Kumba on kergem taluda

[Külaline]

Siin on üks proua, kes pidevalt kurdab, kuidas psühholoogid, lastekaitse, õpetajad ja kes iganes, teevad talle ja tema lapsele liiga, sekkuvad pereellu ja on igati ebaõiglased. Samas ta kunagi ei selgita lähemalt, milles konkreetselt need probleemid ja etteheited seisnesid.

Mulle piisas lugeda kolme, nelja teema all tema äratuntavat kommentaari, et tunda ära muster - süüdistav, aga samas ebakonkreetne. Selgelt ongi siin tegemist mingi vaimse häirega - ma pole arst, et oskaks diagnoosi panna, aga pidevad kinnismõtted, enda suhtes igasuguse kriitikameele puudumine, jne., näitavad selgelt mingit häiret. Kui sellisel inimesel on laps, ja eriti, kui tegu on üksikvanemaga, tulebki last tema eest kaista. Isegi, kui laps ise on terve - ja ma arvan, et tavaliselt nii ongi - siis ei ole tema vaimsele tervisele sugugi hea kasvada koos kellegagi, kes vaevab negatiivsete, paranoiale kalduvate kinnismõtete küüsis. See jätab jälje kogu eluks.

Mis mind aga imestama paneb, on see, kui palju plusse tema kommentaarid iga kord saavad. Kas tõesti nii paljudel puudub igasugune kriitiline mõtlemine? Tegelik ohver ju räägiks, mis juhtus. Vähemalt üldjoontes. Tema aga mitte kunagi.

Sellega ei taha ma väita, et lastekaitsjad oleksid eksimatud. Ei. Nende palk on väike ja töö tänamatu. Aga selle proua puhul ongi tegemist tõsise vaimse probleemiga, ja isegi kui võitlus sellisega ei ole kerge, tuleb see lapse tuleviku huvides siiski ette võtta.

[Külaline]

Siin on üks proua, kes pidevalt kurdab, kuidas psühholoogid, lastekaitse, õpetajad ja kes iganes, teevad talle ja tema lapsele liiga, sekkuvad pereellu ja on igati ebaõiglased. Samas ta kunagi ei selgita lähemalt, milles konkreetselt need probleemid ja etteheited seisnesid.

Mulle piisas lugeda kolme, nelja teema all tema äratuntavat kommentaari, et tunda ära muster - süüdistav, aga samas ebakonkreetne. Selgelt ongi siin tegemist mingi vaimse häirega - ma pole arst, et oskaks diagnoosi panna, aga pidevad kinnismõtted, enda suhtes igasuguse kriitikameele puudumine, jne., näitavad selgelt mingit häiret. Kui sellisel inimesel on laps, ja eriti, kui tegu on üksikvanemaga, tulebki last tema eest kaista. Isegi, kui laps ise on terve - ja ma arvan, et tavaliselt nii ongi - siis ei ole tema vaimsele tervisele sugugi hea kasvada koos kellegagi, kes vaevab negatiivsete, paranoiale kalduvate kinnismõtete küüsis. See jätab jälje kogu eluks.

Mis mind aga imestama paneb, on see, kui palju plusse tema kommentaarid iga kord saavad. Kas tõesti nii paljudel puudub igasugune kriitiline mõtlemine? Tegelik ohver ju räägiks, mis juhtus. Vähemalt üldjoontes. Tema aga mitte kunagi.

Sellega ei taha ma väita, et lastekaitsjad oleksid eksimatud. Ei. Nende palk on väike ja töö tänamatu. Aga selle proua puhul ongi tegemist tõsise vaimse probleemiga, ja isegi kui võitlus sellisega ei ole kerge, tuleb see lapse tuleviku huvides siiski ette võtta.

Mõni vist tõesti üldse ei süvene, vaid lihtsalt laob plusse, kui kritiseeritakse ametnikke, ükskõik milliseid. Need inimesed ei saa oma eluga väga hästi hakkama ja süüdistavad selles teisi. Mul on kurb lugeda, et neid inimesi on päris palju. Keegi peab ju tema sitas elus süüdi olema ja ennast ta selles süüdi ei saa tunnistada. Ja siis hakkab mingi ebaratsionaalne süüdistamine pihta: süüdi on psühholoogid, arstid, sotsiaaltöötajad, lastekaitse jne, jne, kes ei saa mitte millestki midagi aru. Küll rikuvad ära tema elu ja tema lapse, enne oli kõik korras. See jutt on ju ebaratsionaalne.

[Külaline]

Siin on üks proua, kes pidevalt kurdab, kuidas psühholoogid, lastekaitse, õpetajad ja kes iganes, teevad talle ja tema lapsele liiga, sekkuvad pereellu ja on igati ebaõiglased. Samas ta kunagi ei selgita lähemalt, milles konkreetselt need probleemid ja etteheited seisnesid.

Mulle piisas lugeda kolme, nelja teema all tema äratuntavat kommentaari, et tunda ära muster - süüdistav, aga samas ebakonkreetne. Selgelt ongi siin tegemist mingi vaimse häirega - ma pole arst, et oskaks diagnoosi panna, aga pidevad kinnismõtted, enda suhtes igasuguse kriitikameele puudumine, jne., näitavad selgelt mingit häiret. Kui sellisel inimesel on laps, ja eriti, kui tegu on üksikvanemaga, tulebki last tema eest kaista. Isegi, kui laps ise on terve - ja ma arvan, et tavaliselt nii ongi - siis ei ole tema vaimsele tervisele sugugi hea kasvada koos kellegagi, kes vaevab negatiivsete, paranoiale kalduvate kinnismõtete küüsis. See jätab jälje kogu eluks.

Mis mind aga imestama paneb, on see, kui palju plusse tema kommentaarid iga kord saavad. Kas tõesti nii paljudel puudub igasugune kriitiline mõtlemine? Tegelik ohver ju räägiks, mis juhtus. Vähemalt üldjoontes. Tema aga mitte kunagi.

Sellega ei taha ma väita, et lastekaitsjad oleksid eksimatud. Ei. Nende palk on väike ja töö tänamatu. Aga selle proua puhul ongi tegemist tõsise vaimse probleemiga, ja isegi kui võitlus sellisega ei ole kerge, tuleb see lapse tuleviku huvides siiski ette võtta.

Keda sa mõtled? Neid, kes siin anonüümses foorumis oma kogemusi jagavad, on päris palju. Me ei tea täpselt, kui palju, aga päris kindlasti on neid rohkem kui üks või kaks. Erinevatel inimestel on täielik õigus tunnistada, kui nad ei ole süsteemilt abi saanud. Ära ela silmaklappidega, vaid vaata pisut ringi ja näed, mis toimub.

[iiR]

Siin on üks proua, kes pidevalt kurdab, kuidas psühholoogid, lastekaitse, õpetajad ja kes iganes, teevad talle ja tema lapsele liiga, sekkuvad pereellu ja on igati ebaõiglased. Samas ta kunagi ei selgita lähemalt, milles konkreetselt need probleemid ja etteheited seisnesid.

Mulle piisas lugeda kolme, nelja teema all tema äratuntavat kommentaari, et tunda ära muster - süüdistav, aga samas ebakonkreetne. Selgelt ongi siin tegemist mingi vaimse häirega - ma pole arst, et oskaks diagnoosi panna, aga pidevad kinnismõtted, enda suhtes igasuguse kriitikameele puudumine, jne., näitavad selgelt mingit häiret. Kui sellisel inimesel on laps, ja eriti, kui tegu on üksikvanemaga, tulebki last tema eest kaista. Isegi, kui laps ise on terve - ja ma arvan, et tavaliselt nii ongi - siis ei ole tema vaimsele tervisele sugugi hea kasvada koos kellegagi, kes vaevab negatiivsete, paranoiale kalduvate kinnismõtete küüsis. See jätab jälje kogu eluks.

Mis mind aga imestama paneb, on see, kui palju plusse tema kommentaarid iga kord saavad. Kas tõesti nii paljudel puudub igasugune kriitiline mõtlemine? Tegelik ohver ju räägiks, mis juhtus. Vähemalt üldjoontes. Tema aga mitte kunagi.

Sellega ei taha ma väita, et lastekaitsjad oleksid eksimatud. Ei. Nende palk on väike ja töö tänamatu. Aga selle proua puhul ongi tegemist tõsise vaimse probleemiga, ja isegi kui võitlus sellisega ei ole kerge, tuleb see lapse tuleviku huvides siiski ette võtta.

Keda sa mõtled? Neid, kes siin anonüümses foorumis oma kogemusi jagavad, on päris palju. Me ei tea täpselt, kui palju, aga päris kindlasti on neid rohkem kui üks või kaks. Erinevatel inimestel on täielik õigus tunnistada, kui nad ei ole süsteemilt abi saanud. Ära ela silmaklappidega, vaid vaata pisut ringi ja näed, mis toimub.

See teatud proua, keda eelmine kommentaator mainis, on siiski äratuntav. Tal on tegelikult hästi hea eneseväljendusoskus, pealtnäha loogiline jutt, seepärast saabki palju plusse, aga tema kirjutistes on siiski midagi maniakaalset, kui neid rohkem kui üht lugeda, lihtsalt pealiskaudsel lugemisel ei hakka see kohe silma.

[Külaline]

Siin on üks proua, kes pidevalt kurdab, kuidas psühholoogid, lastekaitse, õpetajad ja kes iganes, teevad talle ja tema lapsele liiga, sekkuvad pereellu ja on igati ebaõiglased. Samas ta kunagi ei selgita lähemalt, milles konkreetselt need probleemid ja etteheited seisnesid.

Mulle piisas lugeda kolme, nelja teema all tema äratuntavat kommentaari, et tunda ära muster - süüdistav, aga samas ebakonkreetne. Selgelt ongi siin tegemist mingi vaimse häirega - ma pole arst, et oskaks diagnoosi panna, aga pidevad kinnismõtted, enda suhtes igasuguse kriitikameele puudumine, jne., näitavad selgelt mingit häiret. Kui sellisel inimesel on laps, ja eriti, kui tegu on üksikvanemaga, tulebki last tema eest kaista. Isegi, kui laps ise on terve - ja ma arvan, et tavaliselt nii ongi - siis ei ole tema vaimsele tervisele sugugi hea kasvada koos kellegagi, kes vaevab negatiivsete, paranoiale kalduvate kinnismõtete küüsis. See jätab jälje kogu eluks.

Mis mind aga imestama paneb, on see, kui palju plusse tema kommentaarid iga kord saavad. Kas tõesti nii paljudel puudub igasugune kriitiline mõtlemine? Tegelik ohver ju räägiks, mis juhtus. Vähemalt üldjoontes. Tema aga mitte kunagi.

Sellega ei taha ma väita, et lastekaitsjad oleksid eksimatud. Ei. Nende palk on väike ja töö tänamatu. Aga selle proua puhul ongi tegemist tõsise vaimse probleemiga, ja isegi kui võitlus sellisega ei ole kerge, tuleb see lapse tuleviku huvides siiski ette võtta.

Keda sa mõtled? Neid, kes siin anonüümses foorumis oma kogemusi jagavad, on päris palju. Me ei tea täpselt, kui palju, aga päris kindlasti on neid rohkem kui üks või kaks. Erinevatel inimestel on täielik õigus tunnistada, kui nad ei ole süsteemilt abi saanud. Ära ela silmaklappidega, vaid vaata pisut ringi ja näed, mis toimub.

See teatud proua, keda eelmine kommentaator mainis, on siiski äratuntav. Tal on tegelikult hästi hea eneseväljendusoskus, pealtnäha loogiline jutt, seepärast saabki palju plusse, aga tema kirjutistes on siiski midagi maniakaalset, kui neid rohkem kui üht lugeda, lihtsalt pealiskaudsel lugemisel ei hakka see kohe silma.

Hea väljendusoskus ja loogiline jutt viitavad kõrgemale haridustasemele ja elus toimetulekule. Sellised inimesed reageerivad ka kogetud ebaõiglusele ja süsteemi vigadele teravamalt ja teevad avalikkuse ees julgemini suu lahti. Nagu ka Heinmets, näiteks. Ja süsteemis pettunuid ei ole siin päris kindlasti mitte üks, vaid mitmeid. Lihtsalt mõnel on see julgus, et rääkida; teised samasuguse kogemusega lugejad jagavad talle oma vaikse toetusena plusse.

[Külaline]

Hea väljendusoskus ja loogiline jutt viitavad kõrgemale haridustasemele ja elus toimetulekule.

Milles see elus toimetulek siis väljendub, kui pidevalt on häda sotsiaaltöötajate, lastekaitse ja psühholoogidega. Minul ei ole elus sellist kokkupuudet olnud. Psühholoogi juures ka ei käi ja keegi pole sinna käskinud minna.

[Külaline]

Hea väljendusoskus ja loogiline jutt viitavad kõrgemale haridustasemele ja elus toimetulekule.

Milles see elus toimetulek siis väljendub, kui pidevalt on häda sotsiaaltöötajate, lastekaitse ja psühholoogidega. Minul ei ole elus sellist kokkupuudet olnud. Psühholoogi juures ka ei käi ja keegi pole sinna käskinud minna.

Esiteks, ei peagi olema "pidevalt" häda - piisab ühestainsast kokkupuutest elus, mis on nii halb, et purustab usu sellesse süsteemi täielikult.

Teiseks ei näita kellegi kokkupuude nende ametite esindajatega tänapäeval eriti midagi. Neid töötajaid palgatakse tööle üha rohkem ja inimesi kehutatakse üha rohkem peale kaebama, rõhutades veel ekstra üle, et kaebajal polegi tarvis üldse veenduda, kas kaebus on ka põhjendatud või ei ole.

Kolmandaks suhtlevad meie vigases sotsiaalsüsteemis pettunud inimesed omavahel päris palju, sest kusagilt mujalt nad abi ega tuge ei saa, ja need juhtumid, mida kirjeldatakse, võivad vabalt olla ka kogemusnõustamise teel saadud, mitte konkreetselt enda omad.

[Külaline]

ja need juhtumid, mida kirjeldatakse, võivad vabalt olla ka kogemusnõustamise teel saadud, mitte konkreetselt enda omad.

See on vist esimene tõene lause sinu jutus. Keegi kuskil rääkis midagi. Külajutu tasemel jutt seega. Kui inimene räägib enda seisukohalt asja, siis jätab ta kõik ennast varju jätvad detailid jutust välja ja siis jääbki ainult mingi ametniku kirumine. Kuidas asi täpselt oli, mis ta ise tegi või tegemata jättis jne, seda ta loomulikult oma jutus ei maini.

[Külaline]

Hea väljendusoskus ja loogiline jutt viitavad kõrgemale haridustasemele ja elus toimetulekule. Sellised inimesed reageerivad ka kogetud ebaõiglusele ja süsteemi vigadele teravamalt ja teevad avalikkuse ees julgemini suu lahti. Nagu ka Heinmets, näiteks. Ja süsteemis pettunuid ei ole siin päris kindlasti mitte üks, vaid mitmeid. Lihtsalt mõnel on see julgus, et rääkida; teised samasuguse kogemusega lugejad jagavad talle oma vaikse toetusena plusse.

Oh jäta, haridus võib olla hea, aga see ei viita kuidagimoodi, et inimese õiglusmeel oleks samavõrd arenenud, et ta poleks nartsissist või muul moel nihkes suhtumisega maailmasse enda ümber. Oleks sellel daamil üks lugu rääkida, kus keegi ametnik talle liiga tegi, aga igasugused erinevad ametnikud muudkui teevad talle liiga. Ja see ei ole loogiline ega tõepärane. Sinu mainitud keskmisest kõrgema õiglusmeele ning väljendusoskusega inimesed suudaks iga sellist olukorda kirjeldada päriselt objektiivselt, nähes ka ametniku töö nüansse ning tajudes selliseid olukordi kui erandeid. Tema näeb ainult ülekohut, mis talle olevat tehtud ning üldistab selle kogu süsteemile. Selline ei näe välja objektiivne maailmakäsitlus.

[Külaline]

Hea väljendusoskus ja loogiline jutt viitavad kõrgemale haridustasemele ja elus toimetulekule. Sellised inimesed reageerivad ka kogetud ebaõiglusele ja süsteemi vigadele teravamalt ja teevad avalikkuse ees julgemini suu lahti. Nagu ka Heinmets, näiteks. Ja süsteemis pettunuid ei ole siin päris kindlasti mitte üks, vaid mitmeid. Lihtsalt mõnel on see julgus, et rääkida; teised samasuguse kogemusega lugejad jagavad talle oma vaikse toetusena plusse.

Oh jäta, haridus võib olla hea, aga see ei viita kuidagimoodi, et inimese õiglusmeel oleks samavõrd arenenud, et ta poleks nartsissist või muul moel nihkes suhtumisega maailmasse enda ümber. Oleks sellel daamil üks lugu rääkida, kus keegi ametnik talle liiga tegi, aga igasugused erinevad ametnikud muudkui teevad talle liiga. Ja see ei ole loogiline ega tõepärane. Sinu mainitud keskmisest kõrgema õiglusmeele ning väljendusoskusega inimesed suudaks iga sellist olukorda kirjeldada päriselt objektiivselt, nähes ka ametniku töö nüansse ning tajudes selliseid olukordi kui erandeid. Tema näeb ainult ülekohut, mis talle olevat tehtud ning üldistab selle kogu süsteemile. Selline ei näe välja objektiivne maailmakäsitlus.

Huvitaval kombel ametnikud ise räägivad lapsevanematest reeglina ainult halba ega püüagi neid eriti mõista. Küll keelduvat lapsevanemad pakutud abist, küll ei taotle oma lapsele puuet, lisaks levitavad vanemaid tagaselja kiruvad ametnikud hulgaliselt jutte, mis võivad olla samuti kas liialdatud või ka valed. Näiteks üks ametnik rääkis, et ema olevat pannud oma lapsele tagumikku ingverit, et last piinata. Kas see ka päriselt juhtus, seda me ei tea. Sellised jutud tekivad vabalt nt lahutavas peres, kus üks vanem üritab teist mustata ja fantaseerib eksi kohta igasugu jutte kokku, mida ametnik siis lihtsalt otsustab tõe pähe võtta ja räägib veel edasi, esitades seda faktina. Fakte neil aga siiski pole.

Ja mis puutub puude taotlemisse, siis tegelikult jooksevad lapsevanemad jalad rakku ja käivad massiliselt SKA-ga kohut, et oma haigele lapsele puuet saada. Jällegi ei pea lastekaitseametniku jutt siin kuidagi paika ju.

Kui lapsevanem räägib oma halvast kogemusest, siis öeldakse reeglina alati: "Ta jättis kindlasti midagi rääkimata." Kui aga sotsiaalametnik räägib lapsevanemaga halvast kogemusest, siis ei öelda toda lauset mitte kunagi, vaid loetakse reeglina alati see jutt pühaks tõeks. Paraku näitab elu, et ametnikud jätavad veelgi rohkem asju rääkimata, loovad peas oma narratiivi ja hoiavad sellest kinni isegi siis, kui vastupidist tõendavad faktid näkku hüüavad. Ja lapsevanemad peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid.

Ei ole loogiline ega tõepärane arvata, et sotsiaalametnikud ei ole inimesed ja neil puuduvad inimesele omased erinevad isiksuseomadused. Ka nende seas leidub heatahtlikke ja paraku mitte heatahtlikke inimesi. Vahe on vaid selles, et meie riigis puudub teatud ameti esindajate osas absoluutselt igasugune järelevalve ja kontroll.

Meid on harjutatud mõtteviisiga, et teenuse osutaja, kes peaks abistama, ei saa mitte iialgi, mitte mingil juhul teha kellelegi kahju. Ja et tema prioriteet olevat alati vaid lapse heaolu. Veendumine vastupidises tekitab inimestes kognitiivse dissonantsi. Seetõttu me keeldume uskumast, mis tegelikult toimub ja see on inimlikult ka mõistetav. Me kinnitame endale, et "noh, kui see pere on juba lastekaitse vaatevälja sattunud, ju siis on põhjust!" Ja samal ajal loeme Sotsiaalkindlustusameti kampaaniaid, kus kästakse inimeste peale kaevata igaks juhuks, ilma veendumata, kas sellel ka mingit alust on või ei ole.
Kognitiivne dissonants ei luba meil probleemi näha - täpselt senikaua, kuni see jama ei puuduta minu last.

[iiR]

Huvitaval kombel ametnikud ise räägivad lapsevanematest reeglina ainult halba ega püüagi neid eriti mõista. Küll keelduvat lapsevanemad pakutud abist, küll ei taotle oma lapsele puuet, lisaks levitavad vanemaid tagaselja kiruvad ametnikud hulgaliselt jutte, mis võivad olla samuti kas liialdatud või ka valed. Näiteks üks ametnik rääkis, et ema olevat pannud oma lapsele tagumikku ingverit, et last piinata. Kas see ka päriselt juhtus, seda me ei tea. Sellised jutud tekivad vabalt nt lahutavas peres, kus üks vanem üritab teist mustata ja fantaseerib eksi kohta igasugu jutte kokku, mida ametnik siis lihtsalt otsustab tõe pähe võtta ja räägib veel edasi, esitades seda faktina. Fakte neil aga siiski pole.

Ja mis puutub puude taotlemisse, siis tegelikult jooksevad lapsevanemad jalad rakku ja käivad massiliselt SKA-ga kohut, et oma haigele lapsele puuet saada. Jällegi ei pea lastekaitseametniku jutt siin kuidagi paika ju.

Kui lapsevanem räägib oma halvast kogemusest, siis öeldakse reeglina alati: "Ta jättis kindlasti midagi rääkimata." Kui aga sotsiaalametnik räägib lapsevanemaga halvast kogemusest, siis ei öelda toda lauset mitte kunagi, vaid loetakse reeglina alati see jutt pühaks tõeks. Paraku näitab elu, et ametnikud jätavad veelgi rohkem asju rääkimata, loovad peas oma narratiivi ja hoiavad sellest kinni isegi siis, kui vastupidist tõendavad faktid näkku hüüavad. Ja lapsevanemad peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid.

Ei ole loogiline ega tõepärane arvata, et sotsiaalametnikud ei ole inimesed ja neil puuduvad inimesele omased erinevad isiksuseomadused. Ka nende seas leidub heatahtlikke ja paraku mitte heatahtlikke inimesi. Vahe on vaid selles, et meie riigis puudub teatud ameti esindajate osas absoluutselt igasugune järelevalve ja kontroll.

Meid on harjutatud mõtteviisiga, et teenuse osutaja, kes peaks abistama, ei saa mitte iialgi, mitte mingil juhul teha kellelegi kahju. Ja et tema prioriteet olevat alati vaid lapse heaolu. Veendumine vastupidises tekitab inimestes kognitiivse dissonantsi. Seetõttu me keeldume uskumast, mis tegelikult toimub ja see on inimlikult ka mõistetav. Me kinnitame endale, et "noh, kui see pere on juba lastekaitse vaatevälja sattunud, ju siis on põhjust!" Ja samal ajal loeme Sotsiaalkindlustusameti kampaaniaid, kus kästakse inimeste peale kaevata igaks juhuks, ilma veendumata, kas sellel ka mingit alust on või ei ole.
Kognitiivne dissonants ei luba meil probleemi näha - täpselt senikaua, kuni see jama ei puuduta minu last.

...kui kellelgi veel tekkis kahtlus, et kas tõesti tegu on sama kommentaatoriga

Ma juhiksin tähelepanu ka sellele, et loomulikult juhtub ka sotsiaal- või lastekaitsetöös apse ja vigu, on hoolimatust, kiirustamist, süvenematust, sest töötegijateks on inimesed ja inimesed ongi eksklikud olevused. Kuid need juhtumid on erandid. Lõviosa sotsiaal- ja lastekaitsetööst ongi nii, et "on põhjust" lastekaitse huviorbiiti sattuda, lõviosal juhtudest jätavadki lapsevanemad oma tegudest või tegematajätmistest rääkimata ja paljudel juhtudest ongi just vanemad need, kes tõrguvad lastele diagnoosi "välja ajamise" vastu, sest eitavad probleemi, süüdistavad teisi või lihtsalt pole võimekust asju ajada. Sina aga räägid, nagu neid juhtusid oleks massiliselt või enamuses, kus just pahatahtlike ametnike poolt vanematele liiga tehakse.

Ja teiseks üritad jätta muljet, nagu oleks mingi üleriigiline vandenõu - kaevata lapsevanemate peale (loomulikult ilma igasuguse põhjuseta!), lõhkuda peresid, alavääristada lapsevanemaid jne. See pole nii.

[Külaline]

Huvitaval kombel ametnikud ise räägivad lapsevanematest reeglina ainult halba ega püüagi neid eriti mõista. Küll keelduvat lapsevanemad pakutud abist, küll ei taotle oma lapsele puuet, lisaks levitavad vanemaid tagaselja kiruvad ametnikud hulgaliselt jutte, mis võivad olla samuti kas liialdatud või ka valed. Näiteks üks ametnik rääkis, et ema olevat pannud oma lapsele tagumikku ingverit, et last piinata. Kas see ka päriselt juhtus, seda me ei tea. Sellised jutud tekivad vabalt nt lahutavas peres, kus üks vanem üritab teist mustata ja fantaseerib eksi kohta igasugu jutte kokku, mida ametnik siis lihtsalt otsustab tõe pähe võtta ja räägib veel edasi, esitades seda faktina. Fakte neil aga siiski pole.

Ja mis puutub puude taotlemisse, siis tegelikult jooksevad lapsevanemad jalad rakku ja käivad massiliselt SKA-ga kohut, et oma haigele lapsele puuet saada. Jällegi ei pea lastekaitseametniku jutt siin kuidagi paika ju.

Kui lapsevanem räägib oma halvast kogemusest, siis öeldakse reeglina alati: "Ta jättis kindlasti midagi rääkimata." Kui aga sotsiaalametnik räägib lapsevanemaga halvast kogemusest, siis ei öelda toda lauset mitte kunagi, vaid loetakse reeglina alati see jutt pühaks tõeks. Paraku näitab elu, et ametnikud jätavad veelgi rohkem asju rääkimata, loovad peas oma narratiivi ja hoiavad sellest kinni isegi siis, kui vastupidist tõendavad faktid näkku hüüavad. Ja lapsevanemad peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid.

Ei ole loogiline ega tõepärane arvata, et sotsiaalametnikud ei ole inimesed ja neil puuduvad inimesele omased erinevad isiksuseomadused. Ka nende seas leidub heatahtlikke ja paraku mitte heatahtlikke inimesi. Vahe on vaid selles, et meie riigis puudub teatud ameti esindajate osas absoluutselt igasugune järelevalve ja kontroll.

Meid on harjutatud mõtteviisiga, et teenuse osutaja, kes peaks abistama, ei saa mitte iialgi, mitte mingil juhul teha kellelegi kahju. Ja et tema prioriteet olevat alati vaid lapse heaolu. Veendumine vastupidises tekitab inimestes kognitiivse dissonantsi. Seetõttu me keeldume uskumast, mis tegelikult toimub ja see on inimlikult ka mõistetav. Me kinnitame endale, et "noh, kui see pere on juba lastekaitse vaatevälja sattunud, ju siis on põhjust!" Ja samal ajal loeme Sotsiaalkindlustusameti kampaaniaid, kus kästakse inimeste peale kaevata igaks juhuks, ilma veendumata, kas sellel ka mingit alust on või ei ole.
Kognitiivne dissonants ei luba meil probleemi näha - täpselt senikaua, kuni see jama ei puuduta minu last.

...kui kellelgi veel tekkis kahtlus, et kas tõesti tegu on sama kommentaatoriga

Ma juhiksin tähelepanu ka sellele, et loomulikult juhtub ka sotsiaal- või lastekaitsetöös apse ja vigu, on hoolimatust, kiirustamist, süvenematust, sest töötegijateks on inimesed ja inimesed ongi eksklikud olevused. Kuid need juhtumid on erandid. Lõviosa sotsiaal- ja lastekaitsetööst ongi nii, et "on põhjust" lastekaitse huviorbiiti sattuda, lõviosal juhtudest jätavadki lapsevanemad oma tegudest või tegematajätmistest rääkimata ja paljudel juhtudest ongi just vanemad need, kes tõrguvad lastele diagnoosi "välja ajamise" vastu, sest eitavad probleemi, süüdistavad teisi või lihtsalt pole võimekust asju ajada. Sina aga räägid, nagu neid juhtusid oleks massiliselt või enamuses, kus just pahatahtlike ametnike poolt vanematele liiga tehakse.

Ja teiseks üritad jätta muljet, nagu oleks mingi üleriigiline vandenõu - kaevata lapsevanemate peale (loomulikult ilma igasuguse põhjuseta!), lõhkuda peresid, alavääristada lapsevanemaid jne. See pole nii.

Ma ei ürita jätta mitte mingit muljet. Seda esiteks. Teiseks on neid kogemusi ja inimesi, kes siin neid jagavad, rohkem kui üks. Kas sinul endal on kokkupuuteid selle ala esindajatega?

[Külaline]

Ma ei ürita jätta mitte mingit muljet. Seda esiteks. Teiseks on neid kogemusi ja inimesi, kes siin neid jagavad, rohkem kui üks. Kas sinul endal on kokkupuuteid selle ala esindajatega?

Meil pole siin tehtud loendust, keda kui mitu on, kui just mõtlemis- või kirjutamisstiili järgi inimene tuvastatav pole. Sina oled tuvastatav. Ausalt öeldes ei meenu küll kedagi teist kui sina siin viimasel ajal ametnikke (just sotsiaalvaldkonna omi) sellise innuga süüdistamas. Ja see omakorda ei ole ühe inimese tähelepanek, ka teised on siin sama kirjutanud. Võib-olla tegeleksid pärisprobleemiga selle nõiajahi asemel?

[Külaline]

Ma ei ürita jätta mitte mingit muljet. Seda esiteks. Teiseks on neid kogemusi ja inimesi, kes siin neid jagavad, rohkem kui üks. Kas sinul endal on kokkupuuteid selle ala esindajatega?

Meil pole siin tehtud loendust, keda kui mitu on, kui just mõtlemis- või kirjutamisstiili järgi inimene tuvastatav pole. Sina oled tuvastatav. Ausalt öeldes ei meenu küll kedagi teist kui sina siin viimasel ajal ametnikke (just sotsiaalvaldkonna omi) sellise innuga süüdistamas. Ja see omakorda ei ole ühe inimese tähelepanek, ka teised on siin sama kirjutanud. Võib-olla tegeleksid pärisprobleemiga selle nõiajahi asemel?

Kas sa üldsegi tead, mis asi on nõiajaht? Nõiajaht on see, kui ametnik sootuks mingi teise probleemi pärast inimesi ründama kukub. Lihtsalt võtab pähe, et see pere ei ole elamist väärt ja hakkab inimesi süüdistama seikades, mida ei ole mitte keegi suutnud tõestada. Kui pere viib temale tõendid, mis lükkavad temapoolsed süüdistused ümber ja näitavad, et lastega on kõik korras, siis ta keeldub neid vastu võtmast. Kui pere palkab advokaadi selleks, et advokaat edastaks ametnikule need tõendid, siis on ametnik sunnitud need tõendid näiliselt küll vastu võtma. Ent hiljem selgub, et toimikusse neid lisatud ei ole, tõendid on hävitatud. Advokaat laiutab käsi: "Ma ju isiklikult andsin need talle üle, ma ei tea, miks ta väidab, et tal neid pole."

Räägib oma kolleegidele pere seljataga kokku jutte, mis on kas tugevasti liialdatud või täiesti valed, võtab ühendust psühholoogiga ja tekitab temalegi juba ette väga negatiivsed ootused lapse suhtes, ja kuna tegu on ikkagi ametnikuga, siis võetakse ta jutukesi puhta kullana, kujundades seeläbi ka oma suhtumist perekonda. Valed, dokumentide võltsimised, seljataga laimamised ja alusetud süüdistused - see on mõne teatud lastekaitseametniku tavaline töö.

Toimikus on sees protokoll, kus lastekaitseametnik kirjeldab, kuidas tema käis pere kodus ja tutvus pere-eluga, ning loomulikult on antud negatiivne hinnang. Tegelikkuses aga ei olnud ei see ega ükski teine lastekaitseametnik mitte iialgi elus meie pere kodus käinud! No tõesti ei olnud. Samuti on toimikus pikad kirjeldused, kuidas ametnik olevat kohtunud lapsega ja temaga rääkinud. Aga nende kuupäevade seisuga ei olnud mu laps seda lastekaitseametnikku kordagi elus üldse näinudki! Seega - ei ole suhtlust ega koostööd perega, ei mingeid kodukülastusi, ei mingeid kohtumisi lapsega - küll aga tekkisid kusagilt imelikud protokollid, milles süüdistused, millest pere ise ei tea mitte midagi. Kui pere suudab nende süüdistuste paikapidamatust ka dokumentaalselt ning tunnistajate (nt õpetaja) abil kirjalikult tõestada, siis ametnik hävitab need tõendid.

Kui kirjutada Sotsiaalkindlustusametisse kaebus selle LOV lastekaitseametniku ebaprofessionaalse käitumise kohta, siis tuleb sealt vastus, et jah, selle LOV lastekaitseosakonna töös tuvastati tõesti palju puudusi, kuid SKA ei teosta mitte mingit järelevalvet ja pöördugu ametniku tööga mitte rahul olija LOV ülemuse poole. Kui pere seda teeb, siis annab LOV ülemus sellesama kaebuse menetleda tollelesamale ametnikule, kelle kohta kaebus esitati. Ja loomulikult kirjutab too ametnik 500% tõenäosusega, et tema töötab ideaalselt ja lähtub alati lapse parimatest huvidest ega tee kunagi ühtegi viga. Ongi kõik, juhtum lõpetatud ning see lastekaitseametnik valetab kolleegidele last kahjustavaid jutte ja võltsib toimikumaterjale endiselt edasi. Niipalju siis kontrollist ja järelevalvest meie Eesti riigis ühe olulise ala ametniku üle. Hoolimata kõikuvast professionaalsusest on tal tohutu suur võim ja seda võimu lisatakse seadusemuudatustega üha juurde.

Tavainimene seda kõike muidugi ei tea - seni, kuni ise mingi lolli juhuse tõttu talle hambusse ei jää.
Ma ei taha tühistada nende kogemusi, kes on sattunud tubli ametniku otsa ja saanud abi. Jah, nad on olemas. Kuid täpselt samamoodi ei luba ma tühistada ka nende inimeste kogemusi, kes on sattunud viletsa ametniku otsa, kes teeb kasu asemel lastele ainult kahju. Näib, et kontrolli ja kvaliteedi järelevalve puudumine meelitab sellele elualale ka nartsissiste, kes ei tohiks laste ja peredega üldse töötada. Tihti räägitakse nartsissistidest üksnes paarisuhte võtmes, kuid veelgi mõnusam elu ootab neid sellise elukutse esindajana, kus lapsed koos oma vanematena on mingil põhjusel sattunud haavatavamasse seisu ja on kohustatud temale oma eraelu avama. Neid, kes siin arutle-foorumis oma kogemusi jagavad, on peale minu veel. Minul, ja mõnel teiselgi siin, lihtsalt on veel jaksu selle silmitu ülekohtuga võidelda - ma vähemalt proovin, kuni elan.

[Külaline]

Ametnik lihtsalt võtab pähe ja hakkab kiusama. Jabur väide. Aga pöördu õiguskantsleri poole või tema on ka juba pähe võtnud, et sind tuleks kiusata?

[Külaline]

Ametnik lihtsalt võtab pähe ja hakkab kiusama. Jabur väide. Aga pöördu õiguskantsleri poole või tema on ka juba pähe võtnud, et sind tuleks kiusata?

Juba pöördutud ja õiguskantsler võttis asja menetlusse ning tuvastas tolle LOV lastekaitse töös hulganisti puudusi ning lubas selle LOV lastekaitsjad pikemaajalise jälgimise alla võtta. Kuid sealtki öeldi, et üksikjuhtumite osas nemad ei saa midagi teha, LOV on ülim. Õiguskantsleri töötaja tegi sinna LOV-sse mitmeid telefonikõnesid ja püüdis nendega rääkida, meile öeldi lõpuks, et püüdke selle ametniku ülemusega ise rääkida, paluge teda, et ebaprofessionaalne ametnik ehk kuidagimoodi ringi vahetataks. Niisugune nõuanne anti. Mida aga tegi ülemus, seda sa juba lugesid