Kool nõuab lastelt konfidentsiaalseid andmeid perekonna kohta

[iiR]

Sellise detailsusega perede kohta küsida ei ole õige. Kindlasti pöörduksin õpetaja poole ja ei pea talle ka rääkima lapsendamislugu, vaid võib tuua näite, et kui osas peredest pole ühte vanemat või on lapsed lapsendatud, siis kuidas peaksid nemad seda ülesannet lahendama ja ennast seejuures tundma.
Aga kes soovtavad midagi ise välja mõelda ja suvalist infot slaididele panna, siis see ei pruugi samuti lapse jaoks vastuvõetav olla, minu lapsed näiteks täiesti resoluutselt keelduvad kägu ajamast sellistes ülesannetes, kus tuleb midagi oma vanematest, perest või elust jutustada - ma ka soovitan vahel, et mõtle ise välja, pole ju vahet, ülesande eesmärk pole infot koguda, vaid nt sõnavara harjutada vms - aga ei, neile tundub siis, et nad "teevad valesti" või ühesõnaga on mingi tõrge sellisel moel valetamise vastu. (Muidu ajavad aeg-ajalt udu küll.)

[Külaline]

Tehke AI-ga siis mingi perepilt, issand jumal küll. Küll on ikka probleemid. Nii palju on lahutatud paare, kärgperesid, üldse vanemateta lapsi, et mina küll ei usu, et meie koolis julgeks mõni õpetaja sellist ülesannet üldse andagi.

Millest ongi ju kahju, et me ei julge koolis näidata tegelikku elu, vaid punnitamine mingit konservatiivi unenägu. Ideaalis võikski iga laps rääkida oma loo nagu see on ja keegi ei kuku kõva häälega mõnitama, irvitama ega nokkima. Võibolla õpetajal mõlkuski meeles see, et saaks erinevaid lugusid, aga vanemad kardavad hukkamõistu. Järgmine päev on mõni ekrelasest vanem koolis röökimas, et mida jubedat tema laps pidi kuulma - Minnat kasvatab kaks ema, Jukut kaks isa ja Ossu tegemiseks kasutas ema tundmatut doonorit.

Mis maailmas sina küll elad? Ilmselt ideaalses!?
Tänapäeval elavad lapsed tegelikult kohati päris õudast elu. Mõnitatakse igapäevaselt ka ilma ettekandeta lapsi, kes vähegi sutsu erinevad.

[Külaline]

Kui te ei taha mingil põhjusel õpetajaga seda asja arutada või keelduda töö tegemisest, siis võib laps ju kasutada fantaasi ja mõelda välja kõik, mida soovib.

[Külaline]

Arvan, et see on kooli pealt lihtsalt täiesti läbi mõtlemata idee. Ma olen küll avalik naisterahvas, aga ei oleks ka nõus sellega, et lapse klass meie perepilte uuriks või arutleks, mis kombed ja suhted meie peres on.

[Külaline]

Kood: Vali kõik

Tehke AI-ga siis mingi perepilt, issand jumal küll. Küll on ikka probleemid. Nii palju on lahutatud paare, kärgperesid, üldse vanemateta lapsi, et mina küll ei usu, et meie koolis julgeks mõni õpetaja sellist ülesannet üldse andagi.

Millest ongi ju kahju, et me ei julge koolis näidata tegelikku elu, vaid punnitamine mingit konservatiivi unenägu. Ideaalis võikski iga laps rääkida oma loo nagu see on ja keegi ei kuku kõva häälega mõnitama, irvitama ega nokkima. Võibolla õpetajal mõlkuski meeles see, et saaks erinevaid lugusid, aga vanemad kardavad hukkamõistu. Järgmine päev on mõni ekrelasest vanem koolis röökimas, et mida jubedat tema laps pidi kuulma - Minnat kasvatab kaks ema, Jukut kaks isa ja Ossu tegemiseks kasutas ema tundmatut doonorit.

Mis maailmas sina küll elad? Ilmselt ideaalses!?
Tänapäeval elavad lapsed tegelikult kohati päris õudast elu. Mõnitatakse igapäevaselt ka ilma ettekandeta lapsi, kes vähegi sutsu erinevad.

Seda on alati olnud ja minu kogemus on, et see ei ole tänapäeval hullem, vaid tänapäeva lapsed siiski on sallivamad ja vähem kitsarinnalised kui vanasti erisuste suhtes. Ma olen näinud, kuidas lapsed kutsuvad vanemaid korrale, et nad ei kasutaks näiteks mustanahaliste puhul teatud sõna.
Samuti tänapäeval tegeletakse koolikiusamisega. Minu ajal oli see justkui kiusaja enda asi. Näiteks peideti ühe poisi koolikott ära ja kui ta tunni algul mööda klassi ringi jooksis ja seda otsis, siis isegi õpetaja hakkas seda poissi naeruvääristama, mitte ei kutsunud kiusajaid korrale. Õpetajad ei sekkunud mitte mingil moel, kui kedagi kiusati.

[Külaline]

1991 läksin ma koolinoorena Rootsi ja sattusin ühele omavanusele tüdrukule külla. Ta näitas mulle lahkelt koduseid albumeid ja oma lapsepõlvepilte. Tema album algas sellega, kuidas ema teda sünnitab. Tol ajal oli peresünnitus meil Eestis veel midagi väga uut ja üleüldse sünnitamisest nii avameelselt infot ei jagatud, ammugi veel pildimaterjali. Ma olin kergelt šokis ja keerasin albumi lehti kiiresti edasi. Ega me vist pole siiani päris Rootsi tasemel jõudnud, et jagaks tuttavatele lahkelt sündimise fotosid - näe siin meie tibukesel pea väljas.

[Külaline]

Ära võta seda ülesannet nii tõsiselt. Luuletage midagi kokku. Sa räägid toonil nagu hakkaks kool infot üle kontrollima. Issver-sussver mis küll saab kui me tõtt ei räägi ja mõne nüansi ütlemata jätame. Otsi netist mõni suvaline pilt naisest koos vastsündinuga, kus nägu pole näha.
Vanemad kohtusid swingerite peol, issi on tundmatu sõdur. Küll õpetaja punastama hakkab ja rohkem küsimusi ei esita.

[Külaline]

Mäletan ka, et kooliajal oli palju selliseid nuhkimisülesandeid. Näiteks võõrkeeles (aga ka nt kirjandustundides ja emakeeles) kirjeldada oma päeva üksikasjadeni. Lapsena ise ei osanud eriti valetada ja ega teisedki. Küll siis oli nalja palju, kui mõni enda kohta tõtt rääkis, mis erines. Õpetaja oli veel kõige uudishimutsejam: Kas tõesti nii! Kas sa tõepoolest.... vastikustunne siiani neist nuhkimisülesannetest.

[Külaline]

Kood: Vali kõik

Millest ongi ju kahju, et me ei julge koolis näidata tegelikku elu, vaid punnitamine mingit konservatiivi unenägu. Ideaalis võikski iga laps rääkida oma loo nagu see on ja keegi ei kuku kõva häälega mõnitama, irvitama ega nokkima. Võibolla õpetajal mõlkuski meeles see, et saaks erinevaid lugusid, aga vanemad kardavad hukkamõistu. Järgmine päev on mõni ekrelasest vanem koolis röökimas, et mida jubedat tema laps pidi kuulma - Minnat kasvatab kaks ema, Jukut kaks isa ja Ossu tegemiseks kasutas ema tundmatut doonorit.

Mis maailmas sina küll elad? Ilmselt ideaalses!?
Tänapäeval elavad lapsed tegelikult kohati päris õudast elu. Mõnitatakse igapäevaselt ka ilma ettekandeta lapsi, kes vähegi sutsu erinevad.

Seda on alati olnud ja minu kogemus on, et see ei ole tänapäeval hullem, vaid tänapäeva lapsed siiski on sallivamad ja vähem kitsarinnalised kui vanasti erisuste suhtes. Ma olen näinud, kuidas lapsed kutsuvad vanemaid korrale, et nad ei kasutaks näiteks mustanahaliste puhul teatud sõna.
Samuti tänapäeval tegeletakse koolikiusamisega. Minu ajal oli see justkui kiusaja enda asi. Näiteks peideti ühe poisi koolikott ära ja kui ta tunni algul mööda klassi ringi jooksis ja seda otsis, siis isegi õpetaja hakkas seda poissi naeruvääristama, mitte ei kutsunud kiusajaid korrale. Õpetajad ei sekkunud mitte mingil moel, kui kedagi kiusati.

Ma ei arva, et tänapäeva lapsed oleks sallivamad. Neil on teada lihtsalt kindlad koodnimetused, mis nagu näitaks sallivust ja mille kohta ei tohi halvasti öelda (mustanahaline, homo, autist jm) Neid asju on nende õppekavad täis, nad on selle kohta väga palju õpetust saanud. Aga kõik, mis ei käi koodi alla, on veel suurema mõnituse (Heldin Nool) ja põlguse või otsese peksmise objekt. Nt ühes teises teemas siin ema kurdab, et laps häbeneb ema paksust. Kindlasti teismelised poisid omavahel ei jõua ära mõnitada, kui nõmedad vaalad on paksud. Loomulikult siis ei taheta oma paksu ema näidata.

[Külaline]

Kood: Vali kõik

Mis maailmas sina küll elad? Ilmselt ideaalses!?
Tänapäeval elavad lapsed tegelikult kohati päris õudast elu. Mõnitatakse igapäevaselt ka ilma ettekandeta lapsi, kes vähegi sutsu erinevad.

Seda on alati olnud ja minu kogemus on, et see ei ole tänapäeval hullem, vaid tänapäeva lapsed siiski on sallivamad ja vähem kitsarinnalised kui vanasti erisuste suhtes. Ma olen näinud, kuidas lapsed kutsuvad vanemaid korrale, et nad ei kasutaks näiteks mustanahaliste puhul teatud sõna.
Samuti tänapäeval tegeletakse koolikiusamisega. Minu ajal oli see justkui kiusaja enda asi. Näiteks peideti ühe poisi koolikott ära ja kui ta tunni algul mööda klassi ringi jooksis ja seda otsis, siis isegi õpetaja hakkas seda poissi naeruvääristama, mitte ei kutsunud kiusajaid korrale. Õpetajad ei sekkunud mitte mingil moel, kui kedagi kiusati.

Ma ei arva, et tänapäeva lapsed oleks sallivamad. Neil on teada lihtsalt kindlad koodnimetused, mis nagu näitaks sallivust ja mille kohta ei tohi halvasti öelda (mustanahaline, homo, autist jm) Neid asju on nende õppekavad täis, nad on selle kohta väga palju õpetust saanud. Aga kõik, mis ei käi koodi alla, on veel suurema mõnituse (Heldin Nool) ja põlguse või otsese peksmise objekt. Nt ühes teises teemas siin ema kurdab, et laps häbeneb ema paksust. Kindlasti teismelised poisid omavahel ei jõua ära mõnitada, kui nõmedad vaalad on paksud. Loomulikult siis ei taheta oma paksu ema näidata.

Olen sellega täiesti nõus. Kahjuks ei ole meie noored sallivamad kui sada aastat tagasi. Üldpildis mitte. Ka koolikiusamisega ei tegeleta endiselt mitte, ehkki pealtnäha on selleks palgatud lausa hulk töötajaid õpetajale abiks. Lisaks tuleb siin mängu ka täiskasvanute ehk õpetajate sallivus. Eelarvamus, et näiteks lapsendatud lastel on halvad geenid, on suhteliselt levinud ning võib mõjutada õpetaja suhtumist sellesse õpilasse.

[Külaline]

Igas keeleõppe programmis on ka nt Minu päeva rutiin. Minu perekond. Minu kodu.
Ma õpin iseseisvalt. Täiesti tüdinud olen. Aga sõnavara seisukohalt on oluline. Samas kellele ja kas ma seda räägin?

[Külaline]

Võõrkeele ainekavades on tõepoolest sees perekonnast rääkimine. Seda ei ole välja mõelnud õpetaja. Eesmärk on, et laps saaks selgeks pere ja sugulastega seotud sõnavara. Mitte kedagi ei huvita teie armetu "konfidentsiaalne" pereelu.

[Külaline]

Kood: Vali kõik

Seda on alati olnud ja minu kogemus on, et see ei ole tänapäeval hullem, vaid tänapäeva lapsed siiski on sallivamad ja vähem kitsarinnalised kui vanasti erisuste suhtes. Ma olen näinud, kuidas lapsed kutsuvad vanemaid korrale, et nad ei kasutaks näiteks mustanahaliste puhul teatud sõna.
Samuti tänapäeval tegeletakse koolikiusamisega. Minu ajal oli see justkui kiusaja enda asi. Näiteks peideti ühe poisi koolikott ära ja kui ta tunni algul mööda klassi ringi jooksis ja seda otsis, siis isegi õpetaja hakkas seda poissi naeruvääristama, mitte ei kutsunud kiusajaid korrale. Õpetajad ei sekkunud mitte mingil moel, kui kedagi kiusati.

Ma ei arva, et tänapäeva lapsed oleks sallivamad. Neil on teada lihtsalt kindlad koodnimetused, mis nagu näitaks sallivust ja mille kohta ei tohi halvasti öelda (mustanahaline, homo, autist jm) Neid asju on nende õppekavad täis, nad on selle kohta väga palju õpetust saanud. Aga kõik, mis ei käi koodi alla, on veel suurema mõnituse (Heldin Nool) ja põlguse või otsese peksmise objekt. Nt ühes teises teemas siin ema kurdab, et laps häbeneb ema paksust. Kindlasti teismelised poisid omavahel ei jõua ära mõnitada, kui nõmedad vaalad on paksud. Loomulikult siis ei taheta oma paksu ema näidata.

Olen sellega täiesti nõus. Kahjuks ei ole meie noored sallivamad kui sada aastat tagasi. Üldpildis mitte. Ka koolikiusamisega ei tegeleta endiselt mitte, ehkki pealtnäha on selleks palgatud lausa hulk töötajaid õpetajale abiks. Lisaks tuleb siin mängu ka täiskasvanute ehk õpetajate sallivus. Eelarvamus, et näiteks lapsendatud lastel on halvad geenid, on suhteliselt levinud ning võib mõjutada õpetaja suhtumist sellesse õpilasse.

Mina jälle arvan, et ei olnud ka 100 tagasi kiusamist vähem. Sugupuud uurides olen arhiividest vanu dokumente otsinud ja näiteks ühes vabariigiaegses nimemuutmise toimikus on sooviavaldaja pidanud põhjendama, et miks ta uut nime tahab ja see oli üpris pikk ja põhjalik kirjeldus, kuidas seda isikut nime pärast kogu aeg nokiti, mõnitati ja kui meeleheitel ta sellepärast oli.

Kui mina koolis käisin, siis kõik paksukesed lapsed pidi igapäevaselt kuulma hüüdnime "paksu" ja sellega leppima. Tänased lapsed on enamus trullad ja ma vaatan, et nad üldse ei põe.

[Külaline]

Võõrkeele ainekavades on tõepoolest sees perekonnast rääkimine. Seda ei ole välja mõelnud õpetaja. Eesmärk on, et laps saaks selgeks pere ja sugulastega seotud sõnavara. Mitte kedagi ei huvita teie armetu "konfidentsiaalne" pereelu.

Ma ka näen suurt ülemõtlemist ja hüsteeritsemist. Kuidas üks laps peaks perekonda väärtustama, kui sellel teemal ei räägita. See ülesanne paneb natuke rohkem mõtlema, et mis on pere, kuidas pere tekib ja milleks see on oluline.

[Külaline]

Erit üldse ei usu sellist koolitööd, et kuskil sellist detailsusastet keegi küsiks. Tundub väljamõeldisena. Aga võõrkeeletundides, kus peab oma vanemate ametitest ja mida iganes asjadest rääkima, olen ise oma lastele öelnud, et mõelge välja. Keegi ei käsi rääkida tõtt. Ütled täpselt selle ameti, mis parajasti meelde tuleb.

Mina küll usun, ehk see detailsus oli mõeldud suunavana? Mu mõlemad lapsed on pidanud nii algklassides kui ka hiljem võõrkeeletunnis oma perest ja kodust rääkima, mingeid pilte viima (ma olen küll A4-le värviliselt välja printinud, siis pole kahju kui midagi juhtub). Siin on mõtteainet õpetajatele küll, saaks ju teha teema minu unistuste perekond või mina 20 aastat hiljem või minu unistuste lemmikloom jne.
Mul ühe lapse klass tegi (enam ei mäleta kas 4.klassi lõpus või põhikooli lõpus) teema: mina 20, 40, 60 aastasena. Osa vastuseid loeti aktusel ette (nimesid nimetamata). Väga tore oli kuulata kuidas lapsed oma tulevikku ette kujutavad.
Ma ei tea kas tänapäeval enam küsitakse, aga minu meelest oli see ka imelik, et tuli kirja panna nii ema kui ka isa töökoht ja amet. Mis see kooli asi on kas ma olen koduperenaine, koristaja, kassapidaja või panga peadirektor (viimast saaks muidugi googeldades kergesti teada)?

[Külaline]

Ma arvan ka, et ehk need küsimused on ikka mõeldud lihtalt selleks, et lapse mõte tööle hakkas. Laps ei pea selles ettekandes täpselt neile küsimustele vastama. Rääkigu lihtsalt sellest, milline teie pere on. No mis iganes see osa on, mida te väljapoole olete nõus näitama, sellest räägibki. Jätate ära selle sünniloo osa, aga räägib näiteks sellest, mida te perega koos teha armastate. Räägib kuidas vanema juures pannkooke teete või kuidas suvel mere ääres suvitamas käisite vmt. Kes on tema lemmikloom ja mida õde või vend teha armastab jne.

Või kui õpetaja tõesti need küsimused täpselt nii esitas, et kõigile neile vastama peaks, siis ma kirjutaks õpetajale ja ütleks, et sellises detailsuse info nõudmine ei ole ok ja ei luba lapsel seda ettekannet sel kujul teha. Selgitama, et lapse lapsendatud on, ma ei hakkas. Õpetaja peaks ilma põhjendamatagi aru saama, et sellises detailsuses tal küsimusi esitada ei ole õigust.

[Külaline]

Võõrkeele ainekavades on tõepoolest sees perekonnast rääkimine. Seda ei ole välja mõelnud õpetaja. Eesmärk on, et laps saaks selgeks pere ja sugulastega seotud sõnavara. Mitte kedagi ei huvita teie armetu "konfidentsiaalne" pereelu.

Olen teemaalgataja. See ei olnud võõrkeeletund, vaid perekonnaõpetus.

[Külaline]

Ma arvan ka, et ehk need küsimused on ikka mõeldud lihtalt selleks, et lapse mõte tööle hakkas. Laps ei pea selles ettekandes täpselt neile küsimustele vastama. Rääkigu lihtsalt sellest, milline teie pere on. No mis iganes see osa on, mida te väljapoole olete nõus näitama, sellest räägibki. Jätate ära selle sünniloo osa, aga räägib näiteks sellest, mida te perega koos teha armastate. Räägib kuidas vanema juures pannkooke teete või kuidas suvel mere ääres suvitamas käisite vmt. Kes on tema lemmikloom ja mida õde või vend teha armastab jne.

Või kui õpetaja tõesti need küsimused täpselt nii esitas, et kõigile neile vastama peaks, siis ma kirjutaks õpetajale ja ütleks, et sellises detailsuse info nõudmine ei ole ok ja ei luba lapsel seda ettekannet sel kujul teha. Selgitama, et lapse lapsendatud on, ma ei hakkas. Õpetaja peaks ilma põhjendamatagi aru saama, et sellises detailsuses tal küsimusi esitada ei ole õigust.

Kui keelduda või hakata midagi sebima, siis tavaliselt saab õpilane väga suure tähelepanu ja uudishimu osalisks, mis on täpselt vastupidine, mida sooviti.

[Külaline]

Võõrkeele ainekavades on tõepoolest sees perekonnast rääkimine. Seda ei ole välja mõelnud õpetaja. Eesmärk on, et laps saaks selgeks pere ja sugulastega seotud sõnavara. Mitte kedagi ei huvita teie armetu "konfidentsiaalne" pereelu.

Minu kogemus on, et õpetajad lihtsalt igavusest ilmselt tahavadki teha selliseid "põnevamaid" ülesandeid. Ei huvitanud neid mingi keeleline korrektsus vm õppekava eesmärk. Seepärast tundub, et õpetaja tahab ka vahel lihtsalt uudishimulikult lobiseda. Sest milleks muidu igasugu täpsustavad küsimused ja üle klassi ahhetamine.

[Külaline]

Petekonnaõpetuse aines on eesmärgiks vast õpetada tolerantsust ka, erinevate pere vormide vastu. Näidata, et need võivad olla erinevad?
Mul pole seda ainet olnud, ja seega ma ei tea küll, mis aine see on või mida seal õpetatakse.