Töölkäimine

[Külaline]

Miks osadele inimestele meeldib tööl käia? Minu jaoks oleks iga päev tööl käimine õudusunenägu.

Ja on inimesi, kes selle asemel, et ise oma lastega kodus olla, lähevad tööle väikeste laste kõrvalt ja kaotavad toredaid hetki lastega, lapsed on lasteaias või hoidjaga.

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

[Külaline]

Miks osadele inimestele meeldib tööl käia? Minu jaoks oleks iga päev tööl käimine õudusunenägu.

Sa siis ilmselt ei õppinud eriala, mis sulle tegelikult ka huvi pakub. Äge on teha tööd, mis väga meeldib. Leiab ka laste kõrvalt kompromissi ja piisavalt aega.
Lihtsalt huvitav on.

[Külaline]

Miks osadele inimestele meeldib tööl käia? Minu jaoks oleks iga päev tööl käimine õudusunenägu.

Ja on inimesi, kes selle asemel, et ise oma lastega kodus olla, lähevad tööle väikeste laste kõrvalt ja kaotavad toredaid hetki lastega, lapsed on lasteaias või hoidjaga.

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Ütleme siis nii, kui sa tead, et sa ei ole just tohutult andekas äriinimene (kes teeniks kiiresti varanduse kokku ja ülejäänud elu siis elaks sellest), siis sa ka tead, et sissetuleku teenimiseks on vaja midagi teha ehk käia kuskil tööl. Valid mingi sellise töö, mis õudusunenägu ei tundu ja kui vastav tase käes (vajalikud koolid läbi käidud jne.), siis hakkad aga käima.

Kui on mingi asi, mida sa tegema pead, siis milleks hakata ennast traumeerima pideva negatiivse sisendamsiega: "Oi kui õudne see on, oi kui kohutav on sinna tööle minna" jne. jne. No milleks? Käärid aga käised üles ja asud tööle kallale, midagi saab nagu tehtud ka, kui töökaaslased on ka... no nagu inimesed, mitte kõige kohutavamad - siis ei tundugi nagu nii jube-jube. Igatahes mitte midagi sellist, mille pärast kogu aeg kurta, et oh, kui jube, et ma pean seal käima ja oh ma vaeseke.

Osakoormusega töö väga väikse lapse kõrvalt, tõsi küll, ei ole minu "tassike teed", sest rööprähklemine või väga kiire tõmblemine ühelt asjalt teisele ("oot, mul beebi magan, ma saan ehk 15 min tööd teha - ei, näh, ärkas") ei oleks minu jaoks põnev ja tore, vaid pigem tekitaks rahuldamatuse tunde - ma ei saa mitte midagi päris korralikult teha, korralikult tööd teha ei saa, korralikult kodusolemist nautida ka ei saa. Ma olen see inimtüüp, kes sellist elukorraldust ei fännaks. Ja kui vähegi võimalik, ma enne ajan materiaalselt kitsamalt läbi - pole mulle vaja väikse lapse kõrvalt uhkeid reise või kalleid riided või muud luksust - aga ma ei tööta näit. beebi kõrvalt. Olin 3a ehk maksimumaja iga lapsega kodus, võtsin tempo täiesti maha, elasingi täiesti teistmoodi kui töölkäimise ajal ja hääääästi aeglases tempos ("kui ma ei jõua täna seda kodutööd tehtud, sest laps oli rahutum ja ise olin välja puhkamata - eks teen homme... või siis järgmisel nädalal"). 3a last, kes on võimeline juba rääkima oma päevast (ma tean, kuidas ta ennast seal lasteasutsues tunneb) tundus juba normaalne lasteasutusse panna, sest eks lasteaias toimub ju ka kohanemine kooliks.

Ja ei olnud mul raske tööle tagasi minna, kui viimase lapsega sai 3a läbi, siis hakkasin aga jälle pihta. Ei traumeerinud ennast mingi: "Oh, sul on kindlasti nii raske tööle tagasi minna, sa ei oska ju enam midagi" vms. negatiivsete sisendustega (nagu mõned emmed teevad), vaid hakkasin lihtsalt töölkäimisega jälle pihta - ja kõik.

Kui kord pensioniiga kätte jõuab, siis ma ei tea, kas jään päevapealt koduseks või püüan veel näit. osa ajaga edasi käia. Eks olenab ka tervisest. On töökaaslasi, kes veel 80+ ka tööl käivad (tervis võimaldab), ise tahavad. Kas minust saab selline või ei saa - eks siis ole näha.

[Külaline]

Miks osadele inimestele meeldib tööl käia? Minu jaoks oleks iga päev tööl käimine õudusunenägu.

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

No paljudel seda võimalust ikka on, et raha kuskilt seina seest tuleb ja võib koduprouat mängida? Eks ikka sissetulekut pärast käiakse tööl. Ja kui juba on VAJA käia, siis pole tõesti mõtet kogu aeg analüüsida, kas see meeldib või ei meeldi. Teistpidi: kui kõik oleksid kodused, oleks riik varsti pees, sest maksuraha ei tuleks enam kuskilt.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Minul on tööl huvitav ja tore, toredad inimesed, kellega suhelda, Meeldib ennast proovile panna, aktiivne eluviis. Minu jaoks on kodus istumine õuduste elu. Ka lapsega kodus oli mul igav. Tahan iga päev midagi õppida, mingeid ülesandeid lahendada, et elu oleks huvitav ja põnev. Niisama vegeteerimine ei ole minu jaoks. Kui mu amet oleks kuskil poekassas istuda, siis sellega võrreldes oleks kodusistumine ehk tõesti parem.

[Külaline]

Mulle tööl meeldib ja mul on tore töö ka. Vahel on väga pingeline, vahel on rahulikumaid päevi. Mis aga mulle ei meeldi, on koduse elu ja töö ühildamine. Ma teeks vaid üht. Eriti kui tegu on lastega. On nii väsitav tulla töölt ja hakata veel peale tööd lastega tegelema.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Minul on tööl huvitav ja tore, toredad inimesed, kellega suhelda, Meeldib ennast proovile panna, aktiivne eluviis. Minu jaoks on kodus istumine õuduste elu. Ka lapsega kodus oli mul igav. Tahan iga päev midagi õppida, mingeid ülesandeid lahendada, et elu oleks huvitav ja põnev. Niisama vegeteerimine ei ole minu jaoks. Kui mu amet oleks kuskil poekassas istuda, siis sellega võrreldes oleks kodusistumine ehk tõesti parem.

Nii et töö on tähtsam, kui lastega iga hetke veetmine?

[Tõutäkk]

Miks osadele inimestele meeldib tööl käia? Minu jaoks oleks iga päev tööl käimine õudusunenägu.

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

No paljudel seda võimalust ikka on, et raha kuskilt seina seest tuleb ja võib koduprouat mängida? Eks ikka sissetulekut pärast käiakse tööl. Ja kui juba on VAJA käia, siis pole tõesti mõtet kogu aeg analüüsida, kas see meeldib või ei meeldi. Teistpidi: kui kõik oleksid kodused, oleks riik varsti pees, sest maksuraha ei tuleks enam kuskilt.

Maksuraha tuleks võõrtööjõult, turistidelt jne. Kodanikud peaksid saama kodanikupalka, käima tööl hobina või juhtima körgepalgalistena madalapalgalistena töötavat võõrtööjõudu.

[Külaline]

Kas need, kellel on nii põnev töö ja kollektiivis ka nii toredad inimesed, kellega nad aastaid muudkui suhtlevad, saaks oma töökoha nimetuse ka ära mainida. Ma ei ole veel leidnud ühtegi eriala, mis kuidagigi huvitavam oleks, kui kõik see, mida ma tööst väljapool teha saan. Inimesed tööalaselt on samuti vähem huvitavamad, kui need, kellega ma koos elan.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Minul on tööl huvitav ja tore, toredad inimesed, kellega suhelda, Meeldib ennast proovile panna, aktiivne eluviis. Minu jaoks on kodus istumine õuduste elu. Ka lapsega kodus oli mul igav. Tahan iga päev midagi õppida, mingeid ülesandeid lahendada, et elu oleks huvitav ja põnev. Niisama vegeteerimine ei ole minu jaoks. Kui mu amet oleks kuskil poekassas istuda, siis sellega võrreldes oleks kodusistumine ehk tõesti parem.

Nii et töö on tähtsam, kui lastega iga hetke veetmine?

Miks peaks nendega iga hetke veetma? Laps peaks suhtlema võimalikult erinevate inimestega, mitte passima kanamammaga kodus.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Minul on tööl huvitav ja tore, toredad inimesed, kellega suhelda, Meeldib ennast proovile panna, aktiivne eluviis. Minu jaoks on kodus istumine õuduste elu. Ka lapsega kodus oli mul igav. Tahan iga päev midagi õppida, mingeid ülesandeid lahendada, et elu oleks huvitav ja põnev. Niisama vegeteerimine ei ole minu jaoks. Kui mu amet oleks kuskil poekassas istuda, siis sellega võrreldes oleks kodusistumine ehk tõesti parem.

Nii et töö on tähtsam, kui lastega iga hetke veetmine?

Ma ei saa nüüd päriselt aru, mis su tegelikud eesmärgid siin on? Või tahadki tegelikult vaid provotseerida, et probleemi ümberpööramise võttega saada võimalikult palju kiidulaulu teemal, kui tore ikka on tööl käia?

Ja muide, mina ise just olingi see, kes loobus laste pärast tööl käimisest ja püüdis iga hetke - no tõesti iga hetke! - nendega koos veeta. Püüdsin oma palgatööd teha kodukontoris, öösiti kui lapsed magasid. Sest ühest palgast poleks me ära elanud.

Ja nüüd, mil lapsed on juba hilisteismelised, tunnistan, et kahetsen seda, et normaalselt tööl ei käinud. Lastele ei ole vaja ema, kes kümme aastat nende ümber hüppab ja neile lakkamatult mänguseltsiliseks on. Esimesed kolm aastat jah. Aga edaspidi enam mitte. Lastele just meeldibki vaheldus, neile sobib, et saavad päeval mängida oma eakaaslastega ja õhtul olla koos oma perega. Veeta kõik päevad 24/7 koos oma emaga, kes neid lakkamatult lõbustab ja neile tegevusi välja mõtelda pingutab, ise väsimusest poolsurnud, ei ole lastele tegelikult hea. Ka ema vaimsele tervisele on vajalik astuda iga päev natukeseks ajaks välja lapse meelelahutaja rollist ja olla täiskasvanu, tegeleda täiskasvanu asjade ja huvidega. Praeguseks on mul esiklapsega, kellele ma tõesti jäägitult pühendusin iga hetke ja kellega suhtlesin tohutu palju, suhted kahjuks halvad. Ei ole mingit lähedust. Seevastu noorema lapsega, kes tuli hiljem ja kes sai ema tegelemist ja tähelepanu palju vähem kui esiklaps, on suhted väga head ja me oleme lähedased. Seega, pidev lapse ümber hüppamine ei ole võluvõti, mis tagaks tohutu läheduse hilisemas elus.

Lisaks on meil Eestis palgad sellised, et ühe pere normaalseks toimimiseks on enamasti vaja siiski kaht teenivat täiskasvanut, ühest jääb tihtipeale väheks.

[Külaline]

Kodus vahtida on igav ja raha on ka vaja.
Minul on töö kõrvalt üsna palju vaba aega ja midagi tarka ma sellel ajal küll ei tee, kodus passimine muudab täiega laisaks.

[Külaline]

Minu jaoks oleks õudusunenägu, kui ma ei saaks tööl käia. Mul on olnud üks pikem periood elus, kus kaotasin töö ja uue leidmine oli raskendatud. Ei lugenud see, et kuidagimoodi elasin ära ja otsest nälgimisohtu polnud. Tahtsin tööle, inimeste sekka, et kuidagi kasulik olla. Et elul üldse oleks mõtet.

Muidu olen pigem tagasihoidlik ja peale tööpäeva hoian eraldi ega kipu väga suhtlema, aga just see töö juures inimestega suhtlemine on mulle oluline. Mu töö ongi suuresti suhtlemine, probleemidele lahenduste leidmine jms. See ongi see, mis mind hommikuti käima tõmbab ja mille tõttu ma rõõmuga tööle lähen.

[Külaline]

Tõsi, et vaid raha pärast tööl käia on nõme. Aga vajalik enamusele. Samas minu jaoks oleks kodus passimine ka igav. Ideaalne oleks leida selline töökoht, mis on nagu hobi. Naudid, lähed hea meelega kohale ja boonuseks makstakse palka ka veel selle eest.

Ma olen hetkel lapsega(1a8k) kodune. Natuke igav on, ja väga laisaks muudab aga samas ma ei viitsi veel tööle ka minna . Laps 2.5a on, siis hakkan vaikselt mõtlema, kas otsin uue koha(prargusel ajal ilmselt üsna võimatu arvestades tööturgu) või lähen vanale tagasi. Iseenesest vana töökoht meeldis. Ma vihkan lihtsalt hommikust vara ärkamist. Ei ole üldse hommikuinimene.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Toredat on palju.
Töö on meeldiv ja pakub erinevaid väjakutseid.
Viibimine inimeste seltskonnas ei jäta minu isiksuse arengut kängu.
Kogu aeg õpin uusi asju juurde.
Saab meeldivate kolleegide suhelda.
Mul on erinevad toredad ametiautod elus olnud, mida ma ehk enda raha eest ei oleks ostnud, nüüd olen saanud eri automarke proovida (mulle üldiselt meeldib autoga sõita)
Majanduslik pool samuti, tööl käies teenin raha, mida siis saan omakorda kulutada.

Mul kunagi oli üks ülikoolikaaslane, kes ei läinud peale ülikooli lõpetamist tööle, vaid jäi maale isa ema kodutallu abitööliseks vms
Nägin teda ca 10 aasta pärast ja inimene oli arengus seisma jäänud, jutt oli selline põhiharidusega inimesele omane. tema üks meelelahutusi oli kõndida lähedalasuvasse linna (ca 3-4 km), minna mingisse poodi ja võta sealt tasuta ajaleht (Kuulutaja vms) ja siis lugeda sealt mingeid asju. Kiitis mulle veel kui tore tegevus see on. aha ah noogutasin ma viisakalt. Raha tal ka väga ei olnud, elas vanemate armust vist, ei hakanud küsima.

[Külaline]

Kas need, kellel on nii põnev töö ja kollektiivis ka nii toredad inimesed, kellega nad aastaid muudkui suhtlevad, saaks oma töökoha nimetuse ka ära mainida. Ma ei ole veel leidnud ühtegi eriala, mis kuidagigi huvitavam oleks

Sellest mainimisest sulle väga kasu pole, sest sulle mainitud eriala ei pruugi meeldida. Erinevatele inimestele meeldivad erinevad tööd. Üks tahab arst olla ja teine hoopis lendur.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Minul on tööl huvitav ja tore, toredad inimesed, kellega suhelda, Meeldib ennast proovile panna, aktiivne eluviis. Minu jaoks on kodus istumine õuduste elu. Ka lapsega kodus oli mul igav. Tahan iga päev midagi õppida, mingeid ülesandeid lahendada, et elu oleks huvitav ja põnev. Niisama vegeteerimine ei ole minu jaoks. Kui mu amet oleks kuskil poekassas istuda, siis sellega võrreldes oleks kodusistumine ehk tõesti parem.

Millest ma kunagi pole aru saanud, on see, miks mõni nimetab mitte tööl käimist "kodus istumiseks" ja "vegeteerimiseks".

Kui mina olen kodus olnud, näiteks ükskord mind masu ajal koondati või hiljem jäin koju lastega, siis ma olin täiesti füüsiliselt aktiivne, rõõsa ja rõõmus. Jah, olen tundnud vegeteerimise tunnet siis, kui näit. mingi viirushaigus on kallale tulnud. Siis tõesti oled surutud passiivseks (enesetunne kehv, energiat ei ole, õue pole soovitav minna) ja püüad päeva kuidagi õhtusse venitada (või no siis ka, kui näit. mitu väikest last on haiged ja lihtsalt põetad ja ootad, et olukord paraneks, siis ka). Aga kui olen terve ja normaalne (ja pereliikmed ka enam -vähem) - no mis pagana pärast ma peaks kodus "istuma" ja "vegeteerima"? On ju võimalik liikuda, minna sinna ja tänna. Või kui füüsiliselt rähelda parasjagu ei taha ja tahad hoopis aju pingutada, siis on võimalik midagi uut õppida, koguda infot endale huvitavate asjade kohta jne. Ja kui ma olen millegi tegemisest väsinud ja tahan puhata, siis lihtsalt puhkangi (jälle, ma ei nimetaks seda vegeteerimiseks). Kodus oled ju iseeenda peremees, reguleerid ise, mida, mis tempos ja mida ja kui palju teed - see on ju nii mõnus.

Jah, ma saan aru, et kui inimene on oma ametitööst väga haaratud, siis päevad võivadki olla nii tööd täis, et hetki, kus tööga ei tegele võib olla väga vähe. Et mõne töö puhul võib lihtsalt kujuneda nii - ja kui nii sobib, siis las ta olla. Saabki mingi töö (mida mõni teine inimene just seetõttu teha ei taha, et see haarab täiesti ära ega võimalda muud elu) tehtud.

Aga ma ei saa aru olukorrast, kus inimene kodus olemist lausa nagu kardab - sest seal kodus olevat tal "istumine"ja "vegeteerimine".

[Külaline]

Kas need, kellel on nii põnev töö ja kollektiivis ka nii toredad inimesed, kellega nad aastaid muudkui suhtlevad, saaks oma töökoha nimetuse ka ära mainida. Ma ei ole veel leidnud ühtegi eriala, mis kuidagigi huvitavam oleks, kui kõik see, mida ma tööst väljapool teha saan. Inimesed tööalaselt on samuti vähem huvitavamad, kui need, kellega ma koos elan.

Töötan sotsiaalalal. Aitan oma eluga hätta sattunud inimesi ja ma tõesti teen oma tööd südamega. Mulle ei meeldi poolikud lahendused vaid üritan alati, loomulikult koostöös kolleegidega, inimese jaoks parima lahenduse leida.

*Ei ela Eestis.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Minul on tööl huvitav ja tore, toredad inimesed, kellega suhelda, Meeldib ennast proovile panna, aktiivne eluviis. Minu jaoks on kodus istumine õuduste elu. Ka lapsega kodus oli mul igav. Tahan iga päev midagi õppida, mingeid ülesandeid lahendada, et elu oleks huvitav ja põnev. Niisama vegeteerimine ei ole minu jaoks. Kui mu amet oleks kuskil poekassas istuda, siis sellega võrreldes oleks kodusistumine ehk tõesti parem.

Millest ma kunagi pole aru saanud, on see, miks mõni nimetab mitte tööl käimist "kodus istumiseks" ja "vegeteerimiseks".

Kui mina olen kodus olnud, näiteks ükskord mind masu ajal koondati või hiljem jäin koju lastega, siis ma olin täiesti füüsiliselt aktiivne, rõõsa ja rõõmus. Jah, olen tundnud vegeteerimise tunnet siis, kui näit. mingi viirushaigus on kallale tulnud. Siis tõesti oled surutud passiivseks (enesetunne kehv, energiat ei ole, õue pole soovitav minna) ja püüad päeva kuidagi õhtusse venitada (või no siis ka, kui näit. mitu väikest last on haiged ja lihtsalt põetad ja ootad, et olukord paraneks, siis ka). Aga kui olen terve ja normaalne (ja pereliikmed ka enam -vähem) - no mis pagana pärast ma peaks kodus "istuma" ja "vegeteerima"? On ju võimalik liikuda, minna sinna ja tänna. Või kui füüsiliselt rähelda parasjagu ei taha ja tahad hoopis aju pingutada, siis on võimalik midagi uut õppida, koguda infot endale huvitavate asjade kohta jne. Ja kui ma olen millegi tegemisest väsinud ja tahan puhata, siis lihtsalt puhkangi (jälle, ma ei nimetaks seda vegeteerimiseks). Kodus oled ju iseeenda peremees, reguleerid ise, mida, mis tempos ja mida ja kui palju teed - see on ju nii mõnus.

Jah, ma saan aru, et kui inimene on oma ametitööst väga haaratud, siis päevad võivadki olla nii tööd täis, et hetki, kus tööga ei tegele võib olla väga vähe. Et mõne töö puhul võib lihtsalt kujuneda nii - ja kui nii sobib, siis las ta olla. Saabki mingi töö (mida mõni teine inimene just seetõttu teha ei taha, et see haarab täiesti ära ega võimalda muud elu) tehtud.

Aga ma ei saa aru olukorrast, kus inimene kodus olemist lausa nagu kardab - sest seal kodus olevat tal "istumine"ja "vegeteerimine".

Kus sa siis päevad läbi käiksid? Üksi. Kõik sõbrad, pereliikmed ja tuttavad on tööl.

[Külaline]

Mis on toredat töölkäimisel, selle asemel, et kodune olla?

Tema üks meelelahutusi oli kõndida lähedalasuvasse linna (ca 3-4 km), minna mingisse poodi ja võta sealt tasuta ajaleht (Kuulutaja vms) ja siis lugeda sealt mingeid asju. Kiitis mulle veel kui tore tegevus see on. aha ah noogutasin ma viisakalt. Raha tal ka väga ei olnud, elas vanemate armust vist, ei hakanud küsima.

Tööl ma käin ja palka saan, aga selles kirjelduses tundsin natuke ennast ära. Ka mulle väga meeldib kõndida jalgsi poodi (või siis linnas bussi ja trammiga), teha kiirustamata oma ostud ja lahkuda rahulikult poest jälle koduteele. Samuti meeldib mulle tuua postkastist kohalik ajaleht ja seda kiirustamata lugeda ja sirvida. Või tuua raamatukogust raamat(ud).

Olen isegi püüdnud mõelda, miks. Üks seletus on ilmselt, et mulle meenutavad sellised tegevused aega, mil ma olin veel laps. Näiteks, et ma peale tundide lõppu panin ennast rahulikult kooli garderoobis riidesse (tunnid on läbi - mõnus, kuhugi kiirustama ei enam ei pea), jalutasin (üksi või koos sõbrannaga) lähima poeni, vaatasime asju ja siis vahel oma kopikate eest ka ostsime midagi - näiteks kustukummi või paki vahvleid - ja jalutasime jälle kodu poole edasi. Või siis ostsime ajaleheputkast mingit lugemisvara (lehe, ajakirja) ja lugesime selle kaanest kaaneni läbi.

Mulle meeldivad tegevused, mis tekitavad samasuguse tunde nagu lapsepõlves - või midagi sellist.

Kiiresti asjade rabamine ja kihku-kähku poest välja ja autoni kiirustamine (kuigi aja peale minekut kuhugi tegelikult pole) pole mulle omane. Seetõttu mulle ei meeldi koos mehega poes käia - sest tema on selline, kes tahab kiirustada ja kui mina midagi vaatama jään, siis ta tuleb seljataha ja küsib: "Noh?". Õudne. No mis elu see on