulikult kõik need sekkujad süüdi. Sotsiaaltöötajatelt ja lastekaitselt tahaks ainult raha saada, toetusi saada, aga ise ei tahaks mitte midagi teha.

[Külaline]

Huvitav, miks oletatakse halva kogemuse korral reeglina alati, et inimene ei rääkivat kõike? Seevastu aga sotsiaaltöötaja võib laimata ja valetada ja toimikuid võltsida nii palju kui süda lustib, tema juttu võetakse alati puhta kullana. Sest tema on ju sotsiaaltöötaja, mitte tavaline inimene. Nagu sinugi kommentaar kujukalt näitab - sotsiaaltöötaja ei eksi mitte kunagi.
Paraku pead leppima teadmisega, et selles juhtumis on räägitud tõesti kõik ja mitte midagi siit puudu ei ole. Ei teadnud see sotsiaaltöötaja üldse, miks ta ema psühholoogile saadab. Lihtsalt lootis, et siis ei pea mõistust tööle panema, kuidas seda ema päriselt aidata saaks. Niisugused ämbrid õõnestavad inimeste usaldust tolle ameti pidajate vastu. Ja siis veel imestatakse, miks nende maine madal on. Selmet alati vaid inimesi süüdistada, võiks korra ka peeglisse vaadata.

Väga inetu kirjutis sinu poolt. Palju neid sotsiaaltöötajaid siis on, kes toimikuid võltsivad ja inimesi laimavad. Loomulikult on siia konflikt sisse kirjutatud, kui need nö hädas inimesed ongi ju paljuski ise sellised, et elada ei oska, ise toime tulla ei oska ja ei soovi, et neile keegi seda ütleks või soovitaks midagi oma elus muuta. Sotsiaaltöötaja aitab seaduste piires ja rahalise ressursi piires. Mu ema oli aastaid tagasi sotsiaaltöötaja ja minu arust oli see ikka väga raske töö. Iga kord kuu lõpus oli tal järjekord seal ukse taga, et raha otsas, lapsed näljas, puid ei ole, et tuba kütta, andke raha. Ega see selle sotsiaaltöötaja raha pole, et tal on seda kuskilt lõputult võtta. Kõigile ei jätku raha ja hädas olevaid inimesi on palju. Need inimesed, kellega sotsiaaltöötajad tegelevad, ongi väga rasked inimesed, nendega päevast päeva töötamine on väga kurnav. Igaüks tahaks rohkem saada, mitte ainult see sinu tuttav ema. Lisaks veel see oht, et kui mõnele kliendile midagi ei meeldi, enda arust sai ikka liiga vähe, siis hakkab sind isiklikult ründama. Ise ei suudaks iialgi sellist tööd teha. Kas mõni vanem armastab sotsiaaltöötajat, et ta lapsed näiteks ära võetakse. Loomulikult mitte, kuigi ise joob, peksab või jätab lihtsalt lapsed hooletusse. Minu jaoks ei ole sotsiaaltöötajate või lapsekaitsjate maine madal, ma imetlen, et keegi sellist ametit üldse valib. Ise töötan koolis tugispetsialistina ja näen, kui palju halbu vanemaid on olemas, kui halvasti nad lastega käituvad. Ja kui keegi sekkub, on loomulikult kõik need sekkujad süüdi. Sotsiaaltöötajatelt ja lastekaitselt tahaks ainult raha saada, toetusi saada, aga ise ei tahaks mitte midagi teha.

Päris õudne lugeda, kuidas sa siin inimesi sildistad, halvustad ja mõnitad. Ei ole mina eales käinud sotsiaaltöötaja ukse taga kaapimas, et anna raha ja süüa. Ei ole mul ega ühelgi mu pereliikmel olnud kunagi mingit alkoholi vms probleemi. Aga kui sotsiaaltöötaja juba eos on võtnud seisukoha, et kõik, kes mis iganes murega proovivad heauskselt tema poole pöörduda, ongi just nii- ja naasugused mõttetud heidikud, siis polegi imestada sellise suhtumise üle inimestesse. Ühes viimase aja avalikustatud sotsiaalkaitsejuhtumitest leidis SKA ju lastekaitseametniku töös kogunisti mingi kümme viga. Kui sulle su töö nii kohutavalt raske ja piinav on, siis palun ole kena ja otsi endale ometi teine töö, sellest võidaksid kõik.

[Külaline]

Päris õudne lugeda, kuidas sa siin inimesi sildistad, halvustad ja mõnitad. Ei ole mina eales käinud sotsiaaltöötaja ukse taga kaapimas, et anna raha ja süüa. Ei ole mul ega ühelgi mu pereliikmel olnud kunagi mingit alkoholi vms probleemi. Aga kui sotsiaaltöötaja juba eos on võtnud seisukoha, et kõik, kes mis iganes murega proovivad heauskselt tema poole pöörduda, ongi just nii- ja naasugused mõttetud heidikud, siis polegi imestada sellise suhtumise üle inimestesse. Ühes viimase aja avalikustatud sotsiaalkaitsejuhtumitest leidis SKA ju lastekaitseametniku töös kogunisti mingi kümme viga. Kui sulle su töö nii kohutavalt raske ja piinav on, siis palun ole kena ja otsi endale ometi teine töö, sellest võidaksid kõik.

Ega mina mingi sotsiaaltöötaja ega lastekaitseametnik ei ole.

[Külaline]

Huvitav, miks oletatakse halva kogemuse korral reeglina alati, et inimene ei rääkivat kõike? Seevastu aga sotsiaaltöötaja võib laimata ja valetada ja toimikuid võltsida nii palju kui süda lustib, tema juttu võetakse alati puhta kullana. Sest tema on ju sotsiaaltöötaja, mitte tavaline inimene. Nagu sinugi kommentaar kujukalt näitab - sotsiaaltöötaja ei eksi mitte kunagi.
Paraku pead leppima teadmisega, et selles juhtumis on räägitud tõesti kõik ja mitte midagi siit puudu ei ole. Ei teadnud see sotsiaaltöötaja üldse, miks ta ema psühholoogile saadab. Lihtsalt lootis, et siis ei pea mõistust tööle panema, kuidas seda ema päriselt aidata saaks. Niisugused ämbrid õõnestavad inimeste usaldust tolle ameti pidajate vastu. Ja siis veel imestatakse, miks nende maine madal on. Selmet alati vaid inimesi süüdistada, võiks korra ka peeglisse vaadata.

Väga inetu kirjutis sinu poolt. Palju neid sotsiaaltöötajaid siis on, kes toimikuid võltsivad ja inimesi laimavad. Loomulikult on siia konflikt sisse kirjutatud, kui need nö hädas inimesed ongi ju paljuski ise sellised, et elada ei oska, ise toime tulla ei oska ja ei soovi, et neile keegi seda ütleks või soovitaks midagi oma elus muuta. Sotsiaaltöötaja aitab seaduste piires ja rahalise ressursi piires. Mu ema oli aastaid tagasi sotsiaaltöötaja ja minu arust oli see ikka väga raske töö. Iga kord kuu lõpus oli tal järjekord seal ukse taga, et raha otsas, lapsed näljas, puid ei ole, et tuba kütta, andke raha. Ega see selle sotsiaaltöötaja raha pole, et tal on seda kuskilt lõputult võtta. Kõigile ei jätku raha ja hädas olevaid inimesi on palju. Need inimesed, kellega sotsiaaltöötajad tegelevad, ongi väga rasked inimesed, nendega päevast päeva töötamine on väga kurnav. Igaüks tahaks rohkem saada, mitte ainult see sinu tuttav ema. Lisaks veel see oht, et kui mõnele kliendile midagi ei meeldi, enda arust sai ikka liiga vähe, siis hakkab sind isiklikult ründama. Ise ei suudaks iialgi sellist tööd teha. Kas mõni vanem armastab sotsiaaltöötajat, et ta lapsed näiteks ära võetakse. Loomulikult mitte, kuigi ise joob, peksab või jätab lihtsalt lapsed hooletusse. Minu jaoks ei ole sotsiaaltöötajate või lapsekaitsjate maine madal, ma imetlen, et keegi sellist ametit üldse valib. Ise töötan koolis tugispetsialistina ja näen, kui palju halbu vanemaid on olemas, kui halvasti nad lastega käituvad. Ja kui keegi sekkub, on loomulikult kõik need sekkujad süüdi. Sotsiaaltöötajatelt ja lastekaitselt tahaks ainult raha saada, toetusi saada, aga ise ei tahaks mitte midagi teha.

Päris õudne lugeda, kuidas sa siin inimesi sildistad, halvustad ja mõnitad. Ei ole mina eales käinud sotsiaaltöötaja ukse taga kaapimas, et anna raha ja süüa. Ei ole mul ega ühelgi mu pereliikmel olnud kunagi mingit alkoholi vms probleemi. Aga kui sotsiaaltöötaja juba eos on võtnud seisukoha, et kõik, kes mis iganes murega proovivad heauskselt tema poole pöörduda, ongi just nii- ja naasugused mõttetud heidikud, siis polegi imestada sellise suhtumise üle inimestesse. Ühes viimase aja avalikustatud sotsiaalkaitsejuhtumitest leidis SKA ju lastekaitseametniku töös kogunisti mingi kümme viga. Kui sulle su töö nii kohutavalt raske ja piinav on, siis palun ole kena ja otsi endale ometi teine töö, sellest võidaksid kõik.

Jeerum. Olge õnnelikud, kui keegi viitsib teiesugustega tegeleda. Appi, need on mingid maailma parimad inimesed.

[Külaline]

Miks sa mingit ärritust taga ajad, juba teist korda siin teemas? Keegi ei ärritu su jutu peale. Saa aru, et teema pole sinust ega sinu juhtumist.

Sa kirjutasid: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Vahet pole, kelle juhtumist sa räägid. Vaid pigem huvitab, et kus siis need postitused siin teemas on, millele sa vihjad? Et kus on siin keegi kirjutanud, et vaimse tervise spetsialistid olevat hoolimatud, ükskõiksed, halva haridusega jne? Näita.

Ei, mina ei kirjutanud seda, mida tsiteerisid. Aga täpselt seda sina ise ju kirjutasid, et meditsiin ei suuda aidata ja sotsiaaltöötaja ei saanud asjadest üldse aru?

Mida mina siis kirjutasin, sinu meelest? Või mida kirjutasid teised?
Kui keegi kirjutas siin teemas, et tema lähedast meditsiin ei suutnud aidata, siis sina panid mõtlesid välja hoopis sellise teksti: "Loen seda teemat ja nii paljudes kommentaarides on mõte, et meditsiin ei taha/ei suuda/ei oska depressioonis inimest ravida ja seetõttu nad suitsiidi teevadki. Ja et vaimse tervise spetsialistid, kliinilised psühholoogid jne tegelased on hoolimatud, ükskõiksed, suutmatud, halva haridusega jne."

Mispärast sa sedasi provotseerid ja vaenu õhutad? Inimestel on täielik õigus jagada oma kogemusi, kas ravi aitas või ravi ei aidanud. Kuid sina keerad kõik liialdades inimeste vastu, püüdes näidata inimesi pahatahtlike lollidena.

[Külaline]

Väga inetu kirjutis sinu poolt. Palju neid sotsiaaltöötajaid siis on, kes toimikuid võltsivad ja inimesi laimavad. Loomulikult on siia konflikt sisse kirjutatud, kui need nö hädas inimesed ongi ju paljuski ise sellised, et elada ei oska, ise toime tulla ei oska ja ei soovi, et neile keegi seda ütleks või soovitaks midagi oma elus muuta. Sotsiaaltöötaja aitab seaduste piires ja rahalise ressursi piires. Mu ema oli aastaid tagasi sotsiaaltöötaja ja minu arust oli see ikka väga raske töö. Iga kord kuu lõpus oli tal järjekord seal ukse taga, et raha otsas, lapsed näljas, puid ei ole, et tuba kütta, andke raha. Ega see selle sotsiaaltöötaja raha pole, et tal on seda kuskilt lõputult võtta. Kõigile ei jätku raha ja hädas olevaid inimesi on palju. Need inimesed, kellega sotsiaaltöötajad tegelevad, ongi väga rasked inimesed, nendega päevast päeva töötamine on väga kurnav. Igaüks tahaks rohkem saada, mitte ainult see sinu tuttav ema. Lisaks veel see oht, et kui mõnele kliendile midagi ei meeldi, enda arust sai ikka liiga vähe, siis hakkab sind isiklikult ründama. Ise ei suudaks iialgi sellist tööd teha. Kas mõni vanem armastab sotsiaaltöötajat, et ta lapsed näiteks ära võetakse. Loomulikult mitte, kuigi ise joob, peksab või jätab lihtsalt lapsed hooletusse. Minu jaoks ei ole sotsiaaltöötajate või lapsekaitsjate maine madal, ma imetlen, et keegi sellist ametit üldse valib. Ise töötan koolis tugispetsialistina ja näen, kui palju halbu vanemaid on olemas, kui halvasti nad lastega käituvad. Ja kui keegi sekkub, on loomulikult kõik need sekkujad süüdi. Sotsiaaltöötajatelt ja lastekaitselt tahaks ainult raha saada, toetusi saada, aga ise ei tahaks mitte midagi teha.

Päris õudne lugeda, kuidas sa siin inimesi sildistad, halvustad ja mõnitad. Ei ole mina eales käinud sotsiaaltöötaja ukse taga kaapimas, et anna raha ja süüa. Ei ole mul ega ühelgi mu pereliikmel olnud kunagi mingit alkoholi vms probleemi. Aga kui sotsiaaltöötaja juba eos on võtnud seisukoha, et kõik, kes mis iganes murega proovivad heauskselt tema poole pöörduda, ongi just nii- ja naasugused mõttetud heidikud, siis polegi imestada sellise suhtumise üle inimestesse. Ühes viimase aja avalikustatud sotsiaalkaitsejuhtumitest leidis SKA ju lastekaitseametniku töös kogunisti mingi kümme viga. Kui sulle su töö nii kohutavalt raske ja piinav on, siis palun ole kena ja otsi endale ometi teine töö, sellest võidaksid kõik.

Jeerum. Olge õnnelikud, kui keegi viitsib teiesugustega tegeleda. Appi, need on mingid maailma parimad inimesed.

Sa unustad, et "meiesugused" maksavad teiesugustele palka. Ning jah, meiesugused on juba ammugi aru saanud, et teiesugused ei ole mõeldud meiesuguste aitamiseks, vaid üksnes meiesugustelt palga saamiseks.